Järjest sagedamini tulid meile elektronkirjad, mis olid adresseeritud emale. Ma helistasin talle – ta ei vastanud, helistas Lena – ema ajas mingit soga: talle ei meeldinud, et Lena oli astunud kirjavahetusse tema maja halduriga. Me tahtsime teada saada võlgnevuse summat, haldur suunas meid edasi raamatupidaja poole, too ei vastanud. Ema rääkis katkeva häälega, et naabrid sepitsevad tema vastu vandenõu ja ei meeldi talle see Zelenskõi.
Lena ei pidanud vastu ning läks koos Põnniga ema maja juurde „uurima, mis seis on”, nagu ta ütles. Mängisid lasteväljakul ja said tuttavaks Emma-nimelise naabrinnaga.
Kui Lena ütles, et ta on mu ema minia, ajas Emma silmad suureks. „Ja see on pojapoeg,” tutvustas Lena meie uhket Põnni. „Pojapoeg!” ahhetas Emma. Võttis välja sigareti ja ütles: „Istume!” Nad läksid lehtlasse…
Tundsin huvi, kust sinna lehtla tekkis.
„Emma mees ehitas.”
„Kas tal on mees?”
„Elukaaslane. Kümmekond aastat vanem, pikka kasvu, vuntsidega, turvamehe moodi. Emma räägib väga head vene keelt!”
„Räägib väga hästi juba lapsest peale.”
Ma mäletasin Emmat: pikk, ilusad õlad, blondiin, nii erinev oma kräsupäisest emast. Ema oli tal kräbe, napsimaias, mängitas valjusti ABBA-t ja nimetas ennast rootslannaks.
„Maja juures ehitatakse miskit…”
Väsimatud!
„Emma kurtis, et hiljuti ujutas ema nad üle.”
Üleujutamise lugu tuli meile ebameeldiva uudisena, sellesse põimus orgaaniliselt väike seiklus torujüriga, kelle ema jättis kodus omapäi kraaniga jändama, ise aga jooksis tööle: korteriuks oli päev otsa lahti (nüüd me saime aru, milleks talle torujüri tarvis oli).
Emma rääkis, et elanikud tahavad võtta laenu maja täielikuks renoveerimiseks.
„Nad on sellest juba kümme aastat rääkinud…”
„Emma on kindel, et uue halduriga läheb asi käima.”
Emale pole seda loomulikult tarvis (ja meile pole seda samuti tarvis: ema probleemid on minu probleemid), majahaldur luusib aina ringi, prõmmib uksele, ema lahti ei tee.
„Ma olen tead millest aru saanud: su ema jättis meelega kommunaalid maksmata, et maja ei saaks laenu, võlgnik rikub üldpilti.”
„Ohoo, kui kaval!”
Haldur lõi küüned Lenakesse: „Kas teie teate, kus on see imelik naine seitsmendast korterist? Teate, et ta ei viibi peaaegu kunagi kodus! Kus ta on?”
„Sellel mehel oli vilav pilk,” tähendas Lena.
Ma uurisin järele: Kevin töötab minu tuttava produtsendi filmistuudios. Kui ligistikku me elame!
„Sa ütlesid, et see vend justkui ehmatas…”
„Mulle tundus nii.”
„Tundus?”
„Ei, ma olen kindel, et ta tõmbus pingule, kui ma tal nööbist kinni võtsin…”
„Kevinil?”
„Ei, korstnapühkijal.”
„Milleks?”
„Et õnne tuleks.”
Korstnapühkijale olla see väga meeldinud. Hirmpikka kasvu vanem imposantne onkel, rääkis väga head vene keelt. Mees vedas näole naeratuse, kui kuulis nende seinte vahel inglise keelt (sest see on kuur, see Kopli osa, kus tänavatele on pandud nimed põllukultuuride järgi), ja näitas suuri kollaseid hambaid. Vaat siis Lena võttiski tal nööbist kinni…
Pagan, ma lausa näen, kuidas Lena äkitselt ohjad enda kätte haarab ja keerutab nööpi, keerab neid kõiki ümber sõrme, need aga seisavad ja on valmis tema pilli järgi tantsima. Lena pommitas Kevini oma ingliskeelsete kirjadega oimetuks, juhendas korstnapühkijat, häbenedes hirmsasti segadust mu ema majas, mistõttu vaterdas lakkamatult, korstnapühkijale ta meeldis, selles ma ei kahtle, Lena on tema silmis kaunitar, näeb oma viiekümnest kõvasti noorem välja, Lena ütles talle mitu korda, et siin peaaegu ei elata, ja korstnapühkija sai aru: jah, jah, ahi tuleb konserveerida… niiviisi ei saa jätta… seda ei tohi kasutada… pole kümme aastat köetud… tuleb konserveerida… (Aga küllap ise mõtles: selliseid naisi, kes elavad sellistes korterites, tuleb konserveerida, aga selliseid nagu sina tuleb kütta, kütta tulikuumaks!)
„Ma ei jõudnud midagi välja uurida. Kevin kaebas, et keldris on hiired, ja lasi jalga.”
Mu mõtted suundusid keldrisse…
„Ei, keldrisse ma ei roni. Vaevalt ema meid sinna laseb…”
„Ema oli nõus,” sõnas Lena.
„Tõesti?”
„Jah.”
Ausalt öeldes seda ma ei oodanud.
„See on tohutu nihe! Mis tal hakkas?”
„Mu meelest saab ta aru, et asi käib tal üle jõu.”
Arutasime tasakesi edasist tegevuskava.
„Kui palju seal võlga on, nelisada?”
„Natuke rohkem vist.”
„Hästi, maksame rohkem…”
„Naabrinaise sõnul räägib su ema kõigile, et tal pole kedagi.” Lena heitis minule pilgu, ma tegin ükskõikse näo. „Räägib, et poega pole,” lisas Lena.
„Mulle see sobib.”
„Või talle sobib… Kui vanal naisel pole kedagi, siis mis võib temaga juhtuda? Mõtle!”
Ma ei kostnud midagi.
„Sõidan homme uuesti sinna,” ütles Lena.
Kuid järgmine päev oli kohutavalt lämbe.
*
Minu ema, Ljuda-memm, Kyme sibüll, Harbini ööliblikas, päeval sündinud Tiiger, isevärki kalmistu asukas, naisekehas Pljuškin, kahe näoga Janus, Kaksik, puuhoroskoobi järgi Saar… Ta jättis jälle kõik tegemata! Palusime kotid mujale tõsta – ta ei tõstnud, keldrivõtit ei toonud, raha ei maksnud. Tuhandeeurone võlg läks kohtusse.
Lena pidas Luminori panga juristiga vapralt läbirääkimisi, sai ajapikenduse, kandis üle minu viissada eurot – niiviisi mangusime välja kolm kuud ülejäänud summa tasumiseks, millest teatasime mu emale, nüüd tuleb teda rangelt kontrollida, sest kahe näoga Janus teeb üht, aga saarepuu soovitab teist, Pljuškin tõstab kotte ümber ja tassib selle, mille me välja viisime, majja tagasi, esikuvaip mädaneb, kuid see on ju nii hinnaline – saja-aastaste mälestuste rull, selle võib lahti rullida, sinna pikali heita ja kujutleda, et see on Oscar Wilde’i Pärsia vaip, mille mustri järgi võib minna Readingi vanglasse, sellal kui isevärki kalmistu asukas jookseb lagunemist nautides ühest töökohast teise, trammist bussi peale, tundmata vähimatki vastutust gaasikraanide ega ahju eest, kuuri eest, mis tuleb maha võtta, ega keldri eest, kust tuleb sodi välja viia, laest aga langeb liblikatena värvi ja krohvi ning äi räägib, et parem oleks siin hingata läbi respiraatori, sest õhus on tolmu, see on vaevu nähtav, kuid täiesti olemas, seda on tunda, nagu ka kõdunemist, küllap kasvab kuskil ka vamm, hallitus, ämblikuvõrgud ja põrandal ukerdavad mutukad, millele Pljuškin sülitab, nagu ka Janus, nagu ka Kyme sibüll, kes on kindel, et september saab läbi ja horoskoop näitab talle rohelist tuld teistesse maailmadesse, et vajaduse korral võib alati leida veel ühe töökoha, ja see on väga hea, räägib sibüll, et te mu krediitkaardi eest ära maksite, suur aitäh teile muidugi teie vaeva ja muretsemise eest, ütleb Saar, kuid ikkagi, parandab teda kahe näoga Janus, oleks võinud mitte maksta, sest tähed ütlevad, et oktoobris muutub kõik, ja oleks võinud maksmata jättagi, linn vajub aegapidi vee alla…
„Noh? Kuidas meil läheb?” küsis ema jalakest kiigutades.
Lena oli ta oma kabinetti meelitanud, diivanile istuma pannud ja lahendas arvutis tema jamasid; rahulolev ema naeratas nagu oma lemmikhomöopaadi vastuvõtul, kelle juures ta sageli käis, ostis talt salve ja kreeme.
„Teate, mitte eriti… Tundub, et praegu kisub kõik viltu, me oleme mingisse auku sattunud ega pääse sealt enam kunagi välja!”
„Ah, mis sa nüüd! Kõik saab korda. Küll näed. Mul on ikka nii: halvasti, halvasti, siis aga järsku hopp! ja kõik on jälle hästi!”
„Ei, teate, iga päev ligi tuhat uut nakatunut, seitse surma – iga päev. Korstnapühkija peab teie ahju uuesti vaatama. Kaheksakümmend eurot Emmale. Kuuskümmend Ivarile…”
„Ivarile kandsin ma üle: kolmkümmend!”
„Aga miks kolmkümmend? Kui vaja oli kuuskümmend!”
„Noh, ma mõtlesin: olgu seekord kolmkümmend. Ülejäänu hiljem.”
„Ei, miks te niimoodi teete?! Ma ju leppisin kokku…”
„Las ootab.”
„Ta on juba aasta otsa oodanud!”
„No siis ootab veel.”
„Ei, me ei pääse sellest august iial välja…”
„Millisest august? Millest sa räägid? Ära liialda! Mulle ei meeldi hästi su pessimistlik meeleolu. Nii ei tohi!” Ema mõtles viivu ja lisas: „Ah, sa oled lihtsalt väsinud… Varsti tuleb päike välja ja kõik saab korda!”
Ta lubas meile, et klaarib kõik ära, kuid mina ei usu. Kyme sibüll annab mulle keldrivõtme ja ütleb, mida välja viia, mida alles jätta, kuid kohemaid sekkub Pljuškin: keldrist ei tohi midagi ära viia! (Aga komisjon seisab juba uksel.) Tal pole aega, tal on kolm töökohta – Harbini ööliblikas lehvib ringi, teda on raske kätte saada, kuid ma räägin Emmalt keldrivõtme välja, palkan titaanpõlvedega jõmmid, nad tassivad keldri tühjaks, pole viga, küll maksan kuidagi ära, pärast mõne võla klattimist jääb natuke raha järele, pealegi ootame veel honorari, aasta lõpuni peame vastu, kui ei tule mingeid üllatusi.
Niisiis, ma suundusin tema poole, et võtta vastu gaasimees: tuleb näitusid võtma, kilpi, kraane, torusid kontrollima – punkt-punktilt. Lena kinnitas mulle, et ema on tööl, ma pabistasin, et me põrkame kokku, ei teadnud, kuidas ta käitub, ta on hakanud minusse vaenulikult suhtuma, mulle tundub, et selle põhjuseks võib olla mu väline sarnasus isaga, mitte näo, vaid keha poolest, olgugi et olen proportsioonidelt isast palju väiksem, oleme siiski ühtemoodi voolitud: sama kasvu, olen juba sama õlakas, samad käed – minul mitte nii tugevad, mitte selline kämmal, mu ranne on peenem, sõrmed sihvakamad, tean, et sellise kämbla üle nagu isal oleks igaüks uhke olnud, mina aga mitte, olen oma väikese käega rahul, ka õlad ei ole mul nii ümarad ja rind ei ole nii kummis, kõht on palju väiksem (selle üle tunnen uhkust!). Ma olen alati tahtnud olla kõhn ja habras, kuid looduse vastu ei saa. Kolmandas klassis hakkasin oma keha põlastama: riietun kooliminekuks, vean koolipükse jalga ja põlgan oma jämedaid kintse, nööbin pükse kinni, puudutan kõhtu – ja vihkan. 2003. aastal, kui ma Norrast tulin ja vanaema mind nägi, mõistsin ma pilgust, et ta oli esimese hooga pidanud mind isaks, oma pojaks. Isa suri 2000-ndal, vanaema jaoks oli see nagu eile. See kestis hetke, kaks, mitte rohkem. Ma astusin tuppa, vanaema vaatas mu poole, tema nägu võpatas, tõmbus pingule, siis aga kortsud lõtvusid ja ilmus naeratus – see naeratus, millega ta mind ikka vastu võttis. Ma sain kohe aru, et ta oli minus oma poega näinud.
Keha on peale jäänud, nüüd sunnib see ka ema nägema minus isa; ma olen ema silmis osa sellest maailmast, millega ta peab leppimatut võitlust.
Haarasin vihmavarju kaasa, otsustasin, et niimoodi on lihtsam – vihmavari varjab mind majade silmaaukude eest. Kuid probleem polnud majades ega inimestes, kelle tähelepanu ma vihmavarjuga tõmbasin, süüdi olin mina ise: heitsin ühtepuhku ümberringi pilke ja nägin, et majad ja puud lasid end paista teistsugustena, kogu ümbruskond teeskles. See oli muutunud. Uued teed, kenasti värvitud, kividest laotud, piirete ja aiakestega ääristatud. Palju rohelust, kõik on ilus… Tühjagi! Mind juba ei peta… Küll mina tean teie sisu…
Ema maja ei olnud põrmugi muutunud: vähemalt sina ei valeta mulle, isegi kui üritaksid, siis mina end petta ei lase. Ma seisin mõnda aega trepil, trepikoja võtit mul polnud, ärevil naabrinaine lasi mu sisse: väike küla, inimesed puurivad siin maaelaniku pilguga, lähenes kartlikult – ei, ma ei ole gaasiinspektor, siin elab mu ema, ma tulin tema juurde, siin on võtmed… Naine ütles, et pole mind kunagi näinud… kuid tegi lahti… Miks ta siis avab mulle trepikoja, kui ta nii ärevil on? Ma elasin selles majas veel enne tema sündi…
Ema juures oli segadus, kuid midagi oli veel, midagi rusuvat…
Ma lubasin endale, et täna ei puutu midagi, kuid hakkasin asju ümber tõstma, et leida istumiskohta, siis nihutasin taburetti, panin salvrätid ära, nägin, et raamatud seisavad valesti, paigutasin ümber… ja läks lahti…
Koristasin mitu tundi! Gaasimees lasi end oodata, ma käisin kolm või neli korda trepikojas ja väljendasin valjusti eesti keeles oma nördimust: kas see gaasiinspektor tuleb juba ükskord või ei?… Kaua teda ootama peab, ah?… Kas ta teie juures juba on käinud?…
Emma vaatas mind nagu kummitust, maigutas suud ega saanud sõna suust, silmad ei pilkunud, nagu nukul! Niisugust kangestust polnud ma ammu näinud.
Läksin korterisse tagasi ja aja täiteks koristasin. Ema oli oma korteri muutnud sodilaoks. Köök oli ilge: mõni ime, et ta ei suuda seal süüa teha – mitte keegi ei suudaks! Ma koristasin ja mõtlesin miskipärast jaapanlastest, tavalistest jaapanlastest: näeks nad seda kas või ühe silmaga!… Jah, mulle kuluksid praegu ära kaks jaapanlasest abilist!… Selles vaimus mõtlesin ma asju ringi tõstes, täitsin kilekotte ja mõtlesin: muidugi on lihtne kõike käest lasta, kui sulle ei kuulu midagi, mina poleks siin samuti elada suutnud, see korter kuulub neile – vanaemale ja vanaisale, esemed ja seinad kuulasid nende sõna, ajasid ema minema, oleks pidanud kohe remondi tegema ja sellise, et eelmisest elust poleks vähimatki jälge järele jäänud, mitte haisugi!… Kuid ema ei teinud midagi, mingisugused kleepsud siin ja seal, tõi meie kapid sisse, minu tooli, kuid see kõik ei pidanud vastu, meie kergekaaluline elu versus memme-taadi stalinlik kord, ning ema andis alla, lakkas siin elamast. Kerge on elada kusagil seal, väljamõeldud elus, mis oleks nagu kiiruga kokku klopsitud: jookseb muuseumi ja peseb end tualetis, või humanitaarinstituudis – tuleb, koristab… siis käib pesemas ja üksiti jääb sinna ka ööbima! Siin aga kattuvad asjad tolmuga, kõik esemed on kuidagi rasvased… Kreem, rasv, hallitus… Pesin käsi kolmkümmend kolm korda! Tema toa ukse taha oli kasvanud mitmekihiline ämblikuvõrk – tähendab, ükskord ta lükkas ukse poikvele, loopis sinna hunniku sodi ja jättiski irvakile, ja kasvas peletis, sihukest ämblikuvõrku ei näe filmis ka mitte! Ma koristasin kõik ära. Ja tõstsin siin-seal raamatuid ümber, nördimusega: ema oli rikkunud minu lapsepõlvest saati kehtinud korda. Ükskord ma juba panin siin raamatud paika, jälle oli kõik segamini aetud. Raamatud peavad seisma niiviisi, nagu nad seisid nendel riiulitel meie korteris – tolles korteris, kus kunagi seisid need kapid, tolles korteris, millest ema kunagi lahti sai. Ja sellest saab ta ka lahti. Nüüd tean kindlalt. Saagu pealegi! Mina pesen oma käed puhtaks. Ema, sa oled täiesti vaba ja võid teha kõike, mida su hing ihkab. Isegi kui sa eksid. Isegi kui läheb hullemaks. Siin pole võimalik elada. See korter kuulub seniajani ema vanematele. Emal ei ole iial olnud midagi oma, mitte midagi peale roheliste kaantega Puškini, kust sa mulle ette lugesid… peale Lermontovi… Gogoli… keda sa armastasid ennastunustavalt, jumaldasid pimesi… Ja mulle aitab sellest, minu mõõt sai täis, meil pole olnud ega ole midagi peale õigesti riiulitel seisvate raamatute, mida ma olen lapsest peale harjunud vaatama… Ma vaatasin neid, kui lamasin väiksena voodis, ma toibusin palavikust ja nägin raamatuselgasid, klammerdusin pilguga nende külge… Ma tunnen neist igaühte, sa oled kõik laiali loopinud! Kõik on valesti! Kuidas nii saab?!
Kui lasin gaasimeest sisse, nägin natuke ka Kevinit. Kevin paistis mulle kahtlane. Ma jälgisin teda läbi uksepilu: Kevin tuli gaasimehe järel trepist üles, tahtis kangesti veenduda selles, et gaasimees sisse lastakse, ma ei hakanud temaga vestlemiseks välja minema, paotasin ust, lasin mehikesel sisse tulla ja silmitsesin läbi pilu Kevinit: ahaa, Kevin, siin sa oledki… Mnjaa, Lenal on õigus, silmad on sul nõutud ja uudishimulikud – tahaksid ligi tulla, kuid ei tihka. Tardusid trepil, vahtides ust: lasid õige hetke käest.
Gaasimees oli naljakas, temast õhkus inimlikku soojust; millegi kallal norimata varustas ta kõike tasaste kommentaaridega, mõtlike ja kentsakatega; ta liikus aeglaselt, justkui kartes midagi maha pillata või katki teha, ehkki ise oli väga väike, isegi habras, kuid täiesti elav ja ehe. Ma mõistsin imestusega, et polnud ammu seisnud inimese kõrval, kes tunneb oma ala läbi ja lõhki, kasvab sellega kokku, võrsub sellest ja sukeldub sellesse vabalt, ilma vahemiketa olekute vahel. Ta kõneles meeltliigutavalt torudest ja ahjulõõridest, millised võivad praod olla, kus ja miks need tekivad… Meeldiv pehme vene kiirkõne, meil juba sisuliselt hääbunud.
„Üks kraan lekib,” seletas ta. „See vana kraan, veel nõukogudeaegne, gaasiveesoojendi toru küljest. Lõigake see täitsa ära ja toppige siin kõik kinni.”
Ma küsisin, kas ta tõesti haistis.
„Ei, mismoodi, ninaga?” Ta muigas ja näitas seadet. „Ninaga ei tunne. Praegu veel ei tunne, aga läheb aasta-kaks ja tunnete.”
Niipea kui ta lahkus, jätkasin ma koristust, midagi sattus tingimata pihku, hajutas tähelepanu. Siin olid vanad fotod, mida ma polnud veel näinud: vanaisa, veidi aega enne surma, seisab kalmistul, toetudes hauakivile, millele on juba tahutud tema nimi, vanaema nime juurde. Ta seisab niimoodi, vaatab niimoodi… nagu teda kisuks maa poole, kohe-kohe kukub maha. Vanaema on kirstus, ema nutab tema kohal; nüüd viskab ema mulda… Kes pildistas? Niimoodi mulda pildistada… Ära siit! Viisin välja kogu korjatud prügi ja hakkasin astuma – mööda Kopli tänavat… Kurat, aga siin on tõeline sügis käes, lehed kõik puha maha langenud, Kungla tänaval on kõik paplid maha võetud, mitu maja lammutatud, kuurid samuti läinud – ja tänav on avaramaks muutunud. Balti jaamas istusid kaks prükkarit selle hoone trepil, kus kunagi oli Skoone hotell; üks näitas teisele haava oma pruunil jalal.
*
Aeg kaob askeldustes. Ema maja juurde toodi konteiner – tuleb kiiremas korras praht välja viia, kelder tühjaks teha, niipalju kui mu jalad seda teha võimaldavad. Naabrid olid juba oma kola kokku vedanud ning kui ma tassisin keldrist välja oma esimesed kotid, tuli mu juurde üks kööbats, otsekui Vasja Ložkini pildilt jalga lasknud, ja porises ähvardavalt, et ärgu ma siin kuhjaku midagi, „konteiner on kõigi jaoks, teistele ei jätku…”. Ta rääkis justkui rinnahäälega, katkendlikult, otsekui sõnu välja lükates, ja ei vaadanud mulle silma, põrnitses päikesepõimikut ja vajutas pilguga, tema huuled vaevu liikusid. Kasvult oli ta mulle lõuani. Ma kinnitasin talle, et kogu prahti me välja viia ei kavatse: meie juurde tullakse ja viiakse kotid ära. „Mis hinnaga?” küsis kööbats kohemaid, ma vastasin: „Viiskümmend eurot kahekümne koti eest.” Elu temas kustus, silmad klaasistusid: „Mida?! Viiskümmend eurot?! Ma viskan ise teie kotid välja kolme kümpsi eest! Las ma…” Ta oli valmis mul kõri läbi närima, ütlesin, et meil on juba kokku lepitud. Ronis välja tema naine, sama tige ja väike, sikutas meest küünarnukist, tüüp unustas minu ja kukkus valjusti naist sõimama, kuna too segavat tal sehvti teha. „Lollakas, ma peaaegu et leppisin kokku!… Peaaegu et rääkisin ära!…” Mutt lükkas nässaka korterisse ja tassis ise kola konteinerisse, vahtides mind väga vaenulikult, justkui ma oleks tema tolgust mingile pahateole ärgitanud. Naine oli oma mehe sarnane: ka lühike, samasuguse suupraoga, samasuguse raske pilguga. Kust nad välja ilmusid, ma ei tea; kaheksateistkümne aastaga, mis ma olen siit ära olnud (käinud kord aastas, mitte sagedamini) on elanike koosseis jälle vahetunud; raamatupidaja üüris oma korterit indialasele, kes oli kõigist kõige süütum ja varmam naeratama, ülejäänud elanikud käisid ringi, tuimusepitser näol ja udu silmis.
Tuli noormees (kadestamisväärselt kergejalgne), viis sodi prügimäele. Kui ta oli ära sõitnud, tegin südame kõvaks ja laskusin keldrisse…
Kaapisin välja hunniku kilekotte, täis ei tea mis prahti, viskasin minema roostes drelli, ämbritäie naelu, jupp aega kulus roostes vikati väljatirimiseks (pähe tikkus nekrorealismi vaimus foto), tassisin välja suure kastruli, täis vanu jalatseid, kottide viisi konservikarpe, vanu pehkinud riideid – kusjuures mulle meenus, kuidas olin neid kandnud, ma käisin nende särkidega instituudis. Olid seal ka ema tööriided, nende järgi võiks koostada tema töökohtade ajaloo: Norma, ABB, Elcoteq. Tool, millel ma olin teinud koolitükke, ajas kõvasti jalgu vastu. Olnuks see kellegi teise kelder, oleks kindlasti kergem lohistada olnud. Järsku nägin kirjade patakat… Ei uskunud oma silmi – tuttav käekiri… D-lt, külma majja… Issand! „Armas!”, „Mu vaene Cincinnatus!”… Lugesin ainult paar rida: eile ma lugesin Milan Kundera „Elu on mujal”… Ei! Toppisin need õuduses kolme kilekoti sisse, tuli välja korralik pakk, pistsin vanasse ämbrisse, peale puistasin prügi ja viisin konteinerisse, tõstsin seda hirmsa pabinaga, kujutades ette, kuidas keegi nendest kuradi naabritest haistab kuuenda meelega, pistab oma nina sellesse pakki, viib koju ja hakkab lugema.
Läksin keldrisse tagasi, jätkasin müttamist, korraga pudenes välja veel kirju, pabereid, väljalõikeid ajalehtedest… otse mu jalge ette, nagu muinasjutus, ilmusid mu vanad mustandid – üheksakümnendatest aastatest! Ei või olla…
On reetmised ja valed
loonud ringi häbiväärse…
Toob verev udu väljakule
kiivreid, keepe, maske,
ja relvi kantakse mu poole,
lippe, kotte raskeid.
Oh sõber, anna käsi!
Mind suitsust, tulest välja
sa juhtimast ei väsi
ka siis, kui annan alla.
Ma ju põletasin selle kõik ära! Mis jama see on! Kägardasin rohkem lugemata kokku, toppisin ema riideid täis kotti, peale veel tükk briketti, viisin välja, vinnasin kirjade ja muu paberipahna otsa, peale panin telliskivi, selle peale kõliseva teekannu (ei hakanud sisse vaatama), ja ikka oli tahtmine leida veel midagi rasket. Kolistasin, laamendasin – hiired vupsasid välja ja sibasid mustade meteooridena ringi.
*
Kui ema sai teada, et kui ta viie päeva jooksul tuhat eurot ära ei maksa, kutsutakse ta kohtusse, siis haaras ta telefoni ja helistas vennale. Mitte mulle, mitte Lenale, vaid oma vennale. Kuulanud ära ema lühikese, kuid mõjuvalt väljendusrikka aruande (temavastasest vandenõust, ehkki tema ise ju jättis maksmata!), vastas onu emotsionaalselt.
„Ma ei või seda rohkem kuulata. Ma ei saa millestki aru. Mis sul seal toimub? Jälle raha! Nüüd tuhat! Mul pole niisugust raha. Mul on ükskõik, mis teie korteritest saab. Saage neist lahti ja elage metsas, kui ei oska rahaga mõistlikult ümber käia!”
Esiteks, mulle meeldis see mitmus: ema, mina, mu naine ja Põnn – meie oleme need, kes peavad minema metsa elama. Suurepärane. Mingisse puidust majakesse metsa sees, mille ta on endale kokku mõelnud. Kust tekkis tema kujutlusse metsamajake, kuhu meie võime elama minna, seda mina ei tea. Ma tean vaid, et kui Kyme sibüll kaotab oma korteri, siis kaotame meie enda oma, sest tema korter on tagatis, ilma milleta meie laen muutub kehtetuks, doomino printsiip: üks kivike kukub, selle järel teine. Mingit metsamajakest meil ei ole. Minna pole meil kuhugi. Onul on sellest kama. Ja olgu pealegi, lõpuks me kuulsime mitte poisi, vaid mehe häält ja teame nüüd, et Kyme sibüll ei peaks viimases hädas temale helistama, parem ärgu helistagu üldse kuskile, horoskoopidest on ka rohkem tolku, ausõna.
Teiseks, min danske onkel eirab täielikult oma vanema õe psüühikahäiret, kusjuures on eiranud kogu elu ja see on peamine, onu ei tunnista, järelikult ei saa kunagi aru, et just vaimne häire on põhjustanud selle segaduse arvete ja muu pahnaga, mida me üritame ema korterist välja viia (kaheksa telefoni, viis telefoniteenuste paketti – kakssada eurot kuus, võlg maksuametile on jõudnud üle tuhande euro – ja see on alles jäämäe tipp). Mida usinamalt me kola välja viime, seda püüdlikumalt ta oma prügimäge kuhjab. (Terve kapitäis kahtlasi aksessuaare.) Mida rohkem me tema asjades kaevame, seda rohkem tõuseb pinnale arveid ja võlateateid ning seda hirmsamaks lähevad arvud.
Vene keelest VERONIKA EINBERG
