Meie kultuuriteadvust on nüüdseks üsna pikalt rikastatud terminiga enesekoloniseerimine. Neokolonialismist ei ole palju juttu olnud, sest me olime pärast Teist maailmasõda okupeeritud (annekteeritud), mitte koloniseeritud riik. Meie seisukohast algas omamoodi „neokoloniseerimine” pigem pärast taasiseseisvumist, kui olime Lääne suurriikide meelevallas nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ning valmis tegema kõike, et ainult säilitada oma iseseisvust ning saada/jääda vabaks riigiks. Mõistagi kätkeb eelnev lause endas sügavat paradoksi, millest paljud eestlased on küllap hakanud aru saama alles XXI sajandil. Esimeses õhinas „toodi maale” nii palju meie jaoks värskeid ja teistsuguseid mõtteid kui vähegi võimalik. Paljud neist võeti ilma igasuguse kriitilise mõtlemiseta omaks ning neid hakati ka kohe „rakendama”. Tekkisid nn. õiged arusaamad ja hoiakud, sugenes poliitkorrektsus ning teaduses võtsid võimust kvaliteedimärgiga teoreetikud, kelle tsiteerimine muutis iga töö vaieldamatult teadusliku(ma)ks.

Nii olemegi märkamatult jõudnud olukorda, kus nendest uutest ja õigetest arusaamadest lähtuvalt on hakatud uutmoodi defineerima ka meie enda ajalugu ja kultuuri puudutavaid seisukohti. Põhjenduseks see, et siiani on puudunud objektiivne lähtekoht. Et on aeg läbi näha need konstruktsioonid, millele on ehitatatud n.-ö. vananenud mõisted, nagu rahvus, kultuuriline omapära või ajalooline identiteet.

Mind on alati pannud imestama see enesekindlus, millega neid mõisteid või termineid konstruktsioonideks kuulutatakse. Ning see enesestmõistetavus, et uus lähenemine on „õige” või adekvaatne. Mind huvitaksid aina enam teaduslikud verifikatsioonid selle kohta, mille poolest on uus tõlgendus vähem konstruktsioon ning miks peaks ta olema eelnevast parem. Seda enam, et tulemus paistab ülesehitava asemel pigem lammutav, kuigi samal ajal kuulutab end objektiivse(ma)ks.

Dekonstruktsioon on põnev asi, see on haarav intellektuaalne mäng, aga kui seda hakata rakendama tervete kultuuride ja rahvaste suhtes, võib tulemus olle küllaltki hirmuäratav. XX sajand on ju selle kohta pakkunud traagilisi näiteid — faktiliselt tõestatavaid, mitte tõlgenduslikke.

Pärast seda, kui katoliku kirik võttis vastu otsuse, et paavst on ilmeksimatu, hakkas väljend sacrificium intellectus tähendama oma tõekspidamiste ohvrikstoomist kiriku autoriteedi nimel. Viimasel ajal tundub aina sagedamini, et sacrificium intellectus on vallanud ka osa meie teadus- ja kultuurisfäärist. Kaasaegne „paavst” kipub suuresti olema seotud poststrukturalistlike ideedega, mille eesmärgiks on seni kehtivaid väärtushinnanguid uutmoodi defineerida, seades „küsimärgi alla kogu varasema tõsikindluse inimese, ajaloo, tähenduse, reaalsuse, mõistuse ja tõe kohta”.^[1] Jah, inimese pärisosaks on teda ümbritsevat maailma pidevalt analüüsida, sellele uusi tähendusi anda, otsida kogu aeg midagi uut. Samal ajal ütleb inimajaloo kogemus ka seda, et küllalt paljud uued asjad on siiski lihtsalt millegi n.-ö. vana taasavastamine uue pilgu läbi. Uue pilguga vaatamisel tekib elevus ning tunne, et tehakse midagi revolutsioonilist ning ollakse „avastajatena” ühtaegu veendunud selle uue õigsuses. Lapsevanema vaatepunktist meenutab see lapsikut õhinat, mida kohates võib omal moel heldimuski peale tulla. Jah, igaüks tahab maailma avastada ja ennast kehtestada, tal on selleks õigus. Teiselt poolt tekib ohumärk, kui laps hakkab oma kindlat veendumust rakendama kõikide liivakastis olijate peal. Siis peaks mõni lapsevanem sekkuma. Päris-elus sellist lapsevanemat ei ole, mistõttu kellegi avastatud „uute” ja „õigete” veendumuste sihikindel elluviimine tekitab veelgi suuremat kõhedust. Eriti siis, kui seda ei hakata kehtestama mitte ainult oma isikliku, kitsa uurimisteema raames, vaid laiendama identiteediküsimustele — kogu rahva ja tema enesetunnetuse teisendamise õhinas. Hiljuti puhkenud vaidlus Eesti ajaloo II osa asjus on siin üheks näiteks. Nagu ka nn. moodsa mõtlemise tuim rakendamine kultuuriuurimuste puhul üldisemalt. Ja kohaliku teaduselu allutamine mingite müstiliste Euroopa retsensentide oletatavatele arvamustele mõjub paratamatult kui sacrificium intellectus.

Kui siis on veel kuulda arvamusi, et uus lähenemine on lausa revolutsiooniline (nagu kostis äsjase ajalooteose puhul), siis meenub tahes-tahtmata midagi mitte nii ammust — teaduslik kommunism, mille metodoloogiaks oli teadupärast samuti revolutsioonilisus. See „teadus” oli valmis kuulutama kahtlaseks või valeks (konstruktsiooniks) kõik selle, mis ei sobinud kokku parajasti kehtiva kõige progressiivsema ideoloogiaga.

Hiljuti olin ühel doktoritöö kaitsmisel, mis toimus inglise keeles, kuigi poole­saja osaleja seas oli oponent ainus võõrkeele rääkija. Olnuks igati väärikas võtta oponendile tõlk, ka teadustöö kaitsmise seisukohalt oleks väitlus toimunud sisukamalt. Kui aina rohkem doktoritöid kirjutatakse ja kaitstakse inglise keeles, siis mõjub see samuti ohverdusena. Ja mitte ainult intellectus’e, vaid ka väärikuse ohverdusena. Rahvusvahelisus ei puutu sealjuures üldse asjasse. Mis on rahvusvahelist selles, kui seltskond eestlasi omavahel mõnd võõrkeelt pursib? Mõte, et muidu oleme mõttetu konnatiik, saab pähe tulla ainult juhul, kui tunnetada iseennast ikka veel alamal kultuuriastmel oleva kultuuriliste tunnusteta kehandina, kes suurematelt ja targematelt käitumist ja päriskultuuri omandab.

Kui ma loen kõikvõimalikke käsitlusi, mis aprioorselt tühistavad seniseid „konstruktsioone”, ning tutvun uurimustega, mis on kirjutatud nii, nagu näeb ette „adekvaatne” mõtlemisviis, kerkib paratamatult silme ette rühm hästirõivastatud härrasmehi, kes oma Indo-Hiina või Aafrika koloonias õpetavad kohalikele primitiividele kõrgemat kultuuri ja sobivat mõtlemist. Nad kehastavad arrogantset ja sisimas sallimatut veendumust, et valgustatakse arenguastmelt mahajäänuid. Ja kui seda õiget õpetust nii väga ei tahetagi, siis survestatakse tahtma.

Praegune vaimne neokolonialism võib küll oma retoorikas kolonisatsiooni kui nähtust igati halvustada ja hukka mõista, kuid käitumismustrilt meenutab ta oma eelkäijaid. Per se.