Tiit Aleksejev: „Kuningad. Näidend aastast 1343”.
„Loomingu Raamatukogu” 2014, nr. 1. 74 lk.
Usun, et humanitaarringkonnas leidub vähe neid, kellele Tiit Aleksejevi värske draama alapealkiri „Näidend aastast 1343” ei tuletaks meelde umbes pooleteise aasta tagust poleemikat „Eesti ajaloo” keskajaainelise II köite ümber. Arvates end üsna heatahtlikuks igasuguste käsitluslaadide suhtes, on mul tollele teosele ainult üks etteheide: autorid paistsid olevat unustanud, et nad ei kirjuta mitte üksikmonograafiat, vaid ülevaateteost, mistõttu selles oleks pidanud kajastust leidma ühe või teise ajaloosündmuse kõik käibelolevad, ka vastandlikud tõlgendused. Niisiis, ühe-kontseptsiooni-teosena kitsendab see ajalooköide paratamatult iseenese potentsiaali, sest piisab uue ja pädevamana näiva arusaama esilekerkimisest, kui tõsiseltvõetamatuse vari langeb kogu teosele. Midagi ligilähedast juhtus 2000-ndate algul ilmunud kirjanduslooga, mis sai pleki külge pelgalt seepärast, et Oskar Lutsu „Kevadele” kui vastava peatüki autori arvates tühisevõitu teosele ei raisatud seal ühtegi lauset.
Ajaloolasel Tiit Aleksejevil, kes praegusel juhul on kehastunud ilukirjanikuks, on üldajaloo koostajatega võrreldes võimalusi mõõtmatult rohkem. Ilukirjandusteose looja peab kindlalt meeles pidama ainult üht: et ta enesele kehtestatud reeglitest — kui palju dokumentaalsust, kui palju fantaasiat jne. — algusest lõpuni kinni peab. Olgu etteruttavalt öeldud, et seda on Aleksejev ka suutnud. Näidendivorm lihtsustab ajaloolisest ajast kirjutaja ettevõtmist veelgi. Ei ole vaja näha vaeva paljude üksikdetailidega, et olustiku tervikpilti lugejale silme ette manada, viitelistest remarkidest ja repliikide spetsiifilisest kõnemaneerist piisab. Muidugi tuleks Tiit Aleksejev 1343. aasta Eesti olustiku kujutamisega sama hästi toime, nagu ta oma romaanides on tulnud ristisõdadeaegse Oriendi kujutamisega. Seekord näikse aga eesmärgid olevat veidi teised ning oma olemuse tõttu proosast tinglikum näidendivorm sobib selleks suurepäraselt.
Juba esimesel tekstileheküljel võib taibata, et näidendi üheks funktsiooniks on olla omapärane kommentaar algul mainitud poleemikale eri ajalookäsitluste üle. Nimelt algab teos stseeniga, kus loetakse ette lõik Liivimaa nooremast riimkroonikast, ajaloodokumendist, mille allikana kõrvalejätmine oli „Eesti ajaloo” kriitikute üks kõige tõsisemaid etteheiteid. Nimetatud kroonikast pärit ja rahva (rahvusromantilises?) ajalooteadvuses juurdunud episoodidel põhineb kogu Aleksejevi näidend. Siiski ei saa väita, et autor oma näidendiga oleks väitluses kindla poole valinud — kaugel sellest, nükkeid saavad mõlemad leerid. Nõnda leiame ka järgmise kroonikate kohta käiva repliigi: „Kaotus jääb meelde, aga õigus jääb võitjatele. Nad panevad selle kirja ja see kestab…” (Lk. 27.) Vähe veel, näidendi lõpus selgub, et meile teadaolev riimkroonika on täielik võltsing. Ometi ei tule ka selles keerdkäigus näha autori kui ajaloolase seisukohavõttu, tegemist on samasuguse kirjandusliku nipiga, mida kasutab näiteks Jules Verne, kui laseb „Saladusliku saare” lõpus saarel merepõhja vajuda: et teoses kujutatud fantaasia lugejale tuttava reaalsusega kokku klapiks, tuleb sisse tuua mõned erakorralised asjaolud.
Praegusel juhul peidab Aleksejev kroonika võltsimise väitega otsad vette „tõsiasja” puhul — nagu näidendis on —, et esimene Eesti rahvusriik tekkis juba aastal 1343. Just nimelt Eesti ning just nimelt rahvusriik! Mäletame ehk, kui teravalt poleemitsejad keskaegse rahvustunde olemasolu üle piike murdsid. Nagu kiuste kujutab Aleksejev tollast rahvaülestõusu tagajärjel sündinud kuningriigikest ülimalt rahvusromantilises võtmes, nii et see annab „Tasujale” mäekõrguselt silmad ette. Hulk tegelasi kannab rahvarõivaid, nii kuningalossi kui maajumala kummardamise altarit ehivad põllulilled, kusjuures eriline eelistus näikse olevat rukkilillel, pühalikult lauldakse „Õrna ööbikut” (sõnadega: „Ei mõisa aias hõisata / või laulu minu rind, / sest vanemate verega / on võietud see pind!” (lk. 24—25). Jne. Väljakujunenud, tänapäevaste rahvuste olemasolus pole mingit kahtlust, isegi suhtumises on sarnasust (Ordumeister: „Ma olen kindel, et teie vihkate venelasi samapalju kui sakslasi. [—]”; Salanõunik: „Kes need „teie” on? Mina isiklikult ei vihka kedagi.” (Lk.12.) Ent kohtame ka säärast kahemõttelist repliiki: „Ja ärge öelge mulle, et Eestile, sest seda mõistet ei ole veel olemaski.” (Lk. 59.)
Samas on sisult rahvuslik kuningriik vormilt keskaegne — koos kogu vendade Grimmide muinasjuttudest ja mõõga-mantli filmidest tuttava atribuutikaga: kuningakroonid ja -skeptrid, seisusekohased vammused, õukondlased ja õukonnakombed… Näib, et mitte miski ei väärista rahvuslikku iseolemist paremini kui võõras, äsjastelt vastastelt kopeeritud kest. Üksnes kuningaid on korraga kolm (kroonikas ju isegi neli), aga selles veidruses on küll midagi kohalikku. Tuleb meelde omaaegne mantra „Eestile on kombeks üks president korraga”, mida poleks olnud mõtet korrata, kui tegelikus elus poleks asjad kippunud käima teisiti. Siin näeme üht kokkupuutepunkti tänapäeva või lähedase minevikuga. Teine, mis kohe alguses silma hakkab, on relvade võistupakkumine, milles hiinlase ja prantslase ees tuleb võidumeheks juut (Iisraeli relvaost?); samavõrd läbinähtavaid paralleele kohtab arvukalt edaspidigi.
Näidendi tegelased räägivad ja käituvad kohati väga tänapäevaselt ning see on andnud põhjust arvamusteks, et keskaeg on autorile ainult kuliss ja tegelikult räägib ta üksnes oma kaasajast. See seletus ei ole vale, ent pole siiski ammendav. Tegevus, mis toimub keskajas ja meile lähemates aegades (tänapäevale lisaks kolmekümnendad aastad) justkui kattuvalt, annab teosele märgatavalt ulatuslikuma perspektiivi. Ehkki Aleksejev kujutab väljamõeldud keskaegset riigikest, on see — kui ilmselged liialdused kõrvale jätta — ju päris tõepärane. Saame hea võimaluse tajuda, kui palju on ikkagi seda, mis aegade jooksul justkui ei olegi muutunud. Näeme, et erinevused võivad tihtipeale olla vaid tõsiolude välises vormis. Riigivõimu ümber keerleb alati hulgaliselt omakasu tagaajajaid, võimuahnureid ja Napoleoni-kompleksiga tegelasi. Lollus lokkab. Õilsad rüütlid, nagu ka tsiviilühiskonna vastutustundlikud liikmed, on ikka kahvatus vähemuses. Ja rahvale meeldib operetlik riik, Teine kuningas väljendub otsekoheselt: „Vastuvõtud!… Naised!… Skandaalid!… Seda rahvas valitsejalt ootabki!…” (Lk. 29.) Ning veidi hiljem: „Rahvas tahab oma muresid unustada. Kes joob viina. Kes jookseb ümber järve. Kes võtab armukese. Kes ostab endale uued pastlad.” (Lk. 30.) Olulisim järeldus, mida mina Aleksejevi näidendist oskasin teha: väikeriigid on ikka ja jälle ohustatud samavõrd seest kui väljast. Häid lahendusi ajalool paraku pakkuda ei ole ning sellega ei tee katset ka näidendi autor. Ehk on kasu sellestki, kui asjaolu vähemasti teadmiseks võtta.
Laiemas plaanis tuletas Aleksejevi „Kuningad” mulle meelde ühte teist, mullu sügisel ilmunud teost. See on Paavo Matsini „Sinine kaardivägi”. Mõlemas on kaugema ajaloo seigad, tänapäev ja hiljutine minevik elegantselt ja vaimukalt kokku segatud, igasuguseid vihjeid on nii palju, et vaevalt leiab lugejat, kes nad kõik ära tabab. Kuid see ei olegi kõige olulisem. Üldisema taipamiseni — või aimamiseni — jõuab nutikas lugeja ka siis, kui ta ainult „poole rehkendust ära teeb”. Samas, iga uue seose tuvastamine neis raamatuis on puhas lõbu.
Viimasel ajal tundub draamakirjandus olevat jagunenud kahte ossa. On näidendid, mida trükitakse ja ehk ka loetakse, aga mida ei lavastata. Ja on teatritekstid, mida lavastatakse, kuid mis pole lugemiseks mõeldudki ning mida filmikäsikirjade eeskujul vahest ei tulekski enam kirjanduse alla arvata. Kahel poolusel on küll teatav ühisosa, näiteks Andrus Kivirähki näitemängud, aga valdavalt eksisteerib kumbki kogum eraldi. Tiit Aleksejevi esimesel trükinäidendil „Leegionärid” (2010) õnnestus piir ületada ja lavastatud saada. Tahaks kangesti loota, et sama juhtub ka „Kuningatega”. Kõige parem oleks, kui seda tehtaks enne, kui seesama võimas ajalookontseptsioonide üle käinud vaidlus unustusse vajub, sest vastasel korral jääks teatrivaataja paljustki ilma.
