Majaesisele täispargitud asfaltteele keeras ümber nurga tõsise ilmega vanem naisterahvas, see oli Katrin Laas, lonkav punastes kummikutes pensionär kolmandast trepikojast. Ta jõudis meesteni, kes istusid õlut juues pingil kahe suure maja vahel muruplatsil, ning jäi seisma.

„Noh, joote jälle, tõprad?” küsis ta.

Mehed ei vastanud midagi, lihtsalt ootasid, et naine edasi läheks.

„Viienda trepikoja Mikkel on suremas, aga teie joote. Inimesed!” Naine jõllitas mehi paar hetke põlglikult, kohendas baretti ning astus siis edasi.

„Kahju Mikkelist,” ütles viie minuti pärast üks pingil istuja. „Vahva mees oli.”

„Vahva mees?” pani imeks teine. „Persetki!”

„Kuis nii?”

„Mikkel ei olnud vahva mees. Kogu oma vahvust kandis ta ainult nagu maski näo ees.”

„Mis mõttes maski?”

„Nagu tsirkuses klounil, sihukest maski. Sa ei tea iial, mis mees maski all on, sa näed ainult suurt punast nina ja kõrvuni rebitud suud ning usud, et see ongi vahvus.”

Oli suvine õhtupoolik Annelinnas, kaks viiekorruselist üheksa trepikojaga paneelmaja seisid vastakuti, üks näo ja teine seljaga muruplatsi poole, üks värvitud punakaslillaks ja briljantroheliseks, teine tumekollaseks. Paari­kümne meetri laiusel muruplatsil olid värvilised turnimisredelid lastele, mitu roostepruuni riietekuivatamise toru, mille vahel nööridel rippus pesu, ühes platsinurgas kasvas paari meetri kõrgune okkaline punaseid marju kandev tundmatut liiki põõsas, mille läheduses õllejoojad istusidki. Teisel pool platsi, tiheda liiklusega Sõpruse puiestee ääres, paistis rühm majakõrguseid kaski, nende all vaibakloppimistorud. Veidi eemal seisid kaks suurt ja koledat rohelist jäätmekonteinerit, luugid alalõpmata lahti, ilge hais ümber.

Endel Aet ja Vladimir Mart jõid õlut igal õhtul, kui ilm lubas. Nende pingil polnud seljatuge, see koosnes muru sisse kaevatud betoonjalgadest, mille vahele oli kinnitatud kaks paksu lauajuppi, aga see käis küll, istumiseks oli pink täiesti tipp-topp.

Endel Aet oli kuuekümne kaheksa aastane tugeva kehaehitusega mees, endine autokoondise valvur. Tal olid tõsised silmad, põsed jämedate nahavoltidena kahel pool tumedalt punetavat nägu — sellist polnud kellelgi teisel. Endel kandis nii suvel kui talvel ühtsama poolde reide ulatuvat tumepruuni nahkjopet, ainult selle vahega, et suvel polnud jopel karvast kraed küljes, ning peas oli tal must etturimüts.

Endel oli elus palju istunud, nii valvuriametis kui ka enne ja pärast. Enne koolipingis, pärast siin, majade vahel, ainult aegapidi vajus ta aina enam ettepoole lössi — roosaka jumega rõõmsast istujahakatisest, kes kuuskümmend aastat tagasi koolipinki nühkis, poisist, kelle suu lõhnas alailma piima järele, oli saanud vana tülpinud svamm. Mehe küünarnukid toetusid väsinult põlvile, iga natukese aja tagant litsus ta pöidla ühelt või teiselt poolt ninaküljele ja nuuskas, raske männikepp risti süles, see oli abiks nii kõndimisel kui ka koerte vastu. Aga nii nagu koer ei haukunud puutüve peale, ei haukunud ta ka Endli peale, pidades meest looduse komponendiks, mitte vaenulikuks inimeseks. Endel suitsetas palju.

Vladimir Mart oli seitsmekümneaastane, kehalt märksa väiksem, suurte kõrvade ja alati kissis silmadega, mis seirasid laisalt maailma. Vladimiri nina all olid kääridega sirgeks lõigatud hallid vuntsid, peas sõjaväeroheline laia nokaga müts, seljas pikemat aega pesemata hall vest, mis sobis hästi musta kampsuniga. Enne pensioniiga oli Vladimir töötanud laadijana nii viljasalves kui Poe tänava muusikapoes „Akord”, just seal, kus uuemal ajal asus Ülikooli apteek. Raske, otsekui kivist Endli kõrval näis ühe jala hooletult üle teise visanud Vladimir kerge, terav ja käbe, tema suitsu ei teinud, ainult jõi.

Klõnk-klõnk-klõnk, tegi Vladimiri kõrisõlm ja mees sulges silmad, tõstes suure tumeda plastpudeli põhja taeva poole. Ta võttis pudeli suult, röhitses mõnust ning ulatas siis pudeli kaaslasele.

„Miks sa silmad juues kinni paned?” küsis Endel seda võttes.

„Nii ei paista päike silma,” vastas Vladimir ja pühkis käeseljaga vurrud kuivaks.

„Päikest pole ju!” ühmas Endel, mille peale teine sõnas tasa:

„Vat siis.”

Mehed vaikisid seejärel natuke aega, kiiret polnud kuhugi. Endel keeras korgi peale ja pistis pudeli pingi alla pika heina sisse peitu. Kord oli politseiauto maja ees peatunud, selle aken sõitis alla ja politseinik hõikas: „Joome?” Mehed vaikisid vastuseks, pudel käes, lihtsalt jõllitasid äraoleval pilgul autot, ning alles siis, kui politseinik küsis: „Kas sõidame kainerisse?”, pistis Vladimir pudeli pingi alla ja sestpeale nii tehtigi. Avalik joomine oli parajasti keelatud, pingi alla heina sisse peidetud pudel tegi selle salajaseks ehk lubatuks.

„Miks sa silmad kinni paned, kui päikest pole?” küsis Endel varsti uuesti.

„Sest ma mõtlen.”

„Mis see tähendab?”

„See tähendab, et ma ei saa kõikse aeg jälgida, kas päike paistab või ei. Sest ma mõtlen.”

„Elu seegi!” pomises Endel.

Õllejoojad elasid mõlemad üheksandas trepikojas, linna poolt vaadates esimeses, nad istusid üsna oma trepikojaukse ligidal. Maja ette pööras vana tumesinine Saab, sõitis kääksudes neljanda trepikoja ette ja jäi seisma. Autost ronis välja rohelises suvejopes mees, võttis tagaistmelt toidukaubaga kilekoti ja läks majja.

„Saabi-julk tuli koju,” ütles Vladimir, mille peale Endel pead liigutamata üles vaatas, nii et üksnes silmade pilk kerkis musta mütsi serva alla.

„Kohe tuleb Mersu-könn ka,” lausus ta kuivalt, misjärel vaikiti umbes viis minutit.

Endel võttis taskust „Trendi” punase suitsupaki ja pani suitsu ette, mehe laiade kõverate küüntega käed olid päevitunud ja määrdunud, valged suitsufiltrid pakis samuti.

„Huvitav, mis sel Mikkelil siis hakkas?” küsis ta suitsu süüdates.

„Võib-olla jäi haigeks ja kohe oligi krõska. Sellises vanuses.”

„Võib-olla.”

Mehed vaikisid taas, kuulates eemalt Sõpruse puiesteelt kostvat automüra. Endel pahvis rahulikult suitsu ja küsis:

„Miks ta siis vahva ei olnud?”

„Ma räägin sulle, miks,” vastas Vladimir. „Ükskord tulin poest, tead, ja Mikkel tuli vastu. Mul olid näpuvahed pudeleid täis, üks lipsas lahti ja parts! Mikkeli nina alla asfaldile puru. Ja kus see pistis lõugama, et joodik, kasi joodikukohta, mis sa kakerdad siin täies päevavalges ringi, et kus on alles tarakan kivi alt välja roninud, häbi inimkonnale, tead!”

„Nii ütleski või, et häbi inimkonnale?”

„Täpselt nii, jah. Aga siis tuli see viienda trepikoja punase käruga noorpaar koju, Hõbelõng, Tohik ja Väike Vääksmann, ja kus Mikkel tõmbas kohe näo naerule ja hakkas sõbralikult nurru lööma. „Noh,” ütles ta mulle nagu parim semu, „igaühel juhtub, elumees!” Ja läks edasi. Näed maski?”

„Näen küll,” noogutas Endel. „Aga miks sa klaaspudelis õlut ostsid?”

„Mina ei tea, lolliks läksin vist, või oli pensionipäev. Ei mäleta, tobe juhus muidugi, pool liitrit seitsmekraadist maha, parts! Siiamaani on kurb mõelda, kuidas märg punane silt seal klaasikildude küljes ripnes. Ja kus õlu lõhnas, terve õu oli nagu muinasjutt, tead.”

„Elu seegi,” lausus Endel.

Vladimir ajas käe pingi alla ja tõmbas pudeli välja, see hakkas tühjaks saama, ja tagavara neil ei olnud. Nad ei ostnud nimelt korraga rohkem valmis, kui jook otsa sai, käisid kordamööda poes järel, Rimi asus kohe kollase maja taga.

„Siis on ikka kuskil käia ka,” oli Endel kunagi öelnud. „On kuhugi nagu asja, muidu mädaneme lõpuks siia pingi külge kinni.”

„Annelinn on meie tootmishoone, tead,” oli Vladimir päri, „ja Rimi on ülemuse kabinet. Meie, treialid, käime ülemuse juures, tema annab meile järjest toorikuid ehk õllepudeleid ette ja meie keerutame neid seni suul, kuni meist valmikud saavad.” Mees patsutas „treipinki” enda all.

Nad käisid poes keskeltläbi iga tunni või pooleteise tagant, kuni õhtul pood kinni pandi. Poe sulgemist hüüdsid mehed õhtuseks äratuskellaks, mis kutsus neid reaalsusse tagasi, nad lõpetasid viimase õlle, istusid veel pool tunnikest ning läksid siis ära tuppa. Õhtuse äratuskella jälgimine oli oluline jätkusuutlikkuse seisukohalt, sest reegliteta joomine mõjus tervisele halvasti, tegi pohmelused päevade pikkuseks ning lähendas surma vormeli­auto kiirusel, nagu ütles Vladimir.

„Näe, Mikkeli naine!” ütles Vladimir ja Endel tõstis pilgu. Naine oli kõhn, vana ja väsinud, seljas hall suvemantel ja kaelas luitunud punane sitsrätik, peas helepruun barett. Naise sammudest õhkus kurbust ja üksindust, ta nagu ei tahtnudki edasi minna, aga läks ometi, vaikselt, kühmus.

Mikkel oli tuntud kui sirge selja ja selge silmavaatega mees kolmandast trepikojast, kes oli küll kõhetu ja vana, aga mitte nii vana, et oleks pidanud surema. Alles hiljuti oli ta veel täiesti tragilt, kollane võrk käes, poes käinud ning rohelise plekk-kausiga pesu välja kuivama kandnud. Mõni nädal tagasi jalutas ta naisega kanali ääres, nad tegid mööda asfalteeritud rada veekogule ringi peale, seisatasid ja vaatasid, kuidas noored üksteist eemal veega pritsisid ja siis järsku sõimama pistsid. Mikkelit peeti vaimujõu ja inimlikkuse sümboliks, paljud naised tõid teda oma meestele eeskujuks, teiste hulgas Vladimiri enda tige eit. „Näed, jah?” küsis eit, kui Mikkel akna alt möödus. „Milline mees! Ei joo, ei suitseta, ei mögise poole ööni akna all pingil. Hoovi etalon, mitte mingi töllharakas nagu mõned teised.”

Endel ja Vladimir olid püüdnud ka Mikkelile hüüdnimesid anda, aga edutult, sest selle mehe külge nimed kohe nagu ei hakanud. „Äkki sellepärast,” oletas Vladimir, „et Mikkel ongi tema jaoks parim võimalik nimi.”

Mikkel oli abivalmis, sidus lühemat kasvu naabrite nööriotsi kõrgete pesukuivatustorude külge, läks ja õngitses põõsast välja laste lendava taldriku, võttis korteriühistu koosolekutel aktiivselt sõna, oma vanuse kohta oli ta ülimalt innovatiivne ja ärgas. Mikkel hüpitas hoovis imikuid, kord andis ta hingeabi ujedale kutile seitsmendast trepikojast, Pallipoisile, nagu õllejoojad võrgumängijat hüüdsid. Keegi jämedate kintsudega blondiin oli Pallipoisi just hüljanud, võrkpalluri korvpalluri vastu vahetanud, ja mahajäetu oli sügavas masenduses. Mikkel istus Pallipoisiga maja ette pingile ja nad vestlesid pool tundi jutti. Noor mees kuulas vana tähelepanelikult, jälgides erilise pingega õppetunni seda osa, kus talle kondoomi põhimõte ära seletati. Abivahenditena kasutas Mikkel pingil alt leitud keppi, mille Endel eelmisel õhtul sinna oli unustanud, tühja punast õhupalli ja vihmaveetoru majanurga küljes.

„Või et Mikkel kannab maski,” mühatas Endel, Mikkeli naist pilguga saates.

„Jah,” ütles Vladimir. „Sirge seljaga mehe sees on peidus kõvera kärsaga siga.”

Nad olid vait, maja ette asfaltteele madalasse porilompi lendasid kaks hakki, kes vaatasid oma helesiniste silmadega arukalt ringi, pistsid nokad viltu vette ja jõid.

„Üldiselt kannavad vist kõik maski,” ütles Endel. „Mikkel, Mikkeli naine, sina ja mina, kõik kümme tuhat nägu laulukaare all. Elu seegi!”

Vladimir ei vastanud.

„Ja ilmselt kannab igaüks veel mitut maski korraga,” jätkas Endel rahulikult, „üksteise peal, üksteisega paralleelselt.”

„Sa Senecat tead?” küsis Vladimir.

„Mis mõttes Senecat?”

„Senecat, Rooma filosoofi.”

„Ei tea.”

„Vat siis. Seneca ütles nii: maske ei saa kanda igavesti.”

Endel vaikis mõnda aega, tema pea ümber jõudis tekkida kolm suitsupilve ja jälle laiali hajuda, hakid lendasid minema, enne kui ta küsis: „Kust tead?”

„Lugesin.”

„Lugesid?”

„Jah.”

„Kuskohast?”

„Poes ühe ajakirja kaane pealt.”

„Siis küll.”

„Tead, ma mõtlen, et kui igaühel on mask ees ja taskus veel paar tükki varuks, siis peab neid kokku ikka väga palju olema.”

„Nii see on!” nõustus Endel. „Maailmas on seitse miljonit inimest, see tuleb maskidega läbi korrutada.”

„Miljardit.”

„Seitse miljardit inimest. Korruta see kahe või kolmega, mis saad?”

„Aga võib-olla on kaks või kolm vähe. Äkki tuleb kümnega korrutada, et maskide arvu kätte saada.”

Mehed jäid vait. Endel silmitses täistatistatud muru enda ees, mõeldes, et peaks selja taha sülitama hakkama, pani uue suitsu ette ja süütas põlema. Vladimir torkas käe pingi alla, et pudelit võtta, kuid lükkas siis järsku selja sirgu, sest nende ees kolmandal korrusel avanes aken — Vladimiri enda oma — ja tige eit pistis pea välja.

„Kuuled või?” hõikas eit ja Vladimir pööras pea ära.

„Kuuled või, päss?” hüüdis eit uuesti, aga Vladimir vaatas, kuidas eemal Sõpruse puiesteel klaasputka ees peatus punane linnaliinibuss. Bussiuksed avanesid, inimesed väljusid, inimesed läksid peale, buss sisises lühidalt ja sõitis minema.

„Kuuled või?” röögatas eit aknal, aga et mees hoidus endiselt tema poole vaatamast, virutas ta akna kinni ja tõmbas ropsuga kollase köögikardina ette.

„Kas su eit kannab ka maski?” küsis Endel.

„Ikka,” vastas Vladimir ja muigas kibedalt. „Tigeduse maski.”

„Aga mis on peidus selle maski all? Mis saab eidest, kui tema tige mask langeb? Äkki on ta tegelikult hoopis lahke inimene?” pakkus Endel välja, ent Vladimir vehkis kätega, nagu ajaks kärbseid eemale, ning hüüatas:

„Ära lollita sellise asjaga!”

Mehed vaikisid.

„Aga miks maske igavesti kanda ei saa?” küsis Endel, kui Vladimir oli pudeli välja sikutanud ja nad olid kumbki sellest hea suutäie võtnud. „Kas need kukuvad ise eest või rebib keegi need maha?”

„Ma arvan, et mõlemat võib olla,” vastas Vladimir. „Nii või naa, ühtpidi ikka juhtub.”

„Mõlemat võib olla? Et kui ühtpidi ei lähe, läheb teistpidi? Aga kes kontrollib?”

„Mis mõttes?”

„Noh.” Endel pani pöidla ninasõõrmele ja puhus ninast tatti jalge ette maha. „Ütleme, et su mask ei lange ega lange iseenesest, „igavesti” hakkab juba kätte jõudma, aga mask on näkku justkui kinni keevitatud. Mis siis saab? Keegi peab ju asjal pilku peal hoidma, et mask ikka ära langeks, on nii?”

„Miks?”

„Sest igavesti maski kanda ei saa.”

Mehed jäid vait ja vaatasid, kuidas läbi majaesise veelombi pladistasid mööda kaks kummikute ja värviliste jopedega last. Üks lastest oli esimese trepikoja Patoloogi noorem poeg Leivakannikas, teine oli tundmatu, ilmselt Leivakannika sõber.

„Mis see igavesti üldse tähendab?” küsis Vladimir, kui lapsed maja teises otsas trepikotta kadusid.

„Igavesti ehk surmani,” vastas Endel. „Maski ei saa kanda surmani. Ja seda ma küsingi: kes tõmbab inimesel enne surma maski peast, kui see pole ise varem ära kukkunud? Kes masinavärki kontrollib?”

„Vanasti KGB, nüüd pangad.”

„Jama!” turtsatas Endel. „Kas sina kontrollid kedagi? Kas mina kontrollin kedagi?”

„Mina küll mitte,” vastas Vladimir mütsinokka siludes. „Mina olen väga vaikne mees.”

„No nii. Aga äkki jääb mask siiski surres pähe? Teinekord. Inimene kõduneb maa all ära, arheoloogid kaevavad ta tuhande aasta pärast välja, inimest ei leia, küll aga maski.”

„Kindlasti mitte.”

„Miks?”

„Seneca ei luba.”

Mehed vaikisid, aga seekord vägagi lühidalt. Vladimir võttis pingi alt pudeli ja nad jõid.

„Tead, kes kontrollib?” ütles Vladimir. „On ju olemas lausa maskilangetuse konveier, terve süsteem, mis sellise valdkonnaga tegeleb.”

„Mis süsteem see siis on?”

„Kohus. Politseinik võtab tänaval viisaka näoga inimese kinni, viib kohtusse, ja seal tõmmatakse mask maha. Paljastub retsidivisti õudne lõust, võib-olla varas, võib-olla see… noh, terrorist.”

„Aga paljud kuriteod jäävad lahendamata. Kes nende tegijatelt maski maha tõmbab?”

„Vat seda ei tea. Vat seda tõesti ei tea.”

„No nii. Ja mina küsin: milleks neid maske inimesel üldse vaja on? Mis ta topib neid pähe?”

„Et pettusega parem kaup kätte saada.”

„Või et keegi temasse paremini suhtuks.”

„See on ka parem kaup.”

Nad vaatasid, kuidas valge-musta-kollasekirju kass välistrepi alt välja volksas, üle tee põõsasteni sörkis, seisma jäi ja saba sirgu ajas.

„Kass! Kass!” hüüdis Vladimir tasakesi. Loom ei vaadanud tema pole, võdistas saba ja urineeris omaette.

„Loomal pole maski peas, kuseb täiesti avalikult ja elab trepi all jubedates tingimustes,” lausus Endel. „Äkki tõstabki just mask inimese loomast kõrgemale?”

„Mina arvan, et loom elab millegi muu tõttu halvemini kui inimene ja mask ei puutu siin asjasse.”

„Mõistuse puudumise tõttu?”

„Jah. Ja äkki on nii, et mida rohkem mõistust, seda rohkem maski. Ehk on maski kandmine mõistlik, sest liiga siirad tüübid lööb evolutsioon kirvega maha.”

„Nii võib olla küll,” pomises Endel ja nuuskas jälle. „Aga mulle tegelikult meeldib, et loom ei nihverda.”

„Kui jänes peidab ennast rebase eest kännu taha, kas see ei ole nihverdamine?” küsis Vladimir. „Jänes tõmbab kännumaski ette, et teda tükkideks ei rebitaks.”

„No nii,” ütles Endel. „Ühesõnaga, kui maske on vaja selleks, et parem kaup kätte saada, siis on see petmine.”

„Või kõrgemat sorti kavalus,” nõustus Vladimir. „Jänes peitub kännu, inimene naeratuse taha.”

„Aga kui kõigil on kogu aeg maskid ees, siis ainult petmine ju käibki.”

„Ei käi ainult petmine.”

„Kuidas nii?”

„Noh, näiteks poes ei aita ükski mask odavamalt õlut saada, seal on hinnad ära fikseeritud.”

„Röövlimask aitab.”

„Tead,” ütles Vladimir, „ükspäev käisin ülemuse kabinetis ja kassas oli see suure ahtriga daame, Masajala-mammi.” Endel noogutas märkamatult. „Rahakott oli teise püksi taskus ja ma ütlesin Masajala-mammile, et andku pudel ära, järgmise ringi ajal toon topeltraha ja kõik klapib, aga ta ei andnud, võttis pudeli ja pani sinna enda juurde kuhugi peitu. No mina tõmbasin kohe maski ette, nagu peab, naeratasin ja pugesin kõvasti, olin suur sõbramees, ütlesin, et ta on nii ilus nagu saialill, aga ta ei andnud pudelit. Ma proovisin veel heaga, ta ei teinud must väljagi, mille peale ma ikka väga tigedaks kätte läksin ja maski maha võtsin. Sülitasin põrandale, igaks juhuks muidugi nii, et tatti ei tulnud, jõllitasin teda karmilt, lasin ühe lapse mööda, kes nätsu ostis, ja jõllitasin edasi.

„Noh, närakas, oli midagi öelda või?” küsis Masajala-mammi ja pani käed puusa.

„Öelda ei olnud midagi,” turtsusin talle näkku. „Küll aga mõelda.”

„Ahah,” ütles tema. „Hakka siis astuma, uks on sealpool.”

„Kas annad õlle kätte või ei?” küsisin viimast korda hästi otsustavalt, aga tema oli sama otsustav, jämedad käed puusas.

„Rimi ei ole vaestemaja,” pasundas ta üle terve poe ja osutas näpuga ukse poole. „Kasi välja!”

„„Rimi ei niku meest!” panin ma vastu, ja oh sa jutt, kus tädi nägu lõi punaseks, siiamaani hea mõelda.”

„Ülemuse kabinetis sa ära väga praali, lõpuks ei müüda meile enam õlut,” torises Endel, otsis jopetaskust suitsupaki ja torkas suitsu ette.

„Igaühel juhtub.”

„Hea küll. Las olla. Mina küsin nii: kas sündides on imikul mask ees?”

„Ei ole,” vastas Vladimir. „Vastsündinu on loom ja loomad on maskivabad.”

„Välja arvatud see kännuga jänes,” ühmas Endel ja Vladimir nõustus:

„Jah.”

„No nii, aga kes siis paneb inimesele maski ette?”

„Ise paneb, kes muu.”

„Aga äkki panevad lapsevanemad või siis koolis õpetajad?” Endel puhus oma pea ümber hõljuma tiheda suitsupilve.

„Jube mõeldagi,” lausus Vladimir. „Vaestel imikutel määritakse nägu maskiga sisse nagu talvel suusad, et elus parem minek oleks.”

„Jah, aga kes kogu selles maskinduses ikkagi süüdi on?”

„Lapsevanemad, ma pakun.”

„Aga lapsevanemad on ise ka ahelas, neile tõmbasid maski pähe nende vanemad.”

„Siis ikkagi mõistus!” hüüatas Vladimir. „Mõistus, mis muu!”

Meeste eest sõitis jalgrattal mööda teise trepikoja Erika Salumäe. Muidugi mitte päris Erika Salumäe, vaid sellise hüüdnimega naine, kes sõitis alatasa rattaga ja tegi seda väga kiires tempos. Erika Salumäe ei sallinud õllejoojaid silmaotsaski, ükskord oli ta Endlile peaaegu otsa sõitnud ja õiendanud veel takkapihta.

„Juurde!” hõikas Vladimir naisele, see vaatas korraks pingi poole ning vastas:

„Jooge vähem!”

„Jooge ise!” ei jäänud Vladimir võlgu, aga Endel oli vait, seistes sellisest nääklemisest kõrgemal.

„Tead, miks inimesel surres maski ees ei ole?” küsis Endel, kui plats Erika Salumäest jälle puhas oli.

„Noh?”

„Maskid langevad enne surma maha nagu puulehed sügisel puude otsast. Inimene on sisimas loom, ja enne surma lükkab see loom maski tagakäppadega peast maha.”

„Et see on nagu refleks või nii?”

„Jah.”

„Võib küll olla,” sõnas Vladimir peale pausi. „Mõistuseta oled sa mullast võetud ja mõistuseta topitakse tagasi, loogiline. Elu jooksul omandatud ballast antakse elu jooksul ka ära.”

„Tuleb välja, et seniilsus on looduslik maskilangetusmehhanism. Surmaeelne aususperiood.”

Mehed vaikisid ning siis lausus Vladimir sügavmõtteliselt: „Ja kujuta ette, kui aus mees on veel surnu!”

Pudel käis kaks korda edasi ja tagasi, seitsmenda trepikoja teise korruse aknale tumesiniste kardinate vahele ilmus lumivalge kass.

„Tead sa mis,” ütles Endel lõpuks. „Kui inimene ajab enne surma maski maha, siis läki vaatama.”

Vladimir pööras ennast üllatunult terve kehaga teise poole.

„Mida vaatama?” küsis ta.

„Mikkelit muidugi!” vastas Endel ja Vladimir plaksatas käed tegutsemisvalmilt kokku.

„Vat see on mõte!” hüüatas ta, tõusis pingilt püsti, ringutas ja triikis siis peopesadega püksipõlvi, aga Endel ei liigutanudki.

„Noh?” küsis Vladimir.

„Võta rahulikumalt, oota.”

„Mida?”

„Käi esmalt ülemuse kabinetis ära, joome, ma tõmban veel viis-kuus suitsu, eks siis lähme. Mikkel ei jookse eest ära.”

See märkus oli tõsi mis tõsi. Mikkel kolmandast trepikojast ei jooksnud enam kunagi kellegi eest ära. Ta lebas väikeses toas diivanil valgete linade vahel, ise näost sama värvi. Mehe elupäevad olid loetud, surmani oli jäänud vähe aega. Vladimir sirutas käe ja vajutas uksekella, idee tekkimisest oli möödunud tund aega ja mehed olid käitunud nii, nagu Endel ette oli pannud. Joonud ära veel ühe kaheliitrise kaheksaprotsendilise õlle, mis kangesse alkoholi ümberarvutatuna võrdus natuke vähema kui pudeli viinaga.

See oli väike valge määrdunud plastnööp, mida Vladimir pressis ja mis paiknes keset tumerohelist krohvipinda Mikkeli ukse taga trepikojas. Varsti uks avanes ning meeste ees seisis Mikkeli naine, tumedas kodukitlis, hallid latakad viltsussid jalas. Naise tumehallid juuksed olid kukla taga krunni keeratud, tal olid kitsad põsed ja väike nägu, huuled kokku surutud. Korraks tekkis õllejoojates tunne, et naine on kurjas meeleolus, ent siis häälitses too haledalt, nuuksatas tahtmatult, mis oli nii ootamatu, et Vladimir sügas kohmetult kaela.

Õlu oli meestest valmikud treinud, nad olid üsna purjus. Endel toetus raskelt kepile, Mikkeli naise silmad meenutasid talle jänese omi Hunt Kriimsilma lastesaatest, Vladimirile seevastu näis, et naise pea on otsekui papist. Õlu tekitas meestes huvi maailma vastu, nad olid pingil istudes sel teemal korduvalt vestelnud.

Mikkeli naine vaatas mehi ja mehed vaatasid naist, trepikojas oli vaikne, tänavamüra siia ei kostnud. Tundus, et lävelseisjale oli täiesti ükskõik, et teda külastavad valvejoodikud, need, kes igal õhtul kuni pimedani maja ees pingil istusid, õlut jõid, pikkade pausidega juttu pobisesid ja suitsu tegid. Mikkeli naise silmad vaatasid sissepoole, minevikku, ta nägi noort, siledate säärtega ennast ja Mikkelit aasal karikakarde vahel ringi jooksmas, nägi, kuidas Mikkel tema ees paadis aere liigutas, siis õnge sisse heitis ja päikese käes sädeleva kala välja tõmbas. Noore Mikkeli käsivarrel väreles lihas, mees oli sirge nagu teivas, aus ja rõõmsameelne, ning kandis helepruune nahksandaale.

„Oh!” hüüatas naine järsku, ärgates tardumusest. „Astuge ometi sisse, mis me siin seisame. Nii hea, et sõbrad Antsu ära pole unustanud, tal on nii rasked ajad praegu.”

„Mis Antsu?” küsis Vladimir, aga Endel toksas teda küünarnukiga ja mees jäi vait. Nad astusid askeetlikku esikusse ja naine tõmbas nende selja taga ukse kinni.

Ruumis oli hämar, esikust viisid igale poole uksed: WC-sse, vannituppa, kööki ning elu- ja magamistuppa. Välisuks oli seestpoolt kaetud tumepruuni kunstnahaga, Vene ajal, kui Annelinn ehitati, oli selline polsterdamise viis moes, maja kõigis korterites oli selline uks. Esiku sisustus meenutas Vladimirile ja Endlile Mikkelit ennast — korralikku, sirget, kuiva ja ratsionaalset. Hallil põrandal oli roheline õhuke vaip, ukse kõrval nagi viie konksu ja mütsiriiuliga, seinal ovaalne peegel, selle all kitsal lauakesel telefon. Ruumis lõhnas hallitama läinud saiakontsude järele, näis, et esikut pole aastaid tuulutatud.

„Sõbrad,” kordas naine ja kaisutas mehi. „Minu Antsu sõbrad! Nii hea, et te tulite, muidu keegi ju ei käi, kõik kardavad, et Ants…” Naine ei lõpetanud lauset, ta ei julgenud viimast sõna välja öelda.

Vladimir ja Endel ei kaisutanud vastu, nad seisid, käed nõutult rippu, ja kannatasid tundepuhangu ära nagu koerad, keda kammitakse, mõistmata tegevuse vajadust. Naise ülevoolav südamlikkus puudutas neid isegi läbi teadvuse ees hõljuva paksu alkoholikardina, mehed vaatasid teineteisele otsa ja kergitasid kulme. Mikkeli naine nägi neid iga päev õues, ei teinud kunagi välja, ja nüüd kaisutas. Ilmselt oli tal ükskõik, kes ukse taha tuli, peaasi, et tuli. Igaüks, kes tuli, oli omainimene, Mikkeli viimane sõber ja seltsimees.

„Mis Mikkelil üldse hakkas?” küsis Vladimir, kui naine käed Endli ümbert lahti laskis.

„Ega keegi täpselt ei tea,” ütles Mikkeli naine ja silus närviliselt juukseid. Käed värisesid, tal olid pikad kondised sõrmed, värvimata, kuid hoolitsetud küüntega. „Nädal tagasi oli Antsul järsku lööve peal, selline tihe võrk, nagu oleks kehale imepeenikest punast härma langenud. Lööve läks paari päevaga ära, aga tuli jälle tagasi. Isegi arst ei saanud sotti, sikutas muudkui Antsu silmi lahti ja ütles lõpuks: „Olge hoolsad selle asjaga! Ega talv taeva jää!” Me ei saanud temast aru, aga see kõlas halvasti, oh kui halvasti. Ants küsis, et mis see siis tähendab, ja arst vastas, et küll te juba aru saate, ning näitas pöidlaga maa suunas.”

Esikus oli üsna kitsas, naine surus end meeste vahelt läbi, komistas Endli kepi otsa ja pani käe valge nupuga toauksele.

„Aga tulge edasi, Ants küll magab praegu, aga ehk ärkab üles,” sosistas ta ja lükkas ukse ettevaatlikult lahti. Mehed astusid naise järel tuppa, tasakesi nagu muuseumi, kuulda oli vaid Endli kepi vaikseid kopsatusi ja nahkjope krudinat. Tuba oli hämar nagu esik, aknast tulvas läbi valgete päevakardinate sisse kasinat õhtuvalgust, väljast tulnute õllehais segunes ravimite ja marli lõhnaga.

Toa sisustus pärines veel nõukogude ajast, seda ei olnud viimased kolmkümmend aastat täiendatud, isegi mööblit ei olnud liigutatud. Tervet põrandat kattis helehall viltvaip, ühe seina ääres seisis klaasvitriiniga sektsioonkapp, teisal väike samast komplektist kirjutuslaud kandilise puust tooliga. Sektsioonkapi vitriinis olid šampusepokaalid ning nende kõrval vahtkummist mänguloomad: orav, siil, papagoi ja siga. Kollektsioon tipnes olümpiahülge ja -karuga. Mitmes kapisektsioonis olid raamatud, Tammsaare segiläbi seenemäärajatega, suured fotoalbumid, rida nõukogudeaegseid pruunide kaantega ENE-sid. Toa ainuke kaasaegsem ese oli pleekinud tumedast plastist Sony-muusikakeskus, kaks kandilist kõlarit külgedel.

Mikkel lebas lahtitõmmatud diivanil, tema pea kõrval oli madal valge linaga kaetud voodilauake, rohupudelid peal. Rohtude vahel seisis kollane tass, küljel lapsekäega joonistatud suur A ja alla kirjutatud: „Maailma parim vanaisa.” Voodilaual oli ka äratuskell, vana hea „surnuärataja”, punase pärlmutterkesta ja kahe hõbedase kupliga.

Surija juuksed olid valged, nägu oli valge, huuled ja kõrvad, kõik. Mehe nägu kattis poolesentimeetrine albiinohabe, midagi sellist, mida varem seal kunagi ei olnud. Üle terve keha oli tõmmatud tumepunane tekk, peenikesed valged triibud sees, kergelt sinakate laugudega silmad olid suletud. Vladimiri pilk jäi peatuma Mikkeli valgel käel, mis paistis teki alt, luukeresõrmed hoidsid kõvasti linast kinni, nagu oleks see viimane õlekõrs, mille elu surijale oli visanud.

Külalised seisid Mikkeli ees ega osanud enam midagi öelda ega teha — mil moel või mis hetkel mask langema pidi, ei olnud neil aimu. Mikkel magas, hingates nii vaikselt, et kõrvaltvaataja seda ei märganudki, Endlist levis tuppa kirbet konihaisu, aga see ei häirinud kedagi.

„Istuge,” osutas naine toolile kirjutuslaua ääres ning Endel vajus sellele. Ta pani kepi käest ning toetas küünarnukid põlvedele, võttes sisse oma tavapärase asendi. Mikkeli naine käis hääletult köögis ja tõi sealt helesinise tabureti, Vladimir nõksutas tänulikult pead ja võttis istet ukse lähedal. Nad ei rääkinud, naine ohkas paar korda sügavalt, läks siis uuesti kööki ja jäigi sinna. Mehed olid surijaga omapäi.

„Eks ootame siis maski langemist,” sosistas Vladimir ja Endel noogutas, pilk põrandal. Ta võis istuda samas asendis tunde, see oli tema eriala, seda ta oskas. Vladimirile meeldis ka istuda, kuigi õues värske õhu käes oleks talle rohkem meeldinud seda teha, sest nüüd hakkas kaaslasest õhkuv konihais teda segama. Endel vajutas näpu ninaküljele, hingas sügavalt sisse, aga jättis viimasel hetkel nuuskamata. Köögist kostis nuuksatus.

„Praegu oleks vist imelik ülemuse kabinetis ära käia,” ütles Endel tasa ja Vladimir oli nõus.

„Üksi ma siia ei jää.”

„Kui Mikkeli mask magades langeb, kas me saame sellest üldse aru?”

„Ma ei usu. Võib-olla võpatab korraks või sügab ennast kuskilt, aga midagi rohkemat küll mitte.”

„Siis on küll sitt lugu.”

„Sitt jah. Kui ta magades maski maha lükkab ja kohe jutti ära sureb, on asi tuksis. Mida sa sellest välja loed!”

„Ei loegi. Ootame ja hoiame pöialt, mis meil muud ikka teha.”

„Jube õlleisu tuleb peale, muud midagi.”

Nad istusid pool tundi, Mikkeli naine ohkas köögis iga minut südantlõhestavalt, Mikkel ise lebas lumivalgena diivanil ega liigutanud, õllejoojad ei näinud, et ta hingaks, mis tekitas õigustatud küsimuse. Ka joomispaus hakkas liiga pikaks venima, valmikud hakkasid tagasi toorikuteks muutuma, ja see ei olnud hea, kohe üldse ei olnud hea. Kannatamatus tuli peale, vastik joomavärin ja ebameeldiv pinge.

„Äkki on ta juba surnud,” sosistas lõpuks Vladimir, kelle hääl oli pikast vaikimisest kähe.

„Ei usu, kurat.”

„Kuule, ma käin ikka korra ülemuse kabinetis, joomatus lämmatab praegu ära, tead.”

„Oota veel viis minutit,” vastas Endel, ta ei olnud oma asendit sentimeetri jagugi muutnud, pilk püsis hallil vaibal.

„Olgu, kümme ohet köögist veel, siis käin ära.”

Ja siis Mikkel peeretas.

Surija silmad läksid lae poole lahti nagu õudusfilmis, Vladimir võpatas, Endel tõstis mütsiserva alt pilgu diivanile. Mikkel vaatas otse lakke, ta ei teadnud, et keegi peale tema veel toas on, valgete huultega kõrbekuiv suu neelatas paar korda valuliselt, keel käis üle huulte, tekitades sellist häält, nagu sahiseks pargiteel sügisesed kuivad lehed.

„Palun väga vabandust!” lausus surija selgelt ja sulges silmad. Mikkeli naine oli hetkega uksel.

„Mis ta tegi?” küsis naine.

„Vabandas,” ütles Endel, hoides silmad ainiti surijal.

„Miks?”

„Peeretas.”

„Oh seda Antsu ja tema asja,” vangutas naine pead. „Ise on omadega täiesti läbi, aga ikka nii viisakas.”

„Imelik jah,” lausus Vladimir.

„Miks imelik?” küsis naine, läks uuesti kööki ja kohe kostis sealt sügav ohe. Toas valitses vaikus, kuulda oli ainult äratuskella nõudlikku tiksumist.

Mikkel peeretas uuesti, seekord väga valjult, kärinaga, ja naine oli kui vibust lastult uuesti lävel, nägu õhetamas.

„Mis ta ütles?” küsis ta.

„Peeretas jälle,” vastas Endel.

„Aga kas vabandas ka?”

„Ei.”

„Väga imelik,” lausus naine. „Ootame natuke.”

Nad ootasid, aga Mikkel ei teinud rohkem midagi, ei peeretanud kolmandat korda, ei vabandanud. Mikkeli naine läks voodi juurde, Mikkel tundis endale langevat varju, avas vasaku silma pooleldi ning liigutas kuivi huuli. Vladimir ja Endel tõmbusid pingule, nad vaatasid teineteisele otsa ja noogutasid. Kui Mikkel praegu ei vabandanud, siis just see võiski olla maski langemise ilming, järsk muutus, mille käigus alati viisakas Mikkel muutus robustseks.

„Mis on, Ants?” küsis naine ja kummardus päris abikaasa suu juurde. Endel kallutas end nii ette, kui sai, hoides nahkjopetagumikku napilt toolil, Vladimir tõusis püsti ja astus naise selja taha.

„Vabandused,” kähistas Mikkel. Surija otsaette tekkisid pisikesed ümmargused higipiisad. „Minu siiraimad vabandused.”

„Elu seegi!” lausus Endel ja Vladimir vangutas pead, nagu oleks ta ime tunnistajaks olnud.

„Uskumatult tugev mask,” sosistas Vladimir. „Ja mask peab see olema, sest loom ei vabandaks peeru pärast!”

Mikkeli naine vaatas midagi mõistmata üle õla Vladimirile otsa, nagu tahtes midagi küsida, kuid tuppa lõi sisse justkui äike. Äratuskell öölaual hakkas valjusti plärisema, lõhestades vaikust nagu noaga, Mikkeli naine kiljatas ja tõstis käe suu ette, Endli pea nõksatas tagasi, Vladimir hüüatas:

„Assa raisk!”

Surija lõi silmad pärani, tõusis ebaloomulikult sirge seljaga järsku istuli, otsekui puunukk. Ta oli kohutavalt kõhn, peaaegu kooljalik, sest ta ei olnud viimased viis päeva peale rohtude midagi söönud. Mikkeli naine taganes ja riivas puusaga Endli endiselt kummargil pead. Too tõstis käe ja tõukas naise õrnalt, kuid kindlalt eest ära. Vladimir tõusis ukse kõrvalt taburetilt ja läks nende juurde, nüüd ei tohtinud ükski pisiasi kahe silma vahele jääda.

Kell aina tirises, punnis silmadega Mikkel istus voodil, selg üha sirge, võis olla, et ta silme eest keriti läbi möödunud elu. Mikkeli naine astus laua juurde ja vajutas äratuskella kinni, kuid pinge toas kasvas sellest hoolimata. Luukerevalge mees voodil ei liigutanud, ei liigutanud, ja siis järsku viskas käe vasakule pikalt välja ning osutas jäigalt nagu liiklusmärk muusikakeskusele lakitud sektsioonkapis. Silmad mehe peas meenutasid keedetud munade kollast sisu, ta vaatas otse tapeeti, jättes endast väga ebaterve mulje.

„Nuppu!” käsutas Mikkel veidralt jämeda häälega, naine taganes külaliste selja taha, haaras Endli paksu nahkjope õlast ja surus küüned selle sisse, nii et nahale jäid heledad kriimud.

„Mida nüüd, Ants?” küsis naine hirmunult. „Kas sa tahad rohtu?”

Endel püsis liikumatuna, nagu kangestuses jõllitas ta voodil istuvat, näiliselt ainult luustikust koosnevat kogu, Vladimir näris ärevusest alahuult, ta oli lükanud mütsi kuklasse ja hingeldas.

„Vajutage nuppu, inimeseloomad!” käristas Mikkel sellise tämbriga, nagu saetaks ta kõris parasjagu häälepaelu katki, näpp endiselt sihtimas muusika­keskust. Ruumisolijad olid tardunud, šokis, ning nüüd hakkas Mikkel näpuga õhus muusikakeskuse poole kannatamatuid torkeliigutusi tegema, ta nägi välja ülimalt kuri, isegi närviline.

„Viska nüüd pikali, Ants, mis sa jändad,” palus Mikkeli naine jõuetult ja näitas külalistele kätega, et mingu nood ruumist välja. Mehed kuuletusid vastu tahtmist, ise pilku voodilt pööramata. Neil oli väga kahju, et neid nii põneval hetkel minema peletati.

„Me jääksime veel hetkeks,” püüdis Vladimir naise meelt muuta, aga see ei aidanud. Mehed lükati toast välja ja uks tõmmati kinni. Valitses hetk vaikust, siis kostis krabinat, nagu oleks vanale plaadimängijale nõel asetatud, Vladimir ja Endel vaatasid üksteisele otsa ja panid kõrva vastu ust. Kuid seda ei olnud vaja. Toast hakkas kostma elektrikitarri teravaid helisid, küll pidid pillimehe näpud alles käbedasti keeltel käima! Endli suu vajus üllatusest lahti, välja immitses õlle- ja suitsuvina, mis kandus tema ees seisva Vladimirini, aga too ei tundnud midagi, sest ta ei hinganudki parasjagu.

„Ahaa-ha-haa-haa-haa-haa-haha!” kostis kitarrikäigu peale ka laul, algul vaikselt, siis järjest võimu kogudes, muusika valjenes veelgi. Toast kostis Mikkeli naise kiljatus, mis meenutas purjus tütarlapse hüüet koolidiskol, kui tema ees tembutav kavaler on saanud hakkama millegi peadpööritavaga, särgi seljast rebinud või DJ juurde lavale roninud. Laulja aga hakkas läbitungiva kitarrimuusika sekka rütmiliselt korrutama ühtainust sõna: Thunder!

Mehed ukse taga ei liigutanud end, muusika keris end aina enam üles, see läks nii valjuks, et uks värises meeste kõrvade vastas. Laulja hääl kärises ja kiljus, muusika alistas kuulajate kõrvad, tungis veresoontesse ja lasi südamel end kehas koos verelibledega ringi peksta. Võimas kitarr kiskus end reaalsusest lahti, tõusis kosmosesse ja inimeste kuulmekiledele graveeriti rida pööraseid noodimärke. Endel ja Vladimir ei tundnud rokiklassikat, nendele oli see muusika lihtsalt vastik ja häiriv kriiskamine, keegi oleks nagu järjest kasse tükkideks rebinud, ikka vasak tagumine jalg ära, ikka parem tagumine jalg ära, ikka pea maha ja järgmine kass.

Meeste pilgud olid täiesti seletamatud, kui nad teineteisele otsa vaatasid, neis pulbitses üllatuse ja imetluse segu. Vladimir surus kõrva liiga tugevasti vastu ust, uks nõksatas lahti ja mehed said tuppa vaadata. Mikkeli naine seisis siinsamas ukse kõrval, käed näo ees, Mikkel istus endiselt voodis, selg sirge, käed süles, ainult selle vahega, et ennist koolnuvalge nägu oli nüüd tumepunane ja mehe pärani silmist, mis olid suunatud kuhugi kaugusse, paistis sõgedat, peaaegu hullumeelset vaimustust. Valged juuksesalgud surija peas olid püsti tõusnud nagu linnusuled, ta nägi välja metsik, ning kui ta oma pilgu lävel seisjate suunas pööras, hüüatas Vladimir tahtmatult:

„No mine perse, noh! No mine perse!”

Mikkeli naine võpatas, vaatas selja taha ning lükkas ukse kinni. Muusika toas käis veel kümmekond sekundit ning jäi siis ehmatavalt järsku vait. Uks avanes, Mikkeli naine väljus ja läks kööki, õllejoojad vaatasid tuppa. Mikkel lebas voodis nagu enne, nende tulles, tekk korralikult peal, juuksed kammitud, üleni nii valge, nagu oleks tema peale sadanud värsket lund. Ainult et nüüd oli ta surnud.

„Elu seegi!” pomises Endel.