Urmas Vadi: „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”.

„Tuum”, 2014. 231 lk.

 

Tuntud näite- ja proosakirjaniku, lavastaja ning raadioajakirjaniku Urmas Vadi kaheksast üsna sarnase teema­asetuse ja sisuga novellist koosnev „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” esindab eesti kirjanduses üpris haruldast metafüüsilis-meelelahutuslikku suunda. Nagu ka tema varasem looming.

Eeskätt torkab Vadi stiil silma küsilausete tähtsuse ja rohkuse poolest. Võte ise pole originaalne, kõik meie rämpsseebisarjad baseeruvad just sellel. („Kas sul on temaga suhe?” — „Miks mul peaks temaga suhe olema?” — „Aga miks sul ei võiks temaga suhe olla?” — „Järsku on hoopis sul endal temaga suhe?” jne.)

Kuid Vadi laused on hoopis teisest vallast, need teevad tema jutud üht­aegu põnevaks ja inimlikuks. Lk. 44: „Ja kui ma nüüd tema olemisele seal mõtlen — kas juba siis ei võinud tema nähtaval kohal olemine ja esinemine olla seotud enesehävitusega?” Lk. 80: „Huvitav, mis võiks ühendada zootehnikut, agronoomi ja lukkseppa?”. Lk. 101: „Oh, miks on kõik läinud nii, nagu on läinud, kas ma ikka olen teinud oma elus õigeid otsuseid, kas midagi läks valesti ja kust see valestiminemine pihta hakkas?”

Küsimused eeldavad vastuseid. Vadil on need pigem aimatavad kui otsesed, õige vastuse leidmine mõjutab tegelaste käekäiku vähe või üldse mitte. Lk. 20 ütleb minategelane otse välja, et tahab muuta pseudoprobleeme päris­probleemideks. Juttude tegelastele — eriti kõiki jutte siduvale minategelase­le — on see kurnav ja valus protsess, lugejale pigem halenaljakas. Niimoodi nad seal reas lähevad ja miskipärast meenutab see minek kaunikesti ringis kõndimist.

Küsilaused on kooruke, väline märk. Rohkem peitub Vadi meistriklass neis lausetes, milles küsimärk formaalselt puudub, kuid mis mõjuvad sisuliselt veel probleemsematena. „Ja mina ei ole ju mingi arst ega õde, ma olen lihtsalt sanitar, aga kui te lubate, siis mulle tundus, et ta suri kurbusesse.” (Lk. 68.) „Ju üksindus murdis ta maha.” (Lk. 101.) Leidub ka mõlema liigi ühendamist. Lk. 104: „…sest ma hakkasin mõtlema, mida ma tema käest olen saanud või õppinud. Midagi ju olen, kindlasti olen, aga mida?”

Kui harilikult mõjub vastus „ei tea” ükskõik millisele küsimusele üheplaaniliselt ja rumalalt, siis Vadil mitmeplaaniliselt ja vaimselt. Lk. 116: „Miks ma olen nii tihti nii tüdinud kõigest, miks ma ei huvitu enam millestki, miks ma ei taha lugeda enam raamatuid ja arvamusartikleid, kuulata raadioloenguid, miks kõik inimesed tunduvad nii inetud ja lollid ja kasuahned ja käivad mulle siiralt närvidele, miks mulle tundub, et kogu meie elukorraldus on vale, miks ma tahan ainult magada ja miks ma ei võta selles suhtes midagi ette? Tõesti ei tea.”

Teose sisu moodustab pealkirjas nimetatud tegevuse lahtiseletamine paljude rakursside kaudu. Peamine küsimus polegi „kuidas?”, vaid „kuhu?” — ja sellele annab autor mitmel korral otsese vastuse: surma. Lk 17: „…nüüd, kus ma olen kirjanike liidu liige ja vaatan, kuidas me reas kõik niimoodi muudkui läheme ja läheme, jõuab see nimekiri, kust nimesid nii armutult kellegi kondine käsi läbi kriipsutab, kord minuni.” Lk. 79: „Ja kui läheb üks ja teine ja kolmas ja neljas ja kõik niimoodi järjest juba lähevad, siis hakkad mõtlema, et kunas mul endal tuleb minna ja kas ma sellel hetkel olen valmis, kas ma olen kõik, mida ma olen tahtnud elus teha, ära teinud.”

Kuivõrd surma olemasolu meid ümbritsevas maailmas ei anna põhjust kahelda, mõjub autoripositsioon usaldatavalt ja turvaliselt, kõik lood toetuvad reaalsele pinnale. Kuid surm pole raamatus mingi fataalne ja totaalne lõpp, vaid pigem äriprojekti kokkuvõte, kus nii kasumi kui kahjumi puhul saab kaunis tublisti tingida. Õigupoolest elu mõte selles tingimises seisnebki. On tegelasi, nagu „Peiede” Meister, kellel see suurepäraselt õnnestub, enamasti kipuvad kauplejad aga jänni jääma. „Oma jutuga ma tahtsin öelda, et me ei peaks elama ja surema pimedas ja üksi,” kirjutab Vadi lk. 115, ja tegelikult võib seda laiendada kogu raamatule. Et surm pole üheselt mõistetav elava vastand, ilmneb eriti Rudolf Allaberdi kujus, kes koguni kolmes loos (ka „Korrektuur” ning „Hamlet ja isa vaim”) pärast surma just õide puhkeb ja tegutsebki. Sealjuures on oluline, et Allabert pole mingi vaim või zombi ega üldse õõvastav nähtus, vaid ta lihtsalt peab kahte ametit, surnu ja elava oma, täpselt nagu peetakse kahte töökohta. Nii et kõigi reas minejate rongkäigu kõrval leidub ka vastassuunas liikujaid. Tõsi, harva, aga seda sümpaatsemad ja meeldejäävamad nad on. Paljuütlev ja ilmekas on surnud, kuid teotahtelise ja rõõmsa Allaberdi vastandamine Hamleti isa väsinud ja kurjale vaimule.

Autor ei vaidle otsesõnu vastu Artur Alliksaare luuleridadele: „Paremat, halvemat olla ei võinuks, / parajal määral sai elu meilt lõivuks…” Kuid ta asetab nende lõppu küsimärgi. Ja mitte väikese.

Läbivast teemast hoolimata on jutud eripalgelised, sest surmadki on eripalgelised. Kõige erandlikumana mõjub „Isa surm”, mille nimitegelane kaldub raamatu pealkirja „reast” tuntavalt välja, jättes enda asemele tühja koha nii elavana kui surnuna. Nõnda et tütar Laurale sisendatud „sina oled sündinud pühast vaimust” kõlab kui päris tõsiselt võetav variant.

Peaaegu sama, mida Laura isa kohta, võib väita ka kirjanik B. kohta („B.”). Temagi ei taha surmaminejate rivis kindlal kohal püsida, hälbides tugevasti ähmasuse ja irreaalsuse suunas. Samas leidub ka neid tegelasi, kes liigagi kangekaelselt oma kohast kinni hoiavad ja kaduvikuga isegi siis pole ühinenud, kui kogu sootsium seda eeldab — toosama Allabert, aga ka Debora Vaarandi.

Autori surmamõtted on sügavad ja siirad. Selles veenab ta lugejat juba avaloos lihtsa fakti esitamisega: kirjanike liidu liikmeks saamisel sattus Vadi tähestiku järjekorras Debora Vaarandi ja Vaino Vahingu vahele, kes mõlemad üsna ruttu surid (lk. 12). Kohati muutub surma kohalolek lausa paranoiliseks, kuid kogumuljelt on „Kuidas me” siiski silmapaistvalt intellektuaalne ja üldse mitte afektiivne teos. Teesklus muutub Vadil ikka tõelisuseks ja tõeline teeskluseks ning mõlemad protsessid toimuvad ülemäärase dramaatilisuseta. Lk. 92: „Kuigi norrakas kasutas tõlki, oli ka tema esmalt sõnatu…”

Kõik lood veenavad lugejat selleski, et surm kui kliiniline sündmus on lihtsalt üks plõks — nagu laualambi väljalülitamine. Põnev, traagiline ja kunstiliselt väärtuslik on ikkagi eelnev: kui pikalt ja põhjalikult keegi enda plõksu ette valmistab. Lk. 197 (Vaino Vahingust): „Ma nägin seda traagikat selle vana mehe silmades, ta ise ei saanud aru, et ta oleks midagi valesti öelnud või imelikku, ja see oligi kõige jubedam, sa näed kuidagi nii selgesti selle inimese, vaimuhiiglase hukku.”

Kui raamatu peateema on eksistentsiaalne, siis sellele vastukaaluks pakub Vadi rohkesti olmelisi pisidetaile. Näiteks Laura praktiliselt olematust isast järele jäänud asjad: rahakott, raamat, portsigar jne. — mis muutuvad igaüks omaette sümboliteks. Või kirjanik B. poja õnnetu mänguauto, mille kasti isa täis oksendab. Ma ei läinud kontrollima, kas Juhan Liivi haua kõrval Alatskivi kalmistul asuvad perekondade Põder, Leesik ja Tammur matuseplatsid (lk. 39), kuid olen kindel, et Vadi kontrollis. Isegi tühipaljas kanalisatsioonikaevu kaas („Korrektuur”) omandab isikustatud mõõtme. Eriti emotsionaalsena mõjub nuttev teatrimask pere­meest püstoliga sihtiva korterivarga peas („Peied”).

Detailid esinevad ka mittemateriaalsel kujul, tabava kõnekujundina. Lk. 30: „Õhtuti kuulsin läbi seina laste kisa ja naise karjumist, mis oli selline väsinud pereema karjumine, kes enam ei jõua midagi muud kui karjuda ja viimaks ei jõua sedagi.” Lk. 51: „Alle Aa kutsus mind Raekoja platsil ühte kohvikusse, oli tõsine ja siiras. Sellist etendust polnud ma tema esituses mitte kunagi varem näinud.”

„Rudolf Allaberdi viimane osa” ja „Isa surm” on kultuuripublikule teatrilavalt tuttavad (viimane küll hoopis teistsuguse puändiga). „B.” ilmus varem maajuttude kogumikus „Mullast oled sa võetud” (2013). Huvitav, et sinna see lugu eriti ei klappinud, Vadi auto­riraamatusse sobib aga suurepäraselt.

Võiks veel esile tõsta eneseiroonia pillavat tulevärki Vadi juttudes (eriti „Hamlet ja isa vaim”) ning selle seoseid muude satiirilis-humoristlike elementidega. Aga millegipärast teeb mind rahutuks autori väide (lk. 156): „Ma ei oska nagu kunagi lollide meelitusi vastu võtta.” Seepärast nendin hoopis, et pikim lugu, „Korrektuur” mõjub veidi lahtisest uksest sissemurdmisena — lapsepõlve elamuste mõju hilisemale elusaatusele on liiga palju käsitletud teema, et sellega (pealegi nii pealiskaudsel moel) tulemust saavutada. Ka leidub selles loos kõige rohkem seda, mille kohta Hall Vurr ühes teises loos autorile ütleb (lk. 189): „Tekst on ju hea, [—] aga ma julgen siiski teha avalduse — riskides ebapopulaarsusega —, ta on konstrueeritud.”

Stiililt võib raamatut nimetada impres­sionistlikuks. Tegelaste seisundid on vähemalt sama tähtsad kui tegevus — ja loomulikult on need seisundid äärmiselt ebastabiilsed. Kuid arvestades teravate olmedetailide jada ning tegevuspaikade rõhutatud konkreetsust (eriti Tartus), poleks vale teose ka hüperrealismiks määratlemine.

Kui raamatu sisust mingit kvintessentsiks sobivat lauset otsida, siis sobiks lk. 51: „See kõik, välja arvatud ehk surm, võis olla tõsi, aga võis ka mitte olla.”

Aga kas selline otsimine on üldse vajalik?