Muidugi tundub üllatav, et Vanapa saab saja-aastaseks, samas pole 100 vana­paganate jaoks mingi number! Mulle üldse meeldivad kirjanikud, kes on täis üllatusi nagu topeltpõhjaga kohvrid. Vastu­pidiselt neile tõsistele kirjanikele, kel on viis­aastaku-, või lausa elutööplaan ja kes asuvad igal hommikul tööle, oma plaani täitma ja kirjutama nii kaua, kuni käsi liigub (näiteid ei too, võib-olla ma muutun ka ise selliseks, ei tea, eks see selgub!), on Vanapa suurepärane näide neist, kes on kirjutanud justkui elu kõrvalt. Ta debüteeris luulekoguga „Pihlakaviin” alles viiekümneaastaselt, nagu oleks ta oodanud, millega end üllatada oma esimesel juubelil! Enn Vetemaa küsis ühel kohtumisõhtul Vanapa käest, et kuidas sul õnnestus raamatuga nii hilja välja tulla? Vanapa vastas selle peale, et see on selline salaarmastus, justkui vana mees võtaks endale hästi noore naise!

Plaan kirjanikuks hakata tekkis tal siiski juba gümnaasiumis, Vanapa käis ringi ja rääkis oma sõpradele, et temast saab kirjanik. Nii möödusid aastakümned, ta oli juba kõik oma jutuga ära tüüdanud, ühtegi raamatut ei paistnud aga kusagilt. Samas luuletusi ta siiski kirjutas ja kinkis neid ära, kord ühes õllesaalis koguni viiskümmend luuletust. See ühelt poolt näitab, et ta justkui ei võtnud kirjutamist või enda tekste tõsiselt, mis aga ei tähenda seda, et tema tekstid poleks tõsiseltvõetavad! Kui Viiding, kes on meie tõsiseltvõetava luuletaja võrdkuju, küsib, mis on see luuletaja luule, siis seda teeb ka Vanapa: „Mis on luule? / See on, kui paned / varba suule.” Muidugi on Vanapa naljakas, tihti on tema luuletused, laastud ja jutud puänteeritud, teravik on ikka mingi kummalise ja totra situatsiooni peale suunatud, vohab eluterve lollus, mis on kirja pandud mõnusa muigega.

Kohati on tunne, et ta on kirjutanud, nagu torust tuleb. Proosaraamatutest on olnud ja on minu kindel lemmik „Ma olen väga ilus”, see on žanriliselt kirju nagu lõhki kistud püksitagumik, mida on kinni nõelutud eri värvi ja jämeduses lõnga­dega, siin on ühelauselisi laaste, lühijutte, justkui elust maha kirjutatud anekdoote, daniilharmsi­likke lühinäidendeid ja mida kõike. Ja sama kirju on seis tema luulega, ühes kogus võib leida naljatlevaid vemmalvärsi moodi tekste, mis panevad justkui õlgu kehitama, ja sealsamas on midagi nii lühikest ja vahedat, mis lõikab kui habemenuga. Needsinased luuletused on justkui tardunud ajapildid või heiastused, kus saavad kokku ülitäpne sõnastus ja lausa midagi nägemuslikku: „Nagu telliskiviga hõõruks nägu: / nii järsk on loojang, / peedipunased vorbid külmal liival.” See mees oskas leida kujundeid ja sõnastust! Aga samas on tal ka tekste, mis jäävad täiesti suletuks või arusaamatuks, nad vajaksid justkui seletust või konteksti – aga mis on võluv, Vanapa ei seleta midagi. Ütleb hoopis: „Räägitakse, et kunst on nagu jäämägi, millest suurem osa on vee all. Minul on kõik vee all.”

Seega polegi imestada, et Vanapa on nii-öelda suurest kirjanduskaanonist veidi väljas, ta tõesti pole staadionibänd, vaid pigem frontman kusagil punkbändis, kes harjutab keldris või pööningul, kus proovi vahele tehakse suitsu, lolli nalja ja juuakse, mida käepärast. Ta on justkui kõikide pättide Jumal, tema juurest võivad tröösti ja sooja kohta otsida kõik südamlikud kaabakad, väetid ja viletsad, on selge, et neile kuulub Vanapa poolehoid.

Pisut platnoilik olek, vaade elule tema vileduses ja absurdis on Vanapal kindlasti tahtlik ja teadlik. Samas on ta ka näiteks kirjutanud romaani „Riiulid”, mis on väga tugev romaan, iseäralik ja vaimukas ja kõike seda, mis üks korralik pikem proosa olema peab, ja see raamat tüürib küll pigem sinna suure kirjanduse poole. Kuid õnne­tuseks ilmus see raamat aastal 1992, inimestel oli siis vaja ellu jääda või äri alustada, müüa vahvleid või osta elavhõbedat ja kui keegi ootaski uut eesti proosaraamatut, siis sellist, mis räägiks vaiki oldud aastatest ja meile tehtud ülekohtust, mitte aga totaalselt intro­vertset, klaaspärlimängulist romaani, mis oli toonasest ajast ja ruumist täielikult väljas. Eespool mainitud kohtumis­õhtul viitas Vetemaa ka sellele romaanile ja kahetses, et see jäi tähelepanuta, mispeale Vanapa tegi hetkeks tõsise näo ja lausus kuidagi väga täpselt, isegi pingestatult: „See on täitsa korralik romaan!” Ja hakkas ise selle peale kohe itsitama. Kuid ilmselt see kergelt outsider’i olek teda ka häiris, märke selle kohta võib leida tema luules: „Kultuurkapital ei andnud mulle / stipendiumi. Ja õigesti tegi.” Või siis selline: „Ma mõtlen, et kui mind maetakse / kirjanike hauapaika, siis saaks kirjanike / hulka.”

Kõige paremates loojates on alati olemas nii koomiline kui ka traagiline pool ja nii on see ka Vanapal: tema absurdi, nalja ja sillerdava totruse all on midagi nukrat ja kriipivat. Ja just Vanapa elu lõpu eel kirjutatud tekstid on need, mis mõjuvad nii selgelt, traagiliselt ja kargelt. See ehk ongi Vanapa viimaseid üllatusi – vanast koomikust saab traagik. Siin ei naerda enam lahtise suuga, see muie on kibe, suunurk õrnalt kaardus. Testamendi või viimse tervi­tusena mõjub terve tsükkel „Küüs läbi pealuu” koondkogust „Andres Vanapa tuleb tagasi”. Need on justkui kvintessentsid, kus palju enam öelda ei jõua, seepärast tuleb olla kokkuhoidlik: „Ma kükitan oma surma sees / nagu prussakas tikukarbis. / Krabistan seal pimedas / ja väljas on kevad.” All seisab dateering, 5. mai 2004, Vanapa lahkus siitilmast 25. oktoobril 2004. See luuletus pole mitte lihtsalt tõsiselt võetav, vaid surmtõsiselt võetav. Ja muidugi üks tekst, mis võiks samuti kuuluda sinna­samasse tsüklisse, on üherealine luuletus: „Vastu tuli Suumani Sass.” Lihtsal lugemisel on see midagi arusaamatut, isegi märkamatut, taas täiesti vee all, kuid Toomas Vint on seda jäämäge veidi ühes raadiosaates kergitanud ja selgitanud, et see luuletus on Vanapal kirjutanud peale Aleksander Suumani surma. Sel ajal Vanapa juba teadis, et ta enese on lõpp ligidal, ja korraga näeb ta vastu tulemas oma surnud sõpra! See on kõhe ja äge lugu, mille peale meenub kaader filmist „I’m Not There”, kus Bob Dylan sõidab autoga ja tema kõrvale ilmub mootorratta või siis mingi kummalise golfi-sõidukiga Allen Ginsberg, läbi akna vahetatakse paar lauset ja siis keerab Ginsbergi motikas tagasi surnuaeda.

Aga et mitte süngel toonil lõpetada, siis tahaksin rääkida ühest kohtumisest Vanapaga. Kui aastal 2003 ilmus luulekogu „Päti vile”, tahtsin temaga raadiosaadet teha. Helistasin, Vanapa oli jutuajamisega lahkesti nõus, leppisime kokku, et lähen talle külla, aga veel viimase asjana palus ta, et kas mul oleks võimalik võtta kaasa üks pudel viina ja talle üle anda salaja, nii et tema naine ei näeks. Kartsin, et mis olekus ma vanameistri leian, aga ta oli väga soliidselt riides, kikilipsu küll ees polnud, kuid habe oli aetud, sõi kapsasuppi, aeg-ajalt ohkas veidi, aga kui ta rääkis, siis ta ise pugistas kogu aeg naerda ja need tema jutud olid midagi sinna kanti nagu raamatus „Ma olen väga ilus”, elulised ja samas täiesti pöörased. Tol korral näitas Vanapa mulle ka üht kaustikut ja ütles, et noorena polnud tal lihtsalt aega kirjutada, aga igasugu juttude ja luuletuste mõtteid tekkis omajagu ja siis ta pani need sinna kaustikusse kirja ja nüüd võtab sealt ja kirjutab järjest lugusid. Huvitav, kus see kaustik praegu on, äkki tehisintellekt aitaks mõned uued Vanapa raamatud kirjutada?