Peeter Helme: „Haakrist ja ajarelv”.
Postimees Kirjastus. 200 lk.

Romaani tegevus toimub 2053. aasta suvel ja sügisel peamiselt Saksamaa pealinnas Germanias ehk Suur-Berliinis, Revalis (endine Tallinn) ja Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud USA keskosas, täpsemalt endises Wyomingi osariigis, kus 1953. aastal alistusid viimased Ameerika väed. Juba algus haarab kaasa. Maale tagasipöörduva natside ruumilaevaga hakkavad Jupiteri ja asteroidivöö vahel toimuma müstilised ja seletamatud asjad: „Jõnksatus. Ruumivärelus. Sinise sisuga astrolaabkera. Hiinakeelne jutt eetris. Peatunud fusioon. Mitte üks­ki nendest asjadest eraldi võetuna polnud kuigi tõenäoline — mõni neist oli ka eraldi võetuna võimatu. Neist kahe koosesinemine — üli-üli-üliharuldane kokkusattumus. Kolme? Pole võimalik! Kõigi koos — ületab kujutlusvõime!” (Lk 9.)
Edaspidi toimub tegevus Maal või atmosfääris. Siin nii seletamatuid asju ette ei tule, vastupidi, kosmiliste mõistatuste saladusloor hakkab avanema. Põnevust jätkub sellest hoolimata, see muutub isegi teravamaks, sest seda produtseerib nüüd inimfaktor.
Pealiskaudsel sirvimisel ja sisekaane kaardiga tutvumisel jääb mulje, et tegu on George Orwelli romaani „1984” variatsiooniga (lk 144: „Reichi kodanikud olid aga harjunud riigi sekkumisega oma eraellu.”). Formaalselt see nii ongi. Teise maailmasõja järel valitsevad maailma kolm totalitaarset hiigel­impeeriumi. Helmel on nendeks Saksamaa, Jaapan ja Itaalia. Tõsi, viimane ei ulatu kaugemale Somaaliast ja suur hulk riike on vähemalt formaalselt iseseisvad: kogu Ladina-Ameerika, Lähis-Ida ja hulk Euroopa riike, sealhulgas Soome ja Ungari. Põhja-Ameerika ja Briti saared kuuluvad Saksamaale, NSV Liit (1941. aasta piirides) on enam-vähem pooleks jagatud Saksamaa ja Jaapani vahel. Veel ühendab autoreid arvamus, et totalitaarsetes tulevikuimpeeriumides süüakse totaalselt viletsat toitu — puha ersats ja surrogaadid.
Sisuliselt Orwelli ja Helme vaatenurgad siiski erinevad. Orwell pühendub kahe armastaja traagikale, „Haakristis” on armastusliin kõrvaline. Orwellil jälgib kõike Suur Vend, kelle pilgu alt ei pääse keegi kusagile, Helme tegelased ajavad oma asju kaunis vabalt ja kitsendusteta, eriti Reichi perifeerias: „Hirmutav, aga tegelikult arusaadav: mida kaugemal Germaniast, seda suuremad võimalused isetegevuseks. Ning olin isegi kuulnud, et andmetöö pidi Revalis olema kõval järjel.” (Lk 25.) Orwelli romaanis on ühiskond jäigalt vertikaalne, kusagil all on õigusteta proled ja kusagil ülal parteilastest eliit. Helmel on ühiskond — vähemalt Suur-Saksamaal, kus tegevus peamiselt toimub — sedavõrd kompaktne, et sotsiaalne diferentseerumine jääb tehnilise progressiga võrreldes tagaplaanile. Kõikjal on küll pealtkuulamisseadmeid, kuid on leiutatud ka nende segajad, mida ei tohi muidugi kasutada, aga kasutatakse ikka. Salajaste andmete vargus on kõrgel tasemel: „Teadsin küll, et päringutest jääb jälg maha, aga mõtlesin, mis vahet seal on — mingi järjekordne ametkondadevaheline hõõrumine, niikuinii üritavad kõik üksteise materjalidesse nina pista.” (Lk 69.)
Orwelli raamatu keskmes on tavalise inimese igatsused ja nende purunemine võimu halastamatus pitsituses. Helmet iseloomustab pigem mänglevus. „„Anna mulle Dienstelle juht. Standartenführer, mis ta nimi oligi…”
„Standartenführer mis-ta-nimi-oligi,” kordas arvuti malbelt ja von Redetzky tundis, et ta tahaks karjuda.” (Lk 176.)
Ei saa öelda, et romaan oleks satiiri­li­se kallakuga, aga ajalugu tundval ja ar­mastaval lugejal tõmbub suu siiski ikka ja jälle muigvele. Nii saame teada, et kui Hitler oleks sõja võitnud, oleks ta surnud aastal 1969. Fakt, et Narva maantee Tallinnas kandis Saksa okupatsiooni ajal Adolf-Hitler-Strasse nime, on teada, Helmel lisandub uus, vanalinnast läände kul­gev magistraal Hermann-Göring-Stras­se. Prantsuse keel on välja surnud (vt lk 41), kuid intelligendid pilluvad prantsuskeelseid tsitaate nagu varem ladinakeelseid. Königsbergi jalgpalliklubi mängib Bundesligas ja kaotab BSC Herthale 0 : 1. Sakslaste võit idarindel on ilmselt ära hoidnud Tallinna pommitamise märtsis 1944, sest üks stseen toimub restaureeritud restoranis „Kuld Lõvi”.
Ka natsiriigi võimu- ja militaarstruktuuride omavaheline võimuvõitlus, mis moodustab sündmuste kandepinna, on pigem seikluslik ja intellektuaalne kui jõhker. Omajagu isegi realistlik. Võitlus toimus ju päriselt, meenutame Ernst Röhmi ja tema SA kolleegide saatust ning atentaati Hitlerile juulis 1944. Abstrakt­sest taustast hoolimata on see võitlus konkreetne ja huvitav. „Kui nad paluksid abi Wehrmachtilt, teataks viimane kohe, et asja taga on japsid ja peastaap nõuaks sõja kuulutamist. Kui nad pöörduks Reichsführer’i poole, ütleks viimane, et see on riikliku julgeoleku küsimus ning Katzenbalger paneks käpa peale kõigele, mis oli kuni augustini OrPoga seotud…” (Lk 115.)
Erinevalt Orwellist on Helmel palju vana hea aja retsidiive: „…ka sada aastat natsionaalsotsialismi polnud suutnud suurt midagi teha linnaosaga, mis elatuski prostitutsioonist, narkokaubandusest, seksiturismist ning rikastest homodest…” (Lk 62.)
Ja muidugi eristab Orwelli ja Helmet seegi, et esimese romaan kulgeb pika maailmasõja, Helme oma aga veel pikema­ajalise rahu tingimustes. Lehed ei kirjuta sõjavõitudest ja rasketest tõrjelahingutest, vaid uutest kiirusrekorditest, puhkusereisivõimalustest ja staaride eraelust: „Jah, kunagi olid tõesti toimunud pogrommid, klubisid oli suletud, inimesi vahistatud ja veetud koonduslaagritesse, kuid nüüd enam mitte.” (Lk 62.)
Veel tasub „Haakristi” iseloomustamiseks meenutada Coudenhove-Kaler­gi totalitaarsete režiimide võrdlust: Itaalia fašist võib olla ka hea kristlane ja hea kapitalist; Saksamaa nats ei saa olla hea kristlane, kuid võib olla hea kapitalist, kuid Venemaa kommunist ei tohi kumbagi olla. Helme on seda järginud: „Kõikjal torkasid silma suurte kontsernide nagu IG Farben, Reemts­ma, Gutehoffnungshütte, Siemens, Rhein­metall, BMW, Horch või Zündapp kaubamärgid.” (Lk 69—70.) Orwelli utoopias valitsevad teatavasti kommunism ning sellest tulenev tehniline ja majanduslik regress.
Kuid raamatu pealkiri sisaldab peale haakristi ka ajarelva. Muidugi on selle eesmärk minevikku muuta, sest iga lugeja teab, et USA ei kapituleerunud 1953 ja Hitler ei surnud 1969. Ajarelva kallal Wyomingu väikesearvuline Resistance nokitsebki. „See näitab, et meie käsutuses on relv, mis võib muuta aega ja ajalugu ennast. Aga paradoksaalsel kombel on see vaid aja küsimus, millal meie rõhuja ja vaenlane relvast teadlikuks saab. Mistõttu me ei tohi hetkegi kaotada!” (Lk 74.)
Raamatu meestegelaskond on rohkearvuline, kuid vähese individuaalsusega. „Ei osanud ta ümmargusest näost siiski midagi välja lugeda. Sellest peegeldus tavaline, Reichi teenistujatele poolkohustuslik vaikne optimism.” (Lk 82.) Kesksed kujud von Angerapp ja Staack mõjuvad üsna sarnastena, ehkki esimene on ruumilaeva komandör ja teine temast poole noorem IT-spetsialist. Kõrvalisemate seast jääb meelde vana Ameerika vabadusvõitleja Bingham McMurp­hy oma kogemuste, tasakaalukuse ja sü­damlikkusega: „Kuulge, lapsed, te olete näidanud, et ühe vana Wyomingi hullu unistus Ameerikast võib veel täituda!” (Lk 38.)
Seevastu naispeategelane, bioloogiline robot Incerta jätab oma vitaalsuse ja elulähedusega kirka mulje: „„Ma ei mängi tulega,” muigas Incerta, „ma olen tuli.”” (Lk 145.) Täielik femme fatale, kuid rõhuga pigem esimesel kui teisel sõnal. „„Kas see on armastus?” küsis Incerta endalt ja libistas käed üle rindade, puudutades korraks nibusid, lasi neil siis liikuda alla, kõhule.
Ka mina olen ju sündinud, kinnitas ta endale.” (Lk 61.)
Veel suurema üllatusena mõjus avastus, et Incerta kuju — pooleldi inimene, pooleldi robot — esineb varjatud kujul mitmes eesti proosa tüvitekstis. Nii on tüüpiline bioon Vargamäe Andres, kes on programmeeritud tegema ränka talutööd, mida ta kõrvalekaldumatult nõuab ka oma lähedastelt, erinedes täielikult inimlikult ettearvamatust Pearust. „Kevadestki” leiame värvika biooni — Jüri Kuslapi, kelle programm näeb ette Imelikule rehkenduste tegemist. Ja kui teda takistatakse, kaitseb inimrobot end efektiivselt — lööb Arnole hambad pöidlasse. Türkiissiniseid silmavalgeid ja plasmapüstolit nagu Incertal neil küll pole, kuid need on vaid välised tunnused. Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” tegelased jaotuvad samuti metsas elavateks tõelisteks inimesteks ja bioonidest külarahvaks.
Sellisena on Incerta võimas üldistus ning mitte juhuslikult pole kunstnik Jüri Saks teda kaanepildil kesksena ja aurast ümbritsetuna kujutanud.
Teised naiskujud jäävad isegi skemaatilisemaks kui mehed. Tegelaste omavahelist suhtlust, ja seda suhtlust on palju, iseloomustavad mõistlik ratsionaalsus, vaimne sihikindlus ja ettevõtlikkus — aaria rassi parimad omadused. Aga „Haakrist ja ajarelv” ei taotlegi karakterite kirevust, see on suurejooneline ajaloolis-tehnitsistlik mõt­te­mäng, sealjuures hästi viimistletud. Romaani kompositsioon on tihe, ainult noorte ameeriklaste omavaheline nääklemine enne ajamasina käivitamist tundub lapsik, nagu ka armastajapaari sentimentaalitsemine.
Raamatu lõpposa, kus ajarelv juba toimib, ehkki puudulikult, jätab liiga multifilmiliku mulje. Kaadrid aina vahelduvad, ruum pöörleb ja aeg hüpleb, mõistuspärane tegutsemine tundub anomaaliana, kuid on ometi järjekindel ja viib sihile. Aga keegi ei tea ju täpselt, kuidas see aja tagasipööramine käib, küllap on tõesti komplitseeritum ja piinarikkam kui suveajale üleminek.
Finaal on masendav nii sisult kui ka vormilt. Esiteks on romaanis võitlevad pooled algusest peale niisama ebavõrdsed nagu sääsk ja inimene. Ja kui siis nõrgemat poolt tabab täielik ja lõplik häving, kaotab nii võitlus kui kogu teos mõtte. Teiseks eksib Helme ilukirjanduse reegli vastu „valeta nii palju kui tahad, aga valeta usutavalt”. Lõpplahendus viib meid loogiliselt konstrueeritud fantastikast mitteusutavasse. Maailm saab aastaks 2053 muutuda selliseks, nagu seda üritavad saavutada vastupanuvõitlejad, kuid mitte selliseks, nagu tahaks Natsi-Saksamaa. Kui kogu raamatu jooksul eksisteerib seos meie ja paralleelmaailma vahel, mis ajuti isegi tajutavaks muutub, siis lõpuks see hävib.
Romaani lõpus on katkend Helme uuest samateemalisest raamatust „Haak­rist ja tõusev päike” ja see suurendab masendust. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Pealkirja järgi võib ennustada, et puhkeb uus maailmasõda kahe ainsa selleks võimelise impeeriumi, Saksamaa ja Jaapani vahel. (Sellele võimalusele „Haak­rist ja ajarelv” ka vihjab.) Usutavast, seega kaasahaaravast fantastikast kaugeneks see aga veelgi. Nii tekib arvamus, et autor armastab Hitleri-Saksamaad lausa meeletult, ei suuda selle ideoloogiast kuidagi loobuda ja on nõus selle nimel hülgama nii realiteedid kui ka usutavuse.
Ent kui viimane kümnendik välja arvata, on „Haakrist ja ajarelv” teravmeelne, süvitsi minev ja meisterliku stiiliga globaalpoliitiline ulmevisioon.