Mudlum: „Väike tekstimüür”.
Strata, 2023. 287 lk.
Mudlumi raamatuarvustusi ja kolumneid koondavas kogumikus „Väike tekstimüür” tsiteerib autor küsimust Veikko Huovineni teosest „Lambasööjad: Soome kehakultuurilugu”: „Kuule, Valtteri, mis oleks, kui ma keedaksin kohviputru? Sööks seda võisilmaga.” (Lk 123.) Kohvipuder kõlab kui roog, mida võiks viisakalt kirjeldada sõnaga „huvitav”. Ühtlasi on see üks võimalik metafoor kirjeldamaks Mudlumi tekste. Kohv: mõtestatud ja sisukas kriitika. Puder: arvustatavast teosest kõrvale kalduvad omaelulised pajatused ja kurtmine arvustajatöö telgitaguste üle.
Mudlumi kui kirjanduskriitiku stiili iseloomustab hästi järgmine lõik arvustusest Lauri Räpi teosele „Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis”: „Jah, kõik on tuttav, vakstuga köögilauad, nostalgiatoidud, igasugu olmejamad, koolisööklad karamellikisselliga, Royal-piiritused ja stuff, sekka üllatusmomente, mõnest limonaadimargist pole kuulnudki, ka ei mäletanud ma nii detailideni tollase noorsoo riidemoodi, välja arvatud muidugi tütarlaste retuusid (mulle toodi need Soomest, või ei, ei toodud mulle, tädi tõi endale, sellised laigulis-läikivast sametist, põõnaga, aga ma võtsin neid tagaselja, kui oli vaja peole minna).” (Lk 21.) Arvustustes on tihti kasutatud nimekirju, et raamatute sisu ja atmosfääri kompaktselt edasi anda. Need loetelud on lausa hädavajalikud, sest muidu ei mahuks arvustustesse ära kõik see, mis ei ole käsiteldava teosega seotud: kriitiku mõttevälgatused, meenutused, arvamused ja olmelised pajatused.
Kõik „Väikse tekstimüüri” arvustused ja kolumnid on juba varem ilmunud. Raamatuarvustused valdavalt Sirbis ja Loomingus, aga ka Müürilehes, Vikerkaares, ERR-i kultuuriportaalis, Edasis, Tõlkija Hääles; ühispealkirja „Elu, teater, laulupidu” alla koondatud teatrikriitika ja kolumnid ajakirjas Teater. Muusika. Kino, Müürilehes ja Postimehes. Kogumik algab 2017. aastal Sirbis ilmunud arvustusega ja jõuab välja 2023. aastasse. Mudlumi kui arvustaja stiil pole ajas kuigivõrd muutunud: see on hubane ja lobisev, justkui kuulaks mõne kirjandussõbra muljeid. Istutakse suurtes pehmetes tugitoolides, tuppa langeb paar tolmust päikesekiirt, põrandavaip summutab torkivad hinnangud, andes neile lõbusa tögava alatooni. Kas tegemist on kriitika või millegi muuga?
Rääkides torkimisest, tögamisest ja julgetest väljaütlemistest: Mudlum on kriitiline arvustaja, kes ei karda näpistada. 2019. aasta eesti lühiproosa ülevaates märgib ta: „Mõnel juhul tundus, et autor peab olema teismeline, järele vaadates selgus, et siiski üle kolmekümne. Tunnustus hingelise puberteedi säilitamise eest, aga kirjutatut see paremaks ei teinud.” (Lk 166.) Ja sealsamas Urmas Vadi jutukogu „Elu mõttetusest” kommenteerides: „Lisaks kõigele ununevad kirjeldatud eluseigad sama kiiresti kui kogu muu igapäevaelu praht, mis silme eest mööda ujub. Võib-olla on Vadi tõepoolest kinni püüdnud elu tema harukordses mõttetuses.” (Lk 180.) Taolistele torgetele eelneb või järgneb (peaaegu alati) ka teose sügavam mõtestamine, näpistused mõjuvad pigem sõbraliku müksuna.
Mudlum pole sugugi kuri arvustaja, pigem lõõpiv ja naljatlev. Teinekord on ta aga lahke ja kaasamõtlev, kriitiku pajatusest saab teise kirjaniku teksti analüüs. Näiteks Kruusa Kalju luulekogust kirjutades mõtiskleb Mudlum selle üle, et seal on „[—] väga peen kood, siin on kõik omal kombel salakavalalt ühenduses, oma ja võõras, tõlked ja algupärandid.” (Lk 74.) Neil seoseid loovatel ja teksti mõtestavatel hetkedel on kriitik mitte võtja, vaid andja.
Mudlum on alati ise oma arvustustes kohal. Mitte ainult kriitiku, vaid ka oma igapäevaelu jagava suunamudijana. Ta on isiklik ja emotsionaalne, vahetu. Eriti varasemate arvustuste juures paistab silma, et kriitik on palju lugenud ja kursis käsiteldavate autorite varasemate teostega. Luuakse seoseid ja sildu nii eesti kirjanduse sees kui ka eesti ja väliskirjanduse vahel. Näiteks Elin Toona Gottschalki raamatu „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” juures toob ta paralleeli Viivi Luige „Seitsmenda rahukevadega” (lk 8) ning sild luuakse ka Lauri Räpi Tartu-memuaaride ja Lev Tolstoi raamatu „Lapsepõlv. Poisi-iga. Noorus” vahel (lk 20).
Kogumiku pealkiri on „Väike tekstimüür” ja kohati näib tekste lugedes, et tõepoolest seisab lugeja ees kõrge telliskivimüür, millest peab edasi lugema – üle hüppama –, jõudmaks arvustuse tuumani. Kas paljusõnalisus ja hüplik mõte saab olla kriitiku voorus? Kui ilukirjanduses on autoril Mudlumi sõnastuses „vabadus teha oma tekstiga, mida ise tahab: kui tahab, keedab pudruks, kui tahab, sööb võiga” (lk 168), siis arvustuse kui žanri puhul eeldaks, et autor austab teatud reegleid. Ja kui mitte reegleid, siis vähemasti arvustatavat teost. Ja kui mitte arvustatavat teost, siis vähemasti raamatu autorit. Võib-olla ka toimetajat ja lugejaid? „Väikese tekstimüüri” tekstid kirjutanud kriitikul paistab tihtilugu see austus puuduvat. Mudlumi kogumikku lugedes ei jää kõlama mitte arvustatud teoste sisu või nende ümber tekkinud mõttekäigud, vaid arvustaja enda elu rõõmud ja mured.
Tekib küsimus: miks toimetaja ei sekkunud? Kuidas läksid trükki järgmised arvustuste avangud (jah, esimesed laused): „Olen selle arvustusega venitanud tähtaja viimase piirini. Olid ajad, kus ma lugesin üks-kaks-kolm raamatu läbi, istusin laua taha ja klõbistasin jutu valmis. Need ajad on möödas, miski ei tundu nüüd piinavam kui mingi teksti kohta midagi arvama hakata” (lk 135); või siis: „Kirjanikud muudkui kirjutavad, aga mis kriitikud pärast teostega peale hakkavad, pole enam nende mure” (lk 114); ning arvustades Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani”: „Kõigepealt pean ütlema, et kriitikuna eelistaksin õhemaid raamatuid. Tavaliselt loen arvustatava tüki vähemalt paar korda läbi, aga sellist klotsi ei jaksanud topelt vaagida, ainult sirvisin veel ühe ringi peale, sestap saab käsitlus hõredapoolne” (lk 49)? Taolisi lauseid lugedes hakkab sees kergelt keerama, sest kriitiku pärast on piinlik ja autorist on kahju. See tunne püsib neid ridu ka teist ja kolmandat korda üle lugedes ja vaagides. Mudlum ei ole kriitikuhala-võttega eesti arvustajate ridades sugugi üksi, miskipärast on saanud sellest praktika, mida aktsepteerivad kõigi väljaannete kirjandus- ja kriitikatoimetajad. Meenub Sveta Grigorjeva Sirbis ilmunud arvustus Urmas Vadi novellikogule „Hing maanteeserval,” mis algab järgmiselt: „Kui mulle pakuti arvustada härra X-i uut raamatut, vastasin toimetajale paari päeva pärast küll viisakalt ja ajale sobivalt moodsas slängis, aga siiski – eitavalt: „ma väga ei vaibi selle tüübi ega tema kirjandusega”. „Aga äkki on teil mulle pakkuda kedagi teist?” nur(r)usin meilitsi edasi, sest raha on vabakutselisel kunstnikul ikkagi vaja.”[1]
Kas raamatuarvustus on õige platvorm hädaldamaks kriitiku söötis tööpõllu ja nüride vikatite üle? Ei. Raamatuarvustus on tekst, mis tutvustab, mõtestab ja soovitab (või ei soovita) arvustatavat teost. Võib-olla on Mudlumil õigus, kui ta kirjutab: „Aga nagu me kõik teame, lugejad arvustusi suuremat ei jälgi, nii et vahest ei ole sellest midagi.” (Lk 154.) Aga kellele siis kriitik ikkagi kirjutab – teoste autoritele, teistele kriitikutele või kultuuriväljaannete toimetajatele?
Meenuvad sotsiaalmeedia suunamudijate postitused, kus mainitakse ideed, toodet või üritust, aga seda ainult taustana iseenda laheda elu esiletõstmiseks. Võib-olla on ka eesti kirjanduskriitikutel vaja platvormi, kus oma elu esile tõsta, näidata, et see polegi mitte lahe, vaid raske. Iseasi, kas raamatuarvustus on selleks õige koht. Ehk sobiks paremini omaenda sotsiaalmeediakonto või blogi? Sest kas pole midagi sügavalt solvavat selles, kui kriitik kulutab poole niigi vähesest tähemärkide arvust kirjeldamaks, kuidas arvustatav teos tema lauale jõudis ning kui väga ta seda lugeda ega arvustada ei taha?
Mudlumi kui kirjanduskriitiku silmaring on lai, tal on annet teoseid sügavalt mõtestada. „Tekstimüüriski” leidub hetki, kus väsinud tugitooli-arvajast saab kirjanduskriitik, lugeja, mõtleja, kirjanik ja toimetaja, küsija ja vastaja, kaevaja ja kuhjaja, leiutaja ja punuja, detektiiv ja teadmistevõrku kuduv ämblik. Ja neil hetkedel pole autorid enam mitte ämblikuvõrku kinni jäänud putukakesed, vaid isekujulised tolmukübemed ja lendseemned, mida Mudlum hoole ja tähelepanuga vaatleb, nende üle imestab ja imetlust ka lugejatele edasi annab. Käsitletavad raamatud (ja ka arvustused ise) muutuvad paeluvaks ja veenvaks.
„Väike tekstimüür” annab õblukese ülevaate viimase viie aasta eesti kirjandusmaastikust, märksa tihedama kirjelduse aga arvustaja tüütust tööst ning Mudlumi omaenda elust ja mõtetest. Kogumiku teises pooles ilmunud kolumnite taastrükkimine on küsitav otsus: tegemist on siuh-säuh kokku kribatud tekstidega, mis loovad küll hubase lobiseva atmosfääri, aga on päevakajalisest kontekstist välja tõstetuna tolmused ja laialivalguvad.
Nii nagu „Tekstimüüri” autor soovitab lugeda enne Tolstoi memuaare ja alles siis Lauri Räppi, soovitab siinkirjutaja alustada Mudlumi raamatust „Mitte ainult minu tädi Ellen”. Kohvipudru asemel ootab ees lugemisgurmee, hõrk tolmu- ja kaneelihõnguga mälurännak.
[1] S. Grigorjeva, Mis viga sul muhe olla, mees? Sirp 28. I 2022.
