Olen ikka imestanud teiste inimeste elulugude üle. Mõnel on see lühike, mõnel pikk, mõnel täis sündmusi, mõnel ühetaoline, aga alati elulugu. Alguse ja lõpuga ja kõigega, mis selle vahele jääb. Mul on vahel tunne, et minul ei olegi elulugu. On vaid elusündmused, mis on järgnenud üksteisele, ilma kindla suuna või tähenduseta. Just nagu mingi sigrimigri, peaaegu kaos. Kuigi tagasi vaadates aiman ses kaoses nägevat ka mingit korduvat mustrit. Oleks nagu tee, aga kust ja kuhu, ei saa päriselt aru.

Esimesel pilgul paistab, et minu elu lugu sellisena, nagu see on, on suuresti tingitud kooselust JK-ga. Kui ma ei oleks abiellunud temaga, vaid kellegi teisega või jäänud hoopis üksikuks, oleks paljugi võinud olla teistmoodi. Tegelikult olen ma elanud suure osa oma elust mitte ainult JK kõrval, vaid ka tema varjus. Tunnistasin meie suhte algusest peale tema vaimu enda omast vägevamaks, võtsin selle teadmiseks ja olin sellega rahul. Kui mind esialgu ka häiris, et meie ühiseid tuttavaid kohates küsisid nad minult esimese ja sageli ainsa asjana, kuidas JK elab, mida ta teeb, mida kirjutab jne, siis pikapeale harjusin, et nii käibki. Niikuinii tegelesin ma ise sel ajal põhiliselt pereeluga ning hiljem, kui tekkis juba rohkem omi ettevõtmisi ja sõpru kodust väljaspool, jagus ka jututeemasid rohkem.

Pikka aega arvasin, et meid JK-ga viis kokku juhus. Kopika kukkumine ja liisu langemine. See kopikas kukkus 1968. aasta sügisel Tartus. Tulime just Enn K-ga 21. Juuni tänava postkontorist saatmast pakki oma Poola sõbrale, kui nägime kuulutust, et ülikooli peahoones toimub JK loeng. Mõtlesime, kas minna või mitte. Huvitav oleks kuulata, mida ta räägib, aga niisama linna peal jalutada oleks ka hea. Otsustasime visata kopikat – las see valib. Kopikas kukkus poolele, mis käskis minna, ja nii me läksimegi. Ma ei mäleta, millest JK sel õhtul rääkis, vist midagi eesti rahvakultuuri ja soome-ugri teemadel, aga mulle tundus millegi­pärast, nagu oleks ta rääkides kahtlaselt tihti minu otsa vaadanud. Arvasin tookord, et kujutan seda ette. Mina muidugi teadsin teda ja ta luuletusi, mitmed neist olid mul koguni peas, kuid me polnud kunagi ühtki sõna vahetanud, isegi mitte ühes seltskonnas olnud. Järgmisel päeval seminarka lugemissaalis tuli aga JK minu laua juurde, kinkis oma separaadi ja kutsus juttu ajama. „Tahaks teada, mis inimene te olete,” ütles ta. Tuli välja, et ta oli mind tõepoolest tähele pannud ja soovis tutvust teha. Ja siin ma nüüd olen, aastakümneid hiljem, oma elu lõpul. Kus ma oleksin juhul, kui kopikas oleks sel õhtul teisele poole ­kukkunud, ma ei tea, võib-olla jalutaksin ikka veel Enn K-ga nüüd juba Rüütli nime tagasi saanud tänaval.

Kas aga olekski sel või mõnel muul juhul üldse midagi oluliselt teisiti? Mu loomus oleks ju ikka seesama, väikese alaväärsuskompleksiga ja marginaaliasse põgenev, aga samas piisavalt nutikas ning vajaduse korral ka ettevõtlik. Kõik mu huvisuunad – kunst, kirjandus, ajalugu – olid olemas juba enne JK-ga tutvumist, vaevalt et need ilma temata kuhugi kadunud oleksid. Kooliajal käisin usinalt kunstiringis, ülikoolis Kaljo Põllu kunstikabinetis, kuulasin Vaga ja Kangilaski loenguid, vaatasin vaimustunult Hermaküla ja Toominga teatritükke, lugesin luuleraamatuid, kirjutasin ka ise luuletusi sahtlisse ja mõned proosajutukesed, mis ilmusid ajakirjas Noorus. 1960-ndate aastate kassetipõlvkonna noored poeedid Paul-Eerik, Kaplinski ja Runnel olid mu paleused veel enne, kui kellegagi neist isiklikult tuttavaks sain. Ja mis puutub pereellu, siis teadsin alati, et tahan saada palju lapsi. Mida JK ses kõiges ikka nii väga muuta sai?

Oma elu olin ma tegelikult juba lapsena ette ära näinud. Mingit JK-d ses nägemuses küll polnud, seal polnud üldse midagi konkreetset, ainult teadmine, et elan kaua ja mul läheb päris hästi, kuigi ka ei midagi erilist. Olen üldiselt ratsionaalse mõtlemisega, esoteerika on mulle võõras, aga kusagil mõistuse hämaras tagasopis on mul mõned kummalised just nagu tagurpidi mälestused, mida ma pole osanud ega püüdnudki lahti seletada. JK sõrmuse lugu nende hulka päriselt ei kuulu, kuid on samuti piisavalt kummaline, nii et räägin selle siin ära.

Ühel päeval, kui me olime juba mitu kuud koos elanud, kuid veel mitte ametlikult abielus, andis JK mulle kuldsõrmuse ja ütles: „Kanna!” See oli perekonna­vapiga pitsersõrmus, mis oli kuulunud ta ammusurnud isale. JK isa, kellest juhul, kui ta elus oleks olnud, oleks saanud minu äi, pärines Poola väike­aadlikest, sealt siis ka vapp. Mu teoreetilise äia vapikilbil oli püstine kirves, kilbi kohal kroon ja krooni kohal veel teine kirves. Esimesel hetkel kahtlustasin, et tegemist on kuninglike timukate suguvõsaga, hiljem selgus, et nii see siiski päriselt ei olnud ning taolist kirvevappi omasid veel ka mõned teised rahumeelsed Poola perekonnad.

Muidugi märkasin ma kohe, et JK ütles: „Kanna!”, mitte et: „Ma annan selle sõrmuse sulle” või et: „See on nüüd sinu sõrmus” või muud taolist, aga ma ei teinud sellest välja. Lõpuks ei tea ju keegi ette, kuidas elu läheb, ja sõrmus oli ikkagi tema suguvõsa varandus. Kandsingi sestpeale kuldsõrmust vasaku käe nimeta sõrmes ega võtnud seda ka magama minnes või vannis käies kunagi ära.

Sõrmustega olid mul üldiselt halvad vahekorrad, olin need seni kõik ära kaotanud. Keskkooli lõpusõrmuse ja ülikooli lõpusõrmuse, ristiema kingitud ­sõrmuse ja enda ostetud sõrmuse ja kunagi leitud punase kiviga sõrmuse. Ega ma teadnudki, kuhu või kuidas need täpselt kadusid, nad läksid just nagu ise mu juurest ära. Ühel päeval ma lihtsalt märkasin, et sõrm oli tühi.

Seekord otsustasin olla hoolsam. Mulle tundus, et selle sõrmuse eest vastutan ma kuidagi eriliselt. Ja mitte ainult sellepärast, et see oli üks väheseid asju, mis JK isast järele oli jäänud. Ma aimasin juba ette, et selle sõrmusega tuleb mul oma elu ära elada.

Võisin olla kolmteist-neliteist, kui lugesin esimest korda Sigrid Undseti romaanitriloogiat „Kristiina Lauritsatütar”, mis räägib ühe XV sajandil elanud Norra naise elust. Viimase raamatu lõpus läheb elust väsinud Kristiina kloostrisse, kus aitab põetada tollal Euroopas möllanud musta katku ohvreid, kuni haigestub ka ise. Tundes lõpu lähenemist, võtab ta sõrmest oma laulatussõrmuse ja kingib kirikule, et selle eest loetaks eestpalveid ühele äsja lahkunud mungale. Kristiina vaatab oma nii võõrana tunduvat tühja sõrme ja mõtleb tagasi elule, millele see sõrmus ta pühendas – elule täis võitlusi, südamevalu, aga ka rõõme –, ning tunneb rahuldust, et sureb enne, kui sõrmuse jälg käelt kaob.

Karmi ja kauni põhjamaise maastiku taustal lahti rulluv kirglik ja traagiline armastuslugu, saagalikult vägevad karakterid ja sügav sissevaade inimloomusesse köitsid mu plikahinge sedavõrd, et lugesin Undseti romaani kui elu õpikut. Üks oluline asi, mida sealt teada sain, oli, et elu ei pea tingimata olema õnnelik. Elus on õnnelikke aegu, aga suure osa inimeste elu tervikuna ei ole enamasti õnnelik. Hoolimata sellest, et noorena usub igaüks, et tema oma saab kindlasti olema. Hiljem läheb aga kõik kuidagi teisiti. Ja teine õpetus, mille Kristiina loost kaasa võtsin, oli, et julge elada! Ära karda, ära poe elu eest peitu, ära jäta elamata, isegi kui see toob kaasa kannatusi.

Niisiis panin ma mulle antud sõrmuse sõrme ja hakkasin elama. Hüppasin pea ees vette ja hakkasin ujuma. Ujumist ma olin õppinud, elamist mitte. Õnneks tuli välja, et kõik oligi enam-vähem nii, nagu juba ette teadsin. Pikad argised päevad ja pimedad palavad ööd. Läbisegi hele õnn ja tume raskus. Paaril korral, kui raskus liiga raske tundus, tegin proovi sõrmust sõrmest ära võtta, aga see ei tulnud. Sõrmus hakkas vastu, keeldus lahkumast. Võib-olla oli mu sõrm aja jooksul paksemaks läinud ja sõrmus lihasse sooninud, nii et seda polnudki enam võimalik kätte saada. Võib-olla aga tahtis sõrmus mulle öelda, et alustatud teest ei tohi loobuda, see tuleb lõpuni käia. Ja varsti olidki jälle käes rõõmsad heledad argipäevad.

Mida vanemaks saad, seda kiiremini elu möödub. Aastad, päevad, tunnid, hetked. Ühel sellisel hetkel oli hoopis vananev JK see, kes tee pealt kõrvale astus, otsima midagi, mis leidmist väärt. Läks nii kaugele, et mu silm ei seletanudki teda enam hästi seal, kus ta nüüd oli. Arvasin, et ta ei leiagi enam tagasiteed.

Kui JK äraolek oli juba mõnda aega kestnud, märkasin ühel päeval, et mu vasaku käe nimeta sõrm oli tühi, sõrmust ei olnud enam. Kuidas see juhtuda võis? Ma ju teadsin, et sõrmus ei saanud niisama kogemata sõrmest ära tulla. Kuhu ta kadus? Otsisin läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad, algul linnakorteris, siis maakodus, kuigi aimasin juba, et sellest pole kasu. See pidi olema märk. Sõrmus oli ise otsustanud ära minna.

Olin sunnitud rääkima juhtunust ka JK-le, kes oma uuest elust ikka veel vahel ka vanasse sisse põikas. Temagi ei osanud asjast midagi arvata, kuid ta ka ei süüdistanud mind oma suguvõsasõrmuse kaotamise pärast. Ta tundus mulle kuidagi kurb, aga mitte sõrmuse pärast.

Nii läks mööda hulk aega. JK kodukülastused muutusid üha sagedasemaks, kuni ühel päeval ta teatas, et nüüd on lõpp, rohkem ta enam kuhugi ei lähe. Ega ta poleks jaksanudki, ta oli omadega päriselt läbi. Aga väljas oli suur roheline suvi, ümberringi kõik kasvas ja õitses ning tasapisi kosus ka JK. Isegi sedavõrd, et otsustasime hakata oma maamaja edasi kõpitsema ning panna pööningule uue plaatidest põranda. Pööningule oli aastate jooksul kogunenud kõiksugu vajalikku ja mittevajalikku kola: kohvreid, kaste suusasaabaste ja uiskudega, katkisi toole, vanu riideid. Nüüd kavatsesime mahutada sinna veel ka riiulid raamatute jaoks. Korralikku põrandat polnud pööningul kunagi olnud, jalge all tolmas aastakümnete praht ja liiv. Töömees pidi alustama põranda katmist järgmisel päeval, lastelaste kamp kasutas veel viimast võimalust pööningul prahis surkida ja seal mingeid omi salamänge mängida. Sõrmuse leidis pehastunud lauajuppide vahelt liiva seest viieaastane tüdruk ja tõi oma leiu rõõmsalt erutatuna meile näha.

Ei mina, JK ega ükski teine pereliige osanud välja mõelda, kuidas sõrmus sinna sattuda võis. Iga oletus tundus ilmvõimatu. Õhtul pimedas toas voodis lamades tuli mulle ühekorraga meelde kopikas ja ma mõtlesin, et võib-olla pole siin ilmas tõepoolest midagi juhuslikku, kõik läheb just nii, nagu minema peab, meile pole lihtsalt määratud sellest aru saada. Oli, kuidas oli, igatahes pistsin ma sõrmuse uuesti sõrme ja kannan seda siiani.

 

Rohkem Tiia Toometi lugusid kogumikust „Kirjad elust JK-ga ja ilma” Loomingus nr 5