Mart Kangur: „Pöörduks”.
Loomingu Raamatukogu 2024, nr 7–8. 80 lk.

Jalgpall pidavat olema parem kui seks. Nii kui ma eelmise – õigupoolest arvustuse esimese – lause kirjutasin, imestasin isegi sellise kummalise alguse üle. Mis on taolisel labasel sedastusel pistmist Mart Kanguri luule, täpsemini kuuenda luulekoguga „Pöörduks”? Miks pidi see arvustus sedasi algama? Nüüd peaks ju järgnema edasiarendus à la „pealtnäha pole sel Kanguri luulega muidugi mitte midagi pistmist, aga…”. Ainult et siin ei järgne mingit aga. Mul pole aimugi, miks pidi see arvustus algama just nende sõnade, just selle võrdlusega. Teisalt, kas Kanguri luule ei sünnigi nõnda? Kas autori viis ja meetod kirjutamiseks ei olegi pelk – (kuskilt) alustamine. Kangur nimelt ei näi olevat selline autor, kellel oleks enne kirjutamist juba tekst ja kujund ette teada – ja käes! Tema luule on hoopis miski, mille kulg ja puänt teda kirjutamise ajal ennastki üllatab. Sedasi on ta korraga justkui iseenda uuritav hõim ja samas ka uuriv antropoloog. Ja tekst ise korraga selle objekti-subjekti omavahelise põrkumise või võnkumise tulemus. Mingis mõttes isegi sedasi: Kanguri luule on korraga nii sõna kui ka teatud liiki hõim ja sellesse hõimu kuuluda (ja seda kirjeldada) tahtva antropoloogi ebaõnnestunud infiltreerumise katse. Ning selle luule jätkumise eelduseks muide ongi seesama infiltreerumise võimatus.

Isegi kui alguses oli sõna, siis seda sõna ei saa Kangur kunagi kätte, see libiseb tal pidevalt eest (kõrvalt ja tagantki) ära. Aga see ei takista antropoloogi edasi uurimast! Sestap on sõna siin korraga kodune ja eksootiline. Ekstaatiline ja tavaline. Lähedal (ja lähedane), kuid ometigi nii-nii kaugel! Kangur kuulub pigem nende luuletajate hulka, kes kirjutavad kogu aeg ühte ja sama teksti (minu meelest algab see küll tema teisest luulekogust) ning selle programmilisusest on luuletaja ise ka teadlik: „ühtesid ja samu asju käian / ja käian muusikat / sketše jutte / rattamarsruute / kuni miski minus / läheb teravaks” (lk 26).

Pealegi on ta üks väheseid autoreid, kes luuletab armastusest, ja ta teeb seda tõsiselt ja pagana hästi. Sest mis oleks tänasel päeval lihtsam veel, kui kirjutada armastusest nii, et see mõjub kas banaalselt, imalalt ja/või klišeelikult. Noh, nagu ChatGPT või Lauri Räpp. Ometigi on Kangur – võib-olla lisaks Jürgen Roostele – üks vähestest lüürikutest, kes oskab kirjutada tunnetest, ilma et see muutuks sentimentaalseks rosoljeks. Arvan, et mõlema autori puhul seisab õnnestumise taga eelkõige just väga hea keeletaju, sest Kangur tunneb end eesti keeles hästi. Seda on tunda. Ning kui inimene tunneb end keeles hästi, siis ei ole ka suurt tarvidust külvata tekst igasuguste toretsevate ja uhkete kujundite ja sõnadega üle, vaid saabki öelda näiteks: „hakka mind armastama / puhtast igavusest / või meele­heitest / või eksperimendi korras / või majanduslikel kaalutlustel / või näiteks mõne minu / suurepärase omaduse pärast / mis osutub projektsiooniks” (lk 18); „mu süda on ühelt poolt pehme / ja teiselt poolt kõva / ja sinu poolt / peab ta praegu olema kõva / aga ta on alati / sinu poolt” (lk 41); „rasket hetke / ja parimat hetke / tahan sinuga jagada [—] argiste toimetustega / rattasõidu / ja sarja vaatamisega / saan üksi hakkama / aga kaotuse ja / võidu hetkel / käsi sirutub / sinu poole” (lk 42).

Kanguri autorimina ongi ju pea alatises armukolmnurgas: ühelt poolt tema, teiselt poolt temake ja siis veel sõna, mille kaudu saab lugeja teada, et on mingi… teema, noh. Kõigi kolme vahel. Sõna on korraga vahend ja samas ka armuke. Vahel näikse, et autorimina armub ja armastab muu hulgas ka tänu luulele. Sest isegi, kui tekst ütleb: „tahan elada ja armastada / muud pole kunagi tahtnud / kui on olnud muu siis / see on olnud udu” (lk 70), jään mõtlema – ei usu! Imelik oleks ehk autorile siin sõnu suhu panna, aga äkki oleks täpsem ikkagi öelda „tahan elada ja armastada… ja sellest ka kirjutada”?

Nüüd, kui armastusest on räägitud, on paslik liikuda edasi lihtsamate asjadega. Nimelt lihtsuse endaga. Kui siit-sealt on kosta ja lugeda (noh, Goodreadsist näiteks), et Kanguri tekstid olevat liiga lihtsaks läinud (ja sedasi alla käinud), siis minu meelest töötab taoline taotluslik lakoonilisus erakordselt hästi. Polegi vist ammu ühte luulekogu kümneid kordi üle lugenud, niivõrd köitvalt kirjutatakse elu ilust ja olme imest: „söömine on luksus / joomine on luksus / hingamine on luksus / lugemine ja mõtlemine / on luksus / aevastamine / ja luksumine / on taevalik luksus / valgus / on lihtsalt / lux / kõik ülejäänu / on juba täielik / ime” (lk 58). Iseenesest on üldse vaieldav, mis teksti lihtsaks ja n-ö ligipääsetavaks teeb, kuid Kanguri luule taandamine „lihtsaks” on küll puhas lihtsameelsus! Tõsi, eelmistes kogudes on tunda mõningast liiast keeletrikitamist (mis vast Kanguri hardcore-fännidele eriliselt korda lähebki), kuid uue kogu nõtkus, ja sugugi mitte nõrkus, tuleneb muust. Siinses kogus ei jää siiski mõnusa keelemängu ja efektitsemise varju autori(ks) olemise talumatu kerguse talumatult kerge kirjeldamise oskus, mis parimatel hetkedel meenutab lausa Rumit: „kvaliteetaeg raamatutega / mida isegi ei pea lugema / muusikaga / mida isegi ei pea kuulama / eluga / mida isegi ei pea jne / saate isegi aru / kahest kohvist / ja pilgust aknast välja / põgusale päevale / piisab täiesti” (lk 34); „see et ma rääkida ei saa / kõneleb siin / see et ma elada ei saa / elab siin / ja et ma ei armasta / armastab siin” (lk 15).

„Pöördukse” õnnestumine seisnebki mu meelest selles, et keelele antakse siin vähem hagu kui varasemates kogudes: ei mingeid keeleakrobaatilisi trikke, sõna­kankaane ja -kükke, edvistavaid kalambuure. Sõna skoorib selles tekstipallimängus just nimelt seepärast, et sellelt kooritakse maha üleliigne pits ja sats: „jääb ainult liha / õrn puhas maitsev / ja tark / jeanned’arc-tark” (lk 54). Keelemängu ilu pole mitte vähem, vaid see on paremini tempereeritud.

Ilmatuma sümpaatne on „Pöördukses” ka teatud vaikne-olemise (anti-)ekstaas, sugugi mitte resignatsioon, vaid vegeteerimise laisk ülistus: „kui ma jään hästi tasa / siis võib-olla näen jälle / elu” (lk 10); „niisamagi on hea / kuigi kogu aeg on tunne / et peaks palju rohkem pingutama [—] aga niisamagi on hea / hea kui / niisamagi on” (lk 11); „nii palju töid on pooleli / puhkus on pooleli / armastus on pooleli / nii palju plaane / on isegi alla poole” (lk 44).

Kangur on eesti luules nagu kohalik zen-meister, kes lihtsas keeles räägib üpris keerulistest asjadest. Üldiselt kiputakse vegeteerimist pidama millekski nega­tiivseks, millekski prokrastinatsiooni taoliseks. Tänapäeva neoliberaalses maailmas tähendab kiire elu elamine aga suisa mingit liiki staatust – kes siis ei tahaks välja näidata, et tal ikka tegemist jätkub ja kui „tahetud” ta erinevate seltskondade ja projektide poolt on? „Mul pole aega” on uue aja mantra, mida iga korralik inimene enese väärtuse tõstmiseks teiste tublide kodanike silmis ikka aeg-ajalt välja käib. Isiklikult arvan, et maailmas võiks tšillimist rohkem olla. Ja aeglustumises ei tohiks näha midagi halba, mis sest, et nii praegune kasvule ehitatud majandusmudel kui ka isiklik produktiivsusele mahitatud töörügamisviis selle vahel küll väga raskeks teeb. Mis siin ikka „tühja passida”, eks?

Kui keegi on enamasti väga passiivne, võidakse teda iseloomustada ju suisa „koomas juurviljana”. Ladina keeles tähendab aga vegēre „olema aktiivne”. Ainsuse esimeses isikus vegeō suisa: olen elav, olen aktiivne, ma virgutan, ma erutan. Ehk on siin tegemist mingi teistsuguse aktiivsusega? Teistlaadi erutamisega? Või lausa sellise olekuga, mis väljub lihtsakoelisest aktiivse-passiivse binaarsusest: „ei saagi aru / olen ma siis üksi või mitte / olen ma üksildane / kui iga väikseimgi asi / pakub nii palju seltsi / kõik mida näen tunnen / isegi mõtlen / tervitab mind kärarikkalt” (lk 61); „metslase palverännak / jõeorus: // lagunevate lehtede / kaneelilõhn / see on minu via / decompostela” (lk 52); „kõigest hoolimata / olen ma üleni täis elu” (lk 73).

Midagi Kanguri luuletuste vaikelus kõnetab mind, selles vaikselt podisevas elujanus, mis ei aja kevadiselt üle ääre, kuid samas paneb tahtma edasi lugema, edasi elama: „meelita minust välja elu / nagu jumal loob / tühjusest valguse / eimillestki / kõige säravama / olemise / tühja koha pealt / kolm mbappé väravat / ühesõnaga lootuse” (lk 47). Jah, midagi pole öelda, Kanguri „Pöörduks” skoorib minuga. Isegi kui see pole jalgpall ega õigupoolest ka seks. Lihtsalt väga hea luule.