Imants Ziedonise mälestuseks

 

 

27. veebruari õhtul uinus oma kodus Riias igaveseks läti luuletaja Imants Ziedonis (3. V 1933—27. II 2013). Inimesed tulid, et panna tema akende alla küünlaid ja lilli. Hüvastijätule Toomkirikus tuli vist tuhandeid. Koorid ja solistid laulsid laule peamiselt Ziedonise rõnadele, võlvide all kõlas Ziedonise enda salvestatud hääl. Luuletaja sängitati mulda oma sünnikohas, Ragaciemsi kalurikülas Jūrmala ja Tukumsi vahel.

Ka luulelembese läti rahva seas pole olnud kuigi palju nii armastatud poeete, kes oleksid samas ka nii isikupärased ja mitte alati kergesti mõistetavad. Ziedonise sõnumis on alati olnud uut ja värsket, ootamatuid vaatenurki ammutuntud asjadele.

Imants Ziedonise esimeseks raamatuks oli luulekogu „Maa ja unelmate liiv” (Zemes un sapņu smilts, 1961) ja viimaseks — omamaa-reisikiri „Leedu-äärne” (Leišmalīte, 2012), mille viis lõpule tema poeg Rimants. Nende teoste vahel on mitukümmend raamatut — nii luulekogud, poeemid kui ka tõlgetes vist enim tuntud epifaaniad, muinasjutud, samuti olukirjeldused nii Lätist kui teistest maadest, esseed. Ainulaadne on Nora Ikstena abiga kirja pandud varajaste mälestuste raamat „Ebamäärane olnu” (Nenoteiktā bija, 2006). Ziedonis oli viimastel eluaastatel raske haiguse tõttu kaotanud võime lugeda, kirjutada, suuresti isegi rääkida, kuid teda ümbritses koduste ja sõprade toetus ja armastus. Tema suvekodu Murjāņi külas on muutumas omapäraseks muuseumiks.

Eesti lugejale on Ita Saksa tõlkes tuttavad „Minu Kuramaa” (1977) ja “Epifaaniad” (1979) ning Valli Helde tõlgitud lasteraamatud „Värvilised muinasjutud” (1978) ja „Karumõmmide muinasjutt” (1985).

Looming