Tegelikult oskasid tüdrukud ka mängida. Väga hästi oskasid. Nad suutsid igast paigast teha kodu. Ehtisid kohad laudlinade ja linikutega. Sidusid paelad dekoratsiooniks. Tõmbasid nöörid üle hoovi ja riputasid pluusid ja sokid näpitsatega üles. Nad oskasid leida südame ja panna selle tuksuma.

Mõned neist tahtsid olla päästjad, nagu inglid või jumalaema, et veenda poisse naasma koju, naasma argise juurde, sest oli vaja isa või venda või hoopis armsamat. Või koera, kes tuleks oma puretud sabaga pulmast tagasi. Nad tahtsid veenda poisse unustama relvad ja tagaajamised ja rõõmu verepiiskadest. Nad hoidsid käed avali ja silmad selged. Ja selles ei nähtud mitte tahet koos mängida, vaid midagi pehmet, mida nimetati naiselikkuseks, justkui muud neis tüdrukutes polekski olnud. Aga ilma nendeta polnud poistel kodu, kuhu tulla. Oli vaid tander. Oli tühermaa. Oli mets, milles ei saanud uinuda. Aga paljud kodudki olid lahingud, milles võitjaid polnud.

Kui poiste mängud seostusid hallide ja poriste ilmadega, mässisid tüdrukud oma mängud roosasse loori ja unelesid päikesevalguses, hele nahk peegeldamas universumit tagasi. Nad teesklesid, et käivad poes naabri õunapuu all. Korjasid seelikud õunu täis ja naasid. Vahel arveldati pärisrahaga, mis kodust leitud. Vahel korjati sente maast. Teinekord jälle küsiti poistelt. Pandi käed kindlalt puusa ja põrnitseti, kuni poisid alla andsid ja poetasid rahanatukese tüdrukutele, et neid rahule jäetaks. Arvelaua kuulikesed liigutati ühest servast teise, suunurgad kaardusid ülespidi. Kleiditaskud kõlisesid. Põlled vajusid raskusest allapoole. Vihikud täitusid numbritega.

Leidus ka neid, kes teesklesid, et poistega on vahvam mängida. Et nende mängud on ohtlikumad ja olulisemad. Need tüdrukud tahtsid vaid teistest eristuda, et rohkem silma paista, sest tüdrukute mängudele vaadati viltu. Vaadati tsivili­seeritud pilguga, mis tundis mõnu metsiku taltsutamisest. Ja võib-olla tahtsid nad ka kauem lapsed olla, põigata kõrvale väidetest, et tüdrukud kasvavad kiire­mini suureks. Poisid veel jooksid, jalad porised ja põlved kriimustatud, tokid käes nagu püssid, põskedele võõbatud värv, juuksed turris. Aga tüdrukute kinga­delt pühiti pori ja parastati. Ja kleidiga oli raskem puude otsa ronida.

Tegelikult oskasid tüdrukud ka mängida. Ja kõige ohtlikumad mängud olid need, mis tundusid pealtnäha süütud. Sellised, kus keegi oli ema, keegi isa ja alati tuli mõnel mängida last või kodulooma. Igaüks ei tohtinud ema olla. See roll oli reserveeritud valitutele. Juhtus ka nii, et need, kes olid püüdnud sulanduda poiste kampa, tulid tagasi, et teha teised kadedaks. Nad olid mänginud pantvange, keda poisid vabastasid. Olid mänginud kodumaad. Armsamaid. Poisid olid vaid vahend, et end tähtsamana tunda, sest tegelik mäng toimus meil omavahel. See oli võimuvõitlus. Nad ei jäänud andunult poiste juurde, vaid hiilisid tagasi, et uhkeldada. Ja needsamad tüdrukud tahtsid tavaliselt olla kodumängudes emad. Kamandasid ja käsutasid. Vahel tõid mõne poisi kaasa ja sundisid teda isarolli võtma. Siis pühiti sõbranna ülahuulelt tume rant, mis pidi tähistama vuntsi, ja see võõbati uustulnukale. „Sina oled isa ja me magame ühes voodis.”

„Nii ilusti mängivad,” meeldis tädidele öelda. Nad rüüpasid pokaalist veini või klaasist mahla. Jätsid servale huulejäljed. Trummeldasid lakitud küüsi vastu klaasi ja ümisesid taustal mängivale raadiole kaasa. Või kohendasid hoopis päevitus­riideid, et rante jääks võimalikult vähe. Nende nahk oli krobeline ja täpiline. Onud ei hoolinud. Või kui nad hoolisidki, siis ainult sedavõrd, et noogutada kaasa, kui tublid koduperenaised tüdrukutest saama pidid. „Näed, teab küll, et tuleb mehe eest hoolitseda,” ütles ükskord onu, pea juba poolkiilas, ja tõmbas suitsu. Tema kortsuline nägu mattus suitsupilve sisse, silmad jäidki uduseks. Ta nägi meie mängu alati läbi kõverpeegli. Nägi täpselt sellisena, nagu tahtis. Aga meie teadsime, kuidas tegelikult oli. Harjutasime. Kavandasime. Lavastasime kodus nähtud sündmusi. Rääkisime täiskasvanute endi sõnadega. Vandusime, ropendasime, kisklesime. Ussitasime ja jagasime saladusi.

Kui suured oleksid jälje üles võtnud, oleksid nad jõudnud karnevali peeglite-ruumi. Nii mõnigi peegelpilt oleks neid hirmutanud. Mis näoga vaadanuks onu meid siis, kui ta teadnuks, et saladuseloor oli kerkinud ja me nägime tulevikku, mis polnud teda veel tabanud. Ema oli keelanud saladust välja lobiseda. „Bussijuhiks ta ei jää. See ei saa edasi kesta,” oli ta öelnud, küll rohkem isale, kuid mina olin kuulnud. „Las nad lahendavad selle omakeskis. See on peremure.”

Mina lipsasin toast välja ja jooksin Avele rääkima. Ta haaras nukud kaasa ja nii me kõndisimegi jälle raudtee poole. Ja mina rääkisin, kuidas onu oli teinud midagi andestamatut ja sellel pidi olema tagajärg.

„Mis tagajärg?” uuris Ave ja harutas lahti ema punutud patsid. Ta pistis paelad taskusse.

Kehitasin õlgu. Ma ei teadnud, aga seda põnevam oli saladus. Midagi suurt oli juhtumas. Sellest taheti meid eemal hoida. Või kui lastigi juures püsida, siis arvati, et me ei mõista.

Aga meil oli targematki teha, kui terve õhtu saladusi arutada. Meil olid oma mängud, mida mängida.

Sidusime barbi raudteerööbaste külge ja läksime siis võssa ootele, et rong üle sõidaks. Kui kaugele see pea õigupoolest lendab? Võib-olla jääb barbi ilma hoopis käest või jalast. Oli kordi, kui sidusime nukul silmad kinni, teinekord sundisime teda vaatama. Istusime kraavipervel ja itsitasime. Pärast liitsime eraldatud osad hõbedase teibiga, et ohvrit korduvkasutada.

Seekord põrnitses barbi pilvist hämarduvat taevast. Ennist oli vihma sadanud. Sellepärast olingi toas olnud ja lõunasöögi juurde kuulnud, kuidas ema onust kõneles. Tal oli vist venna pärast piinlik. Isa ei osanud esialgu midagi kosta, kuid lõpuks pomises: „Kiiksud käivad ikka inimesi pidi.”

Ümbrus oli vaikne. Jaamas polnud isegi vaguneid. Silmasin küll varest, kuid too ei kraaksunud, nokkis hoopis midagi katuserennist. Võib-olla jõi vihmavett. Või olid seal putukad ja ta neelas neid. Kas lindudel oli kunagi igav?

Seni, kuni ootasime, pühkides aeg-ajalt sipelgaid säärtelt, rääkis Ave Tiiut taga. Neil oli olnud arusaamatus, mis lõpuks lahenes. Ta ei mäletanud, kuidas see oli alguse saanud. Nii juhtus tihti, et sõnelused paisusid tormiks ja solvu­miseks, aga lõpuks ei mäletanud kumbki algust. Mäletati ikka lõppu. Ja selle lõpu pärast paluti andeks. Aga alge jäi lahendamata. See jäi ootama uut aega, et lüüa kiile. Ma tajusin Ave toonist, et midagi veel kripeldas. Eks see oligi seesama alge, millest polnud kinni saadud.

Väike vasekarva liblikas tahtis maanduda Ave kinga pandlal. Korraks ta saigi. Ta kompis pinda, kuid mõistis, et see pole lilleõis, ja lendas edasi.

„Kui ma peaksin Tiiuga tülli minema, siis seon ta samamoodi,” teatas Ave ja niheles. Ta sinised silmad välkusid kavalalt ja mul hakkas isegi pisut hirmus.

„Aga minuga?” küsisin vargsi. Ma ei mäletanud meie viimast tüli. See tähendas, et saime paremini läbi kui tema ja Tiiu. Või äkki tähendas see hoopis seda, et uus tüli juba podises me vahel ja peagi oli oodata tülileeme ülekeemist.

Ave pilgutas oma suuri silmi. Samasuguseid nagu nukul, kelle me olime rööpa külge sidunud. „Miks me sinuga tülli peaksime minema?” imestas ta.

Küsimuses oli iva sees. Miks tõesti? Kehitasin õlgu ja põrnitsesin oma paljaid varbaid, mis kinga seest paistsid. Ema oli aidanud küüned roosaks värvida, aga kohati oli lakk maha tulnud. Olid teised pisut pooliku ja rääbaka väljanägemisega, pealegi veel liivased ja natuke mustad. Teadsin, et pärast saan kingade pärast pahandada. Olin hüpanud sellesse ainsamasse lompi ja siis jooksnud üle mulla. Olin korjanud üles nii palju sodi ja mustust, et isegi saun ei saaks mind puhtaks teha. Kui ema küsiks, võiksin öelda, et auto pritsis. Aga siis tunneks ta muret, et miks ma autodele nii lähedal seisin. Mul oli vaja paremat valet. Äkki oli mõistlik ajada asi poiste kaela?

„Mina küll sinuga tülli ei taha minna,” lisas Ave ja ajas kaela õieli, et paremini näha. Fooris oli tuli juba vahetunud. See tähendas, et rong pidi peagi saabuma.

„Aga Tiiuga tahad?”

Ave krimpsutas nina. „Tiiu on nõme. Temaga võin tülli minna.” Ja siis hüppas ta kraavist püsti ja surus kõrva vastu rööbast.

„Kas väriseb?” hõikasin mina, tülijutt juba ununenud. Meil oli tähtsamatki teha. Ave noogutas, huuled venisid veel pikemaks ja neisse valgus tumeroosa värv. Ta nägi oma helepruunide juustega välja nagu rebasekutsikas. Seal kõrval olin mina vist küll pigem jänes või äkki kirju kodukana. Eks uudishimu jätkus meil mõlemal. Julgust ka. Aga päris samasugused me Avega siiski ei olnud. Isegi kõrvaltvaatajad said aru, et üks on natuke õelam kui teine.

Katsetasime, kui suurele kiirusele ja massile suudab plast vastu pidada. Pealegi ei meeldinud see barbi Avele. Ta tahtis sellest lahti saada. Nukke oli veel ja igast nukust ei pidanud me ühtmoodi lugu. Aga kraavipervel põlvitades oli mul aega vaadata kord Avet, kord barbit. Neil oli peale silmade sarnasusi veelgi. Märkasin, et mõlema riided olid sinised. Ja juuksed lainetasid sarnaselt. Kas Ave ise ei märganud?

Mul oli barbi, millel vanaema ei lubanud kleitigi vahetada. Ta pidi seisma oma plastist jala otsas, ilus, puhas ja puutumatu. Salaja korraldasin kostüümi­vahetusi. Vahetasin kollase ballikleidi teksapükste ja tavalise särgi vastu. Soengusse sätitud lokid olid argiriiete jaoks liiga uhked. Lõpuks sikutasin kleidi ikkagi tagasi ja torkasin lapiku plasttüki barbile jalgade vahele, et ta püsti püsiks. Vahel näitasin talle mööda minnes keelt. Kujutasin ette, et seon ta samamoodi rööpa külge ja vaatan eemalt hävingut. Teinekord piirdusin kujutluses sellega, et asetan ta liiprile, lihtsalt hirmutamiseks. Et ta teaks mu seisukohta. Ükskord põrnitsesin teda voodinurgast, põlved vastu kõhtu. Kulmud olid silmade kohal rasked. Ma olin nii vihane. Vanaema oli öelnud midagi mu riiete kohta, et need on liiga mustad või lühikesed või naljakad. Suunasin kogu viha selle kuldse iluideaali poole. Jõllitasin hea mitukümmend minutit. Ja siis hakkas barbi nägu moonduma Aveks. Pilgutasin ehmunult silmi ja tõstsin käed näo ette. Need olid nagu paksud ­varvad. Olin paigutanud ennast trellide taha ja piilusin neist läbi.

Võib-olla oli see minu viga, et nägin igas barbis pisut Avet. Aga Ave oligi natuke nagu barbi. Tal oli suur maja ja teine korrus oli peaaegu ainult Ave oma. Seal oli küll ka väiksem tuba, kus nad hoidsid igasugu üleliigseid asju, aga meie saime teisel korrusel rulluiskudega ringi sõita. Keset tuba oli korsten. Tiirutasime ümber korstna ja laulsime raadioga kõvasti kaasa. Minu tuba oli väike ja sedagi pidin aeg-ajalt vanaemaga jagama, kui ta külla tuli. Ja mul polnud ka rulluiske. Ave jagas enda omi. Pidime sõitma kordamööda.

Mulle meeldis hoopis see barbi, kellel olid jalgades kruvid. Tema jalgu sai liigutada. Paigutasin ta erinevate hobuste sadulasse ja vedasin vaibale vanade postiteede triipe. Tekkinud jutid meenutasid rööpaid. Barbi ise oli meigitu, tuhmide silmade ja mittemidagiütleva näoga. Ta juuksedki polnud nii läikivad nagu teistel. Aga vähemalt polnud tal soengut, mida poleks tohtinud rikkuda. Riided olid tavalised. Ma sättisin teda kleitidesse ja lubasin, et ka tema pääseb ballile. Ja et ükskord panen ka tema plastjalale seisma, kuigi see tundus mõnevõrra barbaarne.

Avel oli rohkem nukke. Talle muudkui kingiti. Tädid ja onud ja muud sugulased-tuttavad tõid iga kord mõne uue karbi, millest Ave joovastunult kinni haaras. Ta harutas mõnuga, pakenditükid pudenesid, ja jooksis siis minu või Tiiu juurde uhkeldama. Teinekord oli ta jällegi pettunud. Siis tuli barbi katseteks ohverdada. Näiteks sidusime ühele merineitsisabaga nukule kõri ümber nööri ja viskasime ta tiiki.

„Sellega te küll kala ei saa,” pomises Ave vanaisa, silmis värelemas lustakas helk.

„Mis me selle kalaga peale hakkaksime?” uuris Ave ja pani käe tähtsalt puusa. „See on ju luid nii täis, et kõlbab vaid kassile. Aga viimane kord oksendas Muri kõik trepile ja vanaema oli pahane, et pidi koristama.”

Vanaisa noogutas mõtlikult. „Jah, seda kala ei kannata isegi kassi kõht.”

„Noh, ja kellele me siis püüame? Las kala ujub,” ütles Ave ja pööras siis pilgu tiigile. „Ja barbi ujub ka.” Ta naeratas.

Poistele kalapüük meeldis. Nad meisterdasid õngesid, nuiasid isadelt konksud ja jooksid siis tiigikaldale, et leida kõige võimsam kala. Tiik oli mitme majapidamise peale. Ja kui meie Avega barbi nööripidi veest välja vinnasime ja oksa külge kuivama tõmbasime, nihelesid poisid kaldal, õnged käes, ja ootasid. Nad olid üllatunud, et meie vägivald oli nende omaga võrdväärne või isegi hullem.

Pärast, kui Ave vanaisa oli tuppa läinud ja poisidki olid kusagile kadunud, tuli Ave kääridega kohale ja nüsis barbi juukseid. „Sa oled rõve,” ütles ta nukule. „Nii paljas ja kole. Keegi ei taha sellist.”

„Mulle ka ei meeldi,” kajasin igaks juhuks kaasa. „Kes selle üldse kinkis?”

„Tädi,” ütles Ave ja sikutas, et lõigatud juukseid kätte saada. Ta poetas need murule. „Kuskilt välismaalt.”

Välismaalt? Heitsin tähelepanelikuma pilgu barbile. Võib-olla polnud ma õiget barbit näinud ja sellepärast tunduski see nii võõras. Lausa sedavõrd, et ma polnud osanud ohverdamist takistada.

„Ma valetan, et koer tegi,” sõnas Ave ja raputas pead. „Küll ta uue toob. Viimati näris Mustu isa sandaali ära. Mis teha, hambad ju sügelevad. Ta veel noor ka ja tahab närida.”

„Kas koer pahandada ei saa?”

Ave kehitas õlgu. „Natuke võib-olla saab. Mina saan ka vahepeal, aga ma olen harjunud.”

Ma polnud arvanud, et Ave majapidamises keegi kellegagi pahandaks. See tundus nagu vaeste inimeste karistus, aga nemad olid ometi jõukamad kui meie. Televiisorist tundus, et rikkad võisid küll kurvad olla, kuid tihtipeale vähetähtsate asjade peale. Emale meeldis ikka öelda, et „nad ei oska rõõmsad olla, sest tunnevad ennast siis halvasti. Ja nii otsivadki põhjuseid, et olla pealtnäha nagu meie.” Loomulikult ei mõelnud ema selle all Avet. Selle mõtlesin ise juurde. Meil küll olid pealinnas sugulased, kes saatsid aeg-ajalt riideid ja jalanõusid, kuid lähedalt polnud ma neid juba ammu näinud. Kas nad mu enam äragi tunneks? Ma olin vahepeal kasvanud.

„Neil on kiire elu,” ütles ema. „Miks nad peaksidki meie juurde tulema, kui pealinnas on palju põnevam.”

Mänguasju ei saatnud nad kunagi. Mul oli sellest kahju. Ühest kingast ehitasin barbile voodi, aga tüdinesin sellest ruttu. Siis viisin Avele, et ta annaks Mustule närida. Ja need riidedki, mis saadeti, olid kas liiga väikesed või liiga suured. Ema lõikas neist kaltse.

„Aga ära sugulastele ütle,” manitses ta. „Nemad arvavad, et aitavad. Las nad arvavad.”

„Muidu nad ei saadaks?”

„Jah, muidu nad enam ei saadaks.”

Ja kuigi mul riietest kasu ei olnud, oli neid suuri kilekotte tore saada, sest iial ei teadnud, mis sealt seest leida võib. Mõnede kingadega kõndisime aias ringi, mina ja Ave. Värvisime huuled punaseks ja sättisime klambrid juustesse. Kujutasime ette, et oleme tähtsad pealinnadaamid. Ave vanaisale tegi see nalja, aga ta ei öelnud iial õelalt. Poisid narrisid küll.

„Modelliks te ei kõlba!” hõikasid nad. „Te olete liiga paksud.”

„Jah, ja varsti tulete mu ukse taha musi nõudma!” hõikas Ave neile vastu. „Siis naeran mina!”

Minu kurgus oli klomp, mida proovisin alla neelata. Ma ei mõistnud, kuidas Avele need sõnad südamesse ei torganud. Mina nägin vaeva, et neid sõnapinde välja saada, ja olen päris kindel, et üks neist jäigi kusagile sügavale lihaste vahele.

Poisid tegid omavahel nägusid, krimpsutasid nina ja sülitasid murule. Ave jäi rõõmsaks. „Isa on rääkinud küll, et poisid arenevad aeglasemalt ja ise ei teagi, mis ees ootab. Küll nad varsti lausa otsivad me tähelepanu. Usu mind.”

Ma uskusingi. Ja Avel oli õigus. Tema ukse taha käidigi, mina jõlkusin niisama kaasa. Tundus küll, et mõnikord Jaak mind heldinult vaatas, aga samamoodi vaatas ta ka Avet. Barbidega mängisime salaja edasi. Poisid ei pidanudki teadma. Riputasime neid konksu otsa või hiilisime ikka raudteele ja mõõtsime sammudega, kui kaugele mõni jupp lendas. Vahel võtsime barbil pea keha küljest ära, sidusime kilekoti pea ümber ja viskasime siis vastu purke, mis hoolikalt pisut eemale sätitud. Võitis see, kes teatud aja jooksul kõige rohkem purke pikali sai.

„Sellele barbile teen sinikad ka,” ütles Ave ja värvis vildikaga barbi plastist keha.

„Miks?”

Ave kehitas õlgu. „Lihtsalt. Mitte kellegi nahk pole päriselt selline sile ja ühtlane.” Tal oli õigus. Isegi praegu katsid mu jalgu sääsekublad ja kriimud ja tedretäpid ja sünnimärgid. Ja kohe kingapandla juures oli üks kolletav koht, hääbuv sinikas. Naha alt kumasid veresooned. Mitte küll nii nagu vanaemal, kelle kintsud olid nagu piksene taevas. Ja kui ma naersin, tekkisid silmanurkadesse kurrud. Praegu olid need vaevumärgatavad, aga ma teadsin, et lõpuks vajutab aeg need jäädavalt nahasse. Emal juba oligi vajutanud. Ma teadsin, et ma kasvan paratamatult samasuguseks.

„Ükski nukk ei näe vist välja selline nagu mina,” ütlesin vaikselt.

„Ma ei tahakski,” lausus Ave. „Barbi peab ikka ilus olema.”

„Miks?”

„Keegi ei taha koledatega mängida. See lõhub kujutluse ära.” Ave asetas ­vildika otsa korraks keelele ja värvis siis edasi. „Kurat, see saab kohe tühjaks.”

Mustu tuli nuusutama. Ta näksas ettevaatlikult barbi jalga, kuid Ave lükkas koera eemale. „See pole sulle,” ütles ta. „Mine otsi papa suss üles.”

Mustu silmad olid nii tumedad, et tundusid mustad. Tegin talle koonule pai, mille peale ta võpatas, tõmbus eemale ja lonkis tiigi poole. Olin kade, et Mustu ei armastanud mind samamoodi kui Avet. Ma olin ometi sõbralikum. Aga Mustu tajus, et ma olin võõras ja võõraks pidingi jääma.

Võtsin vildika ja joonistasin säärele südameid ja lilleõisi. Nagunii pidin homme sauna minema. See oli minu viis ennast ilusamaks teha.

„Kas me õunaraksu ka lähme?” küsis Ave ja lükkas vildika karpi tagasi. Ta sättis barbi trepile istuma. Too nägi välja nii õnnetu oma sinise silmaga. Ma teadsin, et vildikas ei tule maha. Olin kunagi joonistanud barbile päikeseprillid ja nühkinud nuustikuga, aga värv ei kulunud isegi mitte heledamaks. Nüüd oligi mul üks barbi, kellel roosad sõõrid silmade ümber. Ja Ave barbi pidigi jääma õnnetuks, sest tema violetsed sinikad ei tõmbu kunagi kollaseks ega parane. Mida küll ta vanemad ütleksid, kui seda näeksid?

„Mu vanematel on ükskõik,” ütles Ave, justkui oleks kuulnud küsimust mu peas. „Neil pole vahet, peaasi, et ma jalus poleks. Mängigu või kukkugu ennast katki… Tegevuses olemine on tähtsam.”

Noogutasin, kuid ei mõistnud. Minu pere oli teistsugune. Ikka küsiti, kuidas on tuju ja kuidas läks ja kus me käisime. Ikka küsiti, mis plaanid on homme. See vist tähendas, et minu pere hoolis, kuigi vahetevahel ei jaksanud ma vastata. Tahtsin, et mul oleksid saladused. Tahtsin, et midagi oleks sellist, mis kuuluks ainult mulle. Aga valetamist tuli ka õppida. Sellist, mille puhul hoiad osa infost endale. Ma harjutasin, aga alati ei õnnestunud. Ema-isa teadsid, et käisime raudteel. Ütlesin, et mängime seal barbidega.

„Raudteel?” imestas isa. „Mispärast hoovis ei kõlba?”

Pidin midagi välja mõtlema. „Seal pole poisse.”

„Kas poisid siis segavad?” küsis ta. „Nemad ju ometi barbidega mängida ei taha.”

„Ei taha jah, aga nad segavad.”

„Tahavad teie tähelepanu?” uuris ema.

„Jah, nad tahavad Ave tähelepanu.”

„Aga mitte sinu?”

Miks peaksid poisid minu tähelepanu tahtma? Mul polnud pooltki nii palju barbisid kui Avel. Ja ma polnud nii julge ega rikas kui Ave, kes sai alati tervele hoovile komme jagada. Teinekord lasi ta limonaadipudeli ringile ja kõik võtsid lonksu. Eriti võluvana tundus see siis, kui õues oli palav, ja kuigi vesi olnuks mõistlikum, säras limonaad nagu kuld. Sellest populaarsus algaski. Aga mõtlesin, et isegi kui mul oleks limonaadi, ei tahaks poisid ikkagi minu tähelepanu. Ma ei suutnud välja mõelda, miks. Võib-olla oligi asi selles, et mõtlesin liiga palju, Ave lihtsalt tegi. Ave ei mõelnud tagajärgedele, vaid otsis tegevust, nii nagu vanemad tahtsid. Ta tegi kõik selleks, et kodust eemal olla, mõtted eemale saada. Mina olin kõrvalepõige. Mõnes mõttes olin ma nagu üks Ave barbidest. Ta küll ei sidunud mind ühegi liipri ega rööpa külge, aga talle meeldis minuga uhkeldada. Ave vanad riided said mulle. Ta teadis, et sugulased pealinnast saada­vad meile, ja siis annetas temagi. Neid ma hoidsin, ei lubanud kaltsuks teha. Tal olid ilusad ­värvilised riided. Sellised, mida ema ei jaksanud mulle osta. Ja kui Ave oma riietest tüdines, tegime moesõu. Tema komplekteeris, mina ajasin riided selga ja pidin siis õuele näitama minema. Ave hõikus ja kutsus teised ligi. Kutsus poisid ka vaatama ja nood pidid hindama, kui ilus ma olin. Kui keegi halvasti ütles, siis Ave parastas, aga ma kahtlustasin, et tegelikult tundis ta sellest mõnu, kui mulle halvasti öeldi. See tähendas, et ta sai mängida kangelast. Sai minu, väikse vaese ära päästa. Ma talusin, sest ka mul oli omakasu mängus. Uute riietega tihkasin end julgemalt tunda. Ave riided olid nagu raudrüü. Ja kui ma muidu poistele huvi ei pakkunud, siis riietega olin ma rohkem nagu Ave. Lõhnasin nagu tema ja see pidi ometi poistele meeldima. Mõnikord kandsin neid ka plekiliselt. Ma ei lubanud emal riideid pesta enne, kui need tõesti mustad olid.

Teinekord oli Tiiu meiega. Neil puhkudel valutas mu nägu naermisest. Selle teesklemisest. Ma ei sallinud, kui Ave kutsus Tiiu meiega mängima. Tajusin konkurentsi. Pidin võistlema Ave tähelepanu eest, aga see tähendanuks, et võrdsustan end Tiiuga. Aga ma polnud Tiiu. Ma olin parem kui Tiiu. Mina olin see, kelle uksele Ave koputama tuli, kui ta ärkas ja tahtis vähendada kodus tekkinud üksindust. Kui vanemad vaatasid temast läbi, kuid ei näinud inimest, vaid last. Nõudlikku teismelist, kellega nad ei osanud suhelda.

Tavaliselt kandis Ave botaseid. Ma kujutasin tihtipeale ette, kuidas ta tõmbab nöörid pingule ja sõlmib need ja esialgu marsib, siis lippab minu maja poole. Et ta tunneb elevust ja tänulikkust, et on minu sõber.

Tiiu oli keegi lisaks. Keegi, kellele Ave oma riideid ei andnud. Varumängija, kui mind polnud või olin haigeks jäänud. Keegi, kelle üle nalja visata. Kahtlustasin, et võib-olla viskavad nad minu puudumisel nalja hoopis minu üle, aga pidurdasin selle mõtte ja lükkasin kõrvale. Ma ei tahtnud teada, millest nad Tiiuga kahekesi räägivad. Ma tahtsin hoida illusiooni, et olin Tiiust erilisem.

Ükskord pärast seda, kui Ave oli mulle ühe oma kleitidest andnud ja ma poistele näitamas käisin, otsustas Ave poistega mängida. See oli teistlaadi kodumäng. Ave jagas kõigile rollid, aga need ununesid peagi, sest tegelikkus valgus tugevalt väljamõeldusse ja piirid nende vahel kustusid. Tiiu oli ka seal.

Ave tahtis teada, kas me oleme sama julmad kui täiskasvanud.

„Ja sina nüüd löö mind,” ütles Ave Mardile.

„Miks ma sind lööma peaksin?” küsis Mart vastu, silmad häiritult pilkumas. Ta kõverdas sõrmed küll rusikasse, kuid sirutas siis kohe uuesti välja.

„Isa ütles, et kes lööb, see armastab. Ma tahan näha, kui palju sa mind armastad.”

„Mina ei armasta sind üldse!” kiunus Mart nagu haavatud loom.

„Ära valeta! Vend rääkis kõik välja.” Avel oli vanem vend, kes jõlkus teises kambas. Meie poole vaatas ta harva. Olime liiga noored ja lollid ja nõrgad.

Kui Mart endiselt ei liigutanud, proovis Ave leida viise, kuidas poissi ärritada. Ta oli vanemate pealt näinud. „Oled mees või ei ole? Kas ma pean tõesti kellegi teise leidma?”

Mart raputas pead. Ta koguski end. Seda oli päris jube pealt vaadata. Ma polnud kunagi arvanud, et armastuse näitamiseks tuleb kedagi lüüa. Aga Ave oli minust natuke vanem ja toona tundus paarikuune vahe üüratuna. Uskusin, et tal on õigus.

„Mart, kas keegi mind ka lüüa tahaks?” uurisin arglikult.

Mart vehkis korraks käega ja kehitas õlgu. „Ei tea mina,” ütles ta. „Ära sega. Mine küsi Jaagu käest.” Ja ma läksingi.

„Miks ma sind lööma peaks?” imestas Jaak. „Väike müks ehk. Sellest piisaks?”

Surusin huuled kokku ja kõõlusin jalgadel. „Vist mitte.”

„Ma annan sulle parem põsele musu.”

„Musu?” küsisin mina, kulm kipras. „Mispärast?”

Jaak kehitas õlgu. Ta nikerdas noaga midagi puidust. Ave vanaisa oli õpetanud ja nüüd proovis Jaak iseseisvalt. Talle ei meeldinud kodu mängida või kui Ave nõudis, siis nõustus Jaak olema vanaisa, kelle kõrvakuulmine on kehv. See tähendas, et ta sai mängust ikkagi eemal olla ja oma mõtteid mõelda.

Ave karjatas. Mart oli teda tõepoolest löönud. Ave põlvitas maas ja hoidis kõhust kinni. „Mis sa loll oled või?” käratas ta, pisarad voolamas. „Ega ma siis kõhtu ei käskinud sul lüüa!”

„Kuhu ma siis pidin?”

„Näkku tuleb lüüa, et teised näeksid!”

„Ma võin ju uuesti proovida.” Hääle järgi tundus, et Mart oli hirmul.

„Käi üldse minema. Ma ei viitsi sinuga jamada. Kah mul armastus.” Ave ajas end vaevaliselt püsti, ikka kõhust kinni hoides. Ta käed olid mullased.

Nüüd ei julgenud ma Jaagul ka end lüüa lasta, võib-olla teeb midagi valesti. Proovisin õppida Ave vigadest.

„Mõni teine kord äkki,” ütlesin Jaagule, kes noogutas mõistvalt ja puhus puidu­nikerdisele peale, et liigsest purust lahti saada.

Ave murdis heinakõrre ja pistis hammaste vahele. Ta näris seda pahuralt, pisarad endiselt voolamas, ninaots tatine. Ave pühkis tati käeseljaga ära ja hõõrus siis vastu kleiti. Mul oli kahju, sest kleit oli põlvedeni, siidine ja roosa. Olin salamisi lootnud, et selle kleidi annab ta kunagi mulle, aga nüüd seostus kleit löömise ja pisarate ja tatiga. Kas ma olin valmis võtma vastu sellist pärandit? Ave istus lagunenud trepile ja viipas mu kõrvale.

„Karmi kätt on vaja,” lausus Ave. „Siis tunned, kui tõelised on tunded.”

„Ave, miks sa nii ütled?” küsisin tagasihoidlikult. Mõistsin barbidele suunatud vägivalda, selles oli mingisugune keelatud põnevus, kuid mitte kuidagi ei suutnud ma mõista vägivalda, mida Ave endale tahtis. Mitte keegi ei taha ju päriselt haiget saada. Barbi oli vaid plastmass, aga Ave lihast ja luust.

„Kes lööb, see armastab,” kordas ta nagu mantrana.

„See pole ju tõsi.”

Ave noogutas, nägu mõru. Ta hammustas huulde ja vangutas pead. „Tahtsin teada, kui valus tal on. Ta ütleb, et ei ole. Ütleb, et ärgu ma muretsegu. Ma ju linnupoja. Mingu mängigu nukkudega. Mingu uidaku õues.” Ave korjas maast kivi ja viskas selle kaugele. „Mida ma nende nukkudega mängin…” Ta tõmbas ninaga ja vangutas uuesti pead.

Mõistsin, et suurest majast õnneks ei piisa.

Ave polnudki võitmatu. Polnud nii julge ja kalk, kui ta vahepeal tundus. Ave võis murduda. Samamoodi nagu plastik. Ma ei saanud talle lootma jääda. Ma ei saanud teda alati uskuda.

Võtsin tal käest ja jõudsime raudtee äärde, et ennast välja elada. Pidime midagi lõhkuma, et ise ei puruneks.

 

Hiljem, kui meid rohkem oli, kondasime juba paneelmajade vahel. Vaesed lagunevad hruštšovkad, milles keegi tegelikult elada ei tahtnud, aga linn arenes püstises suunas, enne kui hakkas laiali valguma. Mõnes mõttes oli see tore. Ühes kortermajas oli rohkem lapsi, kellega sõbruneda, ja me olime veel selles vanuses, et julgeda sõprussuhteid luua. Mida vanemaks saime, seda väiksemaks see vaprus kulus, sest uskusime, et olemasolevatest sõpradest piisab. See on naiivsete lootus, aga iga inimene peab oma elutee jooksul olema ka uhkelt naiivne. Tarbetu on eksimusi vältida. Ikka juhtub, et miski eksitab mõistusest kõrvale ja suunab aina enam südame­viperuste juurde. Üks neist viperustest on armumine. Vähemalt usk sellesse, et nüüd on armutud. Minuga juhtuski see siis, kui nägin, et poisid pööravad Avele ja Tiiule rohkem tähelepanu kui mulle. Ja ma armusin neisse ekslikult. Neisse poistesse, kellega polnud midagi ühist ja kes polnud mulle varem meeldinud. Ma polnud selle üle uhke. Ei tahtnud rikkuda sõprust ega olla see, keda Ave kujutab seotuna rööbastele. Aga tujud käisid lainetena. Vähemalt milleski pidin olema parem kui Ave, et tunda end tähtsa ja rikka ja ilusana. Ma teadsin, et see on vale. Aga vahel pääseb ellujäämisinstinkt esile rohkem kui loogika. Mul oli vaja teada, et minust saab asja. Et võin olla julgemgi kui Ave, ilusam kui Tiiu. Ja lihtsaim viis selleks oli otsida kinnitust, et võin kellelegi meeldida.

Salaja hiilisin Mardi juurde. Kõndisime järve äärde ja viskasime kivikesi vette. Ja kui tema küsis Ave kohta, siis ma valetasin. Ma olin näinud, kuidas Ave muudkui Tiiu kohta valetab, ja teadsin, kuidas see käib. Kuidas tuleb mõjutada inimesi nõnda, et nad sind usuksid.

Ja siis ükskord tagasiteel lükkasin Mardi teelt kõrvale ja suudlesin teda. Ta silmad vajusid imestusest suureks, kuid ta ei tõmbunud tagasi.

„Miks sa seda Avet taga ajad, kui ma olen siinsamas?”

Mart pilgutas hämmeldunult silmi. „Ma ei tea.”

„Mina olen ju ka tüdruk.”

Mart noogutas. „Ave tundub julge.”

„Ja mina ei ole?”

„Ma pole varem nii mõelnud.”

„Hakka siis,” ütlesin mina ja kõndisin tagasi teele. Ma ei hakanud Marti järele ootama, ta jooksis ise. Jooksis ise konksu külge ega lahkunud.

Ma ei suutnud leida selgitust sellele, miks olin libastunud.

Ema oleks öelnud: „Ega su isa ka kõige ilusam polnud. Aga ta ajas mu naerma.” Võib-olla oli ema siiani ekslikult armunud. Ta polnud lasknud lahti oma naiivsusest ja ma kartsin, mis juhtub siis, kui ta lõpuks mõistab. Ma ei tahtnud, et vanemad lahku läheksid. Mardil olid läinud ja siis oli ta vanaisa selja tagant varastanud pooliku õllepudeli ja rüübanud seda lehkavat pruuni vedelikku vana viinapoe taga, kuhu tavaliselt kogunesidki ainult nostalgia küüsis joodikud. Korraks vilksatas silme eest läbi pilt Mardist, kes sulandub nende purjakil onklite kampa ja raske oleks teda eristada. Ehk oli see ilmutus. Sealsamas tundsin, et Mardist tuleb mul ikkagi eemale hoida. Hetkeks olin köitnud ta tähelepanu ja sellest piisas. Mulle piisas teadmisest, et kuigi Ave võib olla kõiges minust parem, siis isegi minusugune hall hiireke võib köita Mardi, selle kõige tahetuma poisi tähelepanu. Tegelikult ma ju teda ei tahtnud. Ei tahtnud käest kinni hoida ega kallistada ega isegi mitte õhtu­hämaruses järve ääres kõndida, sest sügaval sisimas tundsin võõristust. Mõistusest veel targem on kõhutunne. Ja kuigi tavaliselt mõeldi, et armastus käib kõhu kaudu toidu poolest, siis mina uskusin, et tegemist on sellesama kõhutundega, mis ütleb kohe ära, kas inimene sobib või mitte. Mardiga koos olles tekkisid liblikad kõhtu. Sellised, millest tahaks kohemaid lahti saada. Sellised, mis trummeldasid oma peeneid jalgu vastu elastseid seinu ja mul hakkas halb. Peaaegu nii halb, et ükskord kummardasingi teeveere kohale ja öökisin.

„Miks sul paha on?” uuris Mart. Eemal ajas mingi võõras poiss Avet taga. Nad pritsisid teineteist veega ja Ave kilkas. Tundsin kadedust, et Ave sisikond ei kukerpallitanud. Seal ma olin, toetasin käe vastu rohtu kasvanud riietuskabiini krobelist seina ja põrnitsesin Avet, kelle kleidisaba laperdas, kui ta läbi vee jooksis. Sülitasin maha, aga mõru maitse ei kadunud keelelt.

„Ära küsi nii lolle küsimusi,” vastasin Mardile. Ma tahtsin, et ta solvuks. Tahtsin, et ta mu rahule jätaks, kuigi Mart polnud selles süüdi, et mu kõhutunne teda ei sallinud ja et silme eest olid jooksnud läbi pildid, mille omistasin Mardi tulevikule. „Kui ma teaks, siis ma ju lahendaks olukorra.”

Mart tõstis käed allaandlikult üles. „Ma lihtsalt muretsen.”

„Mis hea pärast? Hakkasid järsku hoolima või?”

„Miks sa nii mõrd oled,” nähvas ta ja pööras selja, kuid ei kõndinud eemale.

Ohkasin ja vangutasin pead. Oleksin tahtnud pööningul barbidega mängida, mitte lahendada Mardi armumuresid. Pidi ta siis minusse kiinduma? Kas poisid ei pidanud mitte targem sugu olema? Isegi koolis said poisid rohkem tähelepanu kui meie, need malbed tüdrukud.

„Ütle vähemalt, kas sul on nüüd parem,” palus Mart, hääletoon leebunud.

Pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja vaarusin järve poole. „Igaks juhuks võid eemale hoida.”

Mart muigas. „Ma ei karda. Järv on siinsamas.”

Ma ei mõistnud, kuidas isegi oksega ähvardades suudab Mart minuga sõbralik olla. Asi pidi olema hullem, kui olin esialgu arvanud. Aimasin, kuidas teda eemale tõugata, ja küsisin: „Mis sa oled minusse ära armunud või?”

Mart tardus. Kuulsin, kuidas ta neelatas. Ta vaatas mind kohmetult, käed tuuleka taskus. Tavaliselt vaidlesid poisid kohe vastu, nähvasid, et kuidas ma võisin üldse nii mõelda, kui ma nii rõve olen. Sellega olin harjunud. Sellele oleksin osanud reageerida. Aga praegu… Käed vajusid rippu, suu oli pisut avali.

„Ära tee nalja,” sosistasin, sest valjemalt ei suutnud. Hääl jäi kusagile kinni.

„Miks see peaks nali olema,” vastas Mart. See polnud küsimus.

Kallutasin pea kuklasse ja pööritasin silmi. Taevas, tule appi. Kui hakanuks vihma sadama, oleks mul olnud vabandus koju joosta ja juhtunu unustada. Ave oli võõra poisi külge klammerdunud ja proovis tollele põsele musi teha. Ka sealt polnud väljapääsu oodata. Ave ei tahtnud veel päris kindlasti koju minna. Ta oli silmarõõmu embuses ja nad taarusid rannal edasi. Ta polnud juba tükk aega minu poole kiiganud.

„Sulle meeldis ju Ave.” Nõrk, ma tean. Ma ei osanud muud vastata.

„Meeldis, siis meeldis. Enam ei meeldi.”

Vale. Ma ei teadnud kedagi, kellele Ave poleks meeldinud. Ja kui uskuda ütlemist „kes lööb, see armastab”, pidi Mart päris kindlasti Avet armastama. Mitte keegi polnud Avet nii kõvasti löönud kui Mart.

„Ma pean näo ära pesema,” vahetasin teemat ja sammusin veepiiri poole. Mart järgnes. Kuulsin, kuidas ta sammud liiva sisse vajusid. Ta ootas taamal, käed endiselt taskus, kui ma pesin käsi ja suud. Kuristasin kurku ja loputasin suuõõnt, kuigi teadsin, et vesi on must. Alles päeval olid inimesed rannas peesitanud ja supelnud. Aga see oli lähim vesi. Pealegi, kui mul oleks pidanud kõhus jälle keerama hakkama, andnuks see piisava põhjuse, et lahkuda. Ja kui oleksin järgmisel päeval pidanud koju jääma, sobinuks see mulle hästi.

„Kas ma saadan su koju?” küsis Mart.

„Ma ei taha veel minna.”

„Olgu. Siis hiljem.”

Vangutasin pead. Niimoodi ei saanudki ma temast lahti. Pidin midagi välja mõtlema. Proovisin meelde tuletada kordi, kui olin poisid endast tahtmatult eemale tõrjunud. Neid kordi oli olnud piisavalt. Selliseid, kui kõndisin pärast nuttes koju ja varjasin end vanemate eest. Selliseid, kui ma ei julgenud tükk aega ühegi poisiga rääkida, sest kartsin, et mitte keegi neist ei taha minuga mingit tegemist teha. Isa oli lohutanud, et küll poisid ümber mõtlevad. „Keegi neist ei jää igavesti selliseks. Küll nad tasapisi kasvavad.” Mul ei olnud piisavalt kannatust, et oodata.

Harutasin juustest pusasid. Tuul suutis alati mingid sõlmed tekitada. Piilusin Mardi poole. Ta togis tossuninaga kivikest.

„Ma mängin endiselt barbidega,” ütlesin.

Mart vaatas mind. Ta silmist ei peegeldunud seisukohta. „Selge.”

„Endiselt,” rõhutasin. „Samal ajal kui…” Heitsin pilgu Ave poole, kes sasis võõra poisi juukseid. Ma ei pidanud mõtet lõpetamagi, kui Mart noogutas.

„Ma mängin igavusest kaarte,” ütles Mart. „Üksi.”

„See pole sama. Kaardid pole nukud.”

Ta korjas kivi maast üles ja keerutas seda sõrmede vahel. „Olgu, nukkudega mängimine on pisut imelikum.”

Surusin huuled kokku. Ma tahtsin ja ei tahtnud, et Mart mind imelikuks peaks. Ma tahtsin ja ei tahtnud, et ta mind rahule jätaks. Mis tunne see oli?

„Sa võid ju mulle meeldida ka nii, et ma sulle vastu ei meeldi,” ütles Mart vaikselt. Ta võttis hoogu ja viskas kiviga lutsu. Neli põrget ja kivi vajus põhja. Päike oli vajunud järve taha. Kuulsin tiibade sahinast, et kusagil lendavad luiged. Kallutasin pead ja otsisin. Seal nad olidki, kaelad pikad. Ave pahvatas naerma. Kuidagi imelik oli. Rong polnud juba mõnda aega puude tagant vilksatanud. Rand oli vaikne. See tundus poolunenäoline, kuigi teadsin, et seisan päriselt liival.

Mart ei seisnud enam minu juures, vaid oli kõndinud Ave ja selle võõra poisi juurde. Tundsin end üksi. Millegipärast olin harjunud ärevusega ja kui seda enam polnud, kohmetusin. Ja nüüd, selles üksinduses, pidin ikkagi inimestele lähemale nihkuma, et mitte hooleta jääda. Lootsin, et saan kambas olla ka nii, et ei peaks Mardi kõrval olema. Lootsin, et Ave ja selle võõra poisi vahel on piisavalt ruumi, et mahuksin ära.

„Mis su nimi oligi?” küsisin võõralt poisilt.

Ta vastas, kuid nii laisalt ja susisedes, et nimi läks kõrvust mööda. Kergitasin kulmu, kuid ta ei korranud. Õnneks rohkem nad ei kohtunud ja mina ei pidanud küsimust iial kordama, ei pidanud tunnistama kehva kõrvakuulmist. Üheõhtune suveromanss sai sealsamas otsa, sest poiss otsis vanemad üles ja nad sõitsid edasi. Meie kodulinn oli vaid põgus peatuspaik, et jõuda õigesse sihtkohta. Ave leinas, kuid seegi lahtus. Siis oli ta tagasi Mardi juures, kuigi too heitis ikkagi lootusrikkaid pilke minu poole. Kui rumal. Meeldisin Mardile vaid seetõttu, et ei tahtnud end kätte anda. Päriselt oli tal sügavalt ükskõik. Rääkisin sellest ka Avele, kes pisut ärritus, kuid noogutas siis. „Mul on mõte,” ütles ta, suunurk kaardumas kui kalakonks.

 

Mässisin barbid ajalehtedesse ja asetasin kirstu, mille isa oli ehitanud. Hoidsin seal teisigi mänguasju ja toona olidki need minu aarded. Ka siis, kui ma nendega enam nii väga ei mänginud. Barbides oli midagi, mis meenutas mulle elu. Tahtsin neid meeles hoida. Igaühel neist oli iseloom. Nad olid erinevad, mõned lemmikumad, teised kaugemad. Neid polnud kokku palju, natuke rohkem kui ühe käe sõrmedel. Avel oli rohkem, aga tema omad olid kõrgel riiulil, et oleks näha.

„Mis vahet seal on, kui poisid näevad,” oli ta öelnud. „Ma olen kindel, et neil on mudelautod kuskil riiuliserval või padja all. Las siis olla. Kas me peaks teesklema, et lapsepõlve polegi olnud?”

See oli temast julge, aga kaua see julgus ei kestnud. Ühel hetkel olid barbid ta riiulilt kadunud. „Ah, me viisime heategevusele,” lausus ta siis. „Ma ju enam ei mänginud.” See oli esimene märk, et sõpradeks me ei jää. Et kunagi looklevad teed lahku. Aga ma teadsin ka seda, et ma ei kahetse. Ave oli olnud piisavalt hea sõber. Ja mis kõige olulisem, Tiiu meeldis talle vähem. Tiiuga polnud ta kordagi raudteel käinud. Tiiule polnud ta ühtki hilpu annetanud. Ja Tiiuga ei jaganud ta ühtki poissi.

Panin selga Ave antud kleidi, mille käistel olid vildikatäksud. Olime seda tuuninud, joonistanud lilli ja südameid ja kirjutanud ilusaid sõnu. Suur osa oli pesus maha tulnud, aga mõned täpid ja triibud jäid. Kandsin neid uhkusega. See oli meie sõpruse nähtav sümbol. Kunagi pidin kleidist välja kasvama, nii nagu kasvatakse välja sõprusest. Aga vähemalt midagi jäi alles. Mälestused ja kleit, millest lõikasin hiljem tükid ja õmblesin lapiteki. See oli kooliprojekt. Käsitöö­õpetaja palus teha midagi suuremat ja kuna mul oli kangajuppe rohkemgi, mõned tumba sisse kilekotti peidetud, teised kirstus mänguasjade juures, siis tulin sellele mõttele. Lisasin muude mälestuste juurde ka kleidijupid, et lapsepõlv ei ununeks. Mõtlesin heldinult tagasi sellele, mis olnud. Mõtlesin, kuidas saan tulevase lapiteki all kõigi nende mälestuste hõlmas uneleda. Mu uni oleks hoitud.

Aga praegu sain kleiti veel kanda. Panin kingad jalga, kinnitasin pandlad ja kõndisin õue. Juba maandus sääsk käsivarrel ja lõin ta maha. Järele jäi verine plekk. Ilmselt mu enda veri. Lakkusin selle ära. Surusin keele vastu suulage ja neelatasin. Mulle oli alati meeldinud vere rauane maitse. Kakkusin meelega korbad haavadelt, et lükata keeleots leemetavasse pinda. Hiljem selgus, et mul oli rauapuudus. Oli olnud juba kaua ja seetõttu ma hommikuti kauem magasingi. Kauem kui Ave ja talle meeldis seda mulle ette heita. Kui ma viimaks apteegist tabletid ostsin, polnud me Avega enam sõbrad.

Aga praegu veel olime. Praegu jagasime minevikku ja unistusi. Praegu jagasime isegi riideid. Ma ei teadnud, kui kauaks seda jätkub. Uskusin, et igaveseks. Uskusin, et ükski kiil pole piisavalt lõplik, et seda mitte parandada. Ükski kuulujutt pole piisavalt veenev, et meid lahku lükata. Ja ükski süüdistus ei jõua odana südamesse, vaid jääb pelgalt sõrmepinnuks, mis küünega nahast välja suruda.

Sääsekubel kiheles ja ma tahtsin sügada, kuid vajutasin sõrmed kintsu ja eirasin häirivat tunnet. Poisid olid eemal, kaelad tiigi poole sirutatud. Nad uurisid midagi. Nad polnud isegi märganud, et ma õue astusin, välja arvatud ehk Mart. Tema vist naeratas ja pööras siis pilgu ruttu tagasi. Aga kui Ave õuele ilmus, vaatasid nad üles. Vaatasid otsejoones tema poole ja lugesid kokku lilled ta kleidil. Lugesid voldid ja selle, mitu korda tuul kleidi laperdama pani. Nad mõtisklesid omaette, kas Ave huuled punasid maasikatest või olid loomupäraselt sellised. Ja kui nad kinganinaga kivikesi tiigi poole nihutasid, kujutasid nad kivi asemele ennast ja tiik oli Ave. Nad oleksid tahtnud teada, kui soe on vesi Ave südames. Kas piisavalt, et lasta neil ujuda?

„Ma kuulsin küll, mis sa minu kohta ütlesid,” lausus Ave, käed külgedel rusikasse surutud.

„Ma pole sinust rääkinudki!” hüüdsin vastu.

Poisid kikitasid kõrvu. Nad teadsid, et vaatamine oleks sobimatu. Silmad vajusid tagasi tiigile, kuid nad jäid ärksaks. Nad pidasid plaani. Mõtlesid, kuidas käituda. Nad ei saanud ometi sinnasamasse jääda, sest siis me teaks, et nad kuulevad, isegi kui kuulmine on tahtmatu.

Nad nügisid üksteist küünarnukkidega, torkasid sõrmedega ja liikusid tiigi juurest ära. Liikusid kusagile majade vahele. Marjapõõsad tundusid korraga huvitavad. Nad korjasid tooreid marju ja teesklesid, et need maitsevad. Siis sülitasid kestad salaja murule ja tallasid peal.

„Võib-olla oleksin pidanud hoopis sinu rööbaste külge siduma!” karjus Ave, nägu hapuks moondunud.

„Võib-olla oleksidki!” ei andnud ma alla. „Ise olid nii loll, et usaldasid.”

„Ma arvasin, et sa oled mu sõber.”

„Sulle isegi ei meeldinud Mart. Vaata, kui palju sul teisi oli. Ja mul oli lihtsalt igav. Vähemalt esialgu.”

„Kas sa Mardile ka ütlesid?”

„Tal pole vaja teada.”

„Piisab sellest, et mulle haiget teha?” küsis Ave ja naeris. „Sa oled ikka haige. Ma olen kogu oma aja pühendanud sulle. Alati olen kaasa tulnud. Olen ohverdanud barbid ja riided ja…”

„Et tunda ennast minust paremini. Et esitleda maailmale mind kui heategevust! Oo imeline Ave, kes muretseb vaeste pärast. Kes muretseb, et ta väike kole sõber mõnel poisil võiks käest kinni hoida. Ma isegi ei tahtnud! Las hoiavad eemale. Ja kui neil sinust villand saab, siis olen ma siin.”

Poisid kuulasid seda pealt. Nad olid kusagil läheduses, silmad elevusest põlemas. Ave ja minu tüli tähendas, et nad võisid mõlema akna all kräunumas käia. See tähendas, et nad langesid lõksu. Täpselt sellesse, mille Avega sättinud olime. Raudtee ääres oli meil olnud piisavalt aega, et käigud läbi mõelda. Isa polnud mind siiani saanud malet õppima, aga ma teadsin, kuidas liigutada inimesi mängulaual. Ja kui Mart teadis, et mõlemal on salajane huvi, tahtis ta seda kindlasti ära kasutada. Poistelgi tekkis hasart. Nad tahtsid teada, kes pääseb ligi. Kes saab Ave südame, kes minu oma. Ja nad tahtsid näha, kui sügavaks saavad nad kaevata meievahelise lõhe.

Aga mingit lõhet ei olnud.

Raudtee juures saime kokku ja naersime. Võrdlesime suudlusi ja arutasime, kui higised olid kelle käed ja mis kell kohtusid kivikesed aknaklaasiga. Võrdlesime, kes meid rohkem armastas ja miks.

See oli mäng.