Lauri Teder: „Mullikile”.

„Värske Raamat”, 2013. 69 lk.

Lauri Tederi „Mullikile” on kirjandusajakirja „Värske Rõhk” väljaanne, juba üheteistkümnes sarjast „Värske Raamat”, mis ilmub alates 2006. aastast. Loomulikult ei kirjuta „Värske Rõhu” autorid ühesuguseid tekste, vaid moodustavad lõdvalt seotud seltskonna, „tasapinna” (плоскость — nagu vene keeles öeldakse). Vähesed kirjandushuvilised arenevad vaimses eraldatuses täisväärtuslikuks kirjanikuks, tarvis on lugejaid ja kaaskannatajaid. Oht on aga jääda hermeetiliseks, taasluua oma seltskonna kirjandust, mitte märgata, mida teised on teinud või teevad. Sellest patust pole prii ei Tartu NAK, Erakkond ega „Ji” kirjastus, rääkimata kirjandusklubist Kloaak.

Ka Lauri Tederi tekstides on tajutav jalgratta leiutamise nauding, kuid see püsib hea maitse ja terve mõistuse piires. Sisu poolest on tegemist avastamis- ja arenguluuletustega. Mitte teismelise autori vasikamuredega, vaid pere­loomiseelse tunnetusega — kõik on veel võimalik, aga nähtavasti tuleb see, mis teistelgi. Ei ole sigarettide ja ootamiste naiivset romantikat, aga maailma lihtsad ilmingud oleksid siiski justkui mingit saladust varjamas: „köögist lõhnab / eilne pasta / õhtupäike / värvib / su näo punaseks” (lk. 46). „Su ümber õhtupäike sidus keed,” kirjutas kunagi Henrik Visnapuu ja temagi polnud esimene, kes seda kena nähtust märkas.

Õnneks on Lauri Teder ilmselgelt teadlik, et ta on jalgaratta välja mõtelnud. See teeb ta küll pisut ebakindlaks, ent tal jätkub otsustavust lõpetada oma kätetöö imetlemine, istuda sadulasse ja anda pedaalidele valu. Kohe pärast õhtupäikest tuleb „su ilme on / tegemata kodutööga / koolilapse oma”; üldse mitte nii jalgrattalik kujund. Ja eriti vägev on, et kohe järgmisel leheküljel tihkab autor puudutada küsimusi, millele inimkonna praeguse teadusliku taseme juures saab vastata vaid luuletaja: „kuidas sinu aju tajus / seda maailma mis / meie vahel / paar minutit tagasi oli?” (Lk. 47.) Saab, aga ei ütle või ütleb kujundlikult, mis on õieti seesama.

Ei ole lihtsamat kuritegu, mida arvustaja, või hullem veel, kirjandusteadlane võib sooritada, kui võtta ühest kirjakohast kinni, leida teisi sobivaid kilde ning teha sellest endale meelepärane tõlgendus. Lihtne, sestap sooritangi. „Mullikile” läbiv mõte on hikikomori. See on jaapanlaste sõna ning tähistab sotsiaalsest suhtlusest loobunud noorepoolseid inimesi. Jaapani tervishoiuministeerium defineerib hikikomori’sid kui inimesi, kes sulgevad ennast koju kauemaks kui kuueks kuuks. Tõusva päikese maal olevat selliseid 700 000, keskmise vanusega 31. Kui mitte just hikikomori’st, siis vähemalt kõrvaltvaatamisest, kontaktis kahtlemisest räägib Teder kindlasti. Näidete leidmiseks ei kulunud paari minutitki: „ühelt hikikomorilt / (tüdinult seintele naaldunult) / teisele / kuidas me siia jõudsime” (lk. 33); „kuid minu ideaal / on olla südamega / su juures / ning ajuga astrokapslis” (lk. 56); ning „sest ma ei jaksagi / end siit päriselt / ära mõelda” (lk. 66).

Veel üks oluline asi „Mullikiles” on autori muusikaline tunnetus. Olen teda laulmas kuulnud, ta laulis hästi, luuletaja kohta üllatavalt viisi pidades, ainult millegipärast inglise keeles. Asjata, Teder võiks vabalt eesti keeles laulda, ja miks mitte ka suurel laval. Laulusõnad on peaaegu olemas. Kas või kuulekogu avatekstid „Vol 1” ja „Vol 2”, mille algrefrääni idee on piisavalt arusaadav töölistele ja talupoegadele ning samas piisavalt kultuurne, et ka teenindava sektori töötajad, olgu siis õpetajannad, kassiirid või ajakirjanikud, selle nautimist seisusekohaseks peaksid. Ümisegem kaasa: „on keegi sulle täna öelnud / et oled ilus / ma ütlen nüüd / sa oled ilus” (lk. 7).

Kindlasti võib arvustajat süüdistada iroonitsemises. Eks ma natuke torgi, aga teisalt piisab pudelist veinist, et märgata, kui tähtis tegelikult on lihtne ja loogiline, klassikalises mõttes ilus sõnum. „Vol 2-s” ütleb Teder veel: „…sest enne sind olin / lootuse kaotanud / ja pärast sind / jään ma vanaks” (lk. 7). Ja see on juba nii ilusasti öeldud, et mingit veini pole tarvis.

Muusikalise tunnetuse juurest jõuan järgmise asjani. See on vorm. Muusika on ju struktuurne nähtus, kui maha arvata eksperimendid, konkreetne muusika ja muu selline muusikavälja piiride venitamine. Tundub, et Lauri Tederis tuikab kirjutades viis või rütm. Vahel tuikab, vahel tuigub. Autor arvab vist, et kirjutab siiski ettelugemistekste, mitte laulusõnu. Eks ta seda ju teegi, aga tekstid ise peavad ennast tihtilugu lauluks. Ei ütleks, et niisugune dissonants mind häirib, pigem erutab meeli, loob meeleolu, umbes nagu kooriefekt, mille puhul helide ülipeen häälest äraajamine laiendab kõlapilti. Kui kirjanduse sõnavara kasutada, paistab Tederi vabavärsist läbi valmisolek riimideks või isegi ihalus nende järele.

Riimides luuletamine on keeruline. Sageli tuleb see inimesel kohutavalt halvasti välja, ja kui õnnestubki, hakkab pikemal lugemisel või kuulamisel tavaliselt tüütama. Isegi Contra, hea sõber ja geenius, läheb mõnikord riime tulistades tüütuks, mis siis, et enamasti suudab ta tüütuse efektselt seljatada, teinekord küll sisu vormile ohverdades. Lauri Teder on sisu-mees: „kõigel saab olla mõte / suhkru tee kohvitassi on saatus / või ei / suhkru tee kohvitassi on paratamatus” (lk. 44). Samas tekstis tuleb pärast avangut Murakami mõte, mis suurt midagi ei anna. Siis on ilus koht, võta ja tee Raimond Valgre lauluks: „oh eilsest alates / näen ma enda elu neil kahel aastal / nagu teekonda sinuni”. Ja lõpus, kui Contra teeks uperpalli, tuues mängu näiteks härra Tee või proua Kohvi, tuleb Tederil veel jupike lämbunud laulu: „ning eksida ma / ei või / oh ei / ei saa”. Ütleksin nõnda, et Contra oleks selle teksti lõpu lõdva randmega üle võrgu pallinud, Tederil aga nappis vist sedakorda mõtet ja vormi ei tahtnud ta appi võtta. Mis ei ole sugugi patune tegu — riimid on ohtlikud, kisuvad mõtte alasti ja tahavad selle üle võimust võtta. Nõnda on üsna mõistlik, et Teder vormi maha surub.

Inglise keeles laulmine ja ilma riimideta kirjutamine on natuke sarnased asjad. Ingliskeelne laul ei ole iseenesest üldse kehv. Ligi pool muusikast, mida ise kuulan, on inglise keeles, ja see on väärt kraam. Ent laulda mitte oma emakeeles tähendab distantseerida ennast sõnadest. Kui inimene ei ole just aastaid keelekeskkonnas elanud ja kultuuriruumi sisse kasvanud, tundub võõrkeelne tekst ikka grammikese asjalikum. Kas just targem, aga vähemalt lollus ei hakka kohe kõrva või mõjub lahjemalt. Vabavärsiga on sama lugu. Ma ise kirjutan valdavalt vabavärsis, nii et tean, mida räägin.

Riimidesse panduna on mõte alasti kogu oma sagedases piinlikkuses ja banaalsuses ning peaaegu kaitsetu vormi ees, mis trügib esiplaanile, lämmatab vähegi nõrgema sõnumi. Ja ebaõnnestunud riim asetab ka tugeva idee halba valgusse — ütle mulle, kes on sinu sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina. Väärt mõte koos kehva riimiga annab kehva luuletuse. Keskpärane mõte neutraalses, ehk mõningast hüperboolitsemist võimaldavas vabavärsilises soustis mõjub ikkagi vähemalt keskpärasena. Sellega ei taha ma „Mullikile” kaantevahet keskpäraseks sõimata. Vastupidi, tegu on tähelepanuväärse debüüdiga.

Tähelepanuväärne on ka „Mullikile” kui raamatu terviklikkus, mida on eriti kena näha debütandi puhul. Mitte sunnitud kontseptuaalsus, temaatiline või vormiline järjepidevus, vaid tekste kandev elutunnetus. Hermeetilisusest udutamine arvustuse alguses oli ses mõttes igati omal kohal, et Tederi tekstides väljendub hilistel kaheksakümnendatel, või ka lausa taasvabas Eestis sündinute vaakumitunnetus. Et võid küll mullikile närvide rahustuseks puruks krõpsutada, ka selle mulli, mis sind ümbritseb, aga ümbritsevaga tihedamat kontakti ei saavuta, kuna viibid juba samas keskkonnas.

Tean, et öeldu kõlab segaselt, aga konkreetsemasse kasti ei oleks Tederi loomingut kohane toppida. Mullikile purustamisel vabaneb koostiselt sama õhk, mis lõhkumise kohaski. Võimalus on jäädagi mulli, hikikomori-seisundisse, või asuda avastama neid imeväikseid ja ometi imelisi pisiasju, mis eristavad vaba loodust mullikeskkonna õhust. Tederi luuletused osutavad viimasele valikule, erilise leidmisele igapäevast, nagu oma esimeses Armani ülikonnas mees kirjakohas „ja keegi ei tea / kust ta selle / armastuse / võtab / ise selline / praktiline mees” (lk. 9).

Lauri Tederi „Mullikile” ainsad tõelised hikikomori’d on laulud. Nagu räägitud, on riimis palju keerulisem kirjutada, aga kui riim nina ukse vahele pistab, tuleks ta julgelt jalutama viia. Juba ta tuleb: „tabula rasa / ta on hästi tasa” ja „relvitu Gaza / ta on hästi tasa” (lk. 46). Ei kahjustaks riim sedagi kujundit: „ma kujutan vist liiga palju ette / kes teab / näen sind suudlemas / bensiinijaamast saadud kohvitopsi” (lk. 63). Olgem ausad, hikikomori on patoloogia, mitte elustiil.