Mathura: „Sostenuto”.
Allikaäärne, 2023. 88 lk.

Harva võtab raamatututvustus teose nii hästi kokku kui sõnad Mathura „Sostenuto” reklaamtekstist: „pühendatud sügisele nii looduses, ühiskonnas kui inimeses”. Mullu novembris kirjaniku juubelisünnipäevaks ilmunud luulekogu on raamat lõppudest, teekonnale tagasivaatamisest ja uute alguste (l)ootusest; see on melanhoolne, olemata meeleheitlik, nostalgiline, ent mitte taganuttev, morn, kuid leplik. Mõtterände võimendab ja teravdab rohke loodus­sümboolika (tuul, vesi, valgus, pimedus, varjud), millele lisanduvad viiped, viited ja vihjed teistele loojatele (Arvo Pärt, Tomas Tranströmer, Alberto Giacometti, ­Beethoven jt). „Sostenuto” on väljapeetud ja vaoshoitud, keeletundlik, kaunis. Ühesõnaga, Mathura oma tuntud headuses.

Eelnev kattub paljuski Leo Luksi ise­loomustusega Mathura eelmisele, 2021. aastal ilmunud luulekogule „Lahusolek”: „Kahtlemata on tegemist tehniliselt tugeva koguga, luuletused on terviklikud, keel voolav, rütm vahelduv, ka pikemate värsi­ridadega luuletused ei lange proosaks, neiski on poeetilist pinget ja nihestatust. [—] Ometi ei saa öelda, et luulekogu oleks mulle meeldinud, erilist mõju avaldanud. [—] Tervikmuljeks kujunes igavus, kuna see oli nii üdini viisakas, vaga, suisa pühaklik luule. Juba mõne luuletuse järel adud raamatu põhitooni ja kõik, mis järgneb, on ootuspärane, teemad ja põhikujundidki täiesti klassikalised. [—] Teemade lahendused ei ole isegi triviaalsed, aga midagi pole parata, igav on.”[1] Leidsin end „Sostenutot” lugedes paraku sedasama mõtlemas. Luks ajab süü teistsuguse maitse kaela ja nendib, et talle meeldib „kõrge energia­nivooga karm luule rohkem kui õilis, üliviisakas ja väljapeetud tundlemine”.[2] Ennast paigutaksin pigem kusagile vahepeale – ja ometi, mulje sai väga sarnane.

On siis äkki asi ikkagi milleski enamas kui lihtsalt maitses? Kuid samas, millal poleks asi maitses? Lugeja – jah, muidugi –, aga ka (ja eelkõige just?) autori omas. Ning kus need kaks vaatepunkti siis veel kohtuda võiks kui mitte arvustajas? Märt Väljataga on paari aasta eest eesti kirjanduskriitika hetkeolukorra üle arutledes sedastanud: „Goethe sõnul peaks „produktiivne kriitika” püstitama kolm küsimust: „Mille on autor endale eesmärgiks seadnud? Kas see eesmärk oli mõistlik ja arukas? Ja mil määral on tal õnnestunud see täide viia?” [—] Goethe mõte oli see, et kriitik ei peaks mõõtma teost ainult omaenda mõõdupuuga, vaid ka autori mõõdupuuga, ning seejärel autori mõõdupuud omaenda mõõdupuuga.”[3]

Kui tavaliselt eeldab Goethe esimesele küsimusele vastamine lugejalt/arvustajalt teksti tõlgendamist, siis vahel ütleb autor oma programmi otse välja. Nii leidub Mathura „Sostenutos” pala pealkirjaga „Mis on luule” (enam konkreetsemalt ei saakski!), kus kuulutatakse: „Puudutada kõige peene­mat meis nii / et seda ei saa eirata // puudu­tada kõige jäigemat meis nii / et sellele ei jää kohta” (lk 70). Eesmärk on üllas ja ehkki nõudlik, ei ole see üldse mitte teostamatu, ehk goethelikult täitsa „mõistlik ja arukas”. Eeldame, et luuletaja ei tee nalja, ei taha lugejat petta või oma jälgi peita – ei Mathura senine looming ega „Sostenuto” ise anna alust seda arvata –, misjärel jääbki üle küsida: kas Mathura luuleteooria saab ka praktikas kinnitust? Kas luuletaja teeb oma sõnade järgi, saavutab seatud eesmärgi? Või kui tegu on ideaaliga, kas ja kui lähedale ta sellele jõuab?

Esiteks, „puudutada kõige peenemat meis nii / et seda ei saa eirata”. Või nagu luulemina ühes teises tekstis manifesteerib: „märgata / iga väiksematki [—] kahku ja pooltooni / millel kogu maailm seisab” (lk 19). Detailitundlikkuse olulisust rõhutab autor ka raamatu lõpus tänusõnu jagades, kui tõdeb murelikult, et „suurim kaotus pole mitte see, kui kaob värvikirevus, vaid see, kui lakkame eristamast pooltoone ja varjundeid” (lk 83). Mathura sümpaatia kuulub kõigele sellele, mis (esmapilgul) varju jääb, kõigele õrnale, lihtsale, väiksele ja vaiksele, mille ta tähelepanelik pilk ning täpne ja tundlik sõna parimatel hetkedel erilise selguse, vahel lausa valulikkusega välja joonistab, argist peaaegu üleloomulikuks ülendades. Tihtipeale teeb ta seda äärmiselt kujundliku keelekasutuse kaudu, näiteks: „naerukajakate kriisked koonduvad / traagiliselt heledateks habrasteks tompudeks” (lk 15) või „veeretada pihus punerdavaid / pilvepuhmaid, pärandust / ja taganeda tühjast tardumusest / enne veel kui tõsta pilk // ja näha viivuks ülal öises taevas / heledat ja hääbuvat tähte” (lk 71), ent mitte ainult. Mõnikord piisab vaid märkamisest, mõne huvitava pisiasja ootamatu nurga alt tabamisest: „Enam ei ole oktoober / järveveel ei ole enam paate, ei ole meeletut / paletti mägedel ja linna­parkides [—] ainult lapse naer püsib pentsik ja kindel” (lk 56).

Kõige mõjuvam ongi Mathura luule oma pretensioonituimal, intiimseimal kujul. Säärased on näiteks tekstid, kus luulemina loodusega ühte sulab, ise tolle (pool)­varja­tud maailma osaks saab, jälle (hinge alg)­koju jõuab (vt nt „Viirpuu”, „Keset üksindust”, „K.”) või end tagasi lapsepõlve haiglavoodisse mõtleb („Pilve­hobused”). Neis on siirust ja sisendusjõudu, klassika­listele teemadele vaatamata isiklikust läbielamisest ja -tunnetamisest johtuvat kordumatu kogemuse vahedust.

„Kõige peenemasse meis” puutub ka kogumiku nimiluuletus. „Kõige eredam on viimane hetk enne hääbumist // see on see koht heliteoses kus / muusika peatub aga kõla kestab veel edasi” (lk 32). Tuttava, veidi kulunudki mõttekäigu pöörab ootamatult põnevaks pealtnäha lihtne, kuid andekas keelemäng luuletuse lõpus: „iga kord kui midagi lõpeb või hääbub / võib enne veel kuulda kuidas see viivuks hõõgvele lööb / ja midagi sosistab: soss-soss / sos sos” (lk 32). Muusika, muide, pole Mathurale vaikuse vastand, vaid vend: „Pühenduda muusikale / on nagu kuulata / õunapuuõit langemas / tasase tänuliku pilgu all / vasttärganud maale” (lk 73). On ju just muusika pooltoonide ja varjundite kunst par excellence.

Aga „puudutada kõige jäigemat meis nii / et sellele ei jää kohta”? Jäigimad kipuvad olema tõekspidamised, eel- ja eksiarvamused, kõik see, mis tihti äärmuste võitlusena avaldub, mustvalgena paistab. Selle vastu üritab Mathura hakata „ajatuid mõistujutte, iidseid tarkuseteri”[4] matkivate tekstidega, ent siin ei ole ta alati ühtviisi edukas. Leidub õnnestumisi („Ateljee­kontsert. Adagio”, „Vaatasin tammesid”), kuid enamik taolistest luuletustest jääb kahva­tuks. Mõned nopped: „see kes ihkab tippe peab ka otsima põhjatust” (lk 17), „Alati ei saa tahta enamat – / vahel tuleb enamaks saada” (lk 31), „kes tahab leida ainult seda, / mida otsib, // ei suuda tegelikult avastada / midagi” (lk 55), „see on lugu nagu iga teine – minu lugu – üks ja ainuke” (lk 58), „Kes otsib tähendust / ei saa ette teada / selle suurust // kes tahab kasvada kõrgeks / peab ise ühteviisi / juurduma sügavustesse // päike tõuseb hommikul alati / mujalt / kui sealt kuhu ta kord õhtul laskus // kes tahab / jõuda tagasi algusse / peab sinna minema // teist teed / kui sealt kustkaudu / sai tuldud” (lk 63), „Ainult ma ise saan anda oma elule mõtte” (lk 71), „Siis, kui midagi läheb katki, / saab sellest // midagi ühtaegu ka sündida [—] kuidas teada, mis on pähklikoores, / kui sa seda eales lahti ei murra // kuidas nukust koorumata / liblikas saaks tunda jõudu tiibu sirutada” (lk 75). Kõik on ilus ja hea ja õige, aga miski sellest ei üllata, raputa, sunni pikemalt peatuma, mõttesse vajuma, kõike seda olen ennegi (nii Mathura kui ka lugematute teiste sulest) lugenud – parimal juhul mõjuvad säärased tekstikohad klišeede, halvimal juhul banaalsustena. Tjah, ehk on lüürilisel minal kogumiku avaluuletuses siiski õigus ja „kõik ongi ju puudutus, mis ei saa kunagi pärale jõuda” (lk 13) ning asi ikkagi maitses? Kõik olla ju ammuilma ära öeldud, ehk polegi meil enam muud teha kui vaid korrata, korrata, korrata?

Ometi ei saa ma lahti tundest, et Mathural endalgi on mõnes varasemas teoses see erinevate tasandite, üksiku ja üldistava, tähendusrikaste pisiasjade ning suurte, aja- ja kohaüleste teemade ühtepõimimine paremini õnnestunud kui „Sostenutos”. Pean tema senise loometee kõrgpunktiks endiselt hoopis proosaraamatut „Jääminek” (2016), kus suur osa „Sostenuto” ainesestki (vananemine, aeg, saatus jne) on tegelikult juba läbi kirjutatud. Kujundiilmgi on „Jääminekus” sarnane, ainult talv ei lähene, vaid on juba kohal.

^[1] L. Luks, Eesti luule unine kõrgmäestik aastal 2021. Looming 2022, nr 4, lk 526–527.

^[2] Sealsamas, lk 512.

^[3] M. Väljataga, Sanitari tervisest. Eesti kirjandusarvustused novembrist 2020 detsembrini 2021. Keel ja Kirjandus 2022, nr 3, lk 213.

^[4] S. L. Linno, Mõistukõneline sõud mõttejõel. Sirp 13. VIII 2021.