Loone Ots: „Armastus”.
Varrak, 2021. 271 lk.

Loone Otsa romaanivõistluse võitnud raamatu „Armastus” taustaks on sõda. Täpsemalt lühike episood Saksa okupatsiooni aegses Eestis 1942. aasta jaanuaris, kui natsid tegelesid samal ajal toimuvast Wannsee konverentsist juhindudes juudi­küsimusega ning ajasid Generalplan Ost’ist joondudes kohalikku poliitikat. Teisisõnu plaaniti hävitada kõik juudid ja umbes pooled eestlastest. Argipäev oli kõigile mõtlevatele inimestele õudne. Praegusel ajal, kui käib Venemaa sõda Ukraina vastu, puudutab see teema eriti lähedalt ja õhus on samalaadset õudust. Aga ei tasu meelt heita – ka kõige raskematel aegadel oli armastus võimalik. Loone Otsa romaani keskne sõnum on, et armastus võidab kõik (Pauluse esimene kiri korintlastele, 13), ja seda tasub ka praegu ikka ja jälle üle korrata. Selle üleskutse taustal oli mul hea meel kuulda, et Loone Ots sõitis koos abikaasaga juba Vene-Ukraina sõja alguses põgenikele piiri peale appi.

Romaani „Armastus” tegevus avaneb kolme minajutustaja kaudu, kelleks on Uku Masing, Salme Niilend ja Isidor Levin. Loone Ots märgib kohe esimesel leheküljel, et tegemist on fiktsiooniga ning kõik ei pruukinud päris nii olla, nagu tema raamatus kirjas. See on usutav. Lugedes Isidor Levini mälestusi, saab selgeks, et päris sellist põnevuslugu ei ole olnud, kuigi Uku Masing ja Salme Niilend on mõlemad omal ajal tema elus olulist rolli mänginud. Aga ongi hea, kui romaan on fiktsioon (vähemalt mulle näib nii). Romaan võiks esitada lugusid sellest, kuidas asjad võiksid olla või oleksid pidanud olema, arutleda võimaluste üle. Ajalooliselt täiesti täpne romaan ei saa nende võimalustega mängida: mida täpsemaks minna, seda kitsam on mänguruum. Fiktsioon annab avarust ja vabastab ettemääratuse painest. Samas seab fiktsioon siiski omad piirangud – lugu peab püsima koos ja vähemalt tunduma usutav. Selles mõttes erineb romaan omaelulookirjutusest või ajaloolisest käsitlusest. Nimelt võib päris elus juhtuda täiesti uskumatuid sündmusi, mis oma pöörasuses tunduvad lausa võimatud. Fiktsioon seda endale lubada ei saa – fiktsioonile esitatakse rangemad nõudmised kui elule. Seda muidugi välja arvatud juhul, kui tegelaseks on jumalad – siis on kõik lubatud. Sellessegi teosesse oleks mõni jumal väga hästi sobinud. Mingil põhjusel tuli meelde, kuidas Martin Heidegger vastas, kui temalt küsiti meie maailma olukorra kohta: ainult mõni jumal suudab meid praegu päästa.

Raamatu tegevus toimub 24 tunni jooksul, peaaegu minutipealt. Kellaajad on märgitud peatükkide algusesse, see annab võimaluse tegelaste samaaegseid tegevusi omavahel võrrelda ja kokku klapi­tada. Sellist ajalist ühtsust on kasutatud teisteski romaanides (nt „Üks päev Ivan Denissovitši elus”). Lugedes tekkis mul väga näidendilik tunne – ei tea, kas seepärast, et Loone Ots on kirjutanud palju näidendeid ning see teadmine ei püsi mul sulgudes, või siis tulenes see mõningasest ajalisest kokkusurutusest. Esiteks on romaani maailm natuke tinglik ja väheste dekoratsioonidega, ka tegelasi on üsna vähe. Stseenid on üles ehitatud sisemise pingega, tekib tunne, et tahaks seda lugu laval näha. Johanna Ross nimetab „Sirbis” ilmunud arvustuses[1] seda filmilikkuseks ja sellega võib nõustuda. Pildid on terviklikud, siin leidub lavale või ekraanile sobivaid väikeseid kokkupõrkeid ja misanstseene, nii mõnedki peatükid saavad punkti ripp­lõpuga. Kõik on hästi paigas ja tehniliselt meisterlikult teostatud.

Teatrilikkus või filmilikkus muidugi ei vähenda teose väärtust. „Armastus” on hea romaan ja seda väga mitmes mõttes. Kõigepealt selle poolest, et raamat on ilmselgelt headuse poolel, seisab vastu kurjale ja kaasajooksiklusele. Head inimesed siin tekstis on väga head ja isegi halvad ei ole liiga halvad. See on igal juhul kiiduväärne, palju parem kui ületamatu kuristiku loomine headuse ja kurjuse poolel olevate inimeste vahele. Või kas oleks mingit pidi moraalsem tõmmata selge piir ja rääkida ühtedest kui täiesti headest ja teistest kui läbini kurjadest? Kas me aktsepteerime seda, kui keegi räägib kaastundlikust natsist või sentimentaalsest juuditapjast, kes on samas korralik ja muidu hea inimene? Selles raamatus neid leidub. Või ei saagi ehk inimesed olla kunagi läbinisti halvad ning süüdi on süsteem? Tundub, et Loone Ots arvab nii: antagonism on alati süsteemi ja inimese vahel. Mingis mõttes on meil ka praegu sama­sugune olukord – Ukraina sõjas justkui pole süüdi tavalised inimesed, kõik täidavad ainult käsku. Tekib muidugi küsimus, mis neid sunnib, kas neil oleks võimalus mingil hetkel vastu hakata? Need on rasked küsimused, aga õigupoolest Loone Otsa need eriti ei huvitagi, romaan ei ürita lahendada valiku probleeme ja nendib vaid, et omal ajal läks osa eestlasi kaasa natsidega ja teine osa kommunistidega. Mis teha.

Loone Otsa huvitab armastus, aga mitte armastuse tekkimine, vaid see, kuidas ta paneb meid tegutsema. Loeme sellest, kuidas Isidor Levin armastuse pärast enda elu ohtu seadis ja Eestisse jäi, ning kuidas Salme Niilend omakorda armastuse pärast justkui kogemata kangelasteo sooritas. See lugu on esiplaanil ning kõik muu taandub pigem dekoratsiooniks või jääb hoopiski kulisside taha. Romaani kolmest tegelasest saab just Salme Niilend kõige rohkem lavaaega ja avaneb ka kõige paremini, tema hoog ja tahe on lausa tajutavalt tunda. Uku Masing on teistmoodi õnnestunud tegelane, tema luulest ja piiblitõlkest mõjutatud keelepruuk on suurepäraselt edasi antud, aga tekib tunne, et nii huvitavat tegelast oleks võinud rohkemgi avada. Isidor Levin jääb nendest kolmest paraku kõige kahvatumaks, aga eks põgenikku defineeribki suuresti tema põgenemine, kuigi sedasi kaotab ta justkui suure osa iseendast. Me oleme näinud ja ilmselt näeme selli­seid iseennast kaotanud põgenikke varsti kõikjal. Kas oleme suutelised pilku heitma nende põgenikuks olemise taha? Kas nad ise on suutelised?

Ülejäänud raamatu tegelased – isa, vennad, sõbrad, talumehed, natsid, sõbrannad – on üksnes episoodilise funktsiooniga. Kõik nad on omal kohal, pole vist ühtegi päris tarbetut kuju, kõik on seal, kus nad on, ikka asja pärast. Lugu on hästi kokku sõlmitud ja sellest hakkas üllatuslikult isegi natuke kahju. Romaani, nagu ellugi, sobivad ka mõned karakterid, kellel pole tingimata lugu edasi viivat või siis niidiotsi sõlmivat funktsiooni, hea, kui on inimesi, kes on lihtsalt niisama, asja ees, teist taga. Mulle tundub, et teatav juhuslikkus lisab loole usutavust ja annab lootust, et tegemist ei ole masinlikult deterministliku maailmaga, mis liigub vääramatult oma lõpplahenduse suunas – jääb võimalus vabale tahtele, avarusele. Teisest küljest, sõda ongi kitsas, see vähendab inimest ja tema vabadusi. Kuigi teoreetikud on öelnud, et sõdadel on võrdsustav toime (ja mitte ainult sellepärast, et surnuna oleme kõik võrdsed), siis tekib küsimus, kas oleme valmis võrdsuse eest maksma eludega. Sõjal on oma hoog ja oma loogika, sõda on masin.

Loone Ots näitab, kuidas armastus saab seda masinlikkust ja paratamatust väärata. Armastust on muidugi mitmesugust ning erinevate armastustega raamatus ka tegeletakse. Kreeka keeles (uut testamenti on romaanis ka mitmel pool tsiteeritud) on eros, filia ja agape enim levinud sõnad, mida eesti keelde on armastusena tõlgitud. Need tähistavad vastavalt kirglikku armastust, teiseks sõprust ja lojaalsust, kolmandaks vennalikku armastust, armastust laste ja armastust Jumala vastu. On selge, et kõik need armastused panevad meid pisut erinevalt käituma. Armastus võib sundida meid tegema asju, mida me ratsionaalselt kaalutledes ei teeks, ajada peast hulluks ja tuua häda kõigile. Armastus võib olla arutu, võib olla kannatus, võib olla sund. Aga armastus võib olla ka toeks ja julgustuseks, võib aidata meid suures hädas. Armastus võib olla kerge ja meeldiv kanda. Armastus võib teha meid targaks ja vabaks ja päästa meid ära kurjast. Loone Otsa romaanis leidub seda kõike, kohati segiläbi, nagu need armastused meie keeles ja meie meeles ongi, tõmbamata piiri ühe, teise ja kolmanda vahele.

^[1] J. Ross, Salme Niilendi romaan. „Sirp” 14. I 2022.