Tema ise, Gvidon, juuksed harali ja silmad hõõgumas, hoomas lavale tulles tuttavat aplausikõma, mis tungis ihurakkudesse ja tõstis taevasse. Sündmus oli Hendrixi tribuutkontsert ja Gvidon, kultusliku psühhodeelse progebändi Vürst Gvidoon & Gnuu-Antiloop käilakuju, alustamas oma etteastet. Astus mikri ette ja tõmbas veidi häälest ära Stratocasteriga esimesed akordid, rohkem mörises kui laulis läbi huilgava publikukära: Hey Joe, where you goin’ with that gun in your hand. Bass ja trumm tulid taha, Gvidon tõmbas surematuid riffe, sulandus muusikasse, oli oma kalli kitarriga üks. Rändas kusagil Mehhiko teedel. Ta oli kui kehastunud jumal. Oi, Gvidon oli jumal, küllaltki noor jumal…

Õigupoolest oli Gvidon teatrikoolis käinud näitleja, kes jätkas oma teekonda Poolas Grotowski ja Kantori õpilaste juures. Siirdus seejärel edasi Eugenio Barba manu Taani Odini teatrisse. Mõneks ajaks metropolidesse — Berliin, Pariis, London, New York — kadunud Gvidon ilmus uuesti vaateväljale ühe peamise kõrvalosatäitjana Jim Jarmuschi filmides, tegi hiljem kaastööd Lars von Trieri endaga ja kujunes naastes Eesti kino uue laine läbimurde eestvedajaks.

Ja selle kõige kõrval saavutas Gvidoni esikromaan „Gideoni kiusatused” rahvusvahelise läbimurde, kuna seda tõlgiti….

Töötelefoni kime helin ehmatas Gvidoni ta meelisklustest tagasi reaalsusse, mees haaras toru ja tegi reibast häält. Asedirektori abi Clarita-Magnolia küsis, kas UNESCO ettekanne tema bossi jaoks võiks juba varsti valmida. „Parem oleks, kui asedirektor Tankmar saaks teksti enne oma Pariisi-sõitu, mitte aga pärast,” jätkas Clarita-Magnolia selge irooniaga.

„Ta saab selle õigeaegselt, tegelen viimistlusega,” vuristas Gvidon, pani toru ära ja ohkas. Ning ohkas veel kord. Ta tõusis, kõndis läbi laia koridori kuni köögini, kust viis uks rõdule, sulges ukse ja läitis sigareti.

Riikliku Peadirektoraadi Teaduse, Hariduse ja Kultuuri Sektsioon (THKS) asus Toompea nõlval väärikas hoones vaatega alla vanalinnale. Gvidon töötas seal üheksakümnendate algusest saadik välisasjade talituses, algul nooremeksperdi, siis eksperdi ja vanemeksperdina. Tema hoole alla kuulus kultuurialane välissuhtlus, mis tähendas mitmesuguste projektide elluviimist ja lähetusi välismaale, kõnede kirjutamist juhtkonnale ning tööalaste sidemete hoidmist Eesti kunstiringkondadega.

Gvidoni positsioon oli püsinud kindlalt kui kalju, kuid mees tundis iga erguga, kuidas nüüd ja praegu nii mõnigi ihaldab tema kohta. Ta tajus juhtkonnapoolseid vaevutabatavaid signaale. Vist oli vaid aja küsimus, mil tema tooli hõivab keegi värske noorhärra või preili. Kelle sünniaasta algab numbritega 198. Magistrikraad kaunite kunstide alal kusagilt süva-Euroopast. Noorem generatsioon oli võimust võtmas — just nagu Gvidoni põlvkond paarikümne aasta eest — ja vanemad pidid uttu tõmbama. Aga kuhu?

Gvidon tundis suisa füüsiliselt, kuidas aeg kasutuna ja mõttetuna surma poole liigub, saatjaks piinav valu „sihitult elatud aastate pärast”. Eks elu olegi absurdne nähtus, nagu oli eile oma ateljees viinavõtmise käigus väitnud arhitekt Kriipsik. Seejuures oli Kriipsik end igati teostanud ja tema projekteeritud hooned pälvinud mitmeid auhindu.

Mees läitis teise sigareti, vaatas vanalinna allpool eenduvaid punaseid katuseid ja munakivist tänavaid nende vahel, kus kobardusid turistid. Kuidas ma suhestun oma linnaga? Tal-linnaga. Kas tal on mind vaja? Mida on minul vaja, küsis endalt Gvidon, kuigi ta umbkaudu teadis, mida. Litsus siis tüdinult puruks koni, mis kuidagi ei tahtnud kustuda.

Gvidon oli juba noorelt tundnud, et temast saab kunstnik, looja — ja seda kõige avaramas tähenduses. Kas tasus oma üürikest eluaega raisata millelegi muule kui kunstile, ehk siis lävimisele Looja endaga? Mitte mingil juhul!

Ars longa, vita brevis est. Est. Gvidon ei kahelnud, et ta kuulub äravalitute hulka, kelles hõõgub jumalik säde. Oli vaid aja küsimus, millal muusa teda suudleb. Ehkki Gvidoni saatis loomeinimese igipõline hirm varajase surma ees, polnud tal otsest aimdust nagu Poeedil: „Ah, ma teadsin juba noorelt, raheroosk mind rapsab toorelt.” Gvidoni saatis teadmine, et moirad annavad talle aega valmida ja lugugi salmida. Sest sobival hetkel tuli tõusta Parnassile, ratsutada Pegasusel… Kõiksugune muu ratsionaalne inimtegevus, ilma kõikeläbiva poeetilise liinita, olnuks üksainus lõputa piin. Vaid kunstis sisaldus pääsetee vabanemaks armutust tegelikkusest. Niisiis tuli leida oma žanr, oma kreedo, õige narratiiv, õige nišš kunstis. Aeg polnud veel käes, vaja oli veel küpseda ja ainest koguda — sedaviisi mõlgutas mõtteid noor Gvidon.

Omal ajal oli Gvidoni riigisüsteemi kutsunud eakaaslasest poliitik Nupp, keda Gvidon kohtas ühel päeval tühjas Odra õllekas. Nupp oli saanud peadirektoraadis sektsiooni juhiks ja osales nüüd poliitikas. Nende trajektoorid olid Tartus tihtigi ristunud humanitaarala tudengite mõlema ühika tubades või õllekas.

Nupp silmitses Gvidoni teraselt: „Sa oled kuidagi uimase moega!”

Gvidon ei mõistnud, kuhu teine sihib. Kui Nupp tegi ettepaneku kultuuri­ala eksperdina tööle tulla, oli Gvidon hetke segaduses. Teda kohutas mõte, et pikad kiharad tuleks maha lõigata ning kanda kurguni kinninööbitud ja lipsustatud triiksärki. Järgmisel hetkel mõistis Gvidon, et võimalusest tasub kinni haarata. Ametikoht annaks materjali, kogemusi, sidemeid ning võiks olla hüppelauaks… eks näis kuhu. Pealegi tähendas positsioon piiramatut ligipääsu kunstirahvale, kellega Gvidonil oli kahtlemata ühine paradigma.

Gvidon kostis kindlalt, et Nupp võib temaga arvestada. Küllap oli Nupp märganud tema hoiakuid ja kõrgendatud kultuuritaset, mõtles Gvidon hiljem rahulolevalt.

Nahktagi ja õlgadeni juuksed asendusid siilipea ja tumehalli tšehhi ülikonnaga. Gvidoni ei häirinud, et tuttavad poolintelligendid, noorboheemid, punkarid ja linnajoodikud vahtisid teda nagu imelooma.

„Sa näed vastikult korralik välja!” sisistas paljasjalgne väike Hipi, algaja poetess.

„Nagu hamster!” täiendas alaealine tite-ema Agnessa, vaadates Gvidoni uue huviga. Ta oli punkar Rotist just lahku läinud ja vajas elukohta. Oranžide juustega häkker Liura vaatas korraks Gvidoni nimekaarti ja poetas: „Tubli!”

Gvidon kehitas õlgu, kallas õlle kurku ja suundus kontorisse kultuuripoliitiliste küsimustega tegelema.

Tõesti, üheksakümnendad THK-s kujutasid endast kuldaega. Nii ülemustel kui kolleegidel oli hedonistlikke kalduvusi ja boheemlus polnud sugugi tabu. Sektsiooni juht Fred Smitt pahvis vahetpidamata piipu ja viskas sardoonilist nalja, juhatades ühtlasi klubi „Blended”, mis koondas ehedaid kultuuritippe, kes kõik armastasid kultuurselt napsu võtta.

Asedirektoriks oli Hindrik Kalme, Gvidoni põlvkonna silmapaistvamaid kujusid. Kalme põlvnes kuulsast suguvõsast, kus leidus suuri kirjanikke, kunstnike, riigimehi ja suursaadikuid. Ka oli Kalme pärinud onu näitlejaande ja lauluhääle ning tema mahlane bariton võis koridoris kaugele kajada. Vahetevahel hõljus ta ümber konjakiaroomi, ent aristokraatlik Hindrik võis seda endale lubada. Ta viskas kalambuure, vahel pritsis sarkasmi. Direktori rolli etendas sõbralik väliseestlane Kustas Villiam Kobras, endine hipi, poeet ja intellektuaal, kelle kabinetist kaikus alternatiivrokki.

Koos Kobrasega sõitiski Gvidon esimesele välisreisile Kopenhaagenisse. Teda valdas tõsine ärevus, polnud ta ju välismaal käinud ja oli välissuhtluses kogenematu. Kõik laabus, päevaste kohtumiste järel rüübati suursaadiku juures viskit, käidi Kobrase soovil rokiklubis ja jätkati olengut hotellitoas. Kobras oli ahelsuitsetaja, viski ei mõjunud talle peaaegu üldse. Siiski hakkas Kobras keset ööd kurtma, et tast tahetakse ministrit teha, aga tema ei taha.

Gvidon käis veel paaril visiidil koos Smitiga, kuni sai selgeks, kuidas lääne tegelastega suhelda. Edaspidi sai ta iseseisvalt hakkama, ilma nähtavate prohmakateta.

Mõistagi teadis Gvidon juba ammu, et ta välimus osutab otseselt loovale natuurile. See polnud taotluslik, vaid sisemine sund, visuaalse epiteedi vajadus. Tänu sellele, et ta lihtsalt nägi kunstniku moodi välja, pääses Gvidon mõnigi kord keretäiest.

„Ah, see on ju kunstnik,” tuvastasid jõmmid, „jätame rahule, las ta olla.” Mõnikord sai Gvidon vastu hambaid just ekstsentrilise välimuse tõttu. Pikad juuksed sümboliseerisid vabadust. (Tõsi, peagi sugenenud punkarite suhtes pidi ta tegema möönduse.) Peeglist vaatas vastu justkui Che Guevara või keegi suvaline rokistaar.

Juba varakult hakkas Gvidon kandma vanaaegseid ümmargusi traatraamiga prille. Kui need ühe peo käigus purunesid, võttis ta kasutusele mustad sarvraamid — à la Cybulski —, millele lisandusid mokahabe, barett, vanaisa pintsak ja muu boheemlaslik atribuutika.

Tartus tundis Gvidon end noore Tuglase või Uku Masinguna, niivõrd sarnane oli ta nendega sõpradegi arust. Ja kas ei viidanud juba väline sarnasuski kultuuriheeroste ja kuulsustega edasisele loometeele?

Üks pooltuttav plika, kellega Gvidon Tallinna hääletas, küsis viimaks, et kas ta pole mitte kirjanik see ja see… Niisuguseid näiteid ja tähendusrikkaid märke esines rohkesti.

Igatahes ei mõistnud Gvidon seda osa kunstirahvast, kes nägi ilmetu välja. Kui oled kunstnik, siis tuleb olla stiilne!

Tõsi, pärastpoole puutus Gvidon kokku mõnegi kõva nimega, kelles poleks pealtnäha osanud kahtlustada mingit loomingulist alget. Paljud olid koguni rõhutatult lihtsad, pealegi kained ja üldse nähtavate sõltuvusteta. Mõni oli suisa igav, pidi Gvidon hämmeldunult tõdema. Istusid seltskonnas, aga midagi huvitavat välja ei käinud. Võis aru saada — eks kogu aur läks neil loomingule ja seda tuli kokku hoida. Ja paljude tervis ei kannatanud enam pummeldamist. Teise osa kunstirahvaga — nendega, kes klubis rõõmsalt alkoholi pruukisid ja vaimutsesid — nautis Gvidon suhtlemist ikka ja jälle.

Tunni aja pärast asutas Gvidon minekule, saatis kõne Tankmarile ja Clarita-Magnoliale, sulges arvuti ja kiskus lipsu eest. Kaelasideme kandmine rõhus teda isegi aastatepikkuse praktika järel. Samuti ei suutnud Gvidon leppida, et THK sisekliima oli totaalselt teistsugune. Kobras hakkaski ministriks, võttis poole noorema naise ning muutis seetõttu kardinaalselt oma elukombeid. Smitt läks suursaadikuks Leetu ja Hindrik suundus Brüsselisse EL-i struktuuridesse. Kogu keskaparaadi atmosfäär muutus Gvidonile järjest rusuvamaks. Bürokraatia muudkui kasvas, maad võttis poliitkorrektsus, ülemused muutusid aina klanitumaks. Enam ei võetud tööpäeva lõpu poole veinigi ja enamik jättis suitsetamise maha. Allesjäänud boheemlased kas sunniti lahkuma või pidasid paremaks ise ära minna. Asemele saabusid enamasti alalhoidlikud konformistid ja karjeristid, kellega Gvidonil polnud millestki rääkida. Käisid jutud, et Toompea hoonele ihub hammast vabamüürlaste loož, peadirektoraat saadetakse laiali ja rahvas jagatakse valitsuse kantselei ja ministeeriumide vahel. See oleks lõpp, teadis Gvidon.

Väljas säras kevadpäike, kuid Gvidoni valdas melanhoolia. Vist oli käes depressiivne faas. Või isegi psühhoos? Aastaid oli Gvidon kahtlustanud endal loomeinimesele iseloomulikke isiksusehäireid, ärevus- ja psüühika­häireid. Ajuti oli ta kindel, et teda on tabanud kas lihtne või koguni hebefreenne skisofreenia. Kes see ütleski, et talupojale on skisofreenia hukatuseks, kunstnik võib aga selle pealt teenida. Kas ka mina, küsis endalt Gvidon. Veel esines bipolaarset käitumist, skisotüüpsust, luulusid, maneerlikkust ja veiderdamist. Kuna ta talent polnud leidnud kasutust, siis võis eeldada oligofreeniat. Aeg-ajalt esines enesehävituslikke tunge. Harvad ei olnud hüpohondrilised kaebused, millega ta vahel tüütas oma psühhoterapeudist eksabikaasat. Too saatis Gvidoni selle peale pikalt ja teatas, et tegu on väljamõeldistega. Võib-olla.

Gvidon kõndis nüüd läbi Komandandi aia, pomises lemmikluuletaja värsiridu nagu mantrat ja Kiek in de Köki juures läkski tal tuju palju paremaks. Päikesekiired paitasid pead ja Gvidon tundis serotoniini järsku kasvu. Vastu tulid naeru kihistavad varaküpsed latiinotüdrukud. Gvidon naeratas neile ja nemad naersid vastu. Olé! Testosteroonitase tegi väikese hüppe.

Meeleolu paranes veelgi ja treppidest alla tulles oli Gvidoni ainuke dilemma see, kas ta tellib klubis „Kits” ühe õlle või pokaali valget veini, või hoopis džinntoonikut.

Harju tänava nurgal seisis leegitsevate silmade ja lopsakate juustega kunstnik Alex Kudritzky, pikk ja kirev siidsall mitmes keerus ümber kaela. Temast oli küll kaugelt aru saada, et mees on kunstnik. Kudritzky oligi kompromissitu staar, kes oli teinud postapokalüptilisi taieseid, suurejoonelisi installatsioone ning autoagressiivseid ja absurdseid performansse. Neis oli palju verd ja paljast ihu. Kord oleks Kudritzky häppeningi ajal peaaegu verest tühjaks jooksnud. Rahvas arvas, et see on etenduse osa, plaksutas ja huilgas, sellal kui veritsev Kudritzky röökis, et kutsuge kiirabi. Täit rahvusvahelist läbimurret polnud Kudritzky siiski saavutanud. Polnud üldse teada, mismoodi ta omadega välja tuleb.

Kudritzky küsiski, kas Gvidon ei tahaks mõnda tema tööd ära osta. „Sa ju meil kõrgepalgaline,” naeris kuulus kunstnik. Gvidon kostis, et see ei ole kahjuks kuidagi võimalik, mingit raha ei jää järele, kõik kulub ära.

„Pagan, julmad ajad on. Jube karmid!” ütles kunstnik. „Ma olen Eesti parim kunstnik. Selles pole kahtlust. Aga mitte midagi pole võimalik müüa. Mitte keegi ei osta enam. Ma pole juba paar kuud elada saanud,” kurtis Kudritzky ja pahvis juuste lehvides sigaretti.

Kudritzky jäi kedagi ootama, Gvidon astus edasi „Kitse” poole ja mõtles, et näe kus õnn, et temast ei saanud kujutavat kunstnikku. Selleks polnud küll erilist võimalustki, esimene hoop tabas teda seitsmeaastasena, kui kunstiklassi valiti joonistuste põhjal kunstiandega õpilasi. Gvidon ei osutunud valituks ja nuttis lohutamatult. Ta aimas vaistlikult, et ei pääsenud marjamaale, vaid pidi jääma karjamaale. Kunstiklassidest tuligi hiljem rida arhitekte ja igat sorti kunstiinimesi. Ülikoolis ei pääsenud Gvidon spetsialiseeruma kunstiajaloole, sest mitmed kaastudengid olid juba tegijad ja avaldanud arvustusi. Nii jäi ära võimalus saada kuraatoriks. Kontseptuaalse kunsti jaoks olnuks vaja mingitki põhja. Kuna Gvidon polnud just iseõppija, tuli kujutavast kunstist loobuda. Järelikult pidid asja ära ajama kas muusika, teater või kirjandus ning nende kombinatsioonid. Variante leidus.

Kohvikklubi „Kits” asus linnaväljaku ääres, seal oli suur suitsetamissaal, kus enamik rahvast istuski. Gvidon mõtles tunnikese siin olla, sest õhtuks oli kutse teatrisse. Viimasel ajal käis ta teatris episoodiliselt, traditsioonilisi tükke ei viitsinud Gvidon vaadata. Novaatorlik teater ei pakkunud samuti enam elamust, kõike oli nähtud.

Varem oli teater Gvidoni tohutult lummanud. See oli geneetiline, ta oli näitlejate lapselaps ja tahtis sedasama teed jätkata. Igal võimalusel astus Gvidon koolilaval üles luulemontaažidega ja liitus mitme isetegevusliku trupiga. Ülikoolis lõi ta laineid tudengiteatris ja naisõppejõud kilkasid: „Gvidon, palun minge teatrikooli!” Ta üritaski kahel korral „lavakasse” astuda ja elas ebaõnnestumisi üle kohutaval kombel. Tekkis koletu kramp ja luuletus läks meelest ära. Järgmine kord õnnestus etüüd hästi, ometi praakis lavastaja Koma Gvidoni välja.

Meeleheitlikult läks Gvidon uuesti kandideerima tüdrukute voorus, et kogu komisjon veenduks tema oivalises ümberkehastumisvõimes. Tollane tüdruksõber muretses kleidi ja vajalikud aksessuaarid. Koma naeris küll Gvidoni etteastet vaadates, aga palus tal viisakalt Tartusse tagasi minna. Kõigest hoolimata oli Gvidon absoluutselt veendunud, et ta oleks teinud teatris suuri rolle, keskmisi igal juhul.

Kuna „lavaka” uks jäi suletuks, loobus Gvidon teatrist pikaks ajaks. Tal oli valus vaadata noori õnnelikke näitlejaid. Kuidas küll oleks temagi soovinud mängida lavalaudadel, hingata sisse teatri õhku ja kehastuda igal õhtul uueks tegelaseks! Nautida sellega kaasnevat kuulsust ja rahva armastust. Kuid eesriie sulgus Gvidonile igaveseks.

„Kitses” istusid Elsbet ehk Siss ja Uku-Pelle. Siss oli laialt tuntud kunagine esipunkar ja käis siiani vastavalt riides. Lisaks oli ta avaldanud mitmeid luuleraamatud ja kolm romaani, neist viimase pealkiri oli „Joobarid”. Siss oli käinud lavakas — „murdsin lihtsalt vihaga sisse” —, aga tuli sealt ise ära ja hakkas vabakutseliseks. Naisel oli tohutu elukogemus ja metsik haare. Siss oli pidanud umbes paarikümmend poiss-sõpra või elukaaslast, eelistades endast nooremaid hea füüsisega isendeid. Gvidoni praakis Siss välja: „Sinu jutt, aga kellegi teise keha.”

Uku-Pelle oli multitalent, hiljuti asunud tööle presidendi nõunikuna. Ühtlasi oli tal käsil umbes sada asja korraga, ta andis välja alternatiivset ajakirja, kirjutas igale poole — seejuures hästi — ja organiseeris kogu aeg midagi.

„Kuule, Gvidon, ma lubasin sulle oma uue luulekogu,” ütles Uku-Pelle moblakõnet lõpetades ja asus pühendust kirjutama.

Siss, kes oli tulnud proovist, küsis Gvidonilt: „Millal siis sinu esimene raamat ilmub? Lubasid ju?”

„Ei lähe enam aastatki,” teatas Gvidon sügaval häälel, muigas mõrult ning istus oma klaasiga nende kõrvale. Juba lähenes legendaarne avangardist Alberto, kes ulatas Sissile vahutava klaasi prosecco’t ja deklameeris: „Must kolmnurk lendab lõunamaale / talveks ikkagi must kolmnurk / naine sinus jääb me maale.”

Alberto galerii asus samas hoones, mistõttu elav legend viibis „Kitses” eranditult iga päev. Veinist ära väsides läks ta üles puhkama, aga oli peagi all tagasi. Kuigi Alberto oli pidevas veinivines, avas ta hiljuti näituse ja pidas vist veel loenguidki.

Kõrvallauas lösutasid karvane šokkrokkar Wolfbaum ja ropp linnaluuletaja Jacek Jõgi, kelle viisakamaid tekste avaldati paaris väljaandes. Wolfbaumi kontsertidel oli Jacekil tavaks iga loo vahel lavale karata ja kraaksatada järjekordne neljarealine luuletus.

Jacek rüüpas põuest kanget õlut ja rääkis midagi sellist, et tahaks hirmsasti naist, sest pole kaua aega keppi saanud.

„Kas riigiametnikul on midagi viga, et peab jälle napsu võtma?” pröökas Wolfbaum Gvidonile laialt irvitades.

Gvidon rehmas vaid käega, võttis suure sõõmu ja meenutas oma seoseid muusikaga. Melomaanina oli ta ju eelpuberteedist saadik unistanud oma bändist. Põhjuseks seegi, et bändimeestele langesid tüdrukud sülle nagu küpsed õunad. Sobivaid kaaslasi polnud aga kusagilt võtta. Viimaks naeratas õnn, kui pungilaadne ansambel Leitnant Schmidti Pojad otsis bassimeest. Gvidon käis paaris proovis, kuid ei saanud lihtsamaidki duure kuigi selgeks. Bänd läks laiali. Gvidon unistas edasi ja siis kutsus ansamblis Tohoo Tillae soolot mängiv sõber Gvidoni teiseks solistiks. Gvidon pääses paaril korral väikese publiku ees lavale ning sai lõplikult selgeks, et rokkariks ta loodud ei ole. Hääl ei kandnud, seda õieti polnudki. Kibe tõde.

Gvidon märkas, et suitsetamissaali ilmus teretuttav kirjanik Pauker koos uue naisega. Pauker kandis vanu kulunud teksasid ja sama vanu prille. Muidu olid nad Paukeriga välimuselt ühtemoodi ja ühel aastal sündinud. Vahe seisnes selles, et Pauker sai teatrikooli sisse ning õppis lavastajaks. Tööle ta ei läinudki, vaid asus proosat kirjutama. Ja kohe edukalt, sest romaanist „Blue jeans” kujunes kultusromaan, nende põlvkonna enese­tunnetuse kvintessents. Pauker hoidis oma joont ka järgmiste raamatutega, stiili iseloomustas eriline ehedus ja teda loeti kõvasti.

Nõnda siis kehastas Pauker kõike seda, millest Gvidon oli ilma jäänud. Gvidon ise oleks kirjutanud umbes samamoodi, kuid Pauker jõudis ette. Paraku pidi Gvidon sisimas tõdema, et Paukeri tase polnud talle jõukohane. Samas teadis Gvidon, et Pauker elab küllaltki tagasihoidlikult, koguni vaeselt, sest inimesed lugesid järjest vähem, huvilistel aga nappis raha. Kas oli siis põhjust Paukerit kadestada? Kas ta vahetaks koha Paukeriga?

Jah, kirjandus! Gvidoni tõeline paleus. Suurepärase kirjasõna vastu oli tal tohutu respekt. Ühtlasi oli kirjutamine viimane võimalus väljuda „lihtsureliku” staatusest.

Hulk hinnalist aega oli kaotsi läinud. Ent Hindrey alustas viiekümne kolmeselt, Vanapa tutvustas end neljakümneselt noorluuletajana. Näiteid oli veelgi.

Gvidoni puberteediaegse proosapala kuulutas ta isa grafomaania kõrgeimaks tippsaavutuseks. See jahutas Gvidoni mõneks ajaks maha. Segas hirm valge paberilehe ees. Takistas kirjutusmasina puudumine. Enne sõjaväge alustatud novell jäi pooleli. Tartus algas intensiivne boheemitsemine ja tudengielu. Ta alustas kroonuteemalist juttu, aga see jäi sinnapaika, sest Gvidon asus kokku elama kauni Adoraga. Armastus oli lummav, seks sedavõrd vaimustav, et sundis kogetut paberile panema. Paraku laitis Adora Gvidoni erootikast nõretavad lood maha.

Kui sündis laps, polnud aega kirjutamisele mõeldagi. Adora tegeles tööalase eneseteostusega ja Gvidon hoidis esialgu last.

Kuna riik läbis segast üleminekuperioodi, ei mõistnud Gvidon teha muud kui hakata öiseks katlakütjaks. Seda nii mõnegi literaadi eeskujul. Oluline oli, et katlamajas leidus oma ruum koos kirjutuslauaga. Kus siis veel, kui mitte seal pidi sündima surematu looming. Miskipärast ei juhtunud midagi, kirjaridadest ei tekkinud tervikut. Gvidon viskas masendunult sütt ja jäi öösel lihtsalt magama.

Järgnes riigitöö ja Gvidon asus vorpima projektide kavandeid, ülevaateid, aruandeid, tegevuskavu, kirju ja muud säärast. Sinna läks kogu loominguline potentsiaal.

Vabal ajal arendas Gvidon jõudumööda kõrvalsuhteid. Suur armastus Adoraga oli möödanik. Abielu tähendas argipäeva. Gvidon käsitles naissuhteid ja uusi kogemusi puhtalt kirjandusliku pagasi kogumisena. Adora sellega ei leppinud, võttis lapse ja läks minema.

Lahkuminek, mille Gvidon oli suuresti ise provotseerinud, tähendas kannatust, see aga õilistas. Valusad tunded tuli kirja panna ja Gvidon pühendas osa tööajastki mahajäetud mehe hingeseisundi ja seikluste kirjeldamisele. Klubist tuttav kirjandusajakirja „Tormituul” toimetaja Vimba luges jutud läbi ja ütles, et üldmuljel pole viga. Et peaaegu nagu läheks, aga ikkagi ei lähe avaldamisele. Liialt palju banaalsusi ja vähe värskeid kujundeid. Rütm on liiga kõikuv. Kohati jookseb sulg ometi lobedalt, julgustas Vimba Gvidoni jätkama.

Päris viimase katse tegi Gvidon alles hiljaaegu, küsis pikema puhkuse ja sõitis sõbra tühja maamajja. Isegi veini ei võtnud kaasa, ainult natuke süüa ja teed. Kirjutas ja kirjutas. Vahepeal puhkas silmi, jalutas metsas ja kuulas looduse hääli. Valmisid lood tšehhovlike situatsioonide ja tragikoomikaga ning mõned ulmelised fiktsioonid. Eesmärgiks oli mitte muutuda liiga literatuurseks, vaid tekitada lihtsaid ja löövaid lauseid. Lasta end kanda kirjutamise mõnust. Gvidon saatis kolm novelli prestiižsele ajakirjale „Tungal”. Veel ei jätnud ta lootust.

„Hal-loooo,” hüüdis keegi heliseva häälega. See oli Taika, õige nimega Õie-Taika Käokuld. Jalas suured tanksaapad, seljas setu hõlstid, küljes kõlisevad käevõrud ja suured sõled, kaenlas torupill. Pikad poole seljani ronkmustad juuksed. Taika oli linnas kasvanud setu ja Gvidoni endine kolleeg. Ühe suve müdistasid nad koos ühes telgis, pärast seda olid lihtsalt head sõbrad. Taikal viskas THK-s juba mitme aasta eest üle, ta kadus Võru teatrisse kunstiliseks juhiks ja esines koos mitmete etno- ja folkbändidega. Taika oli ülimalt elurõõmus tegelane, juba Toompeal puhus ta igal võimalusel torupilli ja lõõritas laulu.

„Tulin linna muinasjutte rääkima ja üht iiri muinasjutuvestjat tõlkima, ja pilli mängima.” Taika näitas oma uut parmupilli.

Gvidon vaatas Taikat ja ütles: „Ei, ma pean ikka Toompealt ära tulema. Olen täiesti etableerunud. Palgatöö on tõega võõrandumise alus. Ei lase mul vaba ja loominguline olla, vaid hävitab kõik.”

„Muidugi, tule ära. Pakun sulle Võrus katust. Me ostsime plikadega talu ka. Sügisel olid talgud. Mängiti kuutskulli, visati hundiratast, tehti reisvaatert, mängiti palli, kiiguti, jooksti võidu ja mida kõike veel tehti…” lõhverdas naine.

Gvidon ei saanud teisiti, kui pidi teise muretut meelt kadestama. Oskaks temagi sedavõrd lihtsalt ületada lõhet elu ja kunsti vahel ning neid omavahel ühendada. Tehagi elust kunst — eks elu olegi kunst! Kõike saab kunstina defineerida, igaüks saab ju midagi teha: aseta asi konteksti, ole mänguline, ole sõnaseadja, ole ergas, korja ideesid, lase end vabaks!

Taika oli Gvidoni jälginud ja teatas pooltõsiselt:

„Kuule, sa pead tõesti ära tulema. Siis saad hakata elama. Ja mina pean nüüd tormama.”

Taika jõi veiniklaasi tühjaks ja kargas püsti. Nad embasid ja Taika andis Gvidonile lörtsuga musi. Gvidonil tuli isegi naer peale, teise lõbusus oli nakatanud. Samas teadis ta kindlalt, et ei viitsiks muinasjutte ette lugeda, veel vähem kuulata. Vahest oleks üleüldse õigem keskenduda elule, unustada kunst sootuks. Mida ta õieti otsib nende egomaniakkide juurest, kes mängleva kergusega muudkui loovad. Näiteks sõber Joakim teatas mõne aasta eest, et teeb kunstiga lõpparve. Ja oli ometi oma ala tipp, kureeris rahvusvahelisi kunstinäitusi ja arvustas. Joakim elas linna lähedal maal, püüdis merest kala, sõitis oma purjekaga ja käis suusamaratonil. Kirjanik Metsis lahkus kultuurilehest ja omandas pottsepa elukutse. Paistis olevat igati rõõmus ja rahul.

Mis mõtet oli siis Gvidonilgi kunstikõrguste poole pürgida? Ta vaatas ringi, seltskond oli vaheldunud — Siss oli läinud, Uku-Pelle juures istusid ajakirjanik Rorik, fotograaf Evert, kujundaja Viljard ja maalikunstnik Mall. Kõik olid õllesed ja häälekad ning pajatasid üksteise võidu seiku mingist sünnipäevaprallest. Alberto oli rahunenud, istus eemal koos hiigelkasvu skulptor Metsasoo ja mõmmiku moodi literaat Rändojaga — sügavas keskeas mehed meenutasid vanu õndsaid klubiaegu.

Aeg oli lahkuda, Gvidon astus treppidest üles ja oligi väljas värske õhu käes. Teatrisse polnud isu minna ja koju samuti mitte. Sisetunne ütles, et midagi täna veel juhtub. Nii oligi — eemalt lähenes hoogsalt sammul Jasmiin. Gvidon oli tundnud teda paar aastat, nüüd oli tüdruk kusagil kahekümne ümber. Jasmiin muutis pidevalt imidžit — esmalt liikus lillaks värvitud harjasoengu ja miniseelikuga, seejärel grunge-stiilis katkiste teksade ja suvalise T-särgiga, siis jälle morbiidselt mustas ja jõhkra silmameigiga. Sel korral oli Jasmiin värviline ja mustriline, lillelise maksiseelikuga, kohevad pruunikad juuksed laiali.

Justkui otse Woodstocki festivalilt meie aega sattunud. Tüdruk oli peaaegu kehatu, selline meeldivalt kõhn.

„Tšau, Gvidooooon! Tulid klubist, jah? Ma olen täitsa jokkis. Tead, kust ma tulen? Näituselt Bizarre, siin XYZ galeriis. Mul oli seal videoinstallatsioon üleval. Täitsa kreisi. Vanemad läheks hulluks, kui näeks!” Jasmiin tõmbas korra hinge ja jätkas: „Haarasin sealt ühe veini kaasa. Läheks Harju­mäele, jooks ära. Ma tahaks suga rääkida ühest asjast. Kuule, sa ikka tead, et mul ilmus kolme kuu eest kogu?”

Järgmisel hetkel leidis Gvidon end Jasmiiniga ühes rütmis edasi astumas — treppidest üles.

„Kes on sinu lemmikluuletajad?” tahtis Jasmiin mäkke rühkides teada.

Gvidon vastas, et Heiti Talvik. „Minul on Betti Alver ja Doris Kareva ja Alliksaar ja Juhan Viiding,” õhkas Jasmiin ühe hingetõmbega.

Nad leidsid ühe pingi, millelt avanes vaade Kaarli kirikule, ja sättisid end sisse. Mõlemad võtsid lonksu punaveini ja tegid suitsu. Jasmiin vaatas eemale, ühele ja teisele poole, ning vaikis veidi aega.

„Kuulasin eile öösel Lou Reedi. Kas sa ei leia, et Lou Reed oli üksinda parem kui koos Velvet Undergroundiga?”

Pahviks löödud Gvidon arvas, et vägagi võimalik. „Millest sa muidu rääkida tahtsid?”

Tüdruk tundus veidi kohmetu: „Noh, asi on selles, et ma alustasin romaani. Olen kusagil poole peal. Teen maagilist realismi. Ma saadaks sulle. Mind huvitab, mis sa arvad. Et kuidas tundub.”

Gvidon mõtles korraks Márquezele ja ütles siis, et miks mitte, kuigi tema pole just kõige õigem arvustaja. Hetkel huvitas Gvidoni Jasmiini loomingust palju rohkem tüdruk ise. Tüdruku lähedus mõjus erutavalt. Nõtke keha ja kaelusest vilksatavad pisikesed trimmis tissid. Ovaalne kaunis näolapp, vaid kergelt meigitud, pisut mongoliidsed näojooned.

„Sest sa oled objektiivne, selline erapooletu hindaja,” teatas Jasmiin. „Ma pean nüüd põõsasse pissile minema, sorri.”

Gvidoni peas tekkis täielik sasipundar. Mees meeliskles, milline võiks olla kooselu verinoore naisega. Jasmiin inspireeriks teda sedavõrd, et tal avaneks nagu kolmas silm — looming pääseks paisu tagant valla nagu kosk. Elu oleks täis poeesiat, ühist muusikat ja täielikku harmooniat. Meelelisi tundeid ja joovastavat armatsemist.

Jasmiin jõudis tagasi, rüüpas lonksu veini, nihkus lähemale ja asetas käe Gvidoni rinnale.

„Tead, ega ma suga seksida ikka ei saa. Saa aru. Mul algasid päevad ka. Ja ma vist armusin…” Jasmiin nimetas hiljuti tuntuks saanud laulva noorpoeedi nime.

„Aga suhu võin ma küll võtta. Selleks olen ma täiesti võimeline,” ütles Jasmiin vaiksemal häälel, tõstis pilgu ja vaatas Gvidonile viivuks silma sisse.