Kaur Riismaa: „Metamorfoosid”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 110 lk.

 

Kui ma mõtlen kõige selle peale, mida olen kuulnud Kaur Riismaast kui inimesest ja luuletajast räägitavat, tuleb mul üldjoontes kuulduga nõustuda. Tõepoolest on tegemist otsingulise ja empaatiavõimelise inimesega, keda huvitavad teised inimesed. Ja nagu siin või seal öeldud, on Riismaa suurepärane isiksuste portreteerija. Seda oskust demonstreerib ta ka „Metamorfoosides”, kirjutades oma onust: „onu lidus välja Tšerkassõ kotist / tuterdas välja kahest abielust ja istus / kolm korda eelmisel vene ajal kinni / nyyd sumab läbi võhumõõkade / lykkab paadi kaldast lahti / ning kuulab järvel kalade juttu” (lk. 108). Tundes Riismaad ka isiklikult, võin lisada, et minu arvates on tegemist inimesega, kes tõenäoliselt ei karda mitte midagi ega kedagi. See aga on juba midagi tõe­poolest haruldast ja koguni ohtlikku, seda enam, et seesugust absoluutset võimetust tunda hirmu ei taba hõlpsasti ka tema tekstidest. Võib-olla tagasihoidlikkusest, kes teab. Aga kuna siinse kirjatüki eesmärgiks ei ole Riismaa kui isiku kirjeldamine, vaid siiski tema loomingu, täpsemini öeldes, tema viimase luulekogu „Metamorfoosid” analüüs, andku lugeja mulle see kohatu sissejuhatus andeks ja asugem asja juurde.

Niisiis, nagu iga luulesõber, kes nimetatud raamatu kätte võtab, ka ise võib märgata, kirjutab Riismaa valdavalt rütmistatud vabavärssi, samamoodi kui paljud teisedki kaasaegsed eesti poeedid, kelle loominguga oleme viimasel ajal „Jumalike ilmutuste” vahendusel tutvuda saanud. Eks selline kirjutusviis ole ka kõige käepärasem meetod hetke emotsioonide väljendamiseks, kuna silpide ja rõhkude rütmistamine ning riimide leidmine nõuab rohkem aega ja nihutab kahtlemata esmaseid seoseid ning nendest tekkivaid tähendusi uuteks: „mõttetu oleks kirjutada / sinule riime see on kui / viiks halge metsa” (lk. 43). Või siis nõnda: „sinu sümfoonilised vaikused / pelgavad riime ja sinu / alliteratsioonid ahhetavad” (lk. 47). Niisiis võime sellist vaba teadvuse voolu riimilisest vormimisest mingis mõttes ausamakski pidada, kuigi aususel kirjanduses suurt kohta pole. Luuletamine, nagu igasugune muugi fiktsiooniloome, on eelkõige ikka luiskamise kunst. Seda teab suurepäraselt Riismaagi, kes väidab, et ta muutub aeg-ajalt linnuks ja käib iseennast akna tagant kaemas: „lendasin meie akna taha / ja vaatasin sisse / sina magasid rahulikult / mina kohendasin tiibu / ja märkasin et toas voodis / liigutan ma samamoodi kätt” (lk. 103).

Riismaa luuletab kõigest, mida ta enese ümber näeb või arvab nägevat, filtreerib saadud info iseenese maailmatunnetusest läbi ja kodeerib ridadeks, mis teineteisega suuremal või vähemal määral haakuvad. Teda huvitab kõik, mis on ilmas olemas olnud enne keelt ja nimetamist. Nõnda kurdab ta ka ise, et sõnad, milleks tema luule ju lõpuks saab, ei väljenda kõike kogetut piisava veenmisjõuga.

Enamasti jääb tema luule nüüdseks juba ammu turvalisena mõjuvasse vabavärssi, ilma suuremate katsetuslike uuendusteta ja mikitalike vimkadeta. Erandina kasutab ta aeg-ajalt uudis- või unarsõnu, või siis sootuks ise väljamõeldud sõnu, mille tähendusest lugejal täit aimu ei pruugi olla: „aga mu õrm oleks lääge / kui sa korrakski ei syveneks / me mõlemi suure aoumma lumma” (lk. 49). Tundsin lugedes, et ei tahagi nende sõnade sõnaraamatu-vasteid teada, olgu nad siis pärissõnad või mitte, sest niisugune tõlkimine võib Riismaa stroofide lausumise jõudu olulisel määral kärpida ja lõppkokkuvõttes lugemiselamust vähendada. Teatav teadmatuse ja mittemõistmise sfäär on aga tähtis, sest kusagilt sealt ju alles õige kirjandus algabki.

Ometi on Riismaal olemas hüpoteetiline meetod, kuidas sõnade ängistavast vangistusest luuletamise puhul lõplikult vabaneda: „imestan oma hääle kõla / pärast nädalat metsas / peab minema kauemaks / et unustada keel päriselt / siis laliseda luuletust nagu laps / kes näeb maailma esimest korda” (lk. 73). Seda oma raamatu meetodit praktiseerib Riismaa avaluule­tuses, pannes tähtede abil paberile onomatopoeetilisi häälitsusi, nagu seda tegi omal ajal Visnapuu: „iga-tiga pui taivaisse! / iga-tiga pui taivaisse / mai ta tea taivaisse / mai ta tea taivaisse” (lk. 9). Erinevalt Visnapuust, kes väitis, et matkib loodushääli, esitab Riismaa luulekogu järgmisel leheküljel selgitava teksti, mis aitab lugejal luuletust lahti kodeerida. Seni mõistetamatu häälutus muutub äkki arusaadavaks, ja vähe sellest, poeb ka tugevasti hinge.

Kui olen kord juba Visnapuud maininud, ei saa ma üle ega ümber sellest, et Riismaa loomingut teistegi teada-tuntud poeetide omaga kõrvutada. Mõni allusioon ehk viide varasemate meistrite loomingule kuulub hea maitse ja eruditsiooni juurde, ja seda näib Riismaagi suurepäraselt mõistvat: „kõigile maailma myntidele / on graveeritud / igav liiv ja tyhi väli / ja meie nägu esiplaanil” (lk. 20). Niisiis algatuseks Liiv, kelle mõjuvamate stroofide jätkuv kasutamine eesti luules võiks leida lausa eraldi käsitlust. Riismaa viitab ka Viidingule, kelle luuletamisviis sedavõrd paljusid hilisemaid värsiseppasid on mõjutanud, et Hasso Krull on selle põhjal koostanud lausa eraldi kogumiku: „nägin unes tydrukut ja armusin / ta jälgi mu majas ei leidu / kyll aga igal öösel aiman samme” (lk. 39). Riismaa kirjutab enamasti siiski just nii nagu Riismaa, ilma et tema tekstid ülemäära Liivi või Viidingut meenutaks. Viited ühele või teisele suurmeistrile jäävadki viideteks, omamoodi austusavalduseks, ega kurna ülemäära Riismaa kui luuletaja omailmast tulenevat lüürikat. Huvitavaks leiuks tema luulekogus „Metamorfoosid” võiks pidada ebariismaalikku sõnade ja siseriimide pillerkaari, mille leiame leheküljelt 44, kõige viimasest värsitulbast: „paslike pastelde olemasolul / võib minna syytama syydimatuid tähti / ent redelipelguses kohub liht-tabane / kõrguselembus traagikakimpu ja / argipäev nagu auguriilmest kringel / mässib ennast aovalgel sallina kaela”. See sarnaneb väga Alliksaare kirjutatuga kogust „Olematus võiks ju ka olemata olla”. Nõnda näitab Riismaa, et ta võib, kui vaid tahab, kirjutada sama lennukalt ja assotsiatiivselt kui too legendaarne ja represseeritud poeet, kuid taltub ruttu juba sama luuletuse piires ikka sellekssamaks Riismaaks, kelle tekste me loeme ja armastame just sellistena, nagu nad on.

On igati tunnustust vääriv, et Kaur Riismaa kasutab oma luuletustes ka mütoloogilisi motiive: „meie aiamaa kiusakas mutt oli surnud / ja mul oli au ta metsa alla kanda / langes me mutt elektrikarjuse läbi / nagu tegelikult ka Asklepios” (lk. 95). Tervisejumal Asklepios leidis oma otsa Zeusi saadetud välgunoole läbi, kui püüdis surnut ellu äratada, ja tõepoolest, mis see elektrikarjuski rumalale loomakesele muud on kui Zeusi välgunool. Ka luulekogu pealkirja „Metamorfoosid” võib soovi korral vaadelda kui viidet Ovidiuse samanimelisele teosele, kuid lugedes tundus, et autor peab silmas pigem muutusi ja ümberkasvamisi, mis leiavad aset tema enese sees.

Peale kõige ülalmainitu kirjutab Riismaa, nagu noorele mehele kohane, Eestimaa elust, oma suhetest vastassugupoolega ja luuletamisest kui sellisest. Kõigest ikka iseenda kaudu, mida ta ka enesele ette heidab: „tyytu õieti / kui luuletaja unustab end / iseenesest kõnelema / kuidas möödus ta päev / mis ta tegi ja / et ta tegi ja et möödus päev / aga luuletaja ei saa / oma pudrumulku kinni panna / syda jahtub ära” (lk. 80).

Niisiis on luuletuste kirjutamine paratamatus, nagu omamoodi ravimatu haigus, millest pole võimalik niisama lihtsalt loobuda, sest: „mittekirjutamine ajab jooma / meeleheitele kahtlustele / omaenese naba andekuses / mittekirjutamine on see / kui vaatad tetrapakil on kiri piim / ja hakkad heldimusest nutma” (lk. 28).