Tarmo Tuule: „Mine värsse! Tuuletused 1992—2012”.

AS Ajakirjade Kirjastus, Kanavere, 2013. 48 lk.

 

Vähemalt sama kaua kui värsse kirjutanud, on selle koondkogu hõngu raamatukese autor koostanud ja toimetanud ristsõnu. Ent vahel oskavad ristsõnakoostajad oma küsimusi nõnda seada, et elusolendidki osutuvad asjadeks. Sama keelepruuki rakendades on peatoimetaja Tarmo Tuule „Ristiku”-ajakirjade peres lihtsalt „asi, mis toimetab päid”. Tuttavate peade sekka sattus tänavu ka üks sõnaseadelt Tuule alluvat Mardikat meelestav Kantpea, kes koostas „Ristiku” avanumbrisse ristsõna. Ei olnud ta tuvi ega tihane, nagu ühes Villu Tamme luulekogus, vaid hoopis Immanuel Kanti truu jünger… „Sorlimeki plät, mine värsse!”, kostab seepeale Tarmo Tuulest ja Villu Adolf Tamme Mardikast koosnev „Ristiku” luuletajate kahendkoor. Akvaarium, millest Villu räägib Tarmo õblukraamatu tagakaanel, püüdis heli kinni!

Samal tagakaanel sedastab autori siiani roostevaba „meiecundimees” Jürgen Rooste, et Tuule on „eesti absurdiluule põrandaalune klassik”. Ehk olid nad Soomes koos põranda all? Nii või teisiti — elu absurdist toituv absurdist võib Tuule küll olla, aga klassik ei ole ta ometi, pigem tubli revolutsionäär. Õnneks! Sest 20 aasta jooksul läheb tavaluuletajagi põranda all oma „lähimate võitluskaaslaste” hiirte ja rottide nahka, klassikust (kes reeglina on eakas) rääkimata.

Tegelikult pääses Tarmo üksnes tänu juba mainitud akvaariumile ja ühele Irvik-Jänesele, kelle ta salaja üle piiri toimetas ning kes põranda all teab-kust ilmunud kana maha murdis. Linnu veri voolas sealtsamast kogemata leitud klaaskasti, mis mehel õnnestus põranda peale hiivata. Ta toimetas kasti tuulevaiksesse kohta ja pani nähta­matu käekirjaga täidetud värsilehed tema kodust Kose valda meeldetoovasse kanaverre likku, oodates luuleridade ilmumist. Üks kahest — kas oli tekste algselt rohkem või ajas akvaarium üle ääre, aga koos siinse luulekoguga tõusis verest terve Kanavere-nimeline kirjastus. Kes ei usu, see mingu ise värsse ja proovigu, kuidas koolituseta treialil salmide treimine sujub.

Tarmo Tuule on koolitatud filoloog ning seeläbi lähituttav nii Anna Haava luule kui ka Roland Barthes’i omaaegse menukiga „Autori surm”. Mõlema suhtes ilmutab ta demonstratiivset aukartust. Pidades meeles Haava värsiridu „luule, see ei tule tuulest”, ei nimeta Tuule oma salme mitte luule-, vaid tuuletusteks. Kuna sõna „tuuletus” väljendab teatavasti tuule puudumist ehk ilma tuuleta olekut, siis jõuamegi autori surmani. Väga sõnatundlik ja täpne Tarmo Tuule ei vaidle kirjanduslooga, vaid suisa toonitab autorimina taandamist tekstidest, lastes tuuletustel omatahtsi tuulata. Kuid olgu. Vähemalt ei ole luule siin „tuulest viidud” ja luuletus ei tähenda luulest ilmajäämist. Kui on valgust, siis me vajame ikka „leiba ja tsirkust” (lk. 8). Ja neid pakuvad värsseläinud tekstid küllaga, eriti tsirkust. Mis luuleleiba puutub, siis minu maitsemeel tajub sel tükati argise proosakukli maiku, kuid ajagem kõik paksude koondtelliskivide murdmisest saadud luulemürgituse kaela!

Ja ärgem unustagem jänest, tänu kellele see värsimärkmik üldse ilmus. Tänutäheks põranda all tehtu eest joonistas „Mine värsse!” autor tolle pikkade vurrudega irvhamba üles ja pani oma raamatu kaanele. Aga nii toimekas elukas ei püsi ju paigal! Õigus on väidetaval eluteadlasel Lennart Hiirel, kes oma lõppsõnas „Tuulelugu” (või siiski „Tuule lugu”?) nendib: „Kaane­jänesest piiratud autor lahti ei saanudki.” Olgu piiratusega kuidas on, kuid jänes lihtsalt irvhammustas teose viieks eri tükiks, pani igale neist juurde oma pildi ning kordab kui mantrat: mine värsse, kao värsse, keri värsse, kebi värsse, tõmba värsse! Unustamata kordagi lisamast tiitlit „luuletaja”. Ehkki Tarmo Tuule püüdis algul ka Irvikul pead toimetada, pidi ta lõpuks ometi alla vanduma.

Et luuletus tähendab rahvasuus tihti luiskamist, siis on tuuletus mõnikord ka tuiskamine. Nii tuiskab üks ajast mahajäänud tekst lk. 23, et „kordamine on tarkuse ema”. Ammu enam ei ole! Kordamine on tarkuse VÕÕRASEMA. Kuid endistviisi teeb harjutamine üksnes harjutajaks ja noppimine noppijaks (lk. 26). Lennart Mere ja Erni Hiire ristsugutisest Lennart Hiirt kloonides kadusid autoril need tarkused paraku tuulde. Üht elutruud kirjanikku teisega ristates lootis ta kloonida eluteadlast (bioloogi?), aga välja tuli püüdlik järelsõnastaja.

Ometi lõi Jumal kord niihästi ilmamaa kui ka Darwini teooria (lk. 34) ning kusagil on üks Poetess jälle vormist väljas, sest õgis poole ööni novelle, endal mitu romaani pooleli. Kui aga hea sõber pakub joogiks röga (lk. 6), siis olgu veeuputus või maoloputus! Pidu käib, kuni jõuluvana paneb paki maha (lk. 36). Ent sooline võrdõiguslikkus üle kõige! Kui ropud mehed (luuletajad) pillavad teineteisele vaid mõne sõna, siis „Sõltumatute naiste lööklaul” kaigub üle kahe lehekülje (lk. 42—43). Ehk ongi see absurdiluule, mida keegi ei tunne? Lisalehte täitvad igikehtivad luuletõed aga tuuletab kokku ikka lapsesuu: „emme / issi / kaka / pissi.” Selge ja alati tõene.

Lõpetuseks loodan, et ei selle kirjatüki lugeja ega ka kanaverest pakil tuuletaja ei saada mind suisa Kuu peale. Kuigi hiljuti oma elu ümmargust verstaposti märgistanud Tarmo Tuule juba haistab „kosmodroomide imalmagusat aroomi” (lk. 20), ei ole ma sobiv astronaut, isegi ajakohane velonaut mitte. Tuulele endale aga on „Ristiku” õienuppude peatamise (sõnast „pea”) kõrval jäänud ainult üks võimalus: minna luulega lõplikult „sina” peale, kas siis tuulega või tuuleta. Muidu tuleb Keskeakriis ja teeb tonti!