Aado Lintrop: „Imeline koda”.

„Ilmamaa”, 2014. 192 lk.

 

Aado Lintrop on 2012. aasta märtsis resideerinud Itaalias Rooma lähedal Mazzano loomemajas ja võtnud seal endale kohustuseks iga päev midagi kirjutada ning vorminud selle hiljem raamatuks, võttes sellesse oma tekste nii tollele kuule eelnenud kui ka järgnenud ajast, monteerinud päevik-raamatusse sõber Urmase Meeksi valla keelepruugis kirjutatud kirju (refereerinud neid kirjakeeles, polemiseerides nendega jne.) ning oma varasemaid, tollaseid ja ka hilisemaid luuletusi. Tundub, et enam-vähem kõike, mis seal-olemisega miskitki moodi seondub ja mida paber välja kannatab. Pea iga kirjasõnaline päev on varustatud pealkirjaga, ja kui pole, siis on (paaril korral) ühte päeva mahutatud mitu pealkirja, nii et kokku peaks tulema ikkagi 31 pealkirjaga tekstiüksust, nagu on märtsikuus päevigi. Ja kui pole täpselt nii, ei ole sellel ka mingit tähtsust. Nii või teisiti meenutab see oopus rohkem aruannet (et iga päev on ikka miskit kirjutatud ka) Kirjanike Liidu juhtkonnale (kes valib Mazzanosse-kandideerijate seast stipendiaadid) ja Eesti Kultuurkapitalile (kes on raamatu ilmumist toetanud kui kirjandusteost). Iga sissekanne sellesse minakesksesse kroonikasse algab kuupäeva, nädalapäeva, ilma-andmete (pilved, udu, tuul, vihm, päike, hiljem ka temperatuur ja õhurõhk) äratoomisega, ning kui lisada veel meeletu hulk Mazzano ümbruses ja Rooma linnas paiknevate objektide nimesid (meenuvad giidi-raamatud; autor tunnistab, et ongi nendest nimed ja ajaloolised faktid noppinud — „teine reisijuht väidab”, lk. 95 —, ning saab ka ise väga hästi aru, et selliseks ei tohi lasta raamatul minna: „Mu päevik hakkab vägisi reisijuhiks muutuma. Seda ei tohi juhtuda lasta”, lk. 98), täpsed loet­e­lud, mida poest osteti, mida söödi-joodi, busside numbrid, kellaajad jms., seinast seina mõtisklusi ja neist järeldusteni jõudmist — nii selliseid, mida rahvasuu tabavalt „siililegi selgeks” nimetab, kui ka teistsuguseid, mille käsitlusviis uus ja huvitav ehk siis suisa originaalne (näiteks usuga seonduv, raamatu teises pooles ja eriti lõpuosas) —, siis ei oskagi määrata selle teose/teksti žanri, rääkimata teose kohast igavus-põnevus-skaalal. (On kohati hirmigav, kohati aga üsna põnev, mõne kohe peal isegi väga huvitav.)

Aga olgu peale, iga teost ei peagi žanriliselt määratlema, eriti meie tänases ajas, kus kõik on nagunii sassis. (Ja selles mõttes sekundeerib tekst meie ajale kohe kindlasti ja üsna adekvaatselt: terake siit, teine sealt ja siis — niuhti, keskpõrandale kokku!) Küsimus on selles, kas ilmutatud tekst on ka hea, kõnetab see lugejat, evib mis tahes non-fiction-tekstist erinevat ja kirjanduseks tõstvat esteetilist väärtust? Ja selles mõttes on raamat tõepoolest imeline, et ühel ja samal ajal ei evi ta seda ja siiski evib ka.

Alustagem pealkirjast „Imeline koda” — see loob põnevuse-ootuse, sest kes ei tahaks imelisest kuulda-lugeda, veel enam imelisest kojast. Aga esimeste peatükkide poeetiliste pealkirjade „Teekond on laul” ning „Imeline koda” ja nende all kirjutatu vahel haigutab üsna suur kuristik: ei tõuse autori Tallinn—Mazzano teekonnakirjeldus lauluks, unistuste koda jääb ainult autori (küll üsna huvitavaks, samas ka parasjagu jaburaks) kujutluseks keset meenutuslikku „muuseumi-rottide” kuiva arhiivi-arutelu Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse üle. Sellessamas teises pealkirjastatud tekstis annab autor lugejale kätte ka teose kompositsioonilised võtted, milleks on põimimine („põimisin”), pikkimine („pikin”) ja reaalsetest olukordadest lähtuvad ettekujutused — „mulle meeldib ette kujutada”. (Lk. 16.) Niisiis liiga kompileeritud värk jutu-ihale­jale. Kummaline tundub autori teadmine, et just jutud ja sümbolid (nendest hiljem) valitsevad maailma, ta kirjutab sellest edaspidi targalt ja huvitavalt, aga samas ei ole tema raamatus mitte ühtegi juttu, lugu (v. a. üks hantide/manside seas levinud muinasjutt, lk. 172—173); on faktid ja arutlused ning on mingil määral luuletusi, mis lugude puudumise kuigivõrd siiski korvavad.

Saame raamatust üsna palju teada raamatu kirjutaja enda kohta (autor on põiminud/pikkinud sellesse Mazzano-päevikusse ka oma eluloo olulisemad sündmused/tundmused, kuhu need õigupoolest ei peaks kuuluma, nagu palju muidki tekstiüksusi ja teemasid), ka märgib ta mitmel korral ära, et on rahvaluuleteadlane, doktorikraadiga folklorist. Ju ta peaks siis teadma, et Andrus Saareste „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” järgi tähendab imeline ka imelikku ja imelikul on 61 erinevat tähendust algupärasest äraspidiseni. Millist imelist/imelikku autor selles raamatus tabada üritab? On ehk tabanudki? Seinast-seina teemade käsitlemisel jõuab ta ise vastavasisulises arutluses küll järeldusele, et asjadele/nähtustele nimede panemisel pole mingit tähtsust. Kas pole aga selline vaatenurk mitte üks viimase (juba pikema) aja moe-seisukohti, mis on juba triviaalsuseks muutunud. Ja pole ehk õige ka, sest miks me ikkagi ütleme ema kohta „ema” ja tooli kohta „tool”; miks me ei ütle ema kohta näiteks „aado” ega tooli kohta „lintrop”? Selle üle võiks natuke edasi mõelda.

Niisiis saab lugeja raamatust protsessis tegelikkus-autor-teos-lugeja üsna palju teada nii tegelikkuse kui ka autori enda kohta, aga see on peamiselt informatiivne atribuut, mis ei tee tekstist veel kirjandust. Esitatud infovooga seoses esitab kirjutaja ka kujutlusi, tundeid ja tundmusi, millel on juba ka esteetilise mõõtme algeid ja omadusi. Kuna teos pole jutud/lood, siis on just autori tundelisus see, mis raamatu esteetilisse sfääri tõstab. Erinevaid tundeid/tundmusi/tunnetusi otsib autor igatahes (šamaanikursustel käinuna toob ta ära isegi ühe oma šamaanirännaku teistesse ilmadesse; lk. 66—67); kohati tundub, et ta lausa jahib neid, teinekord nii intensiivselt, et ei tunne/tunneta vahel üldse midagi, nagu otsijatega ikka juhtub; kuid aeg-ajalt, kui ta lihtsalt mööda Mazzano ümbrust või Rooma tänavaid vantsib, tulevad need ise — ja on üsna ehedad, eriti kui nendega kaasnevad konkreetsed või siis hämarad kujutlused, mille kohta mees ise ei tea arvata, kust need tulevad ja mida need tähendavad. Muidugi on kirjutamis-/loomeprotsessis oma hämarad nurgad ja mustad kastid, mida autor üritab lahti võtta, alustades oma Mazzanos-viibimise 3. päeval teise päeviku pidamist, kuhu hakkab üles tähendama kõike, millel võiks seoses tema sealviibimisega „mingi varjatud tähendus olla” (lk. 33). Ent selle päeviku sissekanded jäävad kesiseks, sest maisel tegelikkusel on meeltele ja tunnetele nii palju tajumusi, et hämaruse ja salamärkide-sümbolitega tegelemiseks pole aega ega vajadustki. Oma tundmusi, tundeid ja tunnetusi oskab autor ka üsna paeluvalt sõnades edasi anda, mistõttu raamatu teiseks oluliseks näitajaks informatiivsuse kõrval tõuseb tundmuslikkus/tunnetuslikkus. See teos ei ole küll lausa nagu Laurence Sterne’i „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” ega ulatu ka meie oma poeetilise lühiproosa tippudeni (siinkirjutaja meelest on selleks siiani Arvo Valtoni „Pööriöö külaskäik” ja „Mustamäe armastus”), ent nii mõnedki tekstiüksused on sinnapoole kaldu ja ka samavõrra nauditavad.

Faktirohkuse kõrval ongi lugejale häiriv ehk stiiliühtsuse puudumine; ka vaatenurkade ühtsust pole, sest raamatusse pikitud Urmase lehekülgedepikkused kirjad (pikim lk. 174—180) külvavad autori stiilipõllule teist vilja ning see segab. Üsna paljude meelest võib raamat olla ka naissugu diskrimineeriv, sest autori päevikus (mida ta samal ajal kohalikus raamatukogus Internetti blogitab) esineb küll neli-viis naistegelast, aga neist eriti ei kirjutata, naised jäävad vaid statistideks. Kas see näitab autori huvi puudumist vastassugupoole esindajate vastu, ei ole kindel, sest samavõrra jäävad statistideks ka tema märkmetes esinevad meestegelased. Armastuse üle arutletakse küll, aga mitte mehe-naise armastuse üle, vaid üldisemalt, usu ja usunditega seonduvalt, see on armastus jumala loodud vormirohke kõiksuse vastu, millest enim tähelepanu on pööratud (nagu tundub siinkirjutajale) udule, pilvedele ja sisalikele.

Lõpetuseks ja kiituseks ehk veel niipalju, et raamatus ei ole küll ühtegi (originaalset) lugu/juttu, kuid teos tervikuna on ise üsna terviklik jutt — 184 lehekülje pikkune lugu Aado Lintropi viibimisest Mazzanos. See on kindlasti ka teose peategelase ehk siis kirjutaja „mina” isiku- ja arengulugu. Või mine sa seda arenguvärki tea: folkloristina võib sellele „minale” olla külge hakanud ja jäänud nii antiikmaailmas kui ka barbarite (loodusrahvad, soome­ugrilased Siberis, kus ta on korduvalt käinud) seas valitsev teistsugune maailmavaade ja ajatunnetus, kus aeg ei käi lineaarselt, vaid seisab (s. t. minevik, olevik ja tulevik on igas hetkes koos) või käib siis sõõrjalt. Sellele viitab asjaolu, et mõningates tekstiüksustes on autor suutnud aja seisma panna, selle tunneb lugedes ära. Ja kui siis aeg veel ka sõõrjalt käib, võib ju vabalt olla, et autor on selles raamatus mõeldud mõtteid ennegi mõelnud, samadele järeldustele varemgi jõudnud; samu tundmusi ja tundeid ka mujal läbi elanud, aga Mazzanos viibimine oli vajalik ehk selleks, et need selgineks ja kinnistuks.

Belletristiliseks teeb selle märkmiku ja reisikirjelduse peale kohatise tundmuslikkuse ja kujundilisuse ka üks ilusamaid kompositsioonilisi võtteid — algus ja ots on ilusasti ühendatud. Kui loo alguses räägib kirjutaja oma Imelise Koja kujutlusest ühes paljude Jeesuste ja Maarjatega Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse kontekstis, siis raamatu lõpus jõuab autor Imelise Kojani kui „siin ja praegu”-olemiseni, ehk siis selleni, et Imeline Koda on iga meie hetk siin maises elus.

Proosas ei saa nii efektselt ja hiilgavalt n.-ö. segast panna kui luules. Ja ehkki selle luulesegasuse taga on (kuskil) tegelikult ülim selgus ja täpsus, on proosa väljendusvahendid ehk siis „keel” märksa teistsugusem: see ei lase liiga palju eri asju üheks kimbuks kokku siduda, nagu luule seda võimaldab. See seondub ajatajuga: luules aeg enamasti seisab, proosas peamiselt kulgeb. „Imeline koda” näitab selles mõttes vägagi hästi, mis juhtub siis, kui luuletajanatuur (kes Aado Lintrop kahtlemata on) proosat kirjutab. Siis aeg seisab ja kulgeb üheaegselt, ning selles mõttes on tema raamat kahtlemata üsna imeline/imelik.