Ka pimedas

mõnikord kõdistab mind musträsta kädistamine
ja puhkengi kuidagi naerma.
mõnikord näen, et käin taas sõbrannaga karjas,

taas on põllul pikutada nii soe
nagu riidekappi tukkuma pugenud kassil.
siis värisen,

sest mälu on hoiatus.

mõnikord tundub, et igaüks on veidi
nagu õe haige jalaga kukk,
kes valusa jalaga valguse kätte komberdas,

et ikkagi öelda: tere, valgus.

mis siis, et kanad ta sisse piirasid,
teda nokkisid ja kitkusid,
kuni ta raagu jäi –

ta uje süda palus ikkagi: laulge minuga ka pimedas.

võib-olla kohtume põllul,
mis on alati lausunud
vaid üht:

hooli temast nii, et teie kooselust
saab lapsepõlv, olgu ta kukk,
sõbranna, kassipoeg,

et isegi teie vaikused hoiavad teineteisel käest.

 

Rohkem Triin Paja luulet Loomingus nr 5