Luitevärava ees

Ülestõusmine on allalaskumine
läbi kaardus männimetsa,
kullakarva kanarbiku,
suitsuste maa-aluste saalide.
Metsa taga on värav, taevakõrgune düün.
Kõnnin paljajalu mööda pähkelpruuni liiva,
soolane meretuul kustutab mu selja taga jalajäljed
nagu sõprus kustutab üksilduse. Aegamisi harjuvad
silmad päevavalgusega, kui hommikupäike
joonistab luitenõlvale eredaid laike
ja nende tontlikke pöördkülgi, varje.
Tume klaasjas pinge kehas annab järele
ja iga hingetõmbega on minus üha rohkem
vabalt voolavat avarust.

Rohkem Maarja Pärtna luulet Loomingus nr 4