Kuigi rahvustest ja rahvuslusest on üldisemalt kombeks rääkida alates XVIII sajandist, võib palju varasemast ajaloost leida kirglikku kiindumust oma maasse, keelde ja kommetesse, kohamälu kallikspidamist. Näiteks oli sellest kantud Briti saarte teiste rahvaste vastupanu inglaste invasioonile ja domineerimisele. See ei ole mineviku romantiline rekonstruktsioon, vaid selle kohta võib lugeda juba XIII sajandi kirjalikest allikatest. (Seda võiks pidada nativismiks, kui see mõiste ei kõlaks veelgi anakronistlikumalt kui rahvuslus.) On igati loogiline, et mingil kujul esines seda tunnet ka eesti hõimude vastuhakus ristisõdijatele. Kroonikad ja muud ürikud ei saagi sellest kõnelda, sest erinevalt keltidest, kes olid kirjaoskajad, kirjutati siinmail ajaraamatuid üksnes vallutajate vaatepunktist. On igati loomulik oletada, et see lõim ei kadunud maarahva teadvusest ka järgneva poole aastatuhande vältel kunagi päriselt. See on esimene eeldus.
Kristjan Jaak Petersoni erandlikkus ei seisne üksnes selles, et ta oli toonaste eestlaste enamikust kõvasti ees, vaid asjaolus, et ta jättis endast jälje. Kaasmaalasi, kes olid võimelised maailma tajuma nii nagu tema, leidus tõenäoselt veelgi. Me ei saa seda muidugi kunagi teada, aga alati on rohkem neid, kes märkavad ja mõistavad, kui neid, kes suudavad seda mõisteliselt reflekteerida, rääkimata juba artikuleeritud väljendusest luules, proosas või mõnes muus kirjutusviisis. See on teine eeldus.
Meile on väidetud, et Kreutzwald ei uskunud eesti kultuuri jätkusuutlikkusse, ning mõni teinegi vanema põlve tegelane olevat suhtunud skeptiliselt eesti rahva vastavatesse väljavaadetesse. Eesti kultuuri edendamine olnuvat neile pedagoogilis-instrumentaalse sihiga, seega mitte väga erinev valgustuspastorite rahvaharidustööst (st luua kuulekat ja toimetulevat alamrahvast). Üldse olevat Kreutzwaldi suhtumine oma tegevusse olnud absurdimaiguline. Sellele viitavad tõepoolest mõned kohad ta kirjades. Siiski tuleks viimastesse suhtuda ettevaatusega. Ehk ei peaks me neid puhta kullana, üksüheselt võtma. Iga teksti tuleb käsitleda kontekstis — niihästi ajaloolises kui ka isikupsühholoogilises mõttes.
Absurdi võimalikuks pidamine „rahvuslike vanakeste” puhul on päris vaimukas mõttekäik, millel ei puudu täielikult usutavus (lõppude lõpuks, kes meist ei suhtuks vahel viivuks oma töödesse ja päevadesse kui absurdi?!). Siiski tekib tahtmine esitada vastuväiteid. Lähtugem ikka asjaosalisest endast: kes ja mis oli Kreutzwald sotsiaalkultuurilises mõttes. Kõigepealt tundub, et absurdivaade võiks iseloomustada väga arenenud indiviidi, olgu siis varatarka või oma vaimse kulgemise tipus tagasi „ilmsete” (lihtsate) asjade juurde pöördunud maailmakodanikku. Kreutzwald oli kahtlemata oma aja kohta väga arenenud inimene, ent siiski teises võtmes. Edasi. Üks tema isiksuse dominante oli suur lõhe ühelt poolt kutsetöö ja olme (saksastunud abielu ja keskkond), teiselt poolt vaimuharrastuste vahel. (Vahemärkusena: võime ka kujutleda, et arsti, kes avalikult uskus midagi nii veidrat nagu orjarahva jaluletõusmine, poleks peetud saksastunud ringkondades tõsiseks inimeseks, resp. usaldusväärseks arstiks.)
Amet kujundab inimest ja see oli Kreutzwaldil sõna otseses mõttes elulähedane. Arsti professioonis on alati midagi absurdset — selles tähenduses, et inimene on surelik, ravi teda palju tahes. Kindlasti võis säärane tunne tekkida tohtril, kes päevast päeva kirjutas ränga tööga tuimestatud ja ruineeritud olenditele „seepi tagumikku”. Kreutzwald andis välja ka maarahvale mõeldud üldharivat kirjandust („Maailm ja mõnda” jt). Aga kui vaatame tema ilukirjandust, siis sealt on peaaegu võimatu leida tema kutsetöö kajastusi. Ei tundu ka loogiline uskuda Kreutzwaldi absurditunnet laiemalt, st oma belletristliku loomingu või kogu „eesti asja” vastu. Tõenäoselt oli tal n-ö tööjaotus, ja absurditunne, nii palju kui tal seda oli, jäi reaalellu. Seevastu vaimne sfäär oli talle püha ala, kus ta igatsused võisid vabalt lennelda, rääkimata üldisemast kompensatoorsest mõjust isiksusele.
Miks ta siis ikkagi väljendus niimoodi? Nagu teada, on skepsis sageli enesekaitsemehhanism. Kuna ei taheta pettuda, sest see oleks liiga valus, tehakse nägu, et väga ei usutagi („Ega siit midagi loota ole, aga noh, vaatame…”). See on muide väga eestipärane. Seoses Jaan Unduski artikliga „Eksistentsiaalne Kreutzwald” meenub mulle ikka, kuidas küsisin Haapsalus tuttavalt mehelt, kes korstent ladus: „Mis seal teed ka?” Too äigas käeseljaga üle näo ja kostis muigvel tõsidusega: „Vaatame, mis välja tuleb!”
Niimoodi mängitakse peitust ka iseendaga. Seepärast on alati võimalus, et skeptilis-iroonilise või koguni küünilise maski taga varjub hing, mis ihaleb ja ihkab, julgemata seda tunnistada.
Kas Kreutzwald jättis endale taganemistee, „päästis nägu”, kuigi ise tegelikult uskus? See on tõenäone sellest hoolimata, et rahvuslust või lihtsalt Eestit oli ümberringi veel vähe. Või pigem just selle pärast?! Siit võib hargneda rada eetilise hoiaku juurde, et elus tuleb tegutseda, tasu lootmata. („Vargamäel peab…” — kas peaksime analoogia põhjal oletama, et Mari oli absurdinaine?)
Eelnev puudutas isikupsühholoogiat. Midagi soovida võib loomulikult iga tubli inimene, isegi kui ta on laiema konteksti suhtes võhik. See on n-ö soov või igatsus üleüldse. Teisiti on lugu siis, kui on õpitud tundma reaalseid asjaolusid: ajalugu, geograafiat, poliitikat jne. Peterson, Faehlmann ja Kreutzwald olid esimesi meile teada eestlasi, kel mõnevõrra avaram ettekujutus maailmast.
Vaadelgemgi nüüd laiemat tausta. Kujutlegem, milline võis olla Kreutzwaldi üldisem maailmapilt, mille najal see oli kujunenud, mida ta üldse luges jne. Selge, et Võru, kus ta elas, oli omakorda perifeeria perifeeria, kuhu info maailmast (näiteks Lääne-Euroopa ajalehtede kaudu) jõudis lünklikult ja kuudepikkuse hilinemisega. Ent jõudis natuke ometi. Sama kehtib suhtluse kohta haritud inimestega, keda polnud palju, ent ikkagi leidus. Kokkuvõttes on loomulik, et Kreutzwald pidi teadma, mis tuuled maailmas (Euroopas) puhuvad ja missugused on üldised suundumused.
Viimastest üks olulisemaid oli uusaja rahvusluse esilekerkimine — niihästi ideoloogiliselt (J. G. Herder, G. Mazzini) kui ka praktiliselt (karbonaaride jt salaühingud). 1848. aasta revolutsioonid jätsid Kreutzwaldi ükskõikseks. Seda võib mõista, sest need toimusid sootuks teistsuguste, suurema eneseteadvusega etnoste juures, kui seda olid eestlased. Võib arvata, et Kreutzwald pidas mässulisi murrangukatseid siinsel ääremaal täiesti kohatuks spekulatsiooniks, teise universumisse kuuluvaks. Aga see ei välista vähimatki, et temagi alalhoidlikus teadvuses ei võinud võtta kuju küsimus, mille Kristjan Jaak oli pool sajandit varem välja öelnud (mida Kreutzwald muidugi ei teadnud): „Kas siis selle maa keel?!” See oli (ja on tänini) parafraas kogu maarahva saatusele.
Pole midagi loomulikumat, kui et Kreutzwald lausa pidi mõlgutlema võimaluse üle, et see, mis juhtub mujal, võib vähemalt osaliselt juhtuda ka siin. Mil viisil ja vormis, see polegi peamine. Tähtis, et ajastutuuled soosisid usku oma rahva tulevikku.
Üleüldse — juba ainuüksi see, kuidas Aida-Vidri oli noorena kogunud ümbruskonnast sõnalist vanavara (nagu sellest kirjutab Gustav Suits „Noores Kreutzwaldis”), ei lase end kuidagi interpreteerida noore absurdisti mängitsemisena. Pigem oli see sihiteadlik alusepanek tõsisele rahvuslikule misjonitööle. Ja lootus küdes selle panija hinges vähimagi kahtluseta kuni tema maise teekonna lõpuni välja.
See lootus köeb inimestes isegi praegu, kui absurdiliseks suhtumiseks rahvuslusse on rohkem põhjust, kui oli toona.
