Kasvasin maal. Lapsena olin palju üksinda, kopsisin kaikaga puid, solistasin jalgu­pidi ojas, korjasin lilli, vaatasin metsa, rääkisin kassi ja koeraga, kes õue peal ringi jooksid, läksin tagasi tuppa ja lugesin. Talvel ainult lugesin. Või uisutasin mööda külmunud oja, mõnikord istusin kuskil lumehunnikus, helbed langesid, kõik oli vaikne, maa oli unes ja magas, käpikud olid tõmbunud niiskeks, lumes istumine polnud tegelikult hea, kõik oli pime, talvel oli maal õues peaaegu alati pime, kuigi pimedus ise justkui oli hea. Siis läksin tuppa tagasi. Ja lugesin. Muidugi oli ka telekas, aga seal oli ainult kolm kanalit ja kaua sa seda „Teleturgu” ikka vaatad. Nii et läksin oma tuppa ja lugesin. Eks selle peale oli ainult loomulik hakata ka ise kirjutama. See oli nagu õhk ja olemise viis: lugeda, kirjutada, kopsida õues toikaga puid ja solberdada ojas.

Lugesin Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklusi, „Roostevaba mõõka”, Kalle Blomkvisti, Pál-tänava poiste, röövel Hotzenplotzi, Kummi-Tarzani ja päris Tarzani lugusid ja paljusid teisi raamatuid, kus kutid toimetasid ja olid osavad, vaprad, korjasin neid väärtusi üles, tahtsin olla ka ise osav, enesekindel ja nutikas. Sõitsin külavaheteel jalgrattaga ja otsisin seiklusi, katsusin luurata traktori järel, mis kündis põldu kahtlasel hilisõhtusel kellaajal, vaatasin mahajäetud maja, ehk on seal toimunud mõni kuritöö. Kunagi midagi ei leidnud, traktor oli tavaline töömasin, vanas majas lösutasid ainult langenud sarikad. Olid küll 90-ndad, kuid meil maal oli lihtsalt vaene ja igav. Ainult lehmad seisid tee ääres, vaatasid tummalt otsa, puud kahisesid, põhukuhjad kerkisid ja siis veeti nad jälle ära.

Aga minu maailm ei lõppenud külavaheteega – raamatud viisid hoopis teistesse paikadesse. Pildid ja lood olid põnevad, aga veel huvitavamgi oli see, kuidas on elu tajuda kellegi teisena, teiste reeglite ja väärtuste kaudu. Sageli aimasin, et siin on mängus teistsugused arusaamad kui minu maailmas, aga ma ei suuda seda pilti kokku panna. Umbes et sul on pusletükid segamini laua peal, näed ligikaudu, mis pilt peaks tulema, mis värvid, aga kuidas need kokku käivad, ei saa aru. Üks asi, mis mind imestama pani – seda vist juba täiskasvanutele mõeldud teostes –, oli stseen, kus mees istub ihuüksinda maamajas ja igatseb inimesi. Samal ajal teenijad toovad teed ja kokk teeb süüa ja aednik lõikab oksi – kuid tüüp on üliõnnetu, sest on juba nädalaid täiesti üksinda olnud, mitte ühtegi hinge kümnete kilomeetrite raadiuses. See küsimus painas mind aastaid: kas ta siis ei näinud, et teenijad sahmivad pidevalt tema ümber? Ma ei teadnud, et on olemas klassid, privileegipimeduse mõiste ei olnud minuni jõudnud ega ka fakt, et erineva hariduse ja kasvukeskkonna tõttu sul polegi mõne inimesega millestki rääkida – või vähemalt näib, et pole. Teine teema oli mustanahaliste olukord Ameerikas. Näiteks puudus mul igasugune teadmine rassismist, seepärast ei saanud ma tükk aega aru, milles üldse asi oli, et Huck Finn pidi mustanahalist aitama, miks polnud teisi võimalusi. Aga lugedes paiskusin sotsiaalsetesse suhetesse, kust intuitiivselt korjasin üles teised normaalsused ja jõujooned kui need, mis minu maailmas kehtisid.

Teismeea eredamaid lugemiselamusi oli „Tarzan”. Olin oma elu 13. suves, õhtul viskasin raamatuga voodile kõhuli, leheküljed keerdusid, lord ja leedi jõudsid Aafrika rannale, mu tuba oli vaikne, väljas hämardus, sündis lord Clayton, tulid ahvid ja võtsid ta enda juurde, nüüd oli väljas juba pime, teised olid ammu magama läinud ja Tarzan juba poisiikka jõudnud, väljas hakkas heledamaks kiskuma, Tarzan võitles ahvikarja pealikuga ja võttis tema koha, õues oli juba päris valge, linnud ärganud, kõht kippus tühjaks minema, tõusin ja tegin köögis juustuleiva, kõhutasin tagasi voodisse, närisin leiba ja käisin Aafrika ranni­ku kõrgeid puid pidi Tarzaniga kaasas. Ma ei tea, kas vastu hommikut jõudsime Jane’ini või jäi see pärastlõunaks, kuid see oli minu esimene öö raamatuga, mis on nii paeluv, et uni ei tulnud meeldegi. Sellel suvel võtsin peaaegu kõik Tarzani osad läbi, neid on kokku vist 24, viimased kippusid siiski venima, kõik need lõvi- ja sipelginimesed, keelatud ja kullast linnad hakkasid lõpuks tüütama. Selle raamatuga on olnud piinlik lugu – olen seda korduvalt üle lugenud ka täis­kasvanuna, just esimest kahte-kolme osa, see paelub mind ikka veel, see on nagu armastatu, keda uuesti kohtad, keda armastad ka siis, kui vett on merre voolanud, juba ammu olete lahku kasvanud, eri suundades läinud, ta tundub isegi lapsik ja natuke tobe ja võib-olla ei tahagi ennast temaga enam nii väga linna peal koos näidata, ta on liiga teisest maailmast, aga pead tunnistama, et mingil hingelisel tasandil te endiselt klapite.

Aasta hiljem võlus mind teine äärmus: Hando Runneli „Punaste õhtute purpur”. Mulle meeldisid sellest raamatust armastusluuletused, kirjutasin neid ümber, õppisin pähe, need aitasid korrastada mu enda segast tundlemist koolivenna vastu. Alles täiskasvanuna sain teada, et see oli hoopis poliitiline raamat – selgus, et kui mina hõllandusin armastusluules, siis teised olid selle kaudu mõelnud riiki vabaks.

Luulega ongi nõnda, et kõige rohkem on see kõnetanud siis, kui peale tuleb suur armastus. Selline tunne toob ju välja õrnused ja õnarused, mida muidu ei näegi. Siis otsin meeleheitlikult seda ühte teksti, mis aitaks öelda, mis see siis on, mis elu ise üldse on, tuhnin läbi riiulid, lappan raamatuid, kas on kusagil teksti, mis oskab seda kihilisust ja keerukust kokku võtta. Selles vallas on Doris Kareva parim, ta on seda tunnet nii mitme nurga alt kirjeldanud, et midagi leiab igaks armastuseks. Sest ükskõik, kui sarnane uus armumine eelmisega ka pole, leidub alati mingi erisus ja omapära – ja nüansitundlikkus on sel ajal laes, nii et vaja on täpselt õiget teksti. Kõige suurema pettumuse valmistavad selles vallas raamatud pealkirjaga „Armastusluule”, „Eesti/Rootsi/kaheksakümnendate armastusluule­tused”, „Kirjanik X-i armastusluuletused” jms – neist ei leia iial midagi siis, kui kõige suurem häda käes. Muul ajal võib selliseid raamatuid lapata küll, aga armastuse õitsengu ajal ei kõlba nad kuskile.

Kui põhikoolis oli kirjandus lihtsalt üks tore tund, siis gümnaasiumis muutus see lemmikuks. Lugesin läbi kogu kohustusliku kirjanduse, Tammsaare ja Vilde, Wilde’i ja Hamsuni, Remarque’i ja Kitzbergi, Dostojevski ja Puškini ja kõik need teised mehed. Välja arvatud kaks raamatut. Üks oli Balzaci „Isa Goriot”, mis venis nagu näts ega pakkunud midagi hingele. (Mõni aasta hiljem lõpetasin pooleli jäänud romaani ja see võlus mind nõnda, et otsustasin kogu „Inimliku komöödia” vanematekodus läbida. Kaugele ma ei jõudnud, võib-olla üks-kaks raamatut, aga Balzac tõusis maha kantud autorite seast jälle lugupeetud seisusesse.) Teine, mida ma lugeda ei suutnud, oli Kafka „Protsess”. Sain kohe aru, et see on suurepärane teos, see oli nii võimas, et tekitas minus samasugust ängi, mida Kafka väljendas, olin justkui ise kinni kuskil koridorides, välja ei saanud, iga paine kordus ega viinud kuhugi, keerutasin ja ringitasin koos Kafkaga, kuni enam ei kannatanud seda surutist ja leppisin, et isegi mina ei suuda kõiki teoseid läbida.

Kuid kõige sügavamalt läks hinge Hermann Hesse „Stepihunt”. Sain aru, et mina olengi stepihunt – üksik ja teistest võõrdunud, ei tea, kuidas suhelda, kuidas olla, ja milleks see elu üldse. Hiljem selgus, et ma polnud ainus noor naine, kes end 50-aastases kibestunud Harri Halleris ära tundis. Viisteist aastat hiljem lugesin raamatut uuesti – teos oli ajaga sügavusi kaotanud, kuid samas endasse hulganisti kultuuriviiteid tõmmanud, ootamatult oli sinna sugenenud ohtralt klassikalist muusikat.

Kui läksin edasi ülikooli kirjandust õppima, tähendas see koormate viisi lugemist – ma ei suutnud ära uskuda, et mu peamine kohustus ongi lugeda raamatuid, õppida kirjanike elulugusid ja neist vestelda. See oli paradiis, ja esimesed kaks kuud oma uues elus käisin ringi nagu armunu – teha oli palju, kooli kõrvalt töö ja siis kõik need peod, mis oli vaja ära pidutseda, aga õnnetunne oli põhiline. Esimesel sügisel oli kogu aeg nii kiire, et Betti Alveri luulet lugesin Võru tänaval hilisõhtul töölt koju kõndides, öö oli pime ja väljas sügis, laternad valgustasid raamatu lehekülgi, harvad autod möödusid, ja näis kuidagi nii romantiline tänaval luulet lugeda. Suuremat osa raamatuid lugesin siiski prussakases tudengi­korteris nõukogudeaegsel kušetil kõhutades. Vilde ja Tammsaare, Goethe ja Schiller, Flaubert ja Faulkner, saagad ja müüdid, romantikud ja realistid, sürrealistid ja dadaistid ja kõik need teised mehed. Elu oli 2000-ndate alguse tudengil ilmselt helgem kui mõne teise perioodi omal, kuid sellegipoolest nõrgus vaesus välja riietest ja toidust, hobidest ja pidudest, kohtingutest ja jalutuskäikudest. Puudus mõjutas kõike ja võib-olla seda enam aitas kirjandus pageda reaalsusest, anda mõtte ja sisu, poeetika, millega valada üle elu, olla kõrgemal argiragistamisest ja olmesahmimisest.

Kirjandus vaimustas mind ja kui viimaks kirjutasin lõputööd, oli seegi vaimustav tegevus. Uurisin 1930-ndate autorit Reed Morni, veetsin päikselised kevadtunnid vaikses arhiivis, lugesin tema kirju ja otsisin paralleele elu ja loomingu vahel. See oli umbes sama tunne nagu kaheksandas klassis, kui ekskursioonil kirjandusmuuseumisse seisime ühtäkki „Mahtra sõja” käsikirja ees. Vaatad neid sulega täis krabistatud lehti ja järsku taipad, et raamatuid kirjutavad inimesed. Ühel hetkel on tühjad lehel, järgmisel hetkel suurteos. See käsikiri tõi tookord kirjaniku taevastest sfääridest maa peale ja nüüd muutsid Reed Morni kirjad samuti autori päris inimeseks, kes oli läkitanud Mait Metsanurgale pikki kirju.

Pärast ülikooli sai rihma lõdvaks lasta ja võtta seda, mis meeldib – ja kui tuli pere, läks kurss hoopis mujale. Raseduse ajal käisin ühte kaheaastast last hoidmas Supilinnas, korteris oli mõnus raamaturiiul. Sel ajal, kui väike inimene lõuna­uinakut tegi, istusin oma suure kõhuga tugitoolis, väljas paistis veebruaripäike, siis juba tilkusid märtsiräästad ja vidisesid linnukesed, seejärel tuiskas aprillitolm, ja mina haarasin riiulist ühe raamatu teise järel: koos Viivi Luige „Varjuteatri” ja Aare Pilve „Ramadaaniga” käisin Itaalias, selle otsa sirvisin mitut teost lapse sünnitamisest ja kasvatamisest; ja viimastel ootuskuudel jäi näppu „Saladuslik saar” – on eriline väärtus sellist teost alles täiskasvanuna lugeda. Tartu kevad ja päike jäid maha, askeldasin koos merehädaliste meestega sala­pärasel saarel, ja selle kõrvale pakkusid minu sisemisele küünikule rõõmu naiivsed suhted ja lihtsad arutluskäigud, teatav lapsik siirus, mis selles raamatus on ja mis ei vähenda lugemismõnu grammikestki.

See suvi, kui mu poeg sündis, oli kuum, pikutasin diivanil, tema pea minu rinnal, ja lugesin Tõnu Õnnepalu „Paradiisi”. Elu väikese lapsega on paras jahmerdamine, mida ma kindlasti paradiisiks ei nimetaks. Seda enam hetk seal diivanil, kui õues säras päike – ja päikest oli sel suvel olnud nii palju, et oli väga mõnus istuda vahepeal ka toas –, laps magas, hingas rahulikult, aeg seisis, ta seisab siiamaani selle koha peal, mul ei olnud muid kohustusi, kui seda inimest kasvatada, mis on muidugi üks hirmutavamaid kohustusi üldse, sain pikutada korraks diiva­nil, käisin raamatuga mööda Hiiumaa jäätunud külavaheteid ja ritsikasi heinamaid, beebi hingas, ja mul oli ka natuke nagu paradiis. Siiamaani ma ei tea, kas „Paradiis” ise on meditatiivne või tekitas sünnitusjärgne keha harmoonilise seisundi. Võib-olla sobivad need kaks asja lihtsalt suurepäraselt kokku.

Eks need lugemised sõltuvadki eluperioodidest. Pooleaastase lapse kõrvalt oli veel võimalik ajju pista Dostojevskit ja Tolstoid, aga aktiivne maimik tõmbas nii võhmale, et aju mahutas varsti ainult krimikirjandust. Raamat on nagu kreemi­kook ja on suurepärane, kui tabad õigel hetkel, millised teosed viivad parajasti keele alla. Võib-olla tuli see krimikirjanduse võimest kanda lugejat kerge vaevaga teise aega ja ruumi, võib-olla ihast tegevuse ja seikluse järele, võib-olla mõistatustest, mida enda elus oli sel ajal vähe – igatahes neelasin krimilugusid aplalt aasta-paar. Siis aga kukkus viimane krimiromaan käest ja sinnapaika nad on minust ka jäänud.

Krimi järel tulid eneseabiõpikud, mis näib olevat minu põlvkonna mantra – iga teine minuvanune naine teab, mis on passiiv-agressiivsus, emotsionaalne intelligentsus, kuidas lapsepõlv meid mõjutab ja mis on automaatmõtted. Nendest raamatutest ei räägita kunagi valjul häälel ega paljudega, neid soovitatakse üksteisele usalduslikult kahevahel olles, vaikse häälega, aga seda kirglikumalt. Loomulikult lugesin salaja, sest kes see ikka neid avalikult loeb, rongis või kohvi­kus neid ju ei ava, peidad kaasi, kui võtad kätte „Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate lapse” või „Vihatantsu” või „Kaassõltuvuse”, samas „Jõehobu elutoas” või „Keha peab arvet” on juba mugavama pealkirjaga, seesuguseid võib ka avalikus ruumis lahti lüüa. Nendegi raamatute jaoks olid oma aastad, siis kadusid nad lugemislaualt ja domineerima hakkas jälle ilukirjandus.

Kümmekond aastat tagasi hakkasid minuni jõudma feministlikud teooriad ja loomulikult asusid nad mu lugemiseelistusi mõjutama. Ei olnud ainult intellektuaalne valik otsida naisautoreid, vaid ka emotsionaalne vajadus. See, milline on kellegi keha, mõjutab seda, kuidas ta maailma tajub, mil viisil füüsiline ja sotsiaalne maailm temasse suhtub, olgu see keha tume või hele, noor või vana, pikk või lühike, naise või mehe oma. Autor on kehaline olend, kelle tekstis peegeldub tema kogemus – olin hakanud tundma puudust Simone de Beauvoiri mõistes Teise kogemusest, vaikivatest häältest, võib-olla ka nendest, kes lapsena loetud raamatutes olid mitte-inimesed: teenijad, kokad, aednikud ja orjad. Seda nälga aitasid kustutada Jeanette Winterson, Doris Lessing, Margaret Atwood, Ursula K. Le Guin, Iris Murdoch, Ali Smith, Elena Ferrante, Maarja Kangro, Maimu Berg ja kõik need teised naised.

Mis ei tähenda, et meesautorid ei domineeriks – juba kvantiteedi poolest on see paratamatu. Lisaks, lood ei huvita mind enam ammu, tahan vormi ja üllatusi, poeetikat ja viisi, kuidas on kirjutatud. Seepärast ongi minu viimase aja teravamad lugemiselamused täiesti eri suundadest: Marcel Prousti „Swannni poolel” ja Kivilinna Uuno „Ei jäta joomata” – mõlemad suudavad pakkuda midagi uut.

Kivilinna Uuno teosel on juures mingi eriline mekk, see on pala gurmaanidele. Kui oled elus juba palju erinevaid roogasid proovinud ja tahaksid midagi teistsugust, siis võid avastada ühel hetkel Islandi delikatessi, mida valmistatakse nõnda, et hailiha maetakse maa alla, kuhu ta jääb nädalateks, ja kui vaglad on sealt juba üle käinud, siis kaevatakse üles – ja sealt tuleb täiesti teistsugune maitseelamus. Kivilinna Uuno raamatuga on samamoodi. Kui sa oled juba kõiki narratiive ja pöördeid kirjanduses kohanud ja tahad midagi teistsugust, siis võib-olla see on see miski, mis ühtaegu paneb südame pööritama, kuid pakub ka tummist mekki.

Prousti „Swanni poolel” – tingimata Tiina Ainola tõlkes! – on samuti raamat gurmaanile, kuid hoopis teisiti. See on maailma parima kondiitri küpsetatud pala, kus on täiuslikud nii maitse kui ka tekstuur, iga gramm on täpselt välja mõõdetud, sellise küpsetamiseks on tarvis talenti ja aastakümnetepikkust harjutamist. See on täiuslik hõrgutis, milles on läbi tunnetatud iga maitse ja kiht. Kuid erinevalt klassikalisest delikatessist, mida sageli serveeritakse täpselt natuke vähem, kui sul isu oleks, jagub Prousti rikkalikus koguses, sa võid sellest end ogaraks süüa.

Lugemine on endiselt nagu õhk. Ainult et ojas solberdamise ja puude kopsi­mise asemel klõpsin arvutiklaviatuuri ja suhtlen sõpradega, istun kohvikus ja kasvatan last, teen pilatest ja tõmban jõusaalis kangi – ja siis lähen koju ja loen oma kollasel diivanil raamatut.