Triin Tasuja: „Seksistentsialism”. „Koobakene”, 2020. 64 lk.

Mulle on kõrvu jäänud, kuidas kirjastajad ja kinoärimehed on rääkinud, et kõige paremini lähevad müügiks raamatud ja linateosed, mille pealkirjas on sõna „armastus”. Näiteks „Armastus Pariisis” või muud sellist magusat, mis tõotab, et teose sisu on hästi romantiline. Triin Tasuja uue raamatu pealkirjas pole küll armastust, kuid ta varasemaid teoseid tundes — „Seksistentsialism” on tema neljas luulekogu — on teada, et romantilist armastust on seal kaanest kaaneni. Tasuja raamatu armastus on aga kõike muud kui see hästi müüv armastus, olgugi et ka rahast räägib ta õige mitmes luuletuses.

Triin Tasuja armastus on midagi maniakaalset, lugejas ärevushäiret tekitav, terviseamet soovitaks selle vastu kanda maske ja teisi isikukaitsevahendeid. Ärevust tekitab juba aimus, et ükski selle raamatu armulugu ei saa lõppeda hästi, sest vastasel korral ei sünniks luuletusi ja raamatuid. Ent nagu autor laseb arvata, ei lähe hästi ka mingite valede eelduste — näiteks lapsepõlvetraumade — tõttu. Seega on armastuse luhtumine saatus, ja selline vääramatu hukk paneb lugeja autoõnnetuse pealtnägija positsiooni. Ühesõnaga — see luule tekitab tugevaid tundeid.

Mis aga puutub autorisse, siis kausaalsuse otsimine inimsuhete aja­teljel annab tunnistust, et tegemist on analüüsiga, mitte afektiivse tunnete ja olukordade kirjeldusega. Siin võib näha aastatepikkust empiirilist armastuse-uuringut, mille tulemus selgub võib-olla alles 50 aasta pärast, mitte autori soovimatust või võimetust puberteetlikke tundeid minetada või koguni tahet lapsepõlve pikendada. Tasub mainida, et Tasuja armastuse-analüüs on võtnud ka teaduslikud mõõtmed bakalaureusetöö vormis.¹

Kui luule peamise kvaliteedina mõista kujundite ilu, siis Triin Tasujat võib-olla ei peaks lugema. Kui lugeja suudab leppida kujundite robustsusega, millest saab kokku luuletuse rohmakas ilu ja sellest omakorda haarav tunne, siis soovitaks lugeda just Tasujat. Ehk ongi meeldiv, et Tasuja kujunditel pole juures sõnaseadmise töö higilõhna, sest need on pandud paberile pingutuseta, ehk isegi pikemalt mõtlemata. Nimetan vaid mõnda: „miks upume sama kergesti väikekodanlusse / nagu vägistamise ajal korgiunne” (lk 38), „ma ei kao mitte kuhugi / mul ei ole sinust mitte kusagile minna” (lk 19) või „kirjutan su südamest pesemata kätega” (lk 58).

Lugejal võib olla raske leppida, et mõnes tekstis puudub järjestikustel luule­ridadel mõtteline seos: „pidev helk saadab kõrvutisil rööpail / sama sügavalt kui karv kasvab välja nahast / mida hing vajab, sellest keha ei hooli / puudutuse mälestused kaugel” (lk 58). See on nagu (meelega) valesti kokku pandud pusle, mis on palju huvitavam kui korrektselt kokku laotud piltmõistatus. Kui öeldak­se: „See on kunst — see tähendab midagi!”, võib ju ka öelda: „See ei tähenda midagi — see on kunst!” Samal ajal on kogus tekste, kus lakooniliste fraasidega saavutatakse mõttetäpsus ja sõnastuse originaalsus: „kaks kätt toetavad / vastu akadeemia seina / hoidmaks üleval / keha, mis ketib välja kõik / mis ta sisse on topitud / ja ainult jumal teab / kumb siin kummale / toeks on” (lk 54). Ehk võiks siis Tasuja sellegi kogu kohta öelda — stiililiselt ebaühtlane.

Triin Tasujat on nimetatud luuletajaks, kelle luulemina ja pärismina asuvad väga lähestikku, võimalik, et neil polegi midagi vahel peale raamatu toimetaja käe (selle raamatu puhul Helena Läks). Need on iseenda analüüsid, mis on õnnestunud kunstilises mõttes, ja võimalik, et ka elulises, sest väljendatakse ja see­läbi teadvustatakse nii mõnu kui ka valu. Või mõlemat korraga, sest selle raamatu maailmas on need seotud.

Hoolimata valust, mida romantiline armastus põhjustab, nähakse „Seksistentsialismis” armastuseni püüdlemises väärtust. Teise kaudu otsitakse ennast ja luulemina tahab, et teine teda näeks — ja tõlgendaks. Kuid teise tõlgendus jääb selles raamatus saamata, ja tõeline teadmine endast puudu. „kuhugi kaugele iseenda sees pole minna / kauge on teiseni kohale jõuda / tühjuse kõla kajab endas vastu / ilma teiseta olen eikeegi” (lk 49). Nagu on kirjutanud Itaalia filosoof Adriana Cavarero: autobiograafia pole piisav vastamaks küsimusele „kes ma olen?”, vastuse sellele küsimusele saame, kui meie lugu jutustab meile keegi teine. See on lugu, mida igaüks ihaldab.

Kui Tasuja luulemina on veel ootamas, et teda kirjutaks keegi teine, siis autor Triin Tasuja lugu on kirjutatud korduvalt. Tasuja tosin aastat kestnud luuletajapõlve jooksul avaldatud arvustustes korduvad sarnased märksõnad. Järjekorras teist kogu, „Armastust on ja armastust pole” kritiserides leiab Alvar Loog, et Tasuja tarbib liiga palju armastust ja viina; ennast korrates on luuletaja tulnud „teisele kohtamisele sama kleidiga”.² Brita Melts on Tasuja kolmandast kogust „Vastuseta kirjad” kirjutanud, et „kaootilise” Tasuja firmamärk on „lõputu tundlemine, ikka segane ja pidetu” ning et tema luulemina on „vastandumisest ja vihast võrsunud”.³ Sirel Heinloo, kes kordab „Vastuseta kirjade” arvustuses peamiselt Loogi varasemaid mõtteid, mainib ka ärplemist ja spontaansust.⁴ Jne, jne.

Kriitika näib olevat kinni omadussõnades, millega kirjeldatakse naist, kes ei oska käituda, kes ei oska peita oma hullust, ja sellest tulenevalt ka mõistuspäraselt, vigu tegemata luuletada. Tuleb meelde feministliku kirjanduskriitika kanooniline tekst „Madwoman in the Attic”, mille autorid Sandra Gilbert ja Susan Gubar leiavad, et viktoriaanliku ajastu kirjanikud, nagu Charlotte Brontë, pidid patriarhaalsele maailmanägemisele ja kir­janduskaanonile vastamiseks lahutama oma tegelaskujud headeks koduingli­teks ja pööningule peidetud hulludeks. Naiskuju, kelles on nii ühte kui ka teist, poleks olnud nende kaasaegsele lugejale vastuvõetav. Tundub, et eesti kirjanduspildis kehtib mingis mõttes sama suhtumine nii naisautori kui ka tema kirjandusliku mina kohta: teda nähakse vaid kas ühe või teisena, kas targa või hullu, ilusa või koleda, stabiilse või ebastabiilsena. Mõnest arvustusest jäi koguni mulje, et oleks parem, kui kaootiline, kriitilise lugeja ootustele mittevastav Tasuja pei­daks ennast (ise!) pööningule.

Mul on hea meel, et Triin Tasuja on autorina vähemalt seni eeldanud, et ta ei pea peitma ennast hulludega pööningule ega tuppa korralike tüdrukutega, sest ta on selline, nagu ta on — ei kumbki ja igaüks.