[1]

I

Tõnu Õnnepalu mahukaks kujunenud proosaloomingus on Emil Tode nime all ilmunud „Piiririigile” (1993) jäänud ikooniline ja teedrajav staatus, mis saadab romaani selle ilmumisest saati. Seejuures on „Piiririigi” edu olnud autorile ka kiviks kaelas. Usutlustes on ta tunnistanud joovastusele järgnenud pohmelust, kus romaani edu jäi edasiminekut rõhuma, sundides autorit „Piiririigiga” distantsi otsima, seda vahest isegi eitama või unustama, et edasine looming ei asetuks tingimata „Piiririigi” mõjusfääri. Kui vahetult järgnevate romaanide „Hind” (1995) ja „Printsess” (1997) keskne stiilivõte on jätkuvalt faabula elementidega poeetilises vormis proosajutustus, siis 2002. aastal ilmunud „Harjutused” on juba uuenenud, minajutustajalik, pihtiv hääl astub siin üles intellektuaalsemal ja vahetumal kujul, katmata ennast kujundliku keele baroksete viigilehtedega. See võib olla tunnistuseks, et „Harjutuste” ilmumisajaks oli aeg ise teisenenud – seda, mida tuli veel kümne aasta eest varjata ja läbi pihisaladusliku oreooli ainult ääri-veeri, ettevaatlikult ilmutada, sai nüüd kõnelda vabamalt ja sirgjoonelisemalt. Kui „Hind” ja „Printsess” jäid „Piiririigi” sleppi (pole võimatu, et näiteks „Hind” veel avastatakse), siis „Harjutused” (kirjutamiskohaks on siin jälle Pariis) mõjus taas suveräänselt, „Piiririigi” kirjutamisest jäänud varjud ja pained ei avalda siin enam äratuntavat survet.

Linnulennult Õnnepalu tekste silmitsedes võibki tõdeda, et „Piiririigist” alates algab selle autori jaoks omapärane moondeprotsess, mis peab enese leiutamiseks ja värskendamiseks (kirjutamismõnu taasleidmiseks) ennast ka pidevalt tühistama, tekstiloome ise on avastusrännak, tee tundmatusse. Selle tundmatu alalhoidmiseks tuleb endale võetud maske, dekoratsioone ja elupaiku hüljata, taas põrmustada. Seepärast saaks Õnnepalu proosat võrrelda ka jõega, mille kõige tähtsam ülesanne on voolata, rajada endale teed. Seesugune jõgiproosa peab kõigist oma soppidest, kurvidest, lisaharudest, seisakutest ja kärestikest alati edasi voolama, selles on tema ürgtung: minna edasi, jõuda kuhugi välja. „Piiririigi” puhul – jõuda mere äärde, Portugali, Lissaboni, päikese Mekasse. Sinna, kus kord oli luuletanud Pessoa, kellel on Õnnepalu loomingus täita omapärane kirjandusliku pühaku roll.

„Piiririik” on Õnnepalu romaanidebüüt, aga mitte proosadebüüt. Esimest korda astub Õnnepalu prosaistina laiema lugejaskonna ette 1989. aasta maikuu Vikerkaares novelliga „Armulaud”. Tõsi, seda proosadebüüdi dateeringut ähmastab lühitekst „Kassikäpad” 1986. aasta Vikerkaare aprillinumbris, mis on küll hilisemas Vikerkaare bibliograafias märgitud luuletusena, ehkki tegemist on siiski pigem proosaminiatuuriga. „Armulaua” peategelane on kirikuõpetaja ja nii võiks öelda, et Õnnepalu proosas saab kõik alguse kirikust. Kui lugeda debüüdiks „Kassikäpad”, siis ei muuda see põhilist: ka sellisel juhul on algus (Reigi) kiriku aias. Siin mõlgutatakse eluvaimust ja põrmust, valust ja lunastusest – embrüonaalsel kujul on „Kassikäppades” esindatud Õnnepalu põhiteemad, kus bioloogi teadmisteküllane ja realistlik maailmapilt sulab kokku poeetilise ja religioosse tähenduseotsinguga. Naturalistliku ja vaimuliku vaatekoha ristumine, selles sisalduv samaaegne võõristus ja sümbiootilisus on üheks murdekohaks või vastuoksuseks, mille ümber kerib ennast õnnepalulik maa­ilmavaatlus. Nii on jutluslikkus ja piiblipoeetilised allusioonid Õnnepalu stiilis alati olulisel kohal olnud, mida otsesõnu tunnistatakse ka „Piiririigis”, kus pea­tegelane imetleb hingekarjase elegantset kõnekunsti ja ihaleb seda jäljendada. Aga religioosne teema ei ammendu ainult stiilieelistustega. Kristlike motiivide, piibellike paradokside ning kirikukalendrist lähtuva ajaliigenduse varal käsitleb Õnnepalu sagedasti nii iseenda kui ka laiemalt inimsuse või tsivilisatsiooni seisundit ja käekäiku. „Piiririigi”-eelsest loomingust on religioosse temaatika ere näide 1992. aasta Loomingu septembrinumbris ilmunud luuletsükkel „Noore munga laulud kevadisel palveteekonnal piiskopi hauale”.

Kui lähtuda novellist „Armulaud”, siis oma stiililt ja sisult on see tagantjärele lugedes omapärane eelmäng tulevasele „Piiririigile”. „Armulaua” peategelane on kirikuõpetaja, kes igatseb olla armastatud. Just niisugune on kirikuõpetaja salajane soov, kui ta oma kogudusele jutlust peab: olla vastu võetud, aktsepteeritud. Kuigi on selge, et kirikuõpetaja vaimulik rüü eraldab teda inimestest, õpetajast räägitakse selja taga, koguduse karjasena tema kogudus ka ühtlasi võõristab teda. „Armulauas” kasutatakse sedasama võtet, mis on keskne „Piiririigis”: tekst on põimitud kirjadega, mis on suunatud personaalselt ühele adressaadile, kellele öeldakse „Sina”. Peategelane tunnistab kohe alguses talle iseloomulikku keele- ja kirjasundi: „Jah, aga see on nii, et kõik, mis ma teen või tunnen, mis ma näen, muutub lauseteks, komade, koolonite ja punktidega sõnamoodustusteks. Liht- ja liitlauseteks, pea- ja kõrvallauseteks, rind- ja põimlauseteks. Ma näen lauseid taevasse vaadates, ma märkan neid läbi metsa minnes. Mõne lause võin ma leida otse mere äärest külmunult liivalt, kus vedeleb igasugust randa uhutud prahti. Kirikutrepilt. Ma ei pruugi neid, jah, kirja panna, enamasti nad kirja panemata jäävadki. [—] Niisiis ma kirjutan Sulle lakkamatult. Ma ei saa sinna midagi parata.”[2] Minategelane on justkui teksti generaator, kõik, millega ta kokku puutub, saab tekstiks, saab sõnaks. See peidab eneses potentsiaalselt maanilist kõnelisust ja tekstilisust. Samal ajal ei usu peategelane enam sellesse, et nende sõnadega saaks midagi konkreetset öelda. Suurte tähenduste edasiandmisse ei usuta, kogudus küll kõneleb omavahel, ent „tähendusi pole vaja, neist pole vaja rääkida, kõik teaksid nagunii, kõik oleksid valmis sealsamas, igal hetkel ise­ennast välja naerma”.[3] Sedasama ütleb „Piiririigi” minakõneleja oma pihtimuses Angelole juba täiesti deklaratiivselt: „Sõnad ei tähenda midagi.”[4] Kummaline situatsioon: ühtepidi on olemas kõnevajadus, tekstitung, teisalt salatakse seda teksti kogu aeg maha, sellega ei olevat võimalik midagi öelda ega kuhugi jõuda. Nii pole võimalik kinnistada oma rolli kirikuõpetajana, vaimulikuna, aga miks mitte ka poeedi või kirjanikuna. Uskuda oma sõnu on lausa patt, see oleks suure­lisuse lõks, enese alusetu täispuhumine. Enamgi veel, mitte ainult sõnu ei saa tõsiselt võtta, tegelikult on minajutustaja roidunud ka inimestest, kes oma rolli ja tähtsusse liigselt kinni on jäänud. „Piiririigis” pihitakse: „Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on.”[5]

Teisalt on sõnade tegemine seotud vastassuunalise veendumusega, mis ilmutab ennast Õnnepalu proosateostes samasuguse järjekindlusega „Armulauast” alates: „Aga ei, võib-olla siiski midagi on, kui ma räägin ja nemad kuulavad. Mingi saladus meie üle, millest me kumbki ei tea. Nii mulle tundub teinekord, kevadel, ilusa ilmaga.”[6] Ja „Piiririigis” kordab autor sedasama mõtet: „Sullegi läkitan ma sõnu, Angelo, sõnakuhje, sõnalaviine, lootusetult, uskumatult, aga ikkagi salamahti lootes: lootes, et mu lootusetutes liigutustes on mingi mulle tundmatu võluvõim.”[7] Anton Nigovi „Harjutustest” loeme veel üht variatsiooni samast mõttest: „Sest see, mida on võimalik öelda, ei ütle ennast mitte mu ette valmis mõeldud mõtetes, vaid selles sõnameloodias, sõnakoes, mis koob ennast minu teadmata ja minu tahtmata.”[8]

Nii et kõnelejat, kirjutajat, kirjade saatjat hoiab aktiivsena kummaline ootus: keelde, kõnesse võib ilmuda mingisugune teine mõõde, teine plaan, mingi „saladus” või „võluvõim”, mis läbistab ja häälestab kõike räägitut. Just see teine mõõde tähendab ja ütleb lõpuks midagi. Otsesõnu ei saa rääkida, tõeliselt saab suhelda ainult kaudselt. Ja selles kaudses kommunikatsioonis on ainsamalt võimalus intiimsuseks, selle varal saab kõneleja ennast tegelikult väljendada, tal on võimalik kogeda lähedust. Sõnade ja keele tähendusjõu problemaatilisust rõhutab Õnnepalu ka ühes „Piiririigi”-eelses essees[9] seoses reetmise motiiviga. Tõesti, XX sajandi ajalugu oli õpetanud umbusaldama peaaegu kõike: suuri ­narratiive, suuri müüte ja suuri sõnu. Ennekõike reetis XX sajand humanismi kõrged ideaalid, selle optimistlikud maailmavaated ja filosoofiad. Tolle sajandi mürisev sõjamasin ja kõmisev propaganda oli näidanud humanismi ja tema ülevate loosungite saatuslikke nõrkusi. Ideaalid, müüdid ja utoopiad olid kergesti muudetavad propaganda ja totalitarismi dekoratsioonideks, suurteks valedeks, uduks, mille varjus saab toimetada tsivilisatsiooni verelõhnalist võimumängu. Kirjandus, mis nendes tingimustes veel midagi öelda tahab, peab seepärast loobuma kangelasmüütidest, suurest moraalist, suurest tähendusest, sest kõike seda ohustab pidevalt silmakirjalikkuse ja valede vari. Nii et ühelt poolt tuleb justkui loobuda ahvatlusest keele abil veel midagi põhjapanevat öelda. Aga teisalt ei loobuta sellepärast veel keelest või kõnelemisest kui sellisest. Isegi vastupidi, kirjutamine ja kõnelemine osutub millekski ammendamatuks, mis kutsub ennast pidevalt edasi ketrama. See võiks seletada õnnepaluliku proosaloome provokatiivsust: ta ei ole valmis edendama käibemoraali või vana head humanistlikku tsivilisatsiooniideaali, ta ei ole esmapilgul üldse progressiivne. „Piiririigis” väljendub see üldises umbusus kõige inimliku suhtes: „Niipea kui inimesed ja nende tahtmised mängu tulevad, pole muud kui häda ja viletsus.”[10] Kõik inimlik on kahtlane. Ja sellega koos muidugi ka inimese keel. Aga keel ei ole siiski lõpuni rikutud, nagu tegelikult ei ole seda ka inimene. Eksisteerib küll tume ajalooline kogemus inimese tegudest, ajalooline kogemus keele vastuolulisusest, ent oleks viga selle kogemuse najal resigneeruda. Vastupidi, kusagil peab olema võimalus, mingisugune pilu või pragu, mis ei veaks kõnelejat eneseuhkuse ja silmakirjalikkuse rappa. Kas on võimalik kirjutada ilma „suurte sõnadeta”, ilma vale ohvriks lange­mata? Paistab, et selleks pole Õnnepalu variandis muud võimalust kui siiski kõneleda, pihtida, tunnistada, otsida illusioonide ja eksituste vahelt mingisugust läbilipsamise võimalust.

Seda kõike viisil, mida Jaan Kaplinski oli oma raamatus „Kust tuli öö” nimetanud autograafiaks. Kirjandus ei jutusta enam tingimata klassikalisel viisil lugusid, vaid omandab minakõnelise vormi ja enesest teadaandmise funktsiooni. See peab tuginema mingil rohkem või vähem teadvustatud veendumusel, et isegi kui ajalugu ja keel on inimese üllad kavatsused reetnud, siis on igas elavas inimeses ometi tallel killuke tõtt, killuke korrumpeerimata elu, mis väärib kirjanduslikku töötlemist, literatuuriks saamist. Õnnepalu on Kaplinski „Kust tuli öö” arvustuses viidanud François Mauriacile, kes essees „Jumal ja mammon” on kõige sügavamaks kirjutamisajendiks pidanud „instinkti, mis keelab meil ükski jääda”. Essees tõdeb Mauriac (Õnnepalu välja toodud tsitaadis): „Igaüks meist on kõrb: kirjandusteos on alati karje kõrbes, lahtipäästetud kirjatuvi teatega jala küljes, merre visatud pudel. Oluline on end kuuldavaks teha, olgu kuulajaks üksainuski hing.”[11] Nii et ühtepidi on õnnepaluliku kirjutuse keskmes oma mina, individuaalne kõneleja, ent seda ei saa samastada enesekesksusega, egoismi või solipsismiga. Niisugune kirjutus on pigem katse ületada oma üksindust, katse leida resonantsi, olla koos millegi või kellegi teisega. Hoolimata autori näilisest dekadentsist, tema irriteerivatest avaldustest, mis ei usu käibetõdesid, ühiskondlikke klišeesid, tarbimisühiskonna vaateaknaid või poliitilisi loosungeid – miski neist ei suuda üksindust sügavamas mõttes ravida –, pole Õnnepalu siiski kunagi nihilistlik. Tema autograafiad ei ole niivõrd enesekinnitused või -kehtestused, vaid ikkagi pöördumised, eneseavamised, tunnistused või teated, mis on teele saadetud või ära kõneldud lootuses, et neile leidub vastaja, et selles kõnes eneses ilmutaks või näitaks ennast mingi „võluvägi”, mis ületaks võõrdumist ja ­pühitseks lähedust. See üksinduse ületamine oleks Mauriaci mõtet jätkates midagi imperatiivset, sellest lähtuvas tegevuses on eetika säsi, esmane eetiline kohustus iseenda ees.

„Piiririik” lõpeb tuletorni juurde jõudmisega. Tuletorn, lisaks muule, on ju ka piirirajatis. Kui soovida siin näha kujundlikku päralejõudmist, siis annab „Piiririigi” lõpp sümboolse pildi niisugusest kirju saatvast, kõnelevast inimesest: olla tuletorn, rääkida, saata teateid, trotsida üksindust, trotsida kõrbet ja loota kõigele vaatamata, et sellest midagi sünnib ja see kõik kuhugi pärale jõuab. Vähemalt on kõneleja sellega täitnud oma eksistentsiaalse kohustuse: ta on avanud oma südame. Kas sellest ka midagi järeldub – õnn või armastus või midagi muud –, see pole enam kõneleja teha.

Ehkki Õnnepalu proosateekonna alguses seisab kirik, ei saa kirikust siiski seda kohta, kus Õnnepalu kirjanduslik minahääl koduneks või mille järgi teda tingimata ära tunneksime. Pastorit temast ei saa. Kirik on siiski midagi liialt käega­katsutavat, äratuntavat, pastori rüü annaks kõigele liiga selge raami. Õnnepalu imaginaarseks paopaigaks ei saa ka põrandaalust või pööningut, tema „kohaks” ei kujunegi mingit kindlat paika. Ta leiab ennast lõpuks paikade vahelt, siit ja sealt, piirilt.

 

II

„Piiririigi” pealkiri on romaani tõlgendamisel olnud alati võtmerollis: see oli ennekõike raamat idaeurooplase siirdumisest läände, Pariisi, vabasse maailma, mille kaudu tuli hästi esile 90-ndate alguse uus ajalooline situatsioon, Ida- ja Lääne-Euroopa võõristav kohtumine ja kontrast nende vahel. Tõepoolest, „piiririik” ja ennekõike „piir” on romaani olulised metafoorid: piiril seisja on ühtlasi nähtamatu, ta mitte ainult ei seo ega vahenda erinevaid pooluseid, vaid mingil kujul ka ületab ja eitab neid. Ta ise püsib seejuures nähtamatuna, isegi kummituslikuna eri maailmade vahel. See kummitus ei suuda päriselt sobituda ühessegi etteantud kooslusse või realiteeti ja osutub niimoodi kohanematuks, väljaheidetuks. Seda tasakaalustab niisuguse positsiooniga kaasnev tunnetuslik võimendus: piiril seistes näeb rohkem, siit avaneb vaade mõlemale poole piiri. Kusjuures seda ei tuleks mõista ainult geopoliitiliselt, vaatena itta ja läände. Kui tõlgendada „Piiririigi” lõpulehekülgede allegoorilist stseeni kiirteest ja päikeselisest põllumaast, mille vahele minakõneleja satub, siis avanevad sealt ka eri ajarežiimid: modernne, kus autod kiirteel tulle kihutavad, ja eelmodernne, „tuhandeaastane” maailm, päikeseline põllumaa koos enda ette kummardava naisekujuga. Piiril seistes on võimalik korraga näha suuri mentaalseid hoovusi: tehnoloogilist tsivilisatsiooni ja sellega kaasnevat progressisundi ja teiselt poolt vana, traditsioonilist, põldude ja looduse rüpes viibivat „aeglast” maailma. Niisugune aegade nägemine avab ajaloo, kus on korraga vaadeldavad selle erinevad kihistused, nende omavaheline tektoonika ja põimitus. Ajakihtide vahel liikumine ja nende läbielamine on Õnnepalu loomingu üks tunnusjooni. Kaasaegse ja igapäevaelulise kõrval on erinevate kohtadega seostuv kodu- ja ajalugu alati pikaks arutlusaineks: näidetena meenub põhjalik vaatlus Kärkna keskaegsest kloostrist romaanis „Raadio” või baltisakslaste teema, mis esineb Õnnepalu loomingus mitmel moel. Lisaks võiks „Piiririigi” põllu- ja maanteevahelises piiri­alas avanevat kaemust ka sooliste arhetüüpide varal selgitada: maantee autodega oleks siis maskuliinsuse kehastus, põllumaa talunaisega aga feminiinsuse kujutus, esimest iseloomustab kollektiivsus, tehnoloogilisus ja pime tung eesmärgi suunas, teist aga ajaline järjepidevus, individuaalsus, toetumine maale. Asudes piiril, asutakse aga väljaspool klassikalisi soostereotüüpe. Selline vaheruum ongi ennekõike vaatlusruum, „Piiririigi” kõneleja on selles mõttes rõhutatult kontemplatiivne, mida ilmestavad juba romaani avaread: „Sul on imelikud silmad, sa nagu jälgiksid maailma.”

Lisaks niisugusele piiripealsusele asetub „Piiririik” nooreestlasliku Pariisi ja Euroopasse suundumise konteksti, mida romaani ilmumisaegne retseptsioon ka ära märkis. Noor-Eestile etendas Pariis kirjandus- ja kunstielu keskusena metropoli ja maailmalinna rolli. Võiks isegi öelda, et „Piiririigi” minajutustaja on Noor-Eesti pürgimuse täideviija ning lõpetaja. „Piiririigis” leiab aset üks tähenduslik surm: sureb peategelase partner, tema võõrustaja ja kõnetaja filosoofiaõpetlane Franz, kes jutlustab Kierkegaardist, Nietzschest, Foucault’st ja Derridast. Aga „Piiririigi” peategelane ei jää seda filosoofiatarkust enam uskuma. Franz hoopiski sureb, mis on õieti „Piiririigi” ainus tõeline sündmus, raamides sellega tervet romaani. See surm on kahtlemata sümboolselt laetud. Romaanis tuleb välja Franzi silmakirjalikkus: ta küll jutlustab pahempoolseid ideaale, aga jääb lõpuks ajalehe kohale kummargile aktsiahindade seisu vaatama, sest ta on sugulastelt pärinud aktsiaportfelli. Franz ikkagi polnud tõeline revolutsionäär, marksist ega usklik: lõpuks lootis ta oma aktsiatele rohkem kui mis tahes kõrgetele ideaalidele. Ta oli seesama XX sajandi humanist – rääkis suuri sõnu, aga tegelikult valetas. Pariisis tehakse nüüd „Euroopa filosoofiaga” sümboolne lõpp kui mitte idaeurooplase, siis vähemalt eestlase jaoks. See aga tähendab, et „Piiri­riigi” Pariis ei too endaga kaasa enesekolonisatsiooni: siin ei võeta vastu mingit filosoofiat, mingit õpetust või ideoloogiat, mida siis ebaküpsesse ja ajast maha jäänud Eestisse importida.

Kui XX sajandi alguse kirjandus- ja kunstirühmituse Noor-Eesti Euroopa-pürgi­must on hiljem käsitletud just enesekolonisatsiooni võtmes, läänele järele võtmise projektina, siis „Piiririigis” jõutakse Pariisi välja, ent selle asemel, et filosoofide panteoni juures kummardada, leitakse siin, et need jumalad ei vääri enam austust. Filosoofi surm on just nimelt sümboolne ja mitte barbaarne: see ei tähenda lääne kultuuri trotslikku tagasilükkamist või kangekaelset eiramist. Kaob lihtsalt senine kultuurilise iidoli staatus, mis eeldab lõhet harimatute ja haritute vahel, alaväärsete ja valgustunute vahel. See ennatlik lõpp filosoofiaga on seda ootamatum, et tollases Eestis polnud lääne filosoofiatekstide tõlkimine veel alanudki. Niimoodi tuleb „Piiririigis” esile isedus, kellel on oma tugev ajaloo­teadlikkus ja kes pole läänest tingimata pimestatud: ta ei õpi ära mingit epigoonlikku filosoofiat, poliitikat ega ideoloogiat, selle asemel tajub ta oma elusust ja kordumatust, on rõhutatult aistinguline, ihalev ja tundev. Ja ennekõike: ta kõneleb! Tema võimalik veresüü seob teda aga ebamäärase ängistusega. Vabadus ja emantsipatsioon on seotud ka mingi tumeda sisu või müütilise üleastumisega: „Ma läksin Franziga, sest mind huvitas, kuidas on, kui ollakse inimene ja elatakse elu. See oligi mu hirmus süü, mida andeks ei anta: ma läksin mänguga kaasa, aga passiivselt, ilma sellesse uskumata.”[12]

Eurooplase vabadusel on kahtlane vägivalla loor, mida eesti varasemas kirjanduses on ühe meeldejääva allegooria abil puudutanud Karl Ristikivi. Novellis „Ilus sõnn” jutustatakse variant vanast müüdist, printsess Europe võrgutamisest Zeusi poolt, kes valge härja kujul Europe Kreetale vastu tahtmist kaasa võtab. Sellest järeldus: Euroopa on kokku varastatud. Tema rikkused ja vabadused on ikka kellegi või millegi arvelt, selle põhjas on sageli vereohver. Olla vaba tähendab olla kaassüüline selles iidses ja hämaras taustas, mida vabadus endaga kaasa veab ja mille läbivalgustamine on rõhuv moraalne proovikivi. Kui ühtpidi Franzi surmas vabanetakse kultuuri-iidoli mõjust, sünnib „eestlane-eurooplane”, siis teisalt langeb selle surma läbi kaela ka ambivalentne süülisus, siin võetakse enesele vabaduse rist. Vabadus ei ole niivõrd süütu priius, vaid pigem läbipaistmatu, süümet rõhuv eksistentsiaalne väljakutse, mõistatus. Seejuures on huvitav „Piiririigi” pihiisa Angelo positsioon. Peategelane pihib talle oma tegu ja mõtteid, ent Angelo jääb ilma selgema iseloomustuseta, ta võib olla ingel või väljamõeldis. Ometi on ühes „Piiririigi” lõigus vihje, et Angelo on pärit Ameerika Ühend­riikidest (Virginia on tema koduosariik).[13] Kui seda tõsiselt võtta, siis järelduks siit, et peategelane pihib ameeriklasele – Angelo on ingel uuest maailmast, kellele pihitakse oma pattulangemisest vanas maailmas.

 

III

Nii on „Piiririik” ühtepidi suhteromaan, aga selle juures on lisaks inim- ja kultuurisuhetele oluline ja võib-olla isegi esmane vahekord ­loodusega. Õnnepalu proosas ja luules leidub hulganisti viiteid n-ö ökoloogilisele maailmavaatele ja posthumanismile, mille järele valitseb praegu suur tellimus, et pakkuda väljapääsu globaalsele ja inimkesksele tsivilisatsioonimudelile. „Piiririigis” on koht, kus viidatakse Juhan Liivile ja see­järel seisab tekstis: „[—] seal oli väike lagendik, õieti hõredam koht sirgete mändide vahel, kaetud ühetasase tiheda kanarbikuga, kuhu siiski ka natuke sügispäeva ulatus – selle koha peal ma alati seisatasin, jalad liivas, nagu mänd, mõeldes: „Maailma ilu”. [—] Ah! ma oleksin tahtnud käed sirutada ümber selle lagendiku, tema ümbert kinni võtta, teda kaitsta, varjata oma vaese kehaga tema üle, nagu ma tahaksin varjata sinu üle, Angelo, aga mu käed on nii lühikesed!”[14] See väikene lagendik mändide vahel, milles peategelane tunneb ära „maailma ilu” ja tunneb vajadust seda kaitsta ja hoida, on koloniseeri­mata, asustamata ja niimoodi omamoodi õnnis paik, mida ei saa teisendada ega võõrandada, ära müüa või muul viisil ekspluateerida. Ja selline puutumata looduslik paik on üle­kantud tähenduses käsitletav ka kui iseduse paik, selle juur ja läte. „Piiririigi” mina­tegelane tajub looduses oma eksistentsile tugevamat alust kui inimkultuuris või tsivilisatsioonis. See alus äratab armastust ja hoolt.

Looduse teema ei ammendu romaanis ainult väluga mändide vahel, vaid osutub üheks juhtmotiiviks, kui meenutada teose alguse kirjeldust minajutustaja kujuteldavast ideaalmaastikust, mis on vaene ja lihtne rohumaa mere ääres, rohi „lidutaks seal lakkamatu tuule käes”.[15] Peategelane mõlgutab, kuidas ta oleks ise hea meelega rohi sellel luhal, sest adub, kuidas iidne rohumaastik on palju elujõulisem kui inimene. Haljendav rohi on evolutsiooni „võidumees”, see on elanud pikalt enne inimest ja elab ka pikalt pärast: „Himustades jagada taimedega nende kuningriiki, himustan ma tegelikult saada vastu võetud võitjate hulka, tugevamate hulka.”[16] See ideaalne maa on „Piiririigi” apokalüptiline maastik. Ühtepidi kiidetakse rohumaad bioloogilisest vaatenurgast, „lidutav rohi” on vitaalsuse kehastus ja väljendab minajutustaja enda suurt elutahet, elutungi. Aga rohumaa-nägemusel on ka teoloogiline allusioon. Vana Testamendi Jesaja raamatust (40:7) on pärit read: „Tõesti, rahvas on nagu rohi.” Jesaja võrdpildis kiidetakse lõpuks kõige ülemaks küll Jumala sõna, sest ka rohi väljal ja lilleke rohus lõpuks närtsib. Aga „Piiririigi” ideaalne rohumaa on rõhutatult ilma inimeseta, ainult tuul sasib seda maastikku. Soov pöörduda tagasi taimeriiki on ühtlasi justkui teadvustamatu tung saada taas ühte selle osaga Jumala loodust, mis ei ole hälbinud oma algsest süütusest ja headusest.^[17] Muide, ka Eestit võrdsustab minakõneleja ühes passuses just „taimeriigiiga”.[18] Tuul sellel lidutaval rohul sunnib peale seose millegi pneumaatilisega. Rohi, mida sasib tuul, on sümboolselt justkui jumaliku läheduse võrdpildiks, märkides madalakasvulise, ent vitaalse rohumaa ning kõrge ja kõikjale ulatuva taevase jõu omavahelist liibumist. Orgaaniline elu püsib selles võrdpildis madala ning alistatuna, ent ta pole ikestatud ega mahasurutud, tuul pigem süleleb ja elustab rohuvälja – „tuuleta läheb maa haisema”, nagu ka Juhan Liiv kunagi tabavalt märkis. Looduses näeb „Piiri­riigi” jutustaja igikestvat substantsi, mille suhtes inimlik reaalsus on ajutine, mööduv. Ka inimlikkuse hädad ei ole looduse taustal enam lõplikult traagilised. Sellistes heitlikes oludes jääb alust rajavaks olemisviisiks kõhklus. („Harjutustes” ütleb Anton Nigov, et mõtlemine algabki kõhklusest.) Kõhklemises, kahevahel olekus (seismine piiril!), kus pole kindlat pinnast ja selget tõde, on võimalus, et avaneb tee välule, looduse ja sealtkaudu iseenda juurde, mis on sündmus, kus kogetakse midagi puutumatut ja õnnist. Selle juures püsida, seda harjutada, seda kaitsta, sellest teada anda – see võiks olla üks vabaduse ja mõtlemise ülesandeid, millel rajaneb autograafiline kirjutus.

 

Kui XX sajandi ajaloo traagikas on võimalik näha reetmiste ajalugu, mida Õnnepalu oli vaadelnud enne „Piiririiki” avaldatud essees Milan Kundera romaanist „Olemise talumatu kergus”, siis tolle käsitluse lõpus kirjutas autor: „Võib-olla on saabuva aja kangelane mitte Reetmine, vaid Truudus [—].”[19] See meenu­tab A. H. Tammsaaret, kes ühes oma viimases avaldatud publitsistlikus tekstis arutles samuti truuduse üle. Nüüd, taastatud vabariigi koidikul, kui tagasivaates avanes reetmiste ajalugu, pöörab noor autor oma pilgu tulevikku ja kummalise kokkusattumusena jätkab sellest kohast, kuhu oli jõudnud Tammsaare: kas ei võiks olla just truudus üheks võimalikuks „kõneks sündiva maailma suus”?[20] Vaadates tagasi „Piiririigi” suunas ja hoomates raamatuid, mis on autori käe alt seejärel ilmunud, võib vähemasti ühes mõttes truuduse osas kinnitust leida: ta on püsinud truu kirjandusele.

 

^[1] Teksti aluseks on ettekanne konverentsil „Viirastus piiril: idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik” – 30” 16. X 2023. Vt ka: J. Hellerma, Filosoofiaprofessori surm ja kirjanduse ülesanne. Sirp 23. IX 2022.

^[2] T. Õnnepalu, Armulaud. Vikerkaar 1989, nr 5, lk 2.

^[3] T. Õnnepalu, Armulaud, lk 8.

^[4] E. Tode, Piiririik. Tallinn, 1993, lk 92.

^[5] Sealsamas, lk 58.

^[6] T. Õnnepalu, Armulaud, lk 8.

^[7] E. Tode, Piiririik, lk 92–93.

^[8] A. Nigov, Harjutused. Tallinn, 2002, lk 93.

^[9] Vt: T. Õnnepalu, „Ja lahkuda polnud kerge”. Pisteline essee reetmisest (1992). Rmt: T. Õnnepalu, Ainus armastus. Valik esseid. Tallinn, 2011, lk 181–200.

^[10] E. Tode, Piiririik, lk 131.

^[11] T. Õnnepalu, Kirjandus on surnud, elagu… Vikerkaar 1990, nr 4, lk 93.

^[12] E. Tode, Piiririik, lk 131.

^[13] Sealsamas, lk 110.

^[14] E. Tode, Piiririik, lk 123.

^[15] Sealsamas, lk 24.

^[16] Sealsamas, lk 25.

^[17] Aare Pilv on arendanud sarnaseid mõtteid, analüüsides Õnnepalu loodusmetafüüsikat: „Õnnepalu igatsus on pigem, et inimesest saaks taimne/mitteinimlik eimiski.” A. Pilv, Masing vs. Õnnepalu, minasus ja elusus. Visand eesti loodusmetafüüsika piirjoontest. Rmt: Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad. Tartu, 2016, lk 63.

^[18] E. Tode, Piiririik, lk 131.

^[19] T. Õnnepalu, „Ja lahkuda polnud kerge”, lk 200.

^[20] Sealsamas.