Kell lähenes neljale, ostujuht märkas seda ja magus tunne vajus ta peale, kõrvetades ta südant või hinge või jumal teab mida. Oleneb sellest, kui luuleliseks minna. Ta silmitses raamitud pilti arvutiekraani kõrval, nihutades seda paremini vaatevälja. Stuudiofoto esmamulje ei andnud ruumi kahtlusteks. Kõik viitas professionaalsusele ning kvaliteedile. Isegi raam foto ümber andis tunnistust heast maitsest, milles kaasaegsed moetrendid segunesid ootamatul moel põhjamaise kokkuhoidlikkusega. Vähemtähtsad polnud ka kolleegide heakskiitvad noogutused, kui nad juhuslikult tema töölauast mööduma pidid või mõne dokumendi või lepingu üle mõtteid vahetades oma pilgu korraks pildile unustasid.
Kuid ühel korral oli ometi juhtunud midagi sellist, mis sundis ostujuhti endale etteheiteid tegema. Oleks ta paremini oma meetünni kaitsnud, poleks tõrvatilk sinna kunagi teed leidnud. See oli üks tema uusi kolleege, kes ühinemise käigus veidi suureks paisunud osakonnas kuidagi liigagi häirivalt silma torkas. Too jultunud mühakas, kellest tänaseks võis õnneks juba minevikuvormis kõnelda, haaras kord ostujuhi laualt raamitud päevapildi oma haisvatesse kätesse, ja keerates seda küll üht- küll teistpidi, turtsatas mingi igavesti rahuldamata skepsisega: „Millise naisteajakirja kaanelt sa selle välja oled lõiganud?”
Paar sajandit varem oleks ostujuht nurjatu kolleegi sedamaid duellile kutsunud ja ta isiklikult kesklao vastuvõtuterminalis maha lasknud. Ta kujutas ette tõstukeid, mis intsidendist välja tegemata, ajagraafikute poolt pealesurutud igaveses hirmus lohistaksid lõhutud laipa edasi-tagasi, maalides oma ratastega betoonile abstraktseid veremustreid, milles tulevased kunstikriitikud üksmeelselt tuvastaksid industriaalkunsti esimesi veriseid sammukesi.
Aga et oli kahekümne esimene sajand, tuli ostujuhil solvang maha pesta meeste tualettruumis, kus ta niiske lapikesega puhastas iga ruutmillimeetrit oma naise ja tema süles istuva pojakese truult naeratavatelt kujutistelt. Õnneks kinkis elu talle veel ühe võimaluse oma haavunud tunnete rahustamiseks. Vahetult pärast intsidenti kutsuti ostujuht ostudirektori jutule. Peale ebatavaliselt pikka ja konfidentsiaalset neljasilmavestlust väljus ostujuht kabinetist salajase ülesandega, mis oli meeldiv ja ohtlik, õigustades ühtlasi tema enda valitud käitumisstrateegiat. Kui lõpuni aus olla, jagas ostujuht oma ülemuse umbusklikke oletusi. Kolleeg oli hiljuti autot vahetanud (juba teist korda viimase paari aasta jooksul), kiitnud kõigile oma uut korterit Kadriorus (kolides sinna Õismäelt) ja hakanud kandma ülikondi, kuigi tööstusharu kirjutamata etikett seda sugugi ette ei näinud. Kõigele lisaks tundus kollane värv tema parema käe kahel sõrmel, mille vahel alalõpmata suitses uljas sigaret, üha tumenevat. Sellest hoolimata, et sigaretid ise samal ajal aiva peenemateks täiustusid, nagu viitasid moodsad ingliskeelsed sõnaühendid nende usaldusväärsust taotlevatel pakenditel. Kui kolleeg köhatas, tabas tähelepanelik kuulaja selles iseäralikku närvilist varjundit, ja see salalik sisin, mis järjekordse köhatushoo lõpetas, juhatas iga amatöördetektiivi fantaasia elu tumedatele miiniväljadele.
Ostujuht aimas ohte, mis võisid teda varitseda, kui ta ülesandesse kergekäeliselt suhtuks. Kuid peale isikliku kättemaksu, mida võis vabalt defineerida ka postindustriaalseks kahevõitluseks, innustas teda võimalus omaenda positsioone betoneerida. Teisisõnu, kaks kärbest ühe hoobiga: pori- ja tsetsekärbes.
Kolleegi vahelevõtmine osutus üllatavalt hõlpsaks. See ahne lurjus polnud hügieenist justkui midagi kuulnud, jättes oma tumedatest tegudest räpaseid jälgi kõikjale, kuhu aga kämmal ulatus. Täpselt samuti, nagu ka ostujuhi süütule perepildile. Veel kord sisendas ostujuht iseendale: sellises ametis ei tohi hetkekski pead kaotada. Vaid kaine meel ja askeetlik pingutus tagavad vastupanu ahvatlustele, mis tänu teenistuse eripärale praktiliselt iga päev sinu soovidepuul küpsevad. Kui kolleeg oli harjunud sirutama kõhklematult kätt kõige priskemate viljade järele, siis ostujuht, kes hoidis end lausa kristliku enesepiitsutajana tagasi, noppis vaid neid kõige väiksemaid, paludes iga kord kõrgematelt jõududelt (kelle volitatud esindajana ta kujutas ette ostudirektorit) andestust oma loobumusele allumatu patu eest.
Kolleeg vallandati vaikselt. Sest lisaks varga häbistamisele ei langenud sugugi mitte pisem häbivari organisatsioonile endale, kes sellist alatut lüpsi mitme aasta jooksul hoomata polnud osanud. Väljendamaks oma lojaalsust, esitas ostujuht lisaks kolleegi paljastavale uurimistööle ka ettepanekud sisekorra karmistamiseks, eesmärgiga kaitsta organisatsiooni edaspidiste ärakasutamiste eest. Uue reeglistiku väljatöötamisel pidi ostujuht mängu panema kogu oma intellektuaalse kapitali. Tuumafüüsiku täpsusega disainis ta lõpuks protseduurilise kaitsemüüri, millest ainult tema isiklik snaiprikuul jälgi jätmata läbi suutis lennata. Ostudirektoril oli raske vaimustust tagasi hoida. Ta kinnitas eeskirjad ainsagi muudatuseta ja tõstis ostujuhi põhipalka kolm ja pool protsenti.
Kell sai täpselt neli, osakonna sekretär teatas külalise saabumisest ning ostujuht suundus kinnitõmmatud ribakardinatega koosolekutuppa. Seal ootas teda ühe keskmise mahuga tarnija müügijuht. Nad istusid teineteise vastu, ühel ees püüdlik, võiks isegi öelda, alandlikkusele kalduv naeratus, teine varjutas samal ajal oma sünge pilgu morni tõsidusega, olles juba ette skeptiline ja kahtlev kõikide pakkumiste ning ettepanekute suhtes, mis nende ees tarnija logoga kausta vahel tutvustamist ootasid. Nagu kaks teatrimaski — nutt ja naer — etendasid nad oma peensusteni lihvitud rolle veatu näitleja täiuslikkusega. Tuhandeid kordi samal laval läbimängitud samad rollid, publikuks ikka ja jälle vaid nemad ise. Ja etenduse lõpus alati mõtteline aplaus iseendale, selle juurde nägu, et ollakse vastasmängijale napilt kaotanud. Esitluse lõppedes lükkas tarnija esindaja kausta lootusrikkalt ostujuhile. See lappas mõtlikult tabelitega täidetud pabereid, sundides oma liigutused lausa ebamugavalt aeglaseks, kuni jõudis lõpuks ümbrikuni. Ta vaatas ümbriku sisse ja jäi mõttesse.
Pool aastat tagasi oli ta ostnud kolmetoalise korteri Mustamäele. Nüüd oli pojal oma tuba. Paari aasta pärast seisis ees kooliminek, poisile oli ruumi vaja. Olles naisega mõlemad pärit pealinna külje all haigutavast väikelinnast, leidsid nad kunagi perekonna eelarvele vastava ahta elamise Lasnamäe vanemast osast. Ei ostujuhile ega tema naisele Lasnamäe ei meeldinud. Liiga palju räägiti seal neile võõrast keelt, kahel korral lõhuti nende Nissan Almera ukseklaas, ühel korral said pikanäpumehed endale telefonilaadija ja teisel Koit Toome CD-plaadi. Ta oli aastaid võidelnud riskantse sooviga koguda sääste kiiremini ja rohkem, et teha selle linnaosaga lõpparve. Survet avaldas ka naine, kasutades selleks mitmekesiseid võtteid. Korduvalt leidis ostujuht õhtul koju saabudes naise teleri eest „Sügisballi” DVD-d vaatamas. „Siin ei saagi keegi õnnelikuks,” pomises naine haledas poosis just nii valjusti, et see ostujuhil märkamata ei jäänud, ning pühkis ei tea mis moel silma tekkinud pisara. Kui ostujuht öösel voodis naisele lähenes, kippus too meest tõrjuma ja nuuksus: „Ma ei suuda siin.” Ostujuht oli kimbatuses. Väljateenitud rahulduse ja une asemel jäi ta selili lamama, pilk mustas laes, ja kalkuleeris. Kui ta küsib iga kord kümme protsenti rohkem, viidates kas või inflatsioonile, ei tohiks see liiga suure jultumusena näida. Ta korrutas päevi ja kuid oma uue korrigeeritud hinnaga ja andis naisele lubaduse, et nad kolivad Mustamäele pooleteise aasta pärast. Ostujuhi otsusekindla tõotuse järel loobus naine küll „Sügisballist”, kuid öist lahkust hoidis endiselt vaka all. Naine töötas suures kindlustusfirmas ja teda peeti tema küll mitte liiga vastutusrikkal töölõigul üsnagi heaks spetsialistiks.
Ent hind on igal asjal. Ühel õhtul, päev enne poja sünnipäeva, möödus ostujuht koduteel väikesest mänguasjapoest. Müüja, noor temperamentsete liigutustega preili, tegi ettevalmistusi kaupluse sulgemiseks. Iga kord, kui ta keeras end ühele või teisele poole, lehvisid tema kaunid kastanpruunid kiharad sellise kutsuva graatsiaga, mida vaid šampoonireklaami turundusgurudel õnnestub petliku teleklipi jaoks lavastada. Kui müüja kükitas, et riiulitel külili vajunud loomakesi kohendada, joonistus ta puusadest, reitest ja säärtest midagi sedavõrd enneolematut, et ostujuhil tekkis raskusi nii hingamise kui nägemisega. Sealsamas, läbi klaasist poeakna, ilmutas talle ennast ilu uus definitsioon. Kõrgetel kontsadel. Suutmata ennast tagasi hoida, astus ostujuht kellukese kõlinal uksest sisse. Müüja tõusis, pöördus ostujuhi poole ja hetk hiljem otsis ta kassaaparaadi korpuselt tasakaaluks tuge. Talle avaldati armastust viisil, mida ta ka kõige sentimentaalsemas unenäos poleks suutnud ette kujutada. Üllatunud iseenda spontaansest, alasti ja avameelsest avaldusest, aistis ostujuht, kuidas miski lausa tulvab tema soontesse. Oli see adrenaliin või mõni muu virgatsaine, igatahes tundis ostujuht, justkui oleks löödud punn aastatega kogutud tünnitäielt elusiirupilt, mis nüüd mäsleva tsunamilainena kogu ta keha iharalt mürgitas. Oma tunnete tõestuseks palus ostujuht luba kinkida müüjale midagi poekese kaubavalikust. Veidi toibununa ja kiirustades valis neiu suuruselt keskmise, roosade kõrvadega pehme jänku, mille eest ostujuht tasus sularahas. Seejärel valis ostujuht pojale väikese, tõsise näoga karu, tasudes selle eest deebetkaardiga, mille kuldne kujundus neiu silmad meelalt veiklema peibutas.
Nädala pärast sai müüjast ostujuhi kallike. Seda tõendav protseduur leidis aset müüja üürikorteris, ostujuhi majast mõne minuti kaugusel. Kumbki ei teadnud, kuhu see kõik välja pidi viima. Igatahes juhtus sedaviisi, et nii mõnelgi õhtul, kui kallike jäi tõtt vahtima aknalauale lisandunud järjekordse jänkunukuga, analüüsis ühes teises korteris naine ostujuhi ärajäänud lähenemiskatseid, tolle kahtlaselt kiiret ja küllastunud uinumist ning otsustas edaspidi oma kindlustusstrateegiat veidi lõdvendada. Kui Mustamäele kolimine lubatud tärminil lõpuks aset leidis, rahunes naine täielikult, pühkides peast kõik sinna kogunenud ebamugavad oletused.
Ostujuht vaatas ümbrikusse ja mõtles. Ta elas nüüd koos naise ja pojaga Mustamäel, töökoht asus linna servas, aga selles, mis jäi lähemale Mustamäele, mitte Lasnamäele. Edasi-tagasi sõitmine polnud kuigi mõistlik. Aega ja raha, mis selleks kulusid, saanuks mõistlikumalt kasutada. Mis oleks, kui soetaks kallikesele samuti korteri Mustamäele. Esimese korruse ühetoalise tarvis võiks eelarve kokku saada ilma liiga suuri riske võtmata. Ta hingas sügavalt välja, surus huuled kriipsuks, sulges ümbriku, pistis selle paberite vahele ja lükkas kausta üle laua tagasi. Nüüd viibis laval kaks kurvameelset artisti. Näitemäng võttis dramaatilise pöörde, kuid tõele au andes ei olnud selles siiski midagi traagilist. Puhas müümise ja ostmise kunst, mille tipptegijaid treenisid ühed ja samad koolitusfirmad. Tavaline kommerts-wrestling, kus veriseks pekstud ninaga võitlejad peale areenilt lahkumist oma molud ketšupist puhtaks pesevad, et seejärel kõik koos sõbralikult kannuke õlut rüübata. Müügijuht ei tihanud läbirääkimiste atmosfääri konstruktiivset vaikust lõhkuda. Ainiti ostujuhile otsa vaadates ajas ta käe põuetasku ja tema tundlikud sõrmed otsisid õige märgistusega ümbrikku. Samal ajal kujutas ostujuht endast Lihavõttesaare kivikuju, manades näole sajandeid harjutatud monoliitse ükskõiksuse. Uus ümbrik osutus õigeks ning konspiratiivses vaikuses löödi käed. Üks entusiastlikumalt, teine lõdvemalt. See teine etendas teeseldud löödust, et hoida edasistes suhetes resultatiivset pinget. See oli käsikirjas sees.
Kell lähenes viiele. Ostujuhi peas kogus tuure võitlus hea ja kurja vahel. Ta oli võtnud rohkem kui tavaliselt, enda positsioonidest kübetki loovutamata. Mis see siis oli? Ettevaatamatu sammuke allakäiguspiraalile? Tema, kes ta juba varsti kümme aastat võis tunda õiglast uhkust täiusliku enesedistsipliini üle, mis hoidis teda eemal kiusatusest rikastuda ebamoraalse kiirusega. Lausa molekulhaaval oli ta oma valgustkartvat koormist kokku korjanud, et organisatsiooni mitte kurnata ning vältida isiklikku vahelejäämist. Oma elu majanduslikud sihid oli ta mõelnud selgeks juba karjääri varajases staadiumis. Aastaid oli ta jälginud organisatsiooni juhtkonda ja aktsionäre ning hämmastunud nende aina rafineeritumate boonus-skeemide ja täitmatu dividendinälja üle. Tundes sisemist eetilist survet lojaalsusele, sepitses ta valmis strateegia, milleks ammutas inspiratsiooni tilkuvast kraanist. Nüüd aga, kui ta heitis veel kord pilgu ümbrikusse, mühises ta kõrvus lahtikeeratud kraanivee ähvardav kohin. Ta lõi kartma ning tõotas endale, et kallikese korteri järel keeldub mõnda aega ümbrikest üldse, vältimaks kokkupõrget oma kõlbeliste tõekspidamistega. „Väikesed sammud, väikesed sammud,” kordas ta endale nagu elukogenud alpinist jäise tipu jalamil. Ja kui juhtubki sekka mõni pikem, on hädavajalik otsekohe peatuda ja hinge tõmmata.
Möödus kuu ja just äsja oma kallima ikka veel armastuse etalonina mõjuvast rüpest väljunud ostujuht tõi kuuldavale rõõmusõnumi. Mustamäe korter on valmis oma kaunist perenaist vastu võtma. Kallike ei teadnud, mida vastata. Ta oli salamisi hakanud ennast vaevama kõiksugu küsimustega. Peamine neist kõlas nii: oot-oot, miks mulle see ostujuht üldse meeldib? Jah, ta võis ju tõesti kaunilt kõnelda, sättides õrnu sõnu ritta mitte nagu tarneahela lihast ja luust mutrike, vaid kui tõeline, sügava hinge ja madala tämbriga metsik poeet, kuid… kuid… Kui kainelt järele mõelda, siis võis poeesia valda ehk liigitada vaid mehe spontaanse etteaste lelupoe nunnude riiulite vahel. Kõik sellele järgnev oli ju tegelikult üsnagi tavaline keskmise meesolendi hale kiimajorin. Kallike polnud neis asjus sugugi vähekogenud. Ka ostujuhi hääl kõlas täiesti harilikult. Madalast tämbrist, mis kallikese tema arvukatele kogemustele tuginedes alati põlvist nõrgaks võttis, ei saanud ostujuhi puhul paraku juttugi teha. Kallikese põlved ei nõtkunud, nad kandsid teda kindlalt ja vankumatult. Ei tea, mis seal kassaaparaadi juures tookord juhtus, et tasakaal kadus. Ehk oli ta kontsaga linoleumi takerdunud. Ja veel. Kallikesele meeldisid treenitud kehaga tugevamat sorti mehed. Ostujuhi längus õlad, pehmevõitu musklid ja lootusetult vales suunas arenenud kõhukumerused ei aidanud just kirelõõma palangule kaasa. Ja siis need jänesed. Neid oli juba terve korter täis. Päeval ja öösel jõllitasid need karvased pikk-kõrvad küll aknalaudadelt, riiulitelt, kappidest ja diivanipatjade vahelt. Ta oli leidnud ühe väiksema isegi külmkapi munarestist. Igaüks neist totraist loomakestest pidi meenutama koos ostujuhiga veedetud lembehetke. Pikapeale hakkas kallikesel jänestest päris paha. Kord, kui ostujuht otsustas oma lõputut armastust avaldada tagantpoolt, surudes kallikese peadpidi patja, mille alt paistsid kellegi kaks pikka karvast kõrva, tundis ta ennast vägistamisohvrina, keda kümnete liigikaaslaste valvsate pilkude all pilastab keegi suur ja jõhker jänesetäkk. Ta ei tahtnud Mustamäele.
Ostujuhile tuli kallikese äraütlemine nagu välk selgest taevast. Oma pimedas ettekujutuses uskus ta kallikese olevat temasse vähemalt samal määral kiindunud, kui oli ta ise. „Võib-olla isegi rohkem,” sosistas talle tema lipitsev ego. Seda valusam oli kõike seda kuulda. Ei aidanud keelitused, ei sadu kordi ülekorratud armuavaldused. Kallike tõmbas jalad diivanile, ning käed tugevasti ümber põlvede, raputas järjekindlalt pead. Ostujuht tõi mängu kriminaalse statistika, esitas näiteid omaenda sõiduautoga juhtunud vandalismiaktidest, seejärel joonistas sõnadega Mustamäest pildi, millel õnnelikud mustamäelased ühise sõbraliku perena käest kinni hoides tantsu löövad ja rahvalikke laule lõõritavad. Kuid miski ei aidanud. Kallikese pea tõmbles ühele ja teisele poole nagu Duracelli patareidega lelul, mille reibas eitav kehakeel on valmis üle elama ka kõige rängemad globaalsed energiakatastroofid.
Kodus leidis ostujuht eest õnneliku peremudeli õnnelikud elemendid. Naine, kes ikka veel elas uue kodu vaimustavas lummuses, pühendas end täielikult väikekodanlike unistuste realiseerimisele. Igal õhtul sisenes ta töölt saabudes oma tõotatud kolmetoalisse eedenisse, ühes käes poja higine peopesa, teises mõni kaubandusvõrgust hoolikalt valitud nipsasjake. Ostujuht sundis ennast rahulikuks. Naise õnne tuli vaikselt taluda, vajadusel rõõmsalt kaasagi mängida. Ta imetles iga uut linikut ja vaibakest, kiitis uue retsepti järgi valmistatud kummalise maitsega roogi, paitas kannatlikult poja peakest ega pahandanud eriti, kui too uuest püstolist isale iminapa ribidesse kihutas. Õnnestunud päeva finaaliks ronis naine talle kahel järjestikusel korral otsa. Kahe vahekorra vaheajal, milleks ostujuht oleks tegelikult vajanud rohkem aega, kirjeldas higine naine imearmsat kollast serviisi, mille ta järgmisel palgapäeval kavatses neile soetada. Võtnud elult selleks päevaks maksimumi, vajus naine hetkega õndsasse unne, kus värvilised liblikad vahitornilike miljööde taustal talle öö otsa harfi mängisid. Kuid und jätkus sel ööl pehmes abieluvoodis vaid ühele. Kogu selle koduse tsirkuse käigus süvenes ostujuhis painav umbusk, mingi haiglane paranoia, justkui poleks ta ise oma saatuse sepp ning selle õnne valajat tuleks otsida kusagilt mujalt. Ta tõusis, läks elutuppa, leidis laualt ristsõna ja pastaka ning katsus sõnade maagilisse maailma põgeneda. Metsloom viie tähega, teine täht on Ä, lõpus S; Jaapani automark, keskel kaks S-i; Tallinna suurim linnaosa, algab LAS. Ta heitis ristsõna lauale. Kurat küll, kes teda narrib, raisk? Ta näperdas närviliselt pastakat ja ta pilk jäi sellele peatuma. Kollasel kirjapulgal ilutses Reformierakonna sinine logo. Ta puges hommikumantlisse, pistes pastaka selle taskusse, siis viskas tossud jalga, lõi Nissanile hääled sisse ja põrutas Lasnamäele. Kallikese ukse taga jäi ostujuht vihast vahutades seisma. Ei, ta ei lase uksekella, ta ei hakka põlvili paluma. Tema ei palu, teda palutakse. Lõppude lõpuks on ta ostu-, mitte müügijuht! Ja ta kirjutas kallikese uksele suurelt: LITS.
Ta oli juba esimese käigu sisse lükanud, et keerata ots Mustamäe poole, kuid miski hoidis hommikumantlis mehikest veel startimast. Ta väljus autost, otsis teepervelt paraja kivi ning heitis selle kallikese aknasse.
Järgmisel päeval ootas ostujuht kõnet. Ta ei kavatsenud hetkekski lahkuda telefoni juurest, aga reguleeris sellest hoolimata helina valjuse ülempiirini. See sundis teda võpatama iga kõne peale, kuid ekraanil vale helistaja nime nähes kadus tal igasugune tahe vastata. Ka järgmine päev möödus samasuguses ärritatud olekus, kuid saatus jättis ülesköetud ootustele ükskõikselt vastamata. Ülejärgmisel päeval üllatas ta üht väiketarnijat, lükates tagasi selle kõik kolm kasvava priskusega ümbrikut, lubades nende pakkumist sellegipoolest tõsiselt kaaluda. Tarnija lahkus ahastuses, ostujuhi ennekuulmatu käitumine ei saanud tähendada midagi muud peale ebaõnnestumise. Vaene mees kaalus kaht varianti: kas roomata tagasi ja koorida endal nahk seljast või võtta pagasiruumist voolik, kinnitada selle üks ots summuti külge, pista teine akna vahelt salongi, käivitada mootor, panna peale Ott Leplandi viimane plaat ja igaveseks minestada. Oleks ta vaid teadnud, kui ühesuguses väljapääsmatus olukorras tema ja ostujuht olid!
Kodus arenes idüll aina uutesse kõrgustesse. Naine oli teinud nädalavahetuseks plaane, tulles välja rõõmsa ettepanekuga külastada väljamaist lõbustusparki. Soe ja päikeseline suvepäev mõjus naisele julgustavalt. Sulnilt liibus ta ostujuhi vastu, näidates sellega oma jäägitut truudust. Ostujuht kobas samal ajal vaba käega telefoni, lülitades igaks juhuks sisse ka vibreerimisfunktsiooni. Poisike aga läks lausa segi. Oksendamiseni nõudis ta kõikide atraktsioonide korduvat kasutamist, trampides iga kord süüdistavalt jalgu, kui mõnele eriti hullule lõbumasinale vanusepiirangu tõttu ligi ei saanud. Apla tõuguna täitis ta end kõikmõeldava toiduks nimetatud sodiga, mis täieliku efekti saavutamiseks koosnes peamiselt suhkrust, küllastunud rasvadest ja tehisainetest, otseseks ja varjamatuks eesmärgiks igavene säilimine ja lakkamatu isutekitamine. Ostujuhi hämmelduseks lõi naine kõige selle juures vaid naerdes kaht kätt kokku, muutmata oma muretut suhtumist isegi siis, kui hiigelsuure suhkruvatiga poeg kogemata komistades kõhuli lendas. Midagi õudsemat oli raske ette kujutada. Tunnid möödusid, kuid naise ja poja lõbujanu kippus vaid hoogu juurde saama. Nad vedasid vaevatud ostujuhi tiiru, kus paks vuntsidega mees talle püssi pihku surus. Kuni ostujuhile haavleid kätte loeti, valis poeg kirevalt riiulilt auhinna, mille isa talle välja pidi kõmmutama. Selleks osutus poisiga enam-vähem sama mõõtu mängurelv, varustatud kahe salvetäie plastkuulidega. Ostujuhi snaiprivõimed pandi viimseni proovile, sest kõikide auhindade seas oli kõhedusttekitav tapamasin hinnalisim. Ta seadis küünarnuki toeks ja fokuseeris pilgu sihtmärgile. Tohoh, ehmus ostujuht. Tema ees ootas oma igapäevast kuuli ei keegi muu kui väike armsa näoga jänkuke. Ostujuht tõstis pea, vaatas segaduses ringi, kuid vuntsi julgustava noogutuse peale vajus tagasi sihiku kohale. Ta sihtis, võiks öelda, isegi arusaamatult kaua, enne kui vajutas päästikule. Kõlas hale plõksatus ja jänku vajus selili. „Veel! Veel!” nõudis poeg tema kõrval, suu šokolaadiga koos. Plõks! „Veel!” Plõks! „Veel!” Plõks! Plõks! Plõks! Plõks! Plõks! „Aitab!” See oli paks vunts. Käed puusas, ei paistnud ta enam sugugi nii sõbralik. Ta haaras ostujuhilt püssi, ulatas poisile mängurelva ja pööras sõnagi lausumata selja lõbutsevale perekonnale. Higist leemendaval näol kaastundlik pilk, hakkas ta pihtasaanud jänkukesi õrnalt ükshaaval püsti tõstma.
Ostujuhi kaenlaalused läksid märjaks. Ta tahtis juua. Kui ta läbi higihaisuse rahvasumma trügis, hakkas kogu see piiratud maailm karussellina tema häguste silmade ees keerlema. Kusagilt taevast laperdas alla määratu hulk ajakirjadelt rebitud esikaasi, kõigil oma veatut hambarivi näitamas tema lamedaks trükitud naine, siis kargas ei tea kust välja meetrine sõjamehike, kes hirmsa sõjahüüu saatel oma kuulipildujale hagu andis. Pöidlajämedused kuulid lõikasid vilinal läbi paksu seisva õhu, lõhestades juhuslikult ettejäänud ajakirjalehti, mõned kuulid tabasid ostujuhti näkku, põhjustades valu asemel häbi ja sügavat piinlikkust, ning jätsid nahale pruune kleepuvaid lärakaid, sest olid valmistatud ei millestki muust kui puhtast piimašokolaadist. Nägemusest poolpimedana komberdas ostujuht edasi, põrgates vastu pahaseid inimesi, kes tema silmis olid kõik kehastunud kurjadeks hiigeljänesteks. Siis kaotas ta tasakaalu, ja tühise sekundi jooksul, mis kulus langeval mehel vertikaalasendist horisontaali jõudmiseks, heiastus talle täiuslik süsteem tuttavatest puusadest, reitest ja säärtest, graatsilised kontsad nende all. Viimasel hetkel ilmus süsteemi pihale kellegi mehiselt lihaseline käsi ja seejärel lülitas ostujuhi aju ennast välja.
Ta toibus pereringis. Naine istus pingil, hoides mehe pead süles. Kui poeg nägi, et isaga on kõik korras, haaras ta püssi ja hiilis tagasi kohta, kus hetk tagasi hulk tuvisid oli kellegi mahapudenenud sõõrikuid nokkinud. Naine jälgis poega heldinult, silitades samal ajal hoolitsevalt ostujuhi pead. Ostujuht tundis, kuidas telefon taskus vibreerib. Ta koukis selle välja ja luges sõnumit: „Olgu, tulen homme korterit vaatama.”
Järgmisel päeval, pühapäeval, teatas ostujuht vajadusest korraks töö juurde põigata. Naine kergitas kulme, langetas lehe, kuulas mehe selgitused ära, pidas neid enam-vähem usutavaks ning lubas pojaga sedaaegu jalutama minna. Ilm püsis suviselt ilus, ja roheline Mustamäe pakkus uutele asukatele endiselt avastamisrõõmu. Ostujuht võttis suuna Lasnamäele. Parkinud auto kallikese maja ette, silmitses ta tolle akent. See oli uus ja korralik. Maja seina juurest rohust leidis ostujuht mõned killud ja see tõi tema näole vaevumärgatava naeratuse. Ta vajutas uksekella ning uuris samal ajal korteri ust. Talle tundus, et see on üle värvitud. Kallikest nähes tundis ta meeletut soovi toda emmata, suudelda tema puusi ja põlvi, suruda oma huuled tema kaelale, ent kallike tõrjus ostujuhi pehmelt, kuid kindlameelselt endast eemale. Nad sõitsid vaikides, ostujuht hingas nii tasa kui sai, tahtmata nohisemisega silma paista. Talle tundus, et kallike on veelgi kaunimaks muutunud. Lausa vastupandamatuks. Ostujuht vaagis armukadedalt selle muutuse võimalikke põhjusi. Kas oli kallike järele mõtelnud, mõistuse arukale kutsele järgnenud, ja kindlana oma lõpliku otsuse õigsuses, targalt õitsele löönud? Kui nii, siis pidi see ju ikkagi olema ostujuht ise ja tema uus Mustamäe korter, kelle kasuks ihaldatud iluetalon lõpuks otsuse oli langetanud. Või oli siin mingi trikk? Kusagil on keegi teine, keegi tugevam, ja ostujuhti kavatsetakse vaid häbematult ära kasutada. Kelle käsi puhkas seal pihal nii koduselt? Kogemata lükkas ta sisse vale käigu, nii et mootori valulik möiratus sundis neid mõlemaid võpatama.
Ta parkis Nissani viiekorruselise maja äärmise trepikoja ette. Nad väljusid autost, kallike uuris läbi päikeseprillide maja korrastatud fassaadi, tõmbas roosa huulepulgaga üle muigavate huulte, vaagis pilguga kõnnitee serval parkivaid automarke, hindas ilupõõsaid majaesisel murusiilul. Kui nad majja sisenesid, kraaksatas katusel hõbekajakas. Ostujuht avas esimese korruse korteri ukse ja nad sisenesid kitsasse esikusse. „Mitu tuba?” küsis kallike. Need olid tema esimesed sõnad. „Üks,” vastas ostujuht ja tundis kohmetust. Roosaks võõbatud seintega toas, ses ainsas, polnud kuigi palju mööblit. Väike riiul, kuhu võis mahutada pisema teleka ja mõned nipsasjad ning raamatud, vaip, mis oleks võinud olla suurem ja pehmem, tugitool, mis paistis küll üsna korralik, kuid polnud kindlasti mitte uhiuus. Ja siis lahtikäiv diivanvoodi, tõenäoliselt Sotka suvelõpukampaaniast. Ning sellel kaks padjakest. Seina kaunistas raamitud mustvalge pilt mingist suurlinnast, ilmselt New Yorgist, sellise võis internetist igaüks vabalt leida ja veidi parema printeriga välja printida. Kallike katsus diivani vetruvust, võttis siis sellel istet, tõstis ühe hurmava jala üle teise, pani käed rinnal risti ja vaatas ostujuhile küsivalt otsa. „Nii?” Ostujuht tõstis vabanduseks käe, ruttas kööki, kust kostis kapiuste närvilist kolinat, ja naasis, käed selja taga. Kallikese kulmud tõusid, ülejäänud keha jäi endiselt suletud asendisse. „Ma armastan sind,” ütles ostujuht ja tõstis enda ette suurima mängujänese, mida kaasaegsest kommertssüsteemist leida võib. Kallike ei uskunud oma silmi. Ostujuht lähenes talle, hoides ettesirutatud käte vahel kohutavat jänest. Kallike ei pidanud vastu, ta kargas püsti, haaras ostujuhilt karvase eluka ja heitis selle aknalauale. „Mis sul on nende jänestega?” Samal hetkel kostis akna tagant õuest kellegi lapsikult õnnelik hüüatus, ning enne kui toasviibijad sellele tähelepanu oskasid pöörata, kõlas kärgatus ning purustatud aknast paiskus kilde kõikjale põrandale, imekombel kedagi vigastamata. Kallike kattis kõrvad ja kükitas kähku maha. Ka ostujuht vajus kummargile, muutudes ühe hoobiga näost valgeks. Mõne sekundi järel taastus vaikus ning ta hiilis akna juurde, piiludes välja õhukese kardina tagant. „Issi!” All maja ees seisid tema poeg ja tema naine. Püss poja käes seletas kogu intsidendi. „Issi, mina lasin ka jänese maha!” Ostujuht tõmbus seina varju. Mis asi see on, mis kuri saatan siin ometi vägesid juhatab? Äkiline valusööst sundis teda nurka kerra tõmbuma, ta kuulis ukse paugatust, ta pea hõõgus palavikus, vett, ta vajas külma vett. Vaevaliselt vannituppa tuigerdanud, avas ta kraani, kuid vett ei tulnud rohkem kui paar piiska. Ostujuht peksis kätega vastu segistit ja torusid, kuid midagi ei juhtunud. Vett tuli kraanisuule ikka tilkhaaval. Milline alandav narrus! Vett oli vaja. Kiiresti. Ja väljas seisis poeg oma püssiga ning naine oma vastamist nõudvate küsimustega. Tema oli siin koos mahalastud jänesega, keset klaasikilde ja häbistavat ebaõnnestumist. Ta tammus minuti kitsas esikus, võttis siis südame või pigem selle riismed rindu ja avas ukse. Tulgu mis tuleb. Ostujuht leidis taskust võtme, ja kui ta selle lukku torkas, et üks häbistav peatükk oma elust igaveseks kinni keerata, jäi ta silme ette kauni roosa huulepulgaga kirjutatud sõna: DEBIILIK!
