Tapaus, juhtum, öeldakse Soomes selle raamatu kohta. Tommi Kinnuneni esikromaan Neljäntienristeys („Neljateerist”) ilmus kirjastuselt WSOY veebruaris 2014. Õige varsti avaldas Soome autoriteetsemaid kirjanduskriitikuid Antti Majander ajalehes „Helsingin Sanomat” üllatavalt kiitva arvustuse, kus kinnitas, et nii häid esikteoseid ilmub kaks-kolm kümne aasta jooksul. Soome professionaalne kirjandusilm jäi umbusklikuks. Skeptikuid jätkus. Aga et nii oli kirjutanud Antti Majander, siis tärkas huvi. Selgus, et romaan on tõepoolest andeka autori sulest, kuigi esimene. Ilmus veel arvustusi, asja arutati blogides. Kirjandushuviline soomlane sai raamatust teada, hakkas lugema ja praeguseks on „Neljateerist” Soomes uskumatult populaarne.
Romaani on müüdud 10 000 eksemplari (seisuga mai keskpaik 2014). Aprillis oli „Neljateerist” kõige ostetum kodumaine proosaraamat Soomes.
Helsingi piirkonna raamatukogudes on laenutajaid järjekorras 1100, kuigi raamatukogud on ostnud romaani 137 eksemplari.
Küllap on Tommi Kinnuneni „Neljateerist” sügisel ka Finlandia auhinna nominentide seas. Preemiat ennast ei julge praegu veel ennustada, kuid kes teab.
Romaan ongi tõesti hea, küps kirjandus, kuigi autor ei ole varem õieti midagi avaldanud. Tekst kisub kaasa, palju jääb lahti seletamata või pooleli, kuid raamatu lõpuks on autor osanud kõik jälle kokku sõlmida. „Neljateerist” ei ole lobe juturaamat, mis võiks ju seletada ootamatut publikumenu. Ei, see on täiesti tõsine, põimuva ülesehitusega teos ilma ainsagi „halli varjundita”.
Neljateerist on koht väikeses asulas Põhja-Soomes. Romaani aluseks saigi paar 1950. aastate fotot autori perekonnaarhiivist. Kinnuneni vanaisa oli olnud fotograaf. Tema foto vaatega kunagisest koduaknast neljateeristile on ka raamatus. Romaan on ühe suguvõsa lugu, hõlmab sadakond aastat Soome ja soomlaste käekäiku, tegevuse „tugipunkt” on seesama asula. Peategelasi on õieti mitu: vanaema Maria, ametilt ämmaemand, iseseisev ja kange ütlemisega naine juba XIX sajandi lõpus. Maria kutsutakse nurganaise juurde siis, kui külamoorid ja posijad ilma temata enam hakkama ei saa. Maria peab tegema saatuslikke otsuseid: kumb jääb ellu — ema või laps, kui mõlemaid päästa pole võimalik. Ka selle tõttu külarahvas võõristab, koguni tõrjub Mariat, ta on teistmoodi, eriline. Maria tütar Lahja, samuti teistsugune, on „lapsega tüdruk”, nagu oli ka Maria. Lahjagi saab häbist üle ja õpib fotograafiks, mis XX sajandi alguses ei ole naisterahva puhul sugugi enesestmõistetav. Lahja fotografeerib ja on sellega veelgi erilisem: piltnik vaatab ju kõike kõrvalt. Ka mehe, kuldsete kätega Onni valib ta oma tahtmist mööda. Lahja ja Onni tegelikult ju õnnetus pere-elus kasvanud poeg Johannes aga võtab naiseks südamliku ja hingelise Kaarina, kes leiab romaani lõpus peret painanud saladusele lahenduse. Neil inimestel ongi igaühel oma saladus, Onni saab hakkama sõjas, kuid jääb rahu ajal elule alla ning avastab alles küpses eas, et temale meeldivad hoopis mehed. Nii on „Neljateerist” ka raamat soomlaste (ja mitte ainult soomlaste) hoiakute ning elutõdede arengust ja muutumisest XX sajandil.
Saja aastaga juhtub palju. Inimesed sünnivad ja surevad. Lapi sõda jõuab ka Maria kodukülla. On minek sõjapakku ja tagasitulek maani maha põletatud asulasse, kuid ahervaremetes kodud ehitatakse uuesti üles. Inimsuhted on aga sassis ja nii jääbki. Majad on peagi jälle püsti ja see on autorile oluline. Raamatu tiitellehel seisab pühendus: „Majale, mille tubades elab palju lugusid.” Autor kirjeldab asjatundlikult ja detailselt hoonete ehitamist, ümberehitamist, laiendamist ja — hinge. Detaile, üksikasju, on raamatus üldse rohkesti. Autor kinnitab, et detailid pakuvad talle huvi. Nii võime lugeda, kuidas pannakse katust, laotakse või laoti ahju, tehakse süüa, aga ka seda, kuidas langeb lahingus sõdur või mida tegi tol kaugel ajal valla ämmaemand. Detailid on vahel rängalt realistlikud. Sageli sümboli jõuga. Ämmaemanda nuga, riist, millega ta surnud loote ema ihust välja lõikab, et naine ellu jääks, on praegu Helsingi ämmaemandate kooli arhiivis. Tähelepandav on ka romaani keelekasutus. Autor oskab leida igale tegelasele oma stiilivarjundi, ja seda mitte ainult dialoogis. Ta markeerib keeleliselt ka erinevaid aastakümneid. Nõnda on raamat tõsine ülesanne võimalikule tõlkijale.
Võiks ju väita, et soome ainestik, miks peaks see mujal huvi pakkuma. Kuid tänapäeva Soome kirjandus on kaasaegne nagu teisedki. Ja kusagil peavad romaani sündmused aset leidma. Selleks, et kujutleda, kuidas pere muldonnis talve üle elab, kuidas pereliikmed omavahel hakkama saavad, ei ole tingimata tarvis teada, millal ja miks peeti näiteks Lapi sõda või missugust jumalat usuvad lestadiuslased.
Tommi Kinnunen on sündinud 1973. aastal Kuusamos ning peab Turus soome keele ja kirjanduse õpetaja ametit. Varem on ta kirjutanud mõne näidendi ja ka muid lühemaid teatritekste. Ühel heal päeval hakkas ta kirjutama novellikogu, mille aineks olid lapsepõlves kuuldud perekonnalood. Novellikogust saigi romaani käsikiri pealkirjaga „Neljateerist”, mille üks sõber — samuti kirjanik — kirjastajale näha viis. WSOY võttis autoriga kohe ühendust. Tommi Kinnunen arvas, et temaga tehakse rumalat nalja.
Praeguseks on romaani autoriõigused müüdud Rootsi, Taani ja Leetu. Elavat huvi on tundnud kirjastajad Saksamaal, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Norras, Poolas, Lätis, ka hollandi keeleruumis.
Huvi „Neljateeristi” väljaandmise vastu on tuntud ka Eestis.
