Oli hommik ja Eduard üksi kodus. Juba kolmandat kuud oli see tavaline, naine oli üksinda kohvi joonud ja autoloksuga linna tööle sõitnud.

Mõlemale sobis nii, vähemalt teesklesid nad, et sobib. Eduard teeskles magamist ja ootas, kuni Linda tasakesi välisukse kinni tõmbas, võtit keeras ja õueski kõik vaikseks jäi. Linda teadis, et just nüüd tõuseb mees üles, astub akna alla, vaatab lahkuvale autole järele ja hakkab siis riidesse panema. Et ta seda nii täpselt teadis, tegi Linda meele mõnel hommikul nukraks, tal oli oma mehest kahju, aga ta ei näidanud seda välja. Linda armastas oma meest.

Eduard otsis tööd, ta lootis ikka veel. Ametlik töötu oli ta juba ligi kolm aastat, tegelikult kolmandat kuud. Kõik oli käinud lihtsalt. Maakool, kus nad kolmkümmend viis aastat tagasi — mõlemad noored ja uljad — oma ametis olid alustanud, see kool pandi kinni. Omaaegne kahesaja viiekümne õpilasega keskkool hakkas uuel Eesti ajal kiiresti kahanema, jäi varsti põhikooliks ja lõpuks kogunes sinnagi vaid pisut üle kahekümne lapse. Õpetajaid endiselt seitse-kaheksa, sest iga aine tahtis omaette oskajat, iga klass juhatajat ja terve kool direktorit. Kooliteenija takkaotsa, ja kõik tahtsid palka saada. Polnud parata, kevadel teatati, et sügisel jäävad selle maja uksed lukku. Oli kurvastamist, oli musta muret ja olude süüdistamist, lõpuks tuli leppida, sest kuhu sa pääsed.

Eduard ei olnud mitte ainult füüsikaõpetaja, vaid ka direktor. Peale tema töötas koolis veel kaks meest, kehalise kasvatuse õpetaja, kunagine tippsportlane Ants, ja kooliteenija, kesk-eriharidusega elektromehaanik Evald. Igapidi väärikas seltskond. Liiga palju naisi, oli Eduard mõnikord väga salamisi mõtelnud. Aga nii oli ju enamikus koolides, kõik teadsid seda. Kuigi jah, naisedki oleksid tahtnud veel mõnda meesõpetajat endi hulka, nad rääkisid sellest avameelselt ka Eduardile.

„Kaunistaks meie igavavõitu seltskonda,” ütles üks.

„Me, naised, läheksime viisakamaks, ei latraks nii palju,” leidis teine.

„Kammiksime juuksed kenasti ära ja puuderdaksime iga päev nina,” unistas kolmas.

„Jah, ilma meesteta on kurb maailm,” lõõritas neljas.

Eduardil ei olnud seltskonda kaunistavaid mehi kuskilt võtta. Palk, palk, palk, seda korrutati nagu refrääni.

Kõige tähtsam ja asendamatum mees majas oli Evald. Tema tegi, oskas ja jõudis. Ta oli laia profiiliga meistrimees. Tegelikult oli erandlik, et kooliteenija haldusalasse käivad maja elektrisüsteem, soojatorud, veevärk, uste lukud, aknahaagid ja veel sada asja. Jooksvad küsimused, nii neid aeg-ajalt tekkivaid pisemaid ja suuremaid probleeme nimetati. Oli suur vedamine, et siinne kool just Evaldi oli leidnud. Et Evald ikka paigal püsiks — aga teda oli korduvalt püütud üle meelitada —, selleks rikkus vallavalitsus ilmselt finantsdistsipliini ja kombineeris kooliteenijale iga kuu kopsaka lisatasu. Tahvleid pesema ja tolmu pühkima Evaldit ei kohustatud, selle töö tegid naisõpetajad rõõmuga ise ära. Ka nemad püüdsid kõigest väest, et Evald ära ei läheks.

„Meie silmarõõm ja kullatükk,” — nii naised teda hindasid.

„Me kõik armastame sind, Evald,” kinnitati peomeeleolus.

„Jätke joobnu naljad, mu naine tuleb varsti mind autoga koju sõidutama,” tõrjus Evald.

„Ei tähenda, su naine teab meie tundmustest, me oleme talle kõik ammu üles tunnistanud.”

Evald oli üle kuuekümne.

Ka Evaldi tööleping kooliga lõpetati. Kuid temal ei olnud sellest midagi, ta sai juba mõnda aega pensioni ja musti otsi pakuti talle rohkem, kui ta vastu võtta tahtis. Õppige meistrimeesteks, mitte valgekraedeks, noid on juba liiga palju. Nii oleks Eduard tahtnud oma õpilastele soovitada. Ei riskinud, lapsevanemad oleksid kohe küsinud:

„Aga su oma lapsed?”

See oli Eduardil tõesti ka isiklik mõtlemiskoht. Kümme aastat tagasi, kui Priidust poeg pangast kinga sai, sest pank läks pankrotti, oli ta poisiga elu keerdkäikude üle arutlenud.

„Oleksid võinud õppida ameti, mis igal ajal leiba annab.”

„Missuguse? Kas korstnapühkijaks?” küsis Priit.

„Miks mitte? See on väga hea töö.”

„Miks sa ise seda tööd ei õppinud?”

„Ma oskan korstnat pühkida, ise õppisin selgeks. Võin sullegi õpetada.”

„Ei lähe vaja, linnamajades korstnaid ei ole.”

„Külas on.”

„Kuniks siingi.”

„Siin jääb nii, nagu on. Korsten katusel on kultuuripärand, iidne ja ilus.”

„Kuniks.”

Poeg oli mures, Eduard mõistis teda, elas oma lapsele kaasa.

Töökoha Priit varsti leidis, juriste läks veel vaja. Kuigi neidki oli juba liiga palju. Elektrikuid, maalreid, kaminameistreid, korstnapühkijaid oli vähe. Palju vähem, kui vaja läinuks.

Eduard oli tõesti korstnaid pühkinud, hoidnud need korras nii oma kodus kui ka naabritel siinsamas külas. Leiba sellest lauale juurde ei tulnud, sest Eduard toimetas tasuta, rõõmsalt hobi korras.

Kui mõni nüüd paar eurot pakuks, võtaksin vist vastu, mängis ta mõttega. Ei ta võtnud, aga endamisi ironiseerida tundus mõnus. Keegi ei pakkunud ka, sest teati, et Eduard on uhke mees.

*

Uhke-olemisega lauda ei kata ja ka Eduard käis tööametis ära, koguni kaks korda. Esimene kord oli üsna alguses, paar kuud pärast töötuks jäämist. Kerge samm see ei olnud. Imelik oli. Töötad, töötad, kiidetakse ja antakse aukirjugi ja äkki pole sind enam vaja. Olgu küll, et aimad ja mingil ajal on täpselt ette teada, et peaksid olema muutuseks valmis, aga ei ole. Eduard ei olnud valmis. Liiga harjumatu ja võõras oli see uus seisund, kogemust polnud.

Ametnik laua taga, keskealine naine, oli jahe ja tüdinud. Jälle keegi, kes tuleb siia tülitama, keegi vanamees — nii võinuks ametniku ilmest välja lugeda.

Eduard lugeski. Ja ametnik küsiski:

„Kui vana te olete?”

Paus oli nii pikk, et naine tõstis pilgu ja vaatas Eduardile otsa.

„Dokument on teie käes, seal on kirjas.”

Nii kuis küla kutsale, nõnda kutsa külale. Distants oli loodud, edasist polnud raske aimata. Ka laua taga istuja ilmselt tajus seda.

„Pedagoog siis, jah. Direktor koguni,” pomises ta pabereid lapates endamisi.

„Jah, nii juhtus, et direktor koguni,” ütles Eduard väga selge häälega.

Naine justkui vakatas, aga kogus ennast kiiresti. Tema oli selle kabineti valitseja, tema käes oli võim. Ei tule siia ükskõik kes nõudma, otsustama ja iseloomu näitama.

„Kas te ka teate, kui palju käib meil siin teiesuguseid direktoreid tööd otsimas?”

„Ei, ma ei tea seda.”

„Muidugi arvate, et just teie olete see kõige õigem sama väärikat töökohta saama.”

„Jah, arvan küll. Just niimoodi arvangi.”

„Võib-olla jälle direktoriks?”

„Miks mitte, see sobiks. On teil pakkuda?”

„Kuulge, härra, teie toon ei meeldi mulle.”

„Ja teie toon ei meeldi mulle.”

Juba koridoris, oma hingamist rahulikuks sundides mõtles Eduard: oleks pidanud küsima, kui vana ta ise on, minust noorem ta igatahes ei paistnud. Samas ta teadis, et see olnuks liig, poleks sobinud Eduardi käitumisnormidega. Ta oli tõepoolest pedagoog ja koguni direktor. Ja ta on mees, on härra.

Meestel on oma väärikus, nad taluvad auhaavamist palju raskemini kui naised. Eduardi naine Linda teadis seda. Väga ammusest ajast teadis. Nad olid nelikümmend kolm aastat abielus olnud, nende neli last olid omas leivas, elasid mujal. Vanemate abi ei vajanud enam ükski.

Ei Linda ega Eduard tahtnud, et nad ise kunagi laste abi vajaksid. Uhkus poleks lubanud.

*

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii väga suur nende häda ka ei olnud, vähemalt esialgu tundus nii. Aga kui vallavanem tuli ja pakkus majandusliku juhtimise ja arvepidamise alal ajutist tööd, oli Eduard pikemalt mõtlemata nõus.

„See oleks veidi nagu mitteametlik,” lisas vallavanem ettevaatlikult. Ta tundis Eduardi ja tema põhimõtteid.

„Palka saame maksta vastavalt võimalustele, aga muretseda selle kandi pealt ei ole vaja.”

Eduard ei muretsenud, tema omakorda tundis vallavanemat .

„Olen nõus.”

„Noh, nii teemegi. Järgmisel nädalal tule platsi.”

Vallas oli alles veel kaks kooli, üks lasteaed ja üks hooldekodu. Eduardi asi oli korraldada nende kulutusi ja vajadusi, toimetulekut ja väljavaateid. Kui lisaraha läks vaja, ja enamasti läks, esitas Eduard vallavalitsusele põhjendused, sealt omakorda taotleti lisa valitsuselt ja fondidest. Neid viimaseid oli mitmesuguseid. Eduard ise ei saanud kusagilt midagi taotleda, ta oli põrandaalune töötaja. Ta oli asendamatu, nii vallavalitsuses arvati, kõik sujus paremini kui enne teda.

Oli küll nii, et kombinatoorika oli Eduardile tuttav ala, direktorina teisiti poleks saanudki. Ka koolis läks vaja defitsiitseid remondimaterjale, aina paremaks muutuvaid õppevahendeid, lisaraha õpetajate premeerimiseks. Alatasa tuli midagi nõuda, küsida, paluda. Kombineerimine ei olnud enam võõrsõna, Vene ajal tuli see igapäevasesse kõnepruuki. Selles valdkonnas pidid orienteeruma kõik direktorid, juhatajad, esimehed, Vene ajal sai see nähtus enam-vähem ametlikult aktsepteeritavaks. Kõik teadsid, aga tegid näo, et ei tea midagi. Kolhoosis vajati väga olulisi ja väga defitsiitseid põllumasinate varuosi, väetisi ja tuhat muud tarvilikku asja, mida siinmail oli vähe või polnud üldse. Igas kolhoosis oli ametis varustaja. Esimees ajas tolle mehega kabinetivaikuses neljasilmajutud maha, auto pagasnikusse tõsteti seasingid, juustukangid, Peipsi siig ja „Viru Valge”. See viimane tuli küll poest osta, aga tolle kauba defitsiiti polnud, võta, palju tahad. Soome vahet laevad veel ei käinud ja sealsed tinutajad siiapoole ei pääsenud.

Korraliku eestimaise lastiga vuras varustaja Venemaa poole. Täpselt sinna, kuhu vaja, rääkis, kellega vaja, tuli tagasi kokkulepetega ja nädala pärast oli kõik küsitu kohal. Piirikontrolli ei olnud, vea, mida tahad. Mõlemad pooled olid rahul.

Nagu see tavaliselt ajutiste asjadega juhtub, sai ka Eduard ametis olla arvatust palju pikemat aega, kaks ja pool aastat ja pisut pealegi. Siis liginesid uued valimised ja tihedamalt kui enne hakkas käima kontrollijaid. Mitmel päris võõralgi mehel oli suur himu siinne vallavanem kukutada ja ise asemele asuda. Läks teisiti, rahvas valis vana tagasi. Nüüd oli sellest kolm kuud möödas.

*

Eduard ei tundnud ennast vanana, see oli isegi natuke imelik. Paarkümmend aastat tagasi oli tundnud küll. Mõnikord. Korraks vaid. See oli siis, kui lapspankurid, lapsdirektorid ja lapsministrid haarasid ohjad enda kätte ja asusid julgelt juhtima. Enamik kõrvetas kiiresti näpud, visamad jätkasid ja jõudsid palju kahju tekitada, sageli ise seda tajumata. See pole lõppenud, leidub tänagi raudkindlalt oma erilisse andekusse uskujaid poisikesi, kes arvavad, et on asendamatud ja ilmeksimatud, kuigi üks viga järgneb teisele. Poisikesed, täpselt niiviisi Eduard selliseid hindaski.

Inimese eluea arvutamises on ajaga palju muutunud. Nüüd juhivad kaheksakümneaastased autot, üheksakümnesed abielluvad ja saja-aastased kirjutavad memuaare.

Minul on veel aega ja arenguruumi, arutles Eduard endamisi. Väga naljakas see mõte ei tundunudki.

Õnnelik abielu on erand, teadis Eduard. Ta oli seda tuttavate elu pealt näinud, see oli sõprade juttudest vastu kõmanud. Mis neil viga on? Kes neid keelab olukorda muutmast? Miks nad midagi ette ei võta? Haige hingega inimesed ajasid Eduardil hinge täis. Kõik see kaeblemine, iseenda äparduste rõhutamine, olude süüdistamine, mõistmise ja kaasaelamise otsimine ja mitte­leidmine oli mage. Kõik see on ju enamasti vaid poos, teesklus, maailmavalu andetu etendamine, iseenda erakordsuse allakriipsutamine. Pole neil vennikestel maailmast sooja ega külma, keskendutakse ikka vaid omaenda egole. Kui oled hädas, kurbusekoorma all küürus, otsi abi, hakka kive kangutama, lahuta abielu ära, mine psühhiaatri juurde, aga ära soiu. Inimene on jumala looming, aga maailm meie ümber on inimese käte- ja mõttetöö tulemus. Praaki tuleb ette, see tuleb ära parandada. Ei tohi kaotada lootust.

Nad ei olnud Lindaga neid asju kuigi tihti arutanud, aga mõlemad teadsid, et siin on nad ühisel arvamusel. Nad olid noori ja väga noori kujunevaid iseloome palju näinud, võimalust mööda neid suunanud. Nad olid pedagoogid, seega ka psühholoogid. Endiste õpilastega oli alati huvitav kohtuda. Oli hea meel nendest, kellel oli hästi läinud, kellel oli rõõm ja rahu südames. Oli rõõm kuulda kunagiste õpilaste õnnelikest abieludest.

Nii Linda kui Eduard teadsid, et nende endi abielu on just selline, nagu nad ise olid tahtnud. Õnnelik, nii vist öeldakse. Kuigi muret, pettumusi ja kurbustki oli olnud küllaga.

*

Kui kool suleti, oli Eduard viiskümmend kuus ja Linda viiskümmend viis.

„Vene ajal oleksin hakanud pensioni saama,” mäletas Linda.

„Mis sest Vene ajast enam, kole aeg oli,” arvas Eduard.

„Muidugi kole, aga head oli ka. Pensionile sai noorelt. Tulumaks oli pisike. Käibemaksu ei võetud poes üldse,” loetles naine.

„Töötuid ka ei olnud üldse,” märkis mees.

„Aga oli palju asju, millest ei tohtinud õpilastele rääkida,” meenus Lindale.

„Ja pooltest asjadest ei tohtinud isegi mõtelda,” nõustus Eduard. „Ilmast ilma üks silm oli peal, nagu Hando Runnel on luuletanud.”

Linda oli ajalooõpetaja, see oli eriliselt keeruline valdkond. Maalapsed olid julged ja jultunud, nad esitasid küsimusi. Tahtsid täpsustusi asjade kohta, mida nad oma vanematelt ja vanavanematelt olid kuulnud. Kuidas Eesti ajal elati? Mis oli enne kolhoose? Mispärast meil selle aja kohta õpikut ei ole? Kas Päts oli hea või halb? Kelle käest nõukogude võim meid ära päästis? Ja nii edasi.

„Oh, ma ei või!” ohkas Linda mõnel õhtul kodus. „Nad teavad, et ma ei või sellest rääkida. Nad teavad. Sellepärast küsivadki, proovivad mind kotti ajada.”

„Eks meiegi omal ajal proovisime sedasama. Oleme ju samuti Vene ajal koolis käinud ja Vene ajal sündinudki. Teadsime niipalju, kui vanemad julgesid kodus rääkida. Aga sina ole julge, räägi koolis ka. Räägi ikka.”

„Jah, aga mis pärast saab?”

„Pärast saame teada, mis saab.”

„Mõni lapsevanem võib teatada, kuhu vaja. Sind võetakse vastutusele, sina oled direktor.”

„Küll ma ära vastutan.”

„Vallandavad.”

„Oleks tore. Mind polegi kunagi vallandatud, saaksin huvitava punkti eluloos kirja panna.”

„Nojah, nalja visata on mõnus. Aga kohalt maha ja ridadest välja, tead ju küll.”

„No ei, nii ei lähe. Meie kandis kitujaid lapsevanemaid ei ole. Ja kust see uus direktor võetaks? Kes see maakolkasse himustab?”

„Mine tea. Korter, küte, valgustus. Tasuta. See loeb.”

„See loeb kindlasti. Aga tõsi on seegi, et siin riigis otsib töö inimest, mitte inimene tööd.”

„Nojah, eks ma siis homme räägi tunnis kõigest nii, nagu ise tean. Sina vastutad.”

„Nonoh, nii teemegi.”

Nalja visata oli tõesti mõnus.

Ülikoolis olid nad mõlemad alustanud ajaloo-osakonnas. Eduardile ei hakanud meeldima. Ütles, et liiga palju on marksismi, teise kursuse järel läks füüsikasse üle ja alustas otsast peale. Ei pääsenud marksismist sealgi, aga vähemalt erialaloengutesse Leninit ei topitud.

Eduardi tudengipõli jäi kaks aastat pikemaks. See koguni sobis neile, esimene poeg oli sündinud ja Linda poleks nagunii saanud veel tööle minna.

Jajah, tookord otsis töö inimest ega leidnud, nüüd otsib inimene tööd ega leia, pidi Eduard mõningase imestusega nentima. Ei ole musti ega valgeid olukordi, on mustvalged ehk hallid. Ei, ei, kirjud ikka.

Eduard oli jälle vaba mees. Harjumatu ja kõledavõitu seisund. Olen koduperemees. Huvitav punkt eluloos kirjas, nentis ta kibedavõitu irooniaga. Poleks uskunud, et tööotsija amet on nii raske kanda.

Tööametis käis Eduard veel teistki korda. Enam ta ei lootnud sealt midagi, rohkem tahtis kontrollida, kas esimene mulje kordub. Ei kordunud. Sedapuhku oli kontorilaua taga noor mees, pisut uje, aga püüdlik ja väga viisakas. Ühtki lolli küsimust ta Eduardile ei esitanud, kahetses siiralt, et otsekohe pole pedagoogi kogemusega inimesele midagi sobivat pakkuda, aga lootust ei maksa kaotada.

„Aga sobimatut?” küsis Eduard.

„Kuidas palun?” Noormees kohmetus.

„Ma mõtlesin, et kui sobivat tööd ei ole, võib-olla on siis midagi muud. Ma ei ole väga valiv, mingeid võimalusi teil ometi on.”

„Bussijuhtide järele on suur nõudmine, aga seda te ju ei taha.”

„Tahaksin küll, aga võimed ei kanna, mul on ainult sõiduauto juhtimise luba. Kardan ka, kümnete inimeste vedamine on midagi muud kui iseenda sõidutamine. Põrutan kraavi, oma asi. Aga buss, nojah, jääb ära.”

Ta tundis, et lausa tahab selle kena noore inimesega juttu puhuda. Pedagoogi kutsehaigus võib-olla. Nii mõnus oli, et üldse pole vaja noomida ega ümber kasvatada.

Noormees pani Eduardi töötuna ametlikult kirja. Lubas koguni helistada, kui midagi sobivat silmapiirile kerkib. Soovitas ka, et Eduard ise võiks edaspidigi mõnikord läbi astuda.

Poolteist aastat on mööda läinud, ei ole helistatud. Pole ta ka ise enam läbi astunud.

*

Eduard ei läinud lohakaks, ka üksi olles mitte. Ta oli härra. Ta käis vannitoast läbi, seejärel pani enda koduselt, aga korralikult riidesse, keeras raadio KUKU peale, kammis juuksed ja läks kööki. Kirjakest laual ei olnud, selleks polnud ammu vajadust, kõik niigi teada. Linda tehtud võileivad olid taldrikul, kohv termoses.

Võileivad olid suured, mitte risti, vaid piki pätsi lõigatud. Neid oli neli, kaks kiluga, kaks singiga. Eduard sõi ühe ära, rüüpas kohvi peale. Olen naise ülalpidamisel, pean olema säästlik, ma ei või kõike korraga nahka panna. See oli järjekordne abistav eneseiroonia, hoidis meeleolu normi piires.

Linda oli ka ajalehed postkastist ära toonud ja käepäraselt köögilauale seadnud. Eduard võttis need kaasa ja läks tuppa. Raadiost tulid uudised, räägiti valimistest. Jälle. Eduard vahetas kiiresti kanalit. Uuel lainel laulis Voldemar Kuslap, see sobis. Oli duett, vist Katrin Karismaga: „Tõuseb päike, loojub päike, päeval’ järgneb päev. Mööduvad nädalad ja aastad, kaasas neil pisarad ja naer…” See oli ka Linda lemmiklugusid, nii meloodia, sõnad kui lauljad meeldisid mõlemale.

Ajalehest lõi ta lahti kuulutustekülje ja võttis ette tööpakkumised. Keda siis täna vajatakse? Pottseppi, bussijuhte, klienditeenindajaid, juuksureid…

Kunagi pole olnud kuulutust, et vajatakse ministreid, rahvasaadikuid, peadirektoreid. Või vähemalt linnapäid.

Kui otsitaks ministrit, kandideeriksin kohe, mõtles Eduard muiates. Presidendi loss sobiks ka. Ta voltis ajalehe kokku ja lükkas eemale.

Peaks vist jooma hakkama, kõik töötud joovad, kui ajalehti ja peaministrit uskuda. Ei mängi välja, teadis Eduard, naps maksab raha.

Ta läks õue, et koerale süüa anda ja siis temaga tunnikeseks tanumale jalutama minna. See oli igahommikune rituaal, mida ei sobinud vahele jätta, neljajalgne ustav sõber oleks väga solvunud.

Külas oli vaikne. Töötavad inimesed olid tööle läinud, kes kuhu. Muidugi need, kellel oli töö. Võõraid ei liikunud, koerad ei haukunud. Siin tundis igaüks igaüht.

Nad kõndisid aeglaselt, sõna otseses mõttes jalutasid. Inimene ja koer. Nautisid ilusat hommikut. Mõlemal oli aega, nad kasutasid olukorda.

Mõnusa sörkjooksu järel astus Eduard koduväravast sisse, laskis koera lahti, too hüppas mõned korrad rõõmsalt peremehe najale püsti ja pistis mööda õue jooksma. Ta oli noor koer.

Eduard pani värava haaki ja läks tuppa. Peaks vist pisut koristama, mõtles ta kööki astudes ja nägi kohe, et kõik on niigi korras, mis oli ka loomulik. Väikesi lapsi majas ei olnud ja kaks täiskasvanud inimest ei suuda suuremat korralagedust tekitada.

Eduard astus laua juurde ja vaatas võileibu. Kui võtaks veel ühe, kaalus ta, peaks kenasti õhtuni vastu. Sageli oli ta Linda tulekuni paar tükki alles jätnud, iga kord sai selle eest ka pahandada. Mõlemad teadsid, et tulu pragamisest ei tule, neil mõlemal oli iseloom ammu olemas ja kumbki ei püüdnud teist teistsuguseks pöörata. Ei tahtnudki. Hea oli nii, nagu oli.

Eduard istus ja sõi veel ühe võileiva ära, kaks jäi järele, ta tõstis need taldrikuga külmkappi. Ühe kuu töötu abirahast jätkus ühe kuu kohvi, suhkru, hädapäraste suitsupakkide, leiva ja piima ostmiseks, rohkemaks mitte. Seda kibedat tõde olid nad kahekesi koos ka arutanud ja otsustanud, et saavad hakkama küll. Saidki.

Eduard teadis, et Lindale see võileibadega rehkendamine põrmugi ei meeldi.

„Miks sa ometi midagi ei söö, kui üksinda kodus oled?”

„Ei taha üksinda, igatsus tuleb kallale.”

„Igatse pealegi, aga söö ka. Oled nagu laps.”

„Ma olengi laps.”

Üksi on isegi parem kui nädalavahetustel kahekesi, tundis Eduard mõnikord. Mu naine ei mõista mind, peaks vist ära lahutama, ironiseeris ta enda lõbustamiseks. Ei saa, oli ta kindel. Eduard armastas oma naist ja Linda teadis seda. Linda armastas oma meest ja Eduard teadis seda. See oli neil eluaegne.

*

Nad mõlemad olid põlvkonnast, kus suudlus oli suurim lähedus enne abiellumist, kõik muu tohtis järgneda hiljem. Vähemalt tüdrukute puhul oli see ikka veel enesestmõistetav.

Juba ülikooli sisseastumiseksamite ajal olid nende pilgud teineteisele peatuma jäänud. Ühemõttelist silmsidet märkasid teisedki. Osatama ei hakatud, see oli noorte seltskonnas mõneti erandlik, ju vist tundus asi liiga ilus ja ilusaid asju ei tohi ära määrida.

Nagu noil aegadel tavaks, suunati nendegi kursus kohe septembris kolhoosi abistama. Viimasel nädalal juhtusid nad kahekesi heinalakka hangutäisi vastu võtma ja kinni tallama. Kui järjekordse koorma eel väike vaheaeg tekkis, kukkusid nad heintesse pikali, veerlesid seal ja naersid.

„Kodus olen ma igal suvel heinalakas maganud,” ütles Linda mingil hetkel. Kindlasti ilma tagamõtteta, aga Eduardist käis välk läbi.

„Tuleme täna ka? Kahekesi,” ütles ta endalegi ootamatult.

Linda jäi valvsalt vait. Aga mitte just pikalt.

„Tuleme,” nõustus ta.

Pimedas lakas kahekesi ühe madratsi peal oli kuum, mingil hetkel lausa tulikuum…

Nad veeresid hingeldades teineteisest eemale. Pime oli ja teineteise nägu nad ei näinud. See sobis. Mõlemale.

Vist paar minutit kuluski, enne kui Eduard küsis:

„Kas tuled mulle naiseks?” Ta tajus, et talle endale ei tulnud see mõte ootamatult.

Linda vaikis minuti, enne kui ütles:

„Ma juba tulingi. Just nüüdsama.”

Polnud Eduardilgi teab mis kogemusi, aga nagu noored poisid ikka, püüdis ta teeselda muud. Ta kahtlustas, et Linda on seda juba taibanud. Need naised, need naised, ise alla kahekümne, aga juba oskab mehe üle võimust võtta, endale ümber sõrme keerata. See olnuks kui elu näinud abielumehe arutlus, Eduard muheles heintesse ja veeretas enda uuesti tüdruku kaissu.

*

Linda oli algusest peale hakkajam. Temagi luges lehest ja otsis arvutist kuulutusi ning juba paar nädalat pärast töötuks jäämist läks juuksurite kursustele. Poole aastaga sai ameti kätte, leidis kiiresti töökoha. Kahjuks linna ja sinna oli üheksateist kilomeetrit. Igapäevane sõit sinna ja tagasi, see oli paljudele igapäevaseks võimaluseks saanud. Ainsaks võimaluseks.

Linda sai ametlikult palka. See polnud teab mis suur, aga andis kindlustunde ja kergitas enesehinnangut. Juuksur polnud lihtsalt amet, see oli elukutse.

Kahjuks vajati külapaigas niisugust teenust väga harva või üldse mitte. Eriti nüüd, kus õpetajaprouasid enam käepärast ei olnud. Millal on taluperenaisel aega juuksuritoolile istuma minna! Oleks logelemine. Maal pügavad tütred emade juukseid, ja vastupidi. Kui tütreid pole või elavad kaugel, võtab naabrinaine teise ette, siis teine esimese ja töö saab tehtud. Siin arvatakse, et kõige ilusam soeng on puhtaks pestud ja korralikult kammitud pea.

Linda pole enam noor, mitu tundi järjest seista võib temaealisele kaunis painav olla. Seda hoolitsevat ja murelikku mõtet mõlgutas Eduard endamisi, naise eest salaja. Linda ei kurtnud kunagi väsimust, aga ta oli väsinud, mõnel õhtul paistis see vägagi välja. Niipalju kui Eduard oli oma juukseid lõikamas käinud, keerlesid seal tema selja taga vasakule ja paremale kääre välgutades aina noorepoolsed või lausa väga noored naised.

Eduard pani uuesti raadio mängima, nüüd laulis Georg Ots „Saaremaa valssi”. Ime küll, neid vanu lugusid juhtub õige harva kuulma, suur vedamine, et peale sattusin, mõtles Eduard. Laul sai otsa, järgnes uudistesaade. Jälle alustati valimiste kommenteerimist. Et nad ka ei väsi, osatas Eduard ja klõpsas raadio kinni. Kahetsusega. Lauljat, nagu Ots või Kuslap, Mati Palm või Jose Carreras, võis aina ja aina kuulata, neil oli hääl. Moodsad staarsolistid läksid lavale võimlema, karglesid ja loopisid käsi-jalgu. Mikrofon oli küll küljes, aga häält sealt ei tulnud. Polnud vajagi, publik ise röökis kõigest üle. Eduard teadis seda televiisorist, kontserdil polnud ta ammu käinud. Ta teadis, et hindab asju oma põlvkonna vaatenurgast ja on päris kindlasti ebaõiglane. Siiski, mis oleks publik arvanud, kui Georg Ots oleks mikrofoni võtnud? Tollel mehel ja tolle põlvkonna lauljatel polnud mikrofoni vaja, neil oli hääl.

Eduard hakkas riideid vahetama. Presentpüksid jalga, kummikud otsa, kilejopp selga. Ta läks uuesti õue, kolm vagu kartulit on veel üles võtmata, ta tahtis sellega õhtuks ühele poole saada. Kompostihunnik tarvis talveks korda sättida, viimased lehed õuest ja aiast sinna tassida. Õunapuude ümbert peab kaevama, tüvesid soojustama. Elupõlise maainimesena polnud Eduardil vaja endale töid välja mõtelda.

Peale koera neil muid loomi enam ei olnud, kassi ka mitte. Varem küll, kui muist lapselapsi siinsamas koolis käis, pidasid nad kanu ja mõnel aastal koguni lambaid. Nüüd, ainult kahekesi, ei näinud nad sellel mõtet ja veel üsna kõbus laut seisis tühjana.

Poodi külas enam ei olnud, kõige lähemani tuli ligikaudu kuus kilomeetrit ja käigus oli üksainus buss, hommikul kell kaheksa läks ja õhtupoolel kell viis tuli. Ei sobinud poodi sõitmiseks. Auto oli iga päev Linda kasutuses. Jalgratas, jah, see oli Eduardil olemas, täiesti korralik. Aga milleks sinna poodi tükkida, kui taskus tuhiseb tuul. Paar korda oli Linda talle taskuraha pakkunud, Eduard solvus ja keeldus.

Paar korda nädalas tõi Linda kaks kuni kolm pudelit õlut kaasa. Ütles, et tööl kõik naised joovad seda ja ka talle on meeldima hakanud. Teistega koos ta juua ei saanud, üheksateist kilomeetrit autosõitu oli veel ees ja Linda ise roolis, sellepärast ostiski ta õlut koju kaasa. Tegelikult naine teadis, et Eduardile meeldib õlu. Neil puhkudel mees ei protestinud. Mul on erakordselt mõistev ja taktitundeline naine, mõtles ta.

Taktitundelisi naisi oli lähikonnas teisigi. Küla teises otsas elas Liide, kes pidas lehma. Pool küla käis tema käest piima ostmas, Eduard ja Linda käisid ka. Piim oli puhas ja rammus, kõlbas hästi ka kohvikooreks. Liitri eest küsis Liide viiskümmend senti. See oli odav.

„Küsi rohkem, poes on sinine lurr kallim,” olid nii Linda kui Eduard Liidele soovitanud.

„Las ta olla, ei ole mul vaja lauda eest üüri maksta nagu poes,” tõrjus Liide heatahtlikult.

„Heinategu maksab.”

„Mis ta ikka maksab, mõned pudelid viina naabrimehele.”

Tõsi seegi. Maksta tuli ainult masinamehele niitmise eest, heinamaa ise oli Liide oma, isataluga koos tagastatud. Heina kaarutama ja loogu võtma tuli Liide poja pere linnast.

Mannerg mahutas kolm liitrit, pühapäeviti käis Linda Liide pool, kolmapäevane piimatehing jäi Eduardi korraldada. Kaks korda kolm liitrit neil nädalas vaja läkski. Oleks võinud ka vähemaga läbi ajada, aga nii oli kord kokku lepitud ja nii jäi.

Kokku lepitud oli seegi, et Eduard Liide poole ei lähe, Liide ise tuleb ja toob piima ära. Selle ettepaneku oli Liide teinud. Ta arvas ja ütles ka otsesõnu välja, et direktorihärral ei kõlba külavahel mannerguga patseerida.

„Pole ma enam mingi direktorihärra,” püüdis Eduard õiendada.

„Oled küll. Oma küla inimestele jääd sa igavesti direktoriks,” kinnitas Liide.

„No olgu siis pealegi, kui sa nii arvad.”

„Arvan jah.”

Eduardil oli tegelikult hea meel, ta ju ise ka nii väga ei tahtnud käia, mannerg käe otsas. Oli ilus, et Liide sellest aru sai ja olukorra lahendas. Taktitundeline naine, mis muud.

Oligi esimene oktoober, kolmapäev ja piimapäev.

Liide tuli lõuna paiku, enne õhtust lüpsi. Hommikune piim oli tal korralikult jahutatud, paks kreemikas koorekiht juba peal, aga muidu täitsa värske, sobiv ka keetmiseks. Eduard maksis ühe euro ja viiskümmend senti peo peale, see raha oli tal alati olemas, enamasti täpselt paras.

Liide oli seitsekümmend, ta tahtis juttu ajada, temagi oli päev läbi üksi kodus.

„Ma rikas mutt. Iga päev müün kakskümmend liitrit, kümme euri käes nagu naksti. Kui ainult maksuamet teada ei saaks. Paneksid mulle maksu peale, et teenin siin kapitalistlikku tulu, varjan sissetulekuid. Mis sina arvad?”

„No mis tulu see nüüd, pisike pensionilisa kõva töö eest.”

„Ei ta väga pisike olegi, kümne päeva pealt saan sada, kuu ajaga juba kolmsada. Lehm mul ju puhkust ei võta, tema lüpsab iga päev.”

„Kopsakas summa muidugi.”

„Nojah, olen ise ka mõtelnud, et äkki mõni läheb kaebama. Kadedusest või niisama kiusust.”

„Ei lähe. Meie külas niisuguseid ei ole.”

„Eks mul ka sama lootus.”

„Lootus on üldse üks igavesti hea asi.”

„Jajah, seda minagi arvan. Kui lootus ära kaoks, ei jääks inimesele enam midagi, mille pääle elu ehitada.”

„Sul poeg siinsamas ligidal. Kui vaja, tuleb appi.”

„Tuleks küll, aga ma ei taha, küll ma ise.”

„Vägev naisterahvas oled, nooremad võtavad sinust eeskuju.”

„No nüüd ütles! Kes see siin vana on? Ma ise olengi see noorem ja virgem ja igatviisi etem.”

„Oled jah.”

„No näed siis, kõik teavad. Jäta sina ka meelde.”

*

Linda tulekuni jäi veel paar tundi. Eduard ajas kruusitäie piima mikro­uunis palavaks ja jõi ära. Mõjus kosutavalt.

Kui siiski käiks poes, polegi tükk aega jalgratast välja ajanud. Varsti lumi maas, siis ei taha enam. Niiviisi aru pidades oli ta tööriided seljast ajanud ja mõtles asja veel kord läbi. Käin ära, otsustas lõpuks.

Poes oli üksainus ostja. Müüja ajas temaga üle leti juttu, ju vist ei raatsinud ainsat klienti niisama lihtsalt minema lasta. Igav ju.

„Oi, tere Eduard!” hõikasid mõlemad rõõmsalt. „Sa ikka kodumail?”

„Kus ma peaksin siis olema?”

„Kes teab, kuskil tähtsal kohal võib-olla.”

„Ma olengi tähtsal kohal. Omaenda kodus.”

„Ei ole midagi leidnud siis?”

„Eks ootan, kuni kutsutakse. Uut presidenti kuulukse varsti vaja minevat.”

„Jajaa, sinna sa sobiksid. Kõik meie küla annaks hääle sulle ja su oma küla ka.”

„Aitäh, aitäh, pean mõtlema, kas sean enda kandideerimiseks üles või…”

„Või sihid otsekohe Brüsselisse?”

„Nii ma mõtlesin ise ka, kui seal mõni koht vabaks saab, aga senikaua võta mind siia poeselliks.”

„Häämeelega võtaksin, su Linda ei luba ju.”

„Ma tulen salaja.”

„No siis on teine asi.”

Eduard ei jäänud pikemalt jutustama, ostis paki kohvi ja astus uksest välja.

Mis nüüd? Koju, mis muud.

Ta oli juba jalgratta seina najalt teele ajanud, kui kellegi auto peatus ja keegi hõikas: „Oota.”

See oli vallavanem.

Tagasivalitud vana vallavanem oli juba varem ettevaatlikult vihjanud, et las läheb veidi aega mööda, uuteks ülemusteks pürginud, aga valimistel läbikukkunud härrad rahunevad, ja küll saab jälle Eduardi jaoks kas senise või hoopis uue ameti välja mõtelda. Ütles sedagi, et nii haritud inimesi nagu Eduard pole külapaigas jalaga segada ja oleks raiskamine niisuguseid ula peale jätta. Nii ta ütleski, et ula peale, Eduardile see väljend meeldis.

Vallavanem polnud enam väga noor, kolm aastakümmet tagasi oli ta olnud Eduardi õpilane.

„Küll teeme korraliku palga ka,” oli ta lubanud. Seegi meeldis Eduardile, ta ei pidanud vajalikuks ega olnuks ka võimalik seda varjata.

Nüüd tuli vallavanem autost välja, sirutas rõõmsalt terekäe.

„Just täna mõtlesin, et oleks vaja sinuga kokku saada.”

„Nonoh?” kostis Eduard küsivalt, kuigi aimas.

„Kanna mobiili kaasas, lähemal ajal peaks selguma,” ütles ta. „Ma helistan sulle otsekohe, kui asjaolud täpsustuvad. Palgaraha, muuseas, oleme volikogus juba leiutanud. Seekord on kõik ametlikult ja mitte enam ajutiselt. Oled nii kaua, kui ise tahad. Või kui midagi paremat leiad.”

Ka vallavanem oli kõrgharitud, paarkümmend aastat oli ta juhtinud suurt piimakombinaati, olnud direktor nagu Eduardki. Kombinaat likvideeriti, üsna kiiresti likvideerusid ümbruskonnas ka lehmad ja piim. Ei olnud tarvis? Ju siis ei olnud, ka maapoes oli valik avar, lahkelt pakuti ka Leedu ja Läti piima. Lahja olevat tervislik, ei lase inimestel paksuks minna.

„Maitset ei ole. Alguses on sinine. Kui päeva veel seisab, läheb roheliseks,” hindasid hiljutised lehmapidajad.

Kes lähemal elasid, läksid Liide juurde.

Liidesid jäi aina vähemaks.

Endine õpilane ja endine õpetaja — mõlemad endised direktorid — ajasid veel paar minutit juttu.

„Jääb siis nii,” kinnitas vallavanem.

„Ole meheks,” vastas Eduard.

Ta tundis, et jalgrattale hüppamine oli kergem kui enne, oli kohe ootamatult kerge.

Linda oli just jõudnud, passitas autot paika, kui Eduard jalgrattaga väravast sisse veeres.

„Sul on nii äraseletatud nägu. Kas oli hea päev?”

„Oli küll. Väga hea päev oli. Täna vähemalt.”

„Sa lased kohe vilet.”

„Tõesti või? Ise ei pannud tähelegi.”

„Tohoh! Kas on mingi lootus?” küsis taibukas Linda.

„Lootus ei sure iialgi.”

Eduard haaras naisel ümbert kinni ja hakkaski mingit viisikest vilistama, nüüd juba täiesti teadlikult.

Rõõmus-olemiseks ei lähe mõnikord kuigi palju vaja, adus Eduard. Ja imestas ka ise.