Werneris nägi Semper jälle Allet mõnusalt aega veetmas. Kilk peas, seletas luuletaja laudkonnakaaslastele valju häälega, nagu tal niisugustel puhkudel kombeks:
„Kui asjad oleks natuke teistmoodi läinud, oleks mina võinud Poola pan olla. Mu naisele oleks kaasavaraks antud viis tuhat tiinu ilusat palgimetsa. Oleks jätkunud isa eaks ja poja põlveks! Siis ei nuruks ma siin sõpradelt laenu, et vekslit kinni maksta!”
Luuletaja suurustamine „Loomingu” toimetajat ei üllatanud, ta oli seda varemgi kuulnud. Ta küsis:
„Kas luuletused on valmis?”
Laudkond vakatas.
„Mis luuletused?” pomises Alle.
„Lubasid meie ajakirjale kaastööd!”
„Ei ole saanud veel kirja panna. Aga nad on mul siin!”
Poeet koputas nimetissõrmega dramaatiliselt vastu laia laupa.
„Millal ära tood?”
Alle põrnitses Semperit, silmalaud punased.
„Ei ole mahti oodata,” oli toimetaja tõre. „Ajakiri peab õigel ajal ilmuma.”
„Tulin hommikul vara siia, kui lauad tühjad, et kohvikus töötada. Aga —” Luuletaja lahutas laudkonna poole vaadates käsi.
Vana laul! mõtles Semper tusaselt ja läks välja.
Tänavanurgal jõudis talle järele Alle, kuuehõlmad laiali, käed väljaveninud taskutes.
„Pea kinni, Asmus!” hõikas ta. „Ma kirjutan, ma tahan kirjutada! Ole meheks, reserveeri mulle ajakirjas ruumi! Mul on luuletused peas valmis, ainult tarvis maha istuda ja kirja panna!”
„Sa vead „Loomingut” alt!”
„Ei vea!”
„Oled vedanud.”
„Seekord ei vea! Usu mind!”
Semper vaikis tõrksalt.
„Üle hulga aja on mul luuletused keelel,” seletas Alle. „Aga mul ei ole neid kusagil üles kirjutada.”
„Kodus kirjutad.”
„Ütle, kus on Jaani ja Malle poja kodu?”
Toimetaja kehitas õlgu. Ta puutus luuletajaga kokku vaid Werneris, tema korterioludest polnud tal aimu.
„Mul ei ole lauda, mille peal kirjutada,” kaebas Alle. „Mul ei ole tubagi —”
„Ega sa ju tänaval ööbi?”
„Einoh —” Luuletaja nohises.
Semper pidas paar silmapilku aru. Küsis siis:
„Kas sa tead, kus on Puka raudteejaam?”
Kas Asmus heitis nalja või mõtles öeldut tõsiselt?
„Jaah —” venitas Alle ebamääraselt.
„Siis on asjal jumet.”
„Hea meelega ja tõsiselt teeksin tööd,” korrutas luuletaja. „Õiendamata veksel surub peale nagu Vene valitsus.”
„Homme sõidad hommikuse rongiga Pukka. Ma tulen sulle vastu, viin su Komsile. Seal võid rahulikult mõtteid koondada ja luuletada. Oodata pole enam aega, „Loomingu” number on otsapidi trükikojas!”
Hommikul kerkis Võrtsjärve poolt üles must pilv, verev päikeseketas kerkis selle alla. Kui Semper Pukka jõudis, tibutas juba vihma. Tartu rong tuli veduri puhkides ette, Alle oli tamburis ootvel, ronis kohe uljalt alla, kaabu kuklas, portfell kaenlas.
„Meile on siit tükk maad,” lausus Semper vabandavalt. Tal oli käes kaks vihmavarju. Ulatas suurema, mis avamata, külalisele.
„Ei tee viga. Paras hommikune jalutuskäik.”
„Mina arvan sedasama. Sellepärast ma hobust ei võtnudki.”
Talu köögis pakuti külalisele munarooga ja kohvi. Seejärel viis Semper kolleegi õuepealsesse majja, mis oli küll Adamson-Ericu, perepoja päralt, aga et kunstnik viibis parajasti välismaal, oli seal vaba ruumi.
„Siin võid elada ja olla, segamata luuletada, siin ei tülita sind ükski hing. Ega haugu ükski koer.”
„Koera ma ei pelga.”
„Ei koera ega lindu.”
„Linnud suve lõpul ei laula.”
„Õige tähelepanek,” muigas toimetaja.
Alle täpsustas:
„Peale vareste muidugi.”
Semperile meenus Barbaruse kiri, kus Pärnu arst mainis, et olla Allele laenanud hingepidemeks kolmkümmend krooni. Too suvitusraha kulus vist Augustil, nagu karta võis, napsi peale. Olgu kuidas tahes, ent õhtuse rongiga Tartusse sõites on tal mapis Alle värsked luuletused, et viia need jalamaid trükikotta.
„Küll õhtuks ikka midagi valmis kirjutad,” lausus toimetaja lootusrikkalt, pani lauale suurest majast kaasavõetud puhtad paberilehed, tindipoti ja sulepea ning jättis ametivenna üksi. Oma „Mälestustes” rõõmustab Semper: „Järve ja jõge lähedal pole — kalu püüdma minna ta ei saa.” Nüüd ta pidi luuletama! Majakondseil palus ta Allet mitte häirida, tema Pegasos on ju nii peru!
Luuletaja asetas portfelli aknalauale, võttis istet, vahtis tükk aega liikumatult aknast välja. Õues tibutas seenevihma. Kastis sule tindipotti, mõtles, millest alustada. Pea kumises tühjusest, kujundlikud luulepildid olid järsku peitu pugenud. Asmus tuli küll vastu nii palju kui võis, aitas ta lavale, andis vihagi kätte, kuid mida ei ole, seda ei ole — inspiratsiooni! Susi söögu luuleorjust! Teda sunniti luuletama, mis on suisa vägivald! Alle tundis ennast arestandina.
Talus valitses vaikne hommikupoolik, vihmase päeva rahu. Ei kostnud ühtki häält. Pööningutoas luges Semper ajakirjale saadetud kaastööd, mis ta oli linnast kaasa võtnud.
Alle vajutas kaabu pähe, astus õue. Kuuri alt võttis ta tühja kartulikorvi käevangu ja pööras õueväravast välja. Läbi seenevihma mustendas tume metsaparras. Sinnapoole luuletaja sammud seadiski. Tanumas said kingad märjaks.
Auklikud jalanõud on tühi asi! Minevik hõõgab, minu hing on mustas drapeeringus, mõtles Alle. Meeli osatas jälle see, kelle ta oleks pidanud ammuilma unustama, et meelerahu leida.
Mitte ei õnnestunud uut lehekülge pöörata!
Kui perenaisel lõunasöök valmis, läks Semper õuemajja Allet sööma kutsuma.
Ega leidnud teda mitte. Vaid kulunud portfell konutas aknalaual, nii üksik ja hüljatud. Poeet tükkis verivärskete luuletustega oli nagu maa alla vajunud!
Nõnda jääb Allel hädavajalik honorar saamata, veksel kinni maksmata, muretas toimetaja. Sellest andis järeldada vaid üht: varsti kooberdab August jälle „Loomingusse” avanssi manguma! Mõttes kirus Semper Allet, et küll sai. Mida teha tülika autoriga, kes ei pea lubadustest kinni?
Kadunud poeet ilmus välja alles peale lõunat, käe otsas korv, seeni kuhjaga täis. Ise märg kui kass, meel lapselikult rõõmus, hõiskas ta köögilävel:
„Niisugust puravike paradiisi pole ma veel näinud! Mõtelge, kuuskümmend viis tükki!”
Mineviku uduaurust tõused sina, Regina, mu südame kuninganna; kas ma sulle kunagi ütlesin nõnda, kingitud päevapildile kirjutasin küll Saraatovis, 1917. aasta maikuus, kui revolutsioonivaimustus värvis maailma purjupanevalt kauniks, elu paistis tulvil loendamatuid võimalusi, ja oli tunne, et niisuguseks ta jääbki À la Reine du mon cœur, kuid alguses, Wilnos, käisin Sztrałłide juures nööri järgi, sinu trubaduuriks, Regina, nimetasin ennast küll ühes luuletuses, kus kuulasin su klaverimängu täis nukrust ja ekstaasi, kui helmi noppisid sa heliketti, tunnistasin seal, et imetlen su salet siluetti, sonetis loodud kuju ei vasta täpipealt objektile, luule on kangastus, vastupeegeldus, meeleolu virve, tunnete ristlainetus, silmitsesid mind mõtliku pilguga, sellest ei maksnud midagi tõsisemat välja lugeda, harva paotasid suud rohkemaks kui hädapärast tarvis, pealegi pärinesin võõrast kännust, kes täitis teie majas vaid kohust, ühel kirkal sügisesel pühapäeval käisime Sztrałłide perega linnast väljas, sarapikus pähkleid korjamas, selles aimus midagi ilusat, isegi lapselikku, uitasime sarapuude vahel, kas mäletad, mina painutasin rõõmsa vastutulelikkusega puuoksi alla, et proua Aniela ja sina saaksid pähkleid paremini kätte, sinu sujuvaid liigutusi jälgides mõtlesin, kuidas kujunevad neiu ahtad vormid, tundmatud neil kiretuled, tormid, ning sarapik sätendas roostekuldselt, kõik kokku jättis mulle nii meeliülendava elamuse, et ihkasin oma kuldset avastust jäädvustada, proovisingi pühapäeval oma kambrikarbikeses Preobraženskaja uulitsal, kuid lõuendile ei ilmunud vaimustav pähklikorjamine enam säärasena, nagu kogesin seda metsas, vaid tuli üsna abitu, argine pildike, kuldne sarapik oli kadunud, taipasin, et pähklilkäik oli eriline ja unustamatu ainult sellepärast, et seal põõsaste vahel liikusid sina, Regina, sind ma nägin, sina heljusid seal, sina tõusid mu hingeelu valdama, äkitselt sain oma haigusest teadlikuks: ma olin armunud — ehk seepärast, et tõelus oli hulga kaunim, ärevam, sügavam, ma ei tabanudki lõuendil sarapiku kuldse rooste tooni, üha meenus, kuidas tagasiteel linna, kui astusin sinu kõrval, pähkleid täis korv käe otsas, olid sa korraga lausunud: aga kreeka pähklid need ikkagi ei ole! ja vaatasid mulle otsa pilguga, milles säras nii kelmikust, kutset kui etteheidet, niisugusena polnud ma sind varem kunagi näinud, ülerahvastatud öökorteris sirmi taga, oma vaikses nurgakeses, mõtlesin sinu nendele ja ka teistele sõnadele, mis olid ehk küll harilikud, kuid tookordses hingeseisundis minu jaoks ülimalt tähendusrikkad, kas tahtsid näidata oma iseseisvust, mida muidu said endale lubada haruharva, sest iga sinu sammu kavandas ema Aniela, sinu laused paistsid mulle oraakli sõnumina, mis määratud ainult minu kõrvadele, vaevalt sa aimasid, et pillasid sädeme, liiga kõrge leegiga ei loitnud minu tundmused eales, alati takerdusid millegi taha, peatusid, kas sellepärast, et olin liialt arutleva loomuga, mõnikord ehk ülearu käre, ja uskusin endasse kui sikk sarvesse, midagi jäi ütlemata, peenemalt eritlemata, hajus uduvinesse, mul keerlesid peas Bloki värsid, ülev-ilusa daami habras kuju kiusas mind unes, vist küll mõninga pingutusega, kuid ilmsi-igatsustes kujundasin niisuguseks pooltaevalikuks olendiks sinu, tahtsin näha, viimaks hakkasingi sinus nägema Tundmatut, mina ise meenutasin oma ihaluses noort rüütlit Mackot Sienkiewiczi „Ristirüütleist”, samastasin nii peretütre kui iseenda kirjanduslike kujudega, mina, ärksa vaimuga noormees, kes tegeles spordiga, Bakchosega ma ei sõbrustanud sel määral nagu hiljem, mind huvitas maalikunst, uurisin moodsaid Peterburi kunstiajakirju, tagatipuks hakkasin luuletama hinge altaritest, kust variseb tuhka, katoliku kalmistust, mis lainetab tules kui meri, vahus õitsevast Aphrodite rinnast, oma rinda paisutavaid tundeid ma värssides vältisin, ei osanud väljendada kogenematu noormehe elamuste virvarri, siis polnud mu süda veel mahakäinud uur, Regina, sinu malbe olek, vaikne mõistatuslik naeratus olid süüdi, et ähmastus piirjoon sinu ja Tundmatu vahel, muidugi ei unustanud ma uneski, et olin vaid repetiitor, kelle kohustuseks eelkõige hoolitseda noorhärra Jan Kazimierzi edasijõudmise eest gümnaasiumis, aitasin poissi järele mitmes aines, ka ladina ja kreeka keeles, olin ju tänu ühe poola metseeni toetusele õppinud Wilno katoliiklikus õppeasutuses, kus valitsesidki klassikalised keeled ja vanaaeg, preili Sztrałł polnud minu õpilane, ma ei arvanud, et Reginale võiks ladina keelt tarvis minna, kui ta ei siirdu just arstiteadust õppima, proua Anielaga oli mul samuti hea läbisaamine, tagantjärele tollele elulõigule tagasi mõeldes pean tunnistama, et elasin kui kuninga kass, need olid ilusad aastad, aga midagi väga olulist jäi välja ütlemata, selgitamata, lükkus edasi, üha tundus, küll aeg annab arutust, Bolesław Sztrałł lubas endale puhuti mõne mahvi sigarit, tal oli Sokratese laup, kõlagu seesugune võrdlus pealegi kulunult, kuid mul pole gratsiöössemat võrdlust, ei ole lihtne iseloomustada kolme kohviku omanikku, laia silmaringiga edukat ärimeest, see pole sul Viljandimaa hallparun, toores inimene, kes hallasel sügishommikul kihutas mu paljajalu karja, pidin ühe koolitalve vahele jätma, et külmetatud jalgu kodus ravitseda ja kuulata kivilõhkujast isa ränkraskeid sõnu mogrimärtide aadressil, härra Sztrałłi peakolu läikis, täiesti sile, ühegi karvata, harv ilmunud ude aeti halastamatult maha, kuid laiavõitu nina all olid tal vuntsid, mille otsad üles keeratud, pilk elav, vahel küsivalt nõudlik, pan Bolesław oli loomult heatahtlik, kuid iseteadev, paras põikpea, ta kandis inglisvillast ülikonda ning ilmtingimata väikeste ruutudega kikilipsu, nagu tol ajal moes, Sztrałłile kuulus Wilnos kolm kohvikut: Valge, Roheline ja Punane, viimane kõige peenem, ta ei võtnud mind mitte kawiarnia’sse kelneriks või kondiitriõpilaseks, nende ametite jaoks olin liiga kohmakas, vaid koduõpetajaks, kohe tegi ta juttu ajaloost, täitmatute naabrite vahel ärajaotatud hiilgava kuningriigi ilust ja vägevusest, ega jätnud mainimata, et Poola esimese kuninga nimi oli samuti Bolesław, juba esimesel päeval luges ta mulle peast ette kõigi Poola kuningate eludaatumid ja tähtsamad sündmused, mis nende valitsemisajal toimunud, mõistsin, et see on peremehele väga tähtis, pean õndsad kuningad ükshaaval pähe õppima nagu ükskordühe, minu leivavanema visaduse mõõdupuuks oli poola rahva ajalugu, ta kordas aina, et raskusi ei tohi karta, üritada tuleb ikka ja ikka uuesti, kuni siht saavutatud, olgu ma nagu Jan Kolmas, kes päästis Viini türklaste piiramisrõngast, olgu ma nagu šlahta, kes on mitu korda püüdnud vihatud Vene iket turjalt maha raputada, ükskord lööb vabaduse tund, ilmtingimata lööb, kordas härra Sztrałł innustudes, talle ei mahtunud hinge, et tänavate nimetused ja poola koolid olid muudetud venekeelseiks, et kõike poolapärast lämmatati mõttelageda suurvene kangekaelsusega, eriti ärritas pan Bolesławi, et tema kohvikute sildid pidid olema venekeelsed, kui tal püüli tellimisest, uute kohvi-, tee- ja kakaopartiide degusteerimisest ning Umgang’i rehkendamisest jäi üle vaba silmapilk, võttis ta kohe kõneks midagi poolalikku, pan Bolesław hindas Jan Matejko ajalooainelisi maale paremaks ja tõesemaks kui kogu vene maalikunsti, hea sigariga mõnuledes seletas ta mulle: te muidugi teate, et ametlikult on Venemaa sisevaenlasteks juudid, poolakad ja tudengid, seejuures põgenes rõõmuhelk ta näolt, ning mina mõtlesin, et kuna elan juutide linnajaos, olen teenistuses poolaka juures ja tahan saada üliõpilaseks, siis olen kolme- või koguni neljakordne Vene keisririigi vaenlane, eestlasi ametlikult sisevaenlasteks ei nimetatud, kuid nemadki pöörasid viiendal aastal mässama, karistussalk kustutas Viljandis minu lelle eluküünla, ajapikku lugesin Poola ajaloo kohta ikka rohkem ja rohkem, peremehele see meeldis, meie vahele tekkis sõnulseletamatu side, sitke nagu ämblikuvõrk põõsaste peal sügiseses metsas, ta õhutas mind edasi õppima, küllap luges silmist mu salasoovi, mida ma järelejätmata endas kandsin, tahtsin teha kroonugümnaasiumi juures eksternina eksamid, et pääseda ülikooli, ühe korra, ammu enne Sztrałłi juurde sattumist, enne teistkordset Wilnosse tulekut olingi püüdnud neid Peterburis sooritada, ent kukkusin armetult läbi, trigonomeetrias sain ühe, vene keeles kahe, prantsuse keele kirjaliku töö eest samuti kahe, ebaõnnestumine tegi meele väga mõruks, suurriigid täristasid relvi, õhus tundus püssirohu lõhna, peatselt päästeti sõda lahti, muusika mürtsus, naised nutsid, mehed karjusid, joobnud viinast, ülesköetud kroonupatriotismist, surmahirmust, ešelonid asusid elava kahurilihaga teele hakkimismasina poole, tarbeainetega läks järjest kitsamaks, Keskriikides olid loodud Poola väeosad, paljud avaldasid kahtlust, kord jagas Napoleongi poolakaile lubadusi, õhutas lootust, kuid lõpuks varises unistus kokku, ka ülestõusud olid nurjunud, seda heledamalt hakkas ergama lootuse koidukiir nüüd: Józef Klemens Piłsudski taastab meie Rzeczpospolita! Pan Bolesław uskus kindlalt Poola ülestõusmisse, Jan Kazimierzi ja teiste tulihingeliste õppurite silmad särasid, hääl värises erutusest, proua Anielalgi tõmbusid silmad niiskeks, poola asja arutati koduseinte vahel, kohvi- või preferansilauas (minagi õppisin seda mängima, peagi olin kibe käsi), tänaval ja koolis oldi vait kui sukk, kaks Jan Kazimierzi koolivenda, rahvuselt sakslased, olid emakeeles rääkimise pärast kinni võetud, ka poolakail hoiti silma peal, aga mõni kuu pärast sõja algust oli ametivõimudel ja ülbeil sandarmeil tuli takus, Vene armeest polnud rinde pidajat, Saksa väed lähenesid Wilnole, paratamatus kontvõõraks, põgenes rahvas sõja jalust, nõnda ka Sztrałłid, mina sõitsin juba varem minema, kaasas pan Bolesławi südamlikud edusoovid, olin talle tänulik, lihane isa polnud eales nõnda mu meelt kinnitanud, viimaks õnnestus mul küpsuseksamid Orjolis ära teha, seitsmeteistkümnest eksternist pääses läbi ainult kaks, õnnetu troonipärija Aleksei mõrvasid küll hiljem bolševikud, kuid temanimeline gümnaasium andis mulle küpsustunnistuse meeldejääval kevadpäeval 1915, olin selle nimel visalt töötanud, Jan Kazimierzsi utsitades ka ise tagajärjekalt õppinud, kaheteistkümnest ainest sain nõudlikul eksamimaratonil kolm nelja, kodanikuteaduses koguni viie, ülejäänute hindeks pandi kolmed, täiesti rahuloldav tulemus, kui sügisel sain kahekümne viie aastaseks, olin juba immatrikuleeritud Saraatovi ülikooli arstiteaduse tudengiks, nõnda sai minust ka ametlikult üks Vene riigi sisevaenlane lisaks välisvaenlasile, kelle survel sõjaväljal pidevalt taganeti, härra Sztrałł, jätkuvalt jõukas mees, oli kirglik kaardimängija, iseäranis lõi see välja Saraatovis, Sztrałłide kodu kujunes keskuseks, kus käisid koos Volga äärde pagenud poolakad, suvekuudel pidasin velskriametit poola sõjapõgenike komitee juures, süvenev majanduslik laos ei kloppinud neist välja raevukust ja rahvuslikku ägedust, kiruti austerlasi, sakslasi, venelasi, arutati, vaieldi ja oodati messiast, Piłsudski, olgugi sotsialist, tuleb ja taastab Poola riigi, pereisa kordas ühtelugu: tonacy brzytwy sie chwyta — uppuja haarab habemenoast —, ööd-päevad mängiti raha peale kaarte, pan Bolesławil ei olnud õnnelik käsi, ta mängis maha tuhandeid —
Menning seisis kaldapervel, pilk naelutatud õngekorgile. Seepärast ei märganud ta Allet, kes, püksisääred üles keeratud, õngeviba seljas, tema poole rühkis. Üksinduse käes vindunud luuletaja oli randunud, võtnud paadist kalastustarbed ja tulnud kaldale.
„Jõudu tööle!”
Diplomaadist pühapäevaõngitseja noogutas.
Raskepärane, monumentaalne mees see meie Berliini saadik, isegi pead ei pööra! mõtles Alle, küllap oli samasugune juba omal ajal „Vanemuises”, kui kaitses seltsi juhatuses kõrgemaid teatriväärtusi!
„Rõõm teid Pühajärve ääres näha,” sõnas ta pidulikult, võttis õlalt siniseks värvitud õngeridva, pani plekk-karbist ussi konksu otsa, sülitas peale, heitis õnge vette. Ise aga asetus perveveerele, tõmbas paljad jalad krõnksu. Parema jala suure varba küüs oli lihasse kasvanud ja tegi vaeva.
Eelmistelgi suvedel kohtusid nad kalavetel teretuttavaina, lähemat läbikäimist siiski ei tekkinud. Lilla elevant, mõtles Menning silmanurgast kogukale Allele pilku heites. Diplomaat tundis luuletajat rohkem selle järgi, mis Alle kirjutas, veel enam aga selle järgi, mis tema allüüride kohta kirjutati.
„Rõõmu ei jagu kauaks,” oli saadiku jahedavõitu vastus. „Puhkus hakkab ümber saama.”
Tasapisi sugenes juttu. Hakatuseks loomulikult kalapüüdmisest: mis kellaajal ja kus kohas paremini näkkab.
„Näete, nüüdki nokib,” noogutas Menning. „Viskab ninaga. Ei meki minu vihmauss!”
„Jõudis ehk juba Turistide Kodus einestamas käia,” muigas Alle.
Millest oli kirjanikul ja diplomaadil veel rääkida, et mitte tummahambana teineteise kõrval vette vahtida?
Euroopat vallanud ärevus oli juba talvel Eestisse jõudnud. Pärast rahvussotsialistide võimuletulekut tõusis Werneris üldiseks kõneaineks Saksamaa. Ootuse, närvikõdi, ent ka salahirmuga arutati seal toimuvat. Alle tahtis küsida saadikult, kes saabunud otse sündmuste keerisest, mis ta arvab Saksas toimuvast.
„Kas Riigipäeva põlemist nägite?”
„See oli talvel.”
„Selge see,” soostus Alle läbematult.
„Nägin suitsu.”
„Jaah —”
Menning lisas pikaldaselt:
„Ja pritsimehi, kes kerisid lohve kokku. Päristulekahju oli läbi.”
„Ja enamat midagi?”
Luuletaja näost paistis, et ta ootas lähemat seletust.
„Politsei uuris asja, otsis süütajaid.”
„Riigipäeva põlemisest — või põletamisest — on lehed meil palju jahvatanud.” Poeet kratsis sääse söödud säärt. „Millest meie mandunud ajal ongi kirjutada? Ainult vapsidest, Eesti krooni kukkumisest ja Hitlerist, kes loob Saksamaa uueks!”
„Üks asi on propaganda. Tegelikkus on midagi muud.”
„Mis võib meie väikest Eestit sealtpoolt oodata?”
Diplomaadi silmalaug tuksatas.
„Sealt võib mida tahes oodata. Raamatute põletamine räägib iseenda eest.”
„Ennekuulmatu barbaarsus! Ja see toimub kahekümnendal sajandil Euroopa südames!”
Menning jätkas asjalikul aruandjatoonil:
„Teised parteid peale rahvussotsialistliku on keelatud. Vabad ametiühingud niisamuti.”
„Nii et töölisühinguile tõmmati ka suukorv pähe!”
„Kui ainult suukorviga piirduks! Tööliste juhid kadusid vanglamüüride taha. Või on saadetud teise ilma —”
Pilvisel ilmel vahtis Alle vees õõtsuvat õngekorki, ühmas:
„Kas kala teab, mis on julmus?”
Selle peale ei kostnud saadik midagi.
„Kui kalamees tal sisikonna välja kisub — Kui kala on konksu liiga sügavale sisse söönud!” Luuletaja asus arendama oma lemmikteemat: „Väikseid kalapoegi ei tohi piinata. Põhjaõngega saab püüda ka nii, et ei pruugi kalakesi konksu otsa toppida. Milleks peab loomuke piinlema öö otsa ärasöömise ootel? Mina olen kindlalt niisuguse metsiku teguviisi vastu. Kirjutasin oma arusaamisest isegi ajalehes.”
„Olen lugenud,” märkis Menning.
„Kas saksa rahvas ei söö endale sisse natside õngekonksu?”
„Karta on.” Diplomaat kergitas õnge, konks jäi lõmmulehte kinni. „Hitler koondab võimu enda kätte.”
„Venelased tegid omal ajal juudipogromme — peksid, rüüstasid ja põletasid. Mis te arvate, kas rahvussotsialistid võivad sama teed minna?”
„Alles lugesin Eesti lehtedest, et juudid põgenevat Elsassi ja mujale Ida-Prantsusmaale. Goebbels andnud käsu, et iga-aastastel Oberammergau kannatusmängudel olgu Kristuse osatäitjal valged juuksed ja sinised silmad. Tema jüngritel niisamuti.”
„Jeesus tehakse puhastverd aarialaseks?”
„Justament. Ja riietel peab tal olema haakristi kujutis. Juuda osa võivat etendada ainult juudi rahvusest mees.”
Alle kibrutas otsmikku, deklameeris sarkastilise muigega:
„Pereat sub Jove Furor Teutonicus!
Taon ta hauasse haavapuust vaia!
Nõnda kuulutasin ma kaheksateistkümnendal aastal, kui Saksamaa kapituleerus.”
Diplomaat ohkas, vaikis tükk aega, seletas siis usalduslikult:
„Venemaal valitseb hirmus näljahäda. Iseäranis Ukrainas. Volgamaal ja Kasahstanis niisamuti. Esinevat kannibalismi. Arvatakse, et nälga surnuid on mitu miljonit.”
„Kolhoosid on süüdi.”
„Stalin eeskätt. Kõige hullem on, et Nõukogude valitsus salgab õnnetuse maha. Vassib, varjab. Ega lase lääneriikidel näljahädalisi abistada.”
„Nii nagu kahekümne esimesel aastal.”
„Minu meelest on praegune olukord veelgi kohutavam.”
Menningult kuuldu puudutas Alle räsitud meeli otsekui leivakoorik lahtist hambanärvi. Järsku tuli talle peale kahm: nagu oleks ta Moskva rongist maha jäänud! Vana allasurutud hirm andis endast märku. 1918. aasta sügisel, kui Saraatovile lähenesid Volga tagant Dutovi kasakad, edelast Denikini vägi, viidi tšekist Ozolini käsul ilmsüüta inimesi sadade kaupa linnast välja ning lasti Monastõrskaja slobodka taga jäärakus maha. Õnneks pääsesid Sztrałłid kevadsuvel sõjapõgenike ešeloniga minema. Alle kartis, et teda kui vanema kursuse üliõpilast võivad asearstina mobiliseerida punased — või ka valged, kui neil läheb korda Saraatov hõivata. Ei tahtnud ta kummalgi vägivallatseval poolel sõdida! Poeet haistis ohtu. Püksid püüli sõelumas, sõitis ta salaja minema, ei võtnud dokumentegi ülikooli kantseleist välja. Kuid päästvas Moskva rongis sattus Alle kahtlaste kaardimängijate kilda, mängis öö otsa hasardiga, käed värisesid, suu kuivas, kaotas ja kaotas, oli hommikuks täiesti plank. Hüva nõu nüüd kallis. Moskvasse jõudes seadis luuletaja sammud kohemaid täikale, müüs maha oma kasuka, uuri ja portsigari, ning kui ei õnnestunud sakslaste okupeeritud Eestisse sõiduluba saada, riskis ilma loata jätkata reisi sünnimaa poole. Pärast õnnelikult lõppenud seiklusi pääses ta demarkatsioonijoonest üle, Pihkvas panid sakslased Alle karantiini. Sealt tõi väike aurulaev poeedi Peipsit ja Emajõge mööda Tartusse.
„Saatana silmamuna!” kirus ta närvlikult. „Ühel pool näljane tige Venemaa, teisel pool keerab põrunud aruga Hitler üles Saksamaad nagu pika vedruga põrgumasinat. Meie oma Eesti riigiga oleme pihtide vahel!”
„Paraku,” nentis diplomaat. „Kahe põrgumasina vahel. Ja mõlemal suurriigil on kaks palet nagu Vana-Rooma Janusel.”
Aga kala võttis. Meeste õngekorgid lupsasid vee alla ühekorraga nagu kokkuräägitult.
Kalastamist võttis Alle tõsiselt, tõsisemalt kui mõndagi muud. Ta kandis hoolt oma kalapüügivahendite eest. Räästa all olid luuletajal pikad nõtked õngevibad. Neid oli ta metsast oma silma järgi valinud. Kooris toored ridvad ära, kuivatas varjulises kohas, kaapis noaga, lihvis klaasitükiga siledaks, tõmbas värnitsaga üle. Kuivanult kattis nad hoolikalt värviga; andis neile oma suguseltsi meesterahvaste nimed. Paadi võõpas Alle roheliseks.
Angunina otsa juures oli Pühajärve sügavaim koht. Seal kalda veeres võttis särg kõige paremini, kuid latikaid tasus püüda Sõsarsaarte õhtupoolse külje lähedal. Paadist püügil kasutas luuletaja tirgutajat — nööri otsa pandud kalakujulist tinatükki, millel õngekonks küljes. Seda tuli liigutada järvevees üles-alla, õngenööri hoidis Alle pihus. Haugi liha pidas ta tuimaks ja prostaks, koha maitses paremini, viimast mooris pajapõhjas või, sibula ja vürtsiga. Sõi üksinda, toimetas üksinda, tahtiski üksinda olla. Ma, muide, armastan maal olla kaine! Laulus kleidist helesinisest ja roosast seelikust pani poeet säherduse tähtsa teate sulgudesse.
Suvelõpu päikesepaiste oli ebalev, heitlik, pilvealdis. Kui tihti värvis igavik vee, taeva ja üksinduse saared ühtlaselt tinahalliks!
Alle tuli järvelt alles kesköö paiku, oli saanud tuult ja lainet, läbimärg ning väsimusest ümber kukkumas, kuid enesega rahul. Kas ei oleks ta pidanud elutsema hoopis rannakülas, olema kalur, tuletorni vaht või metsnik, eemal käratsevast inimsummast? Luuletaja mõte ruttas uitama kaugetele radadele. Vana maja vaikuses mõlgutles ta: omal ajal tõi Menning endale Saksamaalt aadlisoost naise, leidis üles oma Irmgardi. Mina oleks pidanud toimima samamoodi — kosima endale Poolast miljonäri tütre!
Üksildase mehe mõttekujutus, uid.
Takerdunud tunnete ülehindamine.
Ammuste võimaluste unistamine suurejoonelisemaks, kui need tõeluses olid.
Kaabu kuklan, hõlmad lahti, põletaden elutahti kadusid Alle, Tartu kohvikute raudvara ja mürgeldaja aastad. Sõjad ja revolutsioonid olid inimesed uimaseks põrutanud. Üleüldises ebakindluses ei leitud korrapealt, kust alustada, millega tegelda, ei leitud ennast. Poeedi jalgealune oli samuti vankuma löönud. Kuid hoolimata ümberringi vohavast sahkermahkerdamisest, tõusikute laiutamisest ja kokkukägardunud vaimuhorisondist helkis Alle hingepõhjas unistus puhtamast ja kõrgemast. Ei mattunud murdelise aja olmesaasta ja kõrtsivingu ülev-ilus daam, Tundmatu. Sümbol oli alles, veel säilis poeedis midagi noorest ilmapõlgurist.
Kui viimaks uni tõmbas karvase musta peakoti üle kulmude, nägi ta jampsi und: oli nagu mingi laat, inimesi sagis sipelgaina sinna-tänna, Menning seisis aru pidades suure läbipaistva klaaskuubiku juures. Selle sees sabistasid sileda karvaga mustad kodujänesed. Alle küsis, mis diplomaat siin teeb.
„Ma vaatan, kas nad sobivad.”
„Kellele?”
„Ehitusmeister Solnessile. Kui ta kõiki ei võta, annan osa Kitzbergile.”
Luuletaja vahtis pimedusega tõtt, süda ärevalt pekslemas.
Viimaks veereb varesekarva sisse jänesevillane kera: on saabund hommik.
Keskhommiku päikesepaistes sõudis ta Kitsemäe alla, lapselikult rõõmus, et viibib looduse keskel, vee peal, sinerdaval järvel, mitte asfaldihaisuses linnas, kus on jälle trall ja pidu, klaasid laual, kaenlan libu.
Alle tahtis Menninguga juttu puhuda — arutada olusid idas, sündmusi läänes, vapside kärarikkaid koosolekuid, põhiseaduse rahvahääletust. Mis saab edasi, kuhu tüürib meie riik?
Aga siis nägi ta, et on hiljaks jäänud: diplomaat sõitis minema, suur tumepruun kohver talumehe vankripäras. Alle saatis teda paadist mõtliku pingelise pilguga, kuni Menning kadus sarapiku varju ja vankrilõgina kustutas kirdetuule iil.
Nõndaks, ka viimane tuttav suvitaja lahkus Pühajärve äärest. Taaralinn neelas nad üksteise järel; saadikut ootasid Berliinis perekond ja ametikohustused.
Tuulehoog lõi kõrkjad looka.
Kaldal vahtrate lehestikus vilksatas juba arglikku kuld- ja safrankollast.
Puuslikuna konutas Alle paadis, tirgutaja nöör pihus, mõtted laiali nagu haavlilaeng kaheksakümne sammu pääl.
Tulid nii selged päikesepaistelised päevad, et isegi elu tundus sõbralik. Igas asjas, olendis ja toimingus, millega luuletaja kokku puutus, tajus ta varjatud mõtet: kauguses undas rehepeksumasin; vares lendas tähtsat sõnumit kraaksudes Murru metsa suunas; noor mees, võimalik, et üliõpilane, rühkis värviküllaste puude vahel alevi poole, pungil portfell käe otsas.
1918. aastal oli Alle sõjapõgenik. Nüüd, viisteist ajastaega hiljem oli ta vekslipõgenik.
Nõnda kui tookord, mahtus poeedi maine vara praegugi ühte sumadani.
Mis oli juhtunud, on möödas, peale möödunu pole midagi arvestatavat, isegi see, mis oleks võinud veel sündida, teoks saada, on kattumas tuhakorraga, mis ei tähenda, et läinust poleks minusse jälgi jäänud, tullide naksudes aerutan järveseljale kohta, kus veest ulatuvad välja kivivared, nende vahel valvavad röövkalad saaki, on mehe süda noorelt nii kui sula vaha, et iga väike king sääl jätab jälje, kas ongi tarvidust tuhnida igasugu kribu-krabus, möödavirvendanus, arutada võib vaid selle üle, mis tegelikult toimus, Regina edevushaigust ei põdenud, oli malbe, vaikne, endassesüvenenud, vahel tundus, et ta süda hakkab sulama, siis äkki muutus tütarlaps tõrksaks, hammustas nirgina, kui kogemata silitasin teda vastu karva, muidugi ainult sõnadega, mis ma mõtlesin, seda on liiga palju mäletada siin pidades kahekõnet oma südame patuse verega, tol ajal läksid moodi enesetapud romantilisil põhjusil, kes kõrvaline inimene mõistaks, mis minus toimus, veel praegugi toimub, oma otseütlemise, järsu sirgjoonelise iseloomu, vahel lihtsalt tõearmastuse tõttu olen sattunud skandaalidesse, seltskonna udu- ja kuulujutud varjundavad minu elupilti, põhjus ja tagajärg, olnu ja olematu lüüakse pudrumännaga segi, rahvas tuim ja rumal, kel kunst ja luule — päevavargus, nali, näeb poeedis vaid tinanina, vastutustundetut räuskajat, mürtsumeest, sellisena serveeritakse mind kõmujanus lehelugejaile, ametlikele ringkondadele, laske käia, kõrgemaks puuduvad teil vaimlised võimed, mina sõuan vene haljasse randa, maabun saarel, kõnnin puistu hämaral teel, käsikäes, kuid vastuolus oma unistustega, kord Wilnos luuletasin:
sind süles oleks kannd kesk üksinduse saari,
kus ümber veed ja üle tähed kooris,
ja suudlend sääl su kätt nii vahaklaari —
kooskõlas lainetava veevälja, kalade, taeva ja rändavate pilvedega, oma elu- ja luulelooga sujub mu päev, olen iseenda peremees heas ja halvas, mugin paadis kuiva leiba, mul pole kiiret ja ei kedagi lasta üle maapagulase raja, nii saabub õhtu, Kloostrisaarele rinnuli laskund on tohutu kollane kuu, ja mina olen paadiga järvel otsekui muinashiina luuletaja, et imetleda ööd ning kummaliselt hinge sööbivat kuuvalgust, kel pole muud peale kuu, on kuusõõrilegi tänulik, hinges virvleb peenemaid tundeid, kuu teeb mu meele hellaks, lepitab olemasoluga, võtku linna see ja teine, seal algab jälle kindel puine argipäev, sundmõttena vääramatu, ning vekslid, neetud vekslid, tunnen äkki, et lähen üle keha kuumaks, kui mõtlen oma korratutele rahaasjadele, peatähtis, et süda rütmist välja ei läheks, nii nagu mu elu on läinud, võlad keeravad mu üles, algul ärritasid, panid pilama ja pilkama, häält tõstma, arvustama panga- ja riigikorraldust, ühiskonda, olema karistai, kes tulisulega märgib üles te nurjatud teod, nüüd, kõrvuni võlgades, kardan veksleid hullemini kui tuld, pole parata, olen nagu pullike, kes seotud vankri järele, keda veetakse laadale, kes ajab sõrgu vastu, minu ümber on vekslivõlgade tihe sitke härmalõngadest võrk, osa veksleid on protestitud, mõni protesti minemas, kellelt laenata, kellelt veel, sõbrad ja tuttavad pööravad pilgu kõrvale, teevad teist juttu, ruttavad jalamaid minema, asjad ajada, lapsed koolitada, viin juua, aeg on kehv, igat masti tegelinskid tõuklevad riigipiruka ümber, majanduskriis lõikab luuni, aulik kultuurkapital peab mind ahtraks luuletajaks, andis sada krooni, saatsin selle sandi saiaraha Tallinna tagasi, Asmus aitaks küll, tema mõistab minu olukorda, avaldaks „Loomingus” luuletusi, trükiks ära artiklidki, kui neid oleks, aga mina imetlen sügisest kuud, vahel, kui on olnud kalaõnne, olen Otepää omnibussiga Wernerisse saatnud Tuglasele, Semperile ja Jürnale mõnegi mitmekilose koha, kolleegid on tänulikud, kuid mul pole raha, mu soome-ugri Pegasos, laisk mära, pole enam ammu sünnitanud värsivarssu, luule pole mind päriselt maha jätnud, ainult kirjutamine ei edene, kuu juba saarel näib maha astund: must metsa vari on veele raskund, aeg aerutada Kolgale öökorterisse, hämaral kellaajal on kaugus silmapetlik, vaikus ja üksildus rahustavad, sarapik kullendab pimedas, pigem aiman kui näen pähklipuude roostes müüri, aastaid ei küsinud ma endalt: miks pööras mu elu nii, nagu pööras, vastus tuleb viltune just nagu kõõrdsilma pilk, õigel ajal jäi oluline selgitamata, õhku, aimatavaks, küsimused tõrjusin tõetunnetuse tagaõue, milleks kiusata, piinata ennast, August, istu ja oota, millal kala näkkab, enamasti tonksab keegi sööta, vahel pidevalt, kuid ilma isuta, pealehakkamiseta, sügispäevade sõõri ahtaid käike kahe hämara vahele hajub, hommikul õues läheb ängistus üle, värskenenud kehas ärkavad tungid, olen paar aastat üle neljakümne, mees parimas elueas, tahan naisterahvast, kalasaagile lisa, lähen alla, võtan õnged järvest välja, nende otsas pole kalapoegagi, hingan täiel rinnal võrratut sügishommikut, naisterahvast tahan, karge tuuleõhk puhub ergvele mõtted, puudutab mälestuste närvi —
Ehataeva äär õhetas roosalt, muutus siis kõleoranžiks.
Nägu veretamas vingest tuulest, astus Alle kindlal sammul toa poole. Ta oli jäänud maale talvitama, kavatses kalal käia, kuni järveäär jääs. Rahu, vaikus ja kalapüük mõjusid hästi luuletaja ergukavale, ravisid vaimuväsimust, rõhuvat elutüdimust.
Õue peal võttis ta ahvenad kotist välja, rookis kalu, noomis talu kirjut kassi, kellel olid omad huvid. Läks majja, toimetas pliidi ja laua vahel, rässakas, meel rõõmunemas. Õhtusöögiks mooris poeet jälle pajapõhjas kala, lisas võid, sibulat ja vürtsi.
Minu äraproovitud lemmikroog, ajakohane peatoidus, mõtles ta hea isuga õhtustades.
Pärast sööki heitis Alle pikali, varvas leiab tõelikkuse — külma raudvoodi varva. Lootis uinuda, kuid unetus asus piinama. Pooleldi unevirves, hoomas luuletaja, et teda passitakse peale, aetakse lõksu, ta on maim kahvas. Pääseteed ei kumanud kusagilt — kust võtta ometi raha? Pangahärrad loevad ühtelugu leevetit, pank ei halasta. Vaest Balzaci piirasid võlausaldajad, vahetpidamata tuli tal tagauksest põgeneda, kui kuulis eesuksel võlanõudja koputust. Prantsuse kirjanik jõi hobuse moodi kohvi, tema va märjukest — küll mitte hobuse kombel, kuid ikkagi —
Laokil, kõle, ilma voodrita elu, tuleviku väljavaadete puudumine.
Neeruhaigus, mis vahepeal taganenud, andis jälle tunda.
Ainult neetud uur täriseb kui kuulipilduja.
Eelaimuse ja hirmu võnked hinge membraanil ilmsioleku ning une piirimail.
Saabuvad unenäod olid jultunud ja kurjad, libahunt, poeedi arvates tema teisik, tungis peale.
— taas oled hundina liba
uidanud kallastel Viilia —
Põhukott tundus kivikõva. Küljelt küljele väherdes ahastas luuletaja:
Kust ma leiaks hõbekuuli?
Tuul ulus metsas, järv kohises ähvardavalt. Hingejõud oli lõpukorral. Alle tundis, et peab tõusma, üles tähendama oma masenduse, et painest vabaneda. Tuba oli tuule elevil. Millegipärast turgatas talle pähe: pean endale tunnistama, et rütmitaju on mul puudulik — ja süütas küünla.
Et luuletus ei murduks rütmist välja, koputas poeet sõrmenukiga söögilaual värsimõõtu. Niisugune harjumus pärines noorpõlvest, sellest hoolimata oli ta sonettidessegi lipsanud meetrumikonarusi.
Juhan Liivi kombel kritseldas ta tömbi pliiatsiga vana ajalehe servale:
Luituvad kuldsed liiliad kulunud tapetil kambri —
Meelekohas tuikas teravalt. Esimese rea järel mõte seisatas, oodates tundelt tuge.
Kuid mitte talutoa tapeetide värvus polnud Alle tulitanud keha asemelt üles kangutanud, vaid hoopis:
O, piinatud unede ööd,
vaid haigele ajule tööd,
kui sosistaks hilju kõrva
üht mõtet enesemõrva
tuhat musta suud.
Halvad aistingud paberiga jagatud, hakkas pisut kergem.
Mina alla ei anna, olen eluaeg lennanud vastu tuult! reibastas poeet ennast.
Puhus küünla surnuks, heitis jälle voodisse, vahtis lakke, kuulas tuulehääli, kuni laud lõpuks märkamatult kinni vajusid. Unenäos võtsid vana täkitud söögilaua taga istet kaks meest, keda ta nägi esimest korda. Mõlemad olid keskealised, kahvatu näoga tursked sellid, kuue nööpaugus kannikesed. Millegi tabamatu järgi mõistis poeet, et võõrad umbusaldavad teda. Nende pahaendelisest hääletoonist tõmbus Alle turri ja mõtles, kuidas ennast kaitsta, ehkki mehed ei rünnanud. Kuid ilme oli küll tüüpidel niisugune, mis ei tõotanud midagi head.
Parempoolne härra nihkus talle lähemale ja küsis äkki süüdistavalt, silmavaade tardunud:
„Olete vaps?”
„Ei,” pomises luuletaja pelglikult.
Võõrad pobisesid omavahel, millest ta ei saanud aru.
Siis teatas teine, luuriva kõõrpilguga isik kurjalt:
„Istumisi tuleb edasi pidada.”
Alle tahtis vastu vaielda, ent taipas kuidagi, et mees pidas vist silmas Werneri kohvikut.
Ärkas jälle üles, meeltesse veelgi helkimas unenäo kõverpeegel.
Tartu andis endast tasahilju märku. Werner kutsus kärisevi hääli: kus sa oled, August, tule minu kohvi- ja klatšilõhnasesse soojusesse! Sõbrad ootavad — ja malemäng raha peale.
Magada ometi kord sügavat unenägudeta und, mis vaba võlahirmust, kimääridest, puhata muretult tuleva päikesesära lootuses!
Ja siis tema armastus, mis oli arenenud nii aeglaselt, vaevaliselt!
Kui tulineste tuikas soontes veri —
Regina liikus Alle kujutluses, laiade kaardus äärtega must kübar peas, loor näo ees, väga sarnane Bloki Tundmatuga — ülemaine, igavesti kauge.
Viimati Wilnos, 1920. aasta jürikuul.
Mis seal oli?
Alle reisis võõraks tõmbunud maades, iseseisvunud riikides. Varssavis nähtu ja kuuldu teda ei rõõmustanud. Palju alasti vaesust, tõusikud hangeldasid riigi varaga, teenisid sõja pealt, elasid laial jalal, väikekodanlased materdasid boheemlasi kas või pulk pooleks; üldine pilt meenutas kodumaa olusid. Marssal Piłsudski võitles vene bolševikega, Rzecspospolita väed tungisid Kiievi lähistele, põhja pool puhastati punastest Latgale. Taevalaotuses põrisesid Prantsusmaalt saadud aeroplaanid, kabinettides pidasid diplomaadid sõnasõda. Poola tahtis Latgalet Läti küljest endale rebida, ettekäändeks poola vähemuse kaitsmine. Veelgi tugevam argument oli tõik, et enne kuningriigi esimest jagamist 1772. aastal oli see piirkond kuulunud Rzecspospolitale.
Täiskiilutud rongis jõudis Alle Wilnosse. Südame valjusti põksudes läks ta Reginaga kohtuma. Kokku saadi Valges Sztrałłis. Kohviku lauad ja viini toolid paistsid vanad. Alle juhtis tütarlapse samasse nurgalauda, kus ta oli kunagi astunud pan Bolesławi teenistusse, mis muutis otsustavalt ta elukäiku.
Pikal pilgul uuris poeet prilliklaaside tagant oma noorusunistust. Regina oli juurde võtnud, ülearu sihvakas polnud ta toonagi — ehkki Reginale pühendatud sonetis väitis luuletai kord vastupidist, et muusale meeldida. Riides oli ta elegantselt, ent mitte just kallilt. Nägu näitas pisut väsinud, kuid endiselt hoovas neiu olekust rahu ja leebet loomulikkust. Kui oli räägitud elust-olust, pereliikmete saatusest ja nende tervisest, pahvatas August sissejuhatuseta:
„Reni, kui me oleksime tookord teineteisele lähemale jõudnud, oleks meie elu teisiti läinud!”
Imestunult kergitas Regina kulmu, kuid vaibutas kohemaid oma hämmastuse mõistatuslikku naeratusse, mis talle nii omane. Reniks oli kutsutud teda lapse- ja koolipõlves; kas püüdis kunagine repetiitor nüüd tungida üle nähtamatu kaitsetõkke, mis vanasti hoidis nende suhtlemist tasakaalus? Luba küsimata oli Alle pühendanud talle oma luuletuskogu. Kas August tõesti lootis, et tema tuleb koduõpetajaga kaasa Üksinduse saartele? Wilnos ja Saraatoviski oli neiu naljaks pööranud Alle kõned, mis kippusid lähenema ohtlikule piirile. Ega Regina siivsa neiuna tohtinudki lasta seda ületada. Pea meeles, kes oled sina, ja kes on tema, õpetas ema Aniela — sina pead taotlema hingevoorust! Siis polegi imestada, et tütarlapse ihu ja hing olid nii puhtad, et ksjondsile polnud midagi olulist pihtida.
Regina vaatas luuletajale otseti silma ja vastas:
„Küllap oleks.”
Seekord ta ei kavaldanud ega muutunud irooniliseks.
Neiu suured ümmargused silmad kiirgasid soojalt, Regina oli endiselt ilus. Rõõmusärevalt tundis Alle: Reni on niisama kodune, kui siis!
Jah, siis —
Tollal, pärlhallis minevikus oleks tütarlaps võinudki tema omaks saada, et olla veel kodusem.
Kas polnud see luuletajal siiski tagantjärele enesesisendus, ammuse ümberhindav parandamine?
Sest Regina Ludwika oli suurniku tütar, tema aga verivaene noormees, taim kivipraos, kes kogu jõudu kokku võttes püüdles üles valguse poole.
Sztrałłid olid Alle omaks võtnud, teatava piirini loomulikult, eriti pan Bolesław, kellele koduõpetajast oli ajapikku saanud kaardimängupartner. Ent nemad kui rikkad inimesed õhkasid sinivereliste poole. Kui tore ja tubli August ka polnud, kuid nende koduväiks —?! Ei, ei, see ei saanud kõne allagi tulla! Majaproua Aniela ihkas tütart mehele panna mõnele poola soost aadlimehele.
Alle arust polnud hea tahtmise juures miski võimatu: ümberringi kohises ja kääris! Varandusliku ebavõrdsuse pügab revolutsioon võrdseks, ent kuidas saada südameid teineteisele lööma? Ta käis peretütrega jalutamas Lossimäel, Wilia kallastel, õitevahus ja sügiskarguses, hiljem Volga ääres. Regina vanemate ja sugulaste eest hoiti oma käike salajas. Koduõpetaja veri vemmeldas, ent noormehe püüdmisest hoolimata ei edenenud nende suhted kuigivõrd. Regina jäi igas mõttes tagasihoidlikuks, vaoshoituks; mõlemad olid kammitsetud.
Viimati Wilnos, seal kohvikulauas, kerkis luuletaja vaimusilma ette imeselgelt saatuslik tund, kui seesama armas noor daam, kes, moodne kübar peas, istus tema vastas ja mekkis jäätist, oli talle meelisulataval maiõhtul teatanud, hääl ja pilk külmad kui jää:
„Me võime ainult sõbrad olla.”
Noaga oli Regina kevadõhtul tõmmanud üle Alle südame.
Kurgus nuttu, naerukrampi,
tundsin iha elulampi
puruks lüüa, merre heita,
lainte sügavusse peita hingevalu —
Regina põlgas tema armastuse ära!
Lausa klassikaline olukord.
Muud häda polnud midagi.
Kuid säherdust viga oli võimatu parandada!
Ja kõik.
Ning oligi kõik.
Ent siiski —
Äkki luuletaja, kes mälestuste kehutusel, ametlikult küll ETA esindajana oli ette võtnud Poola-reisi, pahvatas hingekitsikuses:
„Teie pärast astusin ma ülikooli meditsiini õppima — Seal, Saraatovis — Kas mäletate?”
Seepeale tähendas Regina tillukese lusikaga jäätisekuhilat nokkides, mitte pahaselt, mitte kõrgilt, vaid argiselt, nagu räägiks ta teenijaga kohvikoore värskusest või magamistoa koristamisest.
„Te olite alati väga teadmishimuline.”
Rohkem midagi! Nii lihtsalt, pealiskaudselt, jahedalt. Salamisi oli luuletaja lootnud teistsugust vastust. Kas siis kahe aasta jooksul, mil nad polnud teineteist näinud, ei olnud Reginas toimunud mingit hingeheitlust! Kas polnud preili Sztrałł vahepeal — teda kas või nagu sõpra — kordagi taga igatsenud?! Alle arm ei olnud roostes, kangekaelselt püüdis ta ellu äratada ammuseid päevi kullakarva sarapikus, Wilia ääres, Gediminase lossi varemeis, Volga kaldal. Hingevärinal, taasärganud lootusega kihutas poeet kokkusaamisele, ja nüüd — Temas katkes ja rebenes miski, murdus, lendas uperkuuti, hääles haavumus, hüüdis ta:
„Tahtsin saada arstiks, et olla teie vääriline!”
„Minu vääriline?” imestas Regina. Repetiitori ülikooli-astumisest oli nende perekonnas räägitud kui millestki ütlemata positiivsest. August andis oma usinusega head eeskuju Jan Kazimierzile, tema vennakesele, kes õpinguis polnud just üleliia püüdlik. „Kas te siis ei olnud?”
Jutt kiilus kinni. Kõik vanaviisi, kahjuks. Nii nagu toona, mõtles ja tundis Reni teisiti, sai elust aru teistmoodi kui luuletaja lootnud.
Tusanedes tähendas poeet:
„Mulle paistis, et ma ei olnud.”
„Segate jälgi?” Regina naeratas pilklikult. „Luuletades pidasite mind enese vääriliseks, elus mitte.”
Kui Alle olnuks särg, ahven või Semperile saadetud sudak, ahminuks ta õhku.
„Luule on ettekujutus,” ruttas ta seletama. Ning tajus kohemaid, et sõnad on tömbid ega taba naelapead. Sai enda peale pahaseks; kõige targem oli vaikida. Reginaga juteldes oli poeet varemgi tundnud ennast juhmina: tütarlaps oli tema pikkadele vaimustatud tiraadidele ikka leigelt reageerinud.
„Nii et mina olen teile ainult ettekujutus?!” kiusas Regina ja heitis jäätist limpsides Alle poole looritatud pilgu. „Ja mitte rohkem?”
Poeet põrnitses kulunud kohta päevinäinud lauaplaadil.
„Rohkem?” kordas ta kimbatuses.
„Miks te tookord minust eemale hoidsite? Mulle tundus, et ma ei meeldinud teile. Te muudkui rääkisite ja rääkisite Vana-Egiptuse jumalaist. Rast, Osirisest ja — kuidas selle viljakuse jumalanna nimi oligi — Isisest.”
Alle jäi keeletuks, ent ainult silmapilguks.
„Sellepärast, kallis Reni, et ma — Et ma jumaldasin teid!” purskas ta.
Luituvad kuldsed liiliad, — mälestus õhulossi.
