Donald Tomberg: „Veelkord Vladimirist, Kazimirist ja teistest”.
„Verb”, 2015. 144 lk.
Donald oli lugenud nimetatud teose kohta juba mitut arvustust. Need andsid noormehele küll palju teadmisi, aga ei teinud teda sugugi targemaks. Kohati tundus, et maailm saab temast suurepäraselt aru, samas ei mõista teda aga üldse.
„No lugege siis ometi, inimesed!” hüüdis Donald. Aga inimesed ei lugenud, sest kriitik Jüri oli neid hoiatanud: „Lugemisega läheb asi ainult hämaramaks.”
Õhk aga oli juba paks, ja mitte ainult lendoravatest ja liblikatest, vaid maailma muutumise märkidest üldse. Kuni ühel hommikul ei olnudki maailm enam endine. Tuul, see vallatu, oli kandnud nimetatud teose ajakirja „Kodu ja Ristikhein” valvetoimetaja Milvi töölauale. Kaaskirjas palus autor, et „kuigi mu raamat ei ole võib-olla täiuslik, paluksin sellele ometi ideaalset arvustust”.
„Oeh,” ohkas neiu rõõmsalt. Jälle oli keegi taibanud, et nende ajakiri ei avalda sugugi mitte ainult igavaid kodu- ja ristikheinateemalisi artikleid. Viimaste sekka aeg-ajalt, et ülemused ei märkaks, ka mõni raamatuarvustus sokutada — just see oli Milvi missioon! Kust aga leida ideaalne kriitik?
Toimetaja ülimalt tähelepanuväärne kohtumine kriitikuga toimus Valdeku väikeloomakliiniku juures, seal, kus sildile maalitud ülilahke näoga koer hoiatas: „Tule aga tule!”
„Jah, eks ma võin arvustada küll, ongi aeg vana lennukiront uue vastu vahetada,” ühmas Toomas, kui oli nimetatud teose oma kätte saanud.
Nii nagu Milvi-Hanna (ta oli vahepeal abiellunud) teadis, et ajakirja „Kodu ja Ristikhein” eelkäija oli „Sotsialistlik Põllumajandus”, nii teadis Toomas, et Donaldi „Veelkord Vladimirist, Kazimirist ja teistest” eelkäija oli sama autori „Vladimirist, Kazimirist ja teistest”. Selle julge sammuga oli Donald astunud nende kirjanike hulka, kes kirjutavad eluaeg ühte teost: Shakespeare, Dostojevski, Kafka ja paljud teised, kelle nimi on Leegion, varjunimi aga Maailmakirjanduse Varasalv.
Ja eks olegi aeg vaadata asju laiemas kontekstis. Näiteks (tollal veel) Leningradis elas Tooma sõber Konstantin. Aga mitte niivõrd Vaginov, kui just Melihhan. Ja polnud ta ka teab mis sõber, sest sõpru tuntakse hädas, Toomas aga tundis Konstantini peamiselt tema teoste kaudu. Kunagi, tõsi küll, oli Konstantin näidanud Toomale kuulsat akent, millest ühel 1937. aasta saatuslikul sügisõhtul oli välja pudenenud kuus vanaeite. Ei saanud Toomaski teisiti, kui ronis suurest uudishimust aknale, aga selle asemel et sealt välja pudeneda, lausa prantsatas alla. Põrutuse tagajärjel kaotas noormees igaveseks võime ära öelda toimetajatele, kes temalt arvustusi tellisid.
Hilinenud tänutäheks võttis Toomas nüüd kätte Konstantini uurimuse „Grafomaaniast” ja luges: „Kuidas ka grafomaan ei pingutaks, mõtteid öelda midagi uut ja tarka tal ei jätku. Aga ta kirjutab, kuigi mõtteid tal ei jätku. Kirjutab ja kirjutab. Paneb punkti. Puhkab. Ja muudkui kirjutab ja kirjutab, kirjutab ja kirjutab, kirjutab ja kirjutab.”
Rohkest tsiteerimisest kurnatuna meenutas Toomas, kuidas kunagi oli üks seitsmest vennast Strugatskist, kumb, pole tähtis, talle öelnud: „Kuni kirjutamine pakub sulle naudingut, on see grafomaania, kui hakkad piinlema, on kirjandus.”
Toomas valis nutitelefonil näiliselt juhusliku numbrikombinatsiooni, tegelikult aga 48. Mersenne’i algarvu — suurima algarvu, mida ta peast teadis, ning helistas. Donald vastas, et ta ei saa praegu rääkida, kuna piinleb parajasti.
„Tuttav seisund,” kohmas Toomas võltstagasihoidlikult.
See ei olnud Tooma esimene katse tundmatute tsivilisatsioonidega kontakti võtta. Kord varem oli tuul, see tuhaväljade, kandnud Tooma kummimootoriga purilennuki dada sünnilinna, kus toimus iga-aastane konverents „Absurd ja XX sajandi slaavi kultuur”. Kuna oligi just iga aasta, siis ei jäänud teadusfoorum ka seekord toimumata. Tooma sisenedes Zürichi ülikooli aulasse, oli kõnepuldis kõigile tuntud Maria Virolainen (nüüd juba) Peterburist, nime järgi eestlanna, isanime poolest aga Naumovna. Juba tema ettekande pealkiri „Absurdi lõpp” ei tõotanud midagi head, ja nii oligi.
„Variatiivse paljususe maailmas ei saa olla absurdi,” rääkis naine, „kuna võimalikud on igasugused võimalused, ja mitte ükski neist ei evi säärast omadust nagu normatiivsus, mida saaks kummutada absurdi vahenditega.”
„Oot-oot,” katkes saalis kellegi habras kannatus. „Kas pole nii, et terminoloogilisest seisukohast tähendab absurd siiski kurtust? Ehk siis ükskõiksust sõna suhtes, et mitte öelda akommunikatiivsust.”
„Või nii?” kergitas Maria kulmu.
„Nii jah. Ja selles kontekstis omandab absurdi mõiste — kui „kurtuse” metafoorne parafraas — minu meelest heuristilise ja instrumentaalse tähenduse.”
Nüüd tundis Toomas agressiivse vahelerääkija ära. Too oli samuti Peterburist, ja samuti Konstantin, küll mitte Vaginov ega Melihhan, vaid lausa Bogdanov ise.
„Jah,” vastas Maria isehakanud oponendile rahulikult, „kuid kui absurdsete tekstide raames võivad kõik mõtted põrkuda kõikide mõtetega ning nende piirilahing võib omandada totaalse iseloomu, siis need tekstid ise ei pretendeeri totaalsele mõttele, vaid need on mõeldud lokaalsetena, nagu eritsoon.”
„Tark jutt,” pidi nüüd ka Konstantin tunnistama. Sellega oli konverentsi teadust meenutav osa lõppenud. Algas tants, kuid kuna Toomas polnud mingi rahvusvaheline mees, lendas ta ummisjalu koju tagasi.
Uus peatükk
Ühel tormisel novembriööl ilmusid arvustaja arvutiekraanile kuldsed sõnad: „Nimetatud teos kinnitab kahte eesti kirjanduse kohta levinud müüti. Esiteks seda, et eesti tänapäeva kirjandus on mitmekesine. Teiseks seda, et raamatuid, mis rahvale tõeliselt korda läheksid, ilmub vähe.”
Toomas oleks meelsasti edasi lugenud — mõttetiined tekstid pakkusid talle seletamatut naudingut —, kuid märkas siis, et võsavahe on lõppenud ning ees seisab kümne meetri laiune küntud maa ja kahe ja poole meetri kõrgune okastraataed. See oli toimetaja Milvi-Hanna-Cynthia (ta oli vahepeal uuesti abiellunud) lubatud 6000 tähemärgi piir. Kriitik hakkas oma väsinud Pegasust ägedalt piitsutama. Hobune jäi kuulekalt seisma.
