Sven Vabar: „Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014”.
Kaksikhammas, 2023. 183 lk.
2012. aastal koostas Sven Vabar kogumiku „Mitte-Tartu”, kus piltide ja lugude kaudu kaardistati linna pimetähne, paiku, kuhu tavalinlase jalg enamasti ei satu – sillaaluseid, võsa, tühermaid, industriaalmaastikke, linna piire. Mitte-Tartu on linna varjatud potentsiaal, loominguline reservuaar, kust võib leida teistmoodi olemise viise, meeleseisundeid ja aegruume.
Mitte-Tartus elutseb mitte-sootsium. Eelkõige kodutud, ühiskonnast välja langenud asotsiaalid, kelle pilku õhtune jalutaja pigem väldib. Nende olemasolule mõeldakse harva. Ent sarnaselt tühermaade ja sillaalustega moodustavad nemadki paratamatu osa linnaruumist. Neile otsa vaatamata ei ole võimalik näha tervikpilti, inimolemise kõiki varjundeid.
Sven Vabar on psühhogeograafilise kirjanduse esindaja. Pisut lihtsustatult võib öelda, et psühhogeograafia uurib maastiku mõju inimhingele ning inimpsüühe peegeldusi maastikus. Ruum, kus me elame, vormib meie mõtteviisi ning inimese ihad, väärtused ja unistused avalduvad omakorda meie lähiümbruses. Kõik kogumiku lood tegelevadki rohkem või vähem selle agentsuse uurimisega.
Autori isikus on ühendatud geograaf, kes tavakodanikule võõraid paiku vapralt kaardistab, ning antropoloog, kes Teise ilminguid mõista ja kirjeldada püüab ega pea sealjuures paljuks kasvõi hüljatud Raadi sõjaväelennujaama kodutute seas elamist. Lugeja jaoks on kirjanik ka kolonisaator – keegi, kes tema eest linnas varitsevat metsikust alistada katsub, et leida väärtuslikke ressursse, mida rännakuilt kaasa tuua.
„Linna tuleb alati hoolega jälgida ja mõtestada, muidu võib linn kohe kontrolli alt väljuda, kordas ta hiljem tagantjäreletarkust. [—] Igasugune teadlik orienteerumine või mõnesse varem külastatud paika tagasipöördumine oli võimatu. Iga koht linnas oli alati uus, pidevas ja märkamatus muutumises.” (Lk 98–99.) Klassikuid parafraseerides on Vabari „Ribadeks tõmmatud linna” keskmes inimese võitlus linnaga, mis kestab igavesti ja annab parimal juhul tulemuseks viigi.
Vabar müstifitseerib Tartut. Linnaga tuttavale lugejale on teoses palju äratundmist pakkuvaid paiku, tänavanimesid ja vaateid. Kuid Vabari tekstilistes maastikumaalides on tegelikkus vaid raam, mis ümbritseb Suurt Tundmatut. Postkaardi Tartu, armas ülikoolilinn, on ribadeks lõigatud ning ridade vahelt piiluvad lugejat asotsiaalide, kõrbetähtede ja viirastuste säravad silmad.
Kogumiku tekstid pärinevad aastatest 2001–2014. Mitmed neist on juba siin-seal ilmunud, „Musta lennuki kirik” Friedebert Tuglase novelliauhinnagi võitnud. Vaatamata sellele, et mõnede lugude kirjutamisest on möödunud kaks aastakümmet või rohkemgi ning palad erinevate väljaannete veergudelt kokku kogutud, mõjub teos terviklikult ja ajatult. Nagu juba öeldud, on Vabari fookuses Tartu müüdiloome. Ja müüdid, teatavasti, ei vanane. Seni laiali pillutatud kaarditükkide ühendamisel on aga tekkinud terviklik maastikupilt ühest käest libisevast, viirastuslikust linnast.
Pisut kehvemini on vananenud vaid kogumiku avalugu „Jääkarud”, mille kirjutamisest möödunud 17 aastaga on kliimamuutustest saanud karm tõsiasi ning vaimse tervise probleemid ja suitsidaalsus on tõusuteel. Omal ajal ehk düstoopilise fantaasialennu või satiirina kirjutatud pala mõjub tänapäeval liigagi realistlikult. Samuti pole inimtsivilisatsiooni lõpp enam fantastiline võimalus, vaid hoomatavas läheduses terendav tulevikustsenaarium.
Sven Vabar on osalenud ka Tartu kirjandus- ja kunstirühmituse eksp ettevõtmistes, teinud kaastööd omaaegsele alternatiivkirjanduse väljaandele Vihik ja kirjutanud ekspist kultuuriajakirjanduse veergudel. Ehkki vormilist eksperimentaalsust või radikaalsust tema töödest ei leia, on neis kohal nii ekspile omane Tartu-kesksus[1] kui ka huvi muutunud teadvusseisundite vastu.
Hariduselt on Sven Vabar semiootik ja linn tema lugudes ongi eelkõige tekst, kodeering, mida lahti muukida. Nii kirjaviisi kui ka vaatleva pilgu poolest tundub lugude flanöör autorile lähedal seisvat. Tegu on boheemliku intellektuaaliga, keda vaevab suutmatus kuhugi kuuluda ning tõmme teistsuguse poole: „Maja ning seda ümbritsev maastik oli Karlo jaoks pikk, krüpteeritud, keerukas kogum teksti. Kõik see kokku oli sõnum ja ühtlasi sõnumi subjekt.” (Lk 137.) Lood võivad olla romantilised, fantastikasse küündivad või sürrealistlikud, kuid teadusleksikaga mängiv kirjutusviis annab neile sidususe, mis tekitab tunde, et loeme eksirännakuil oleva teadlase memuaare.
Kirjutamine on autorile kõige loogilisem ja loomutruum linnaruumi kaardistamise viis. Kõige hirmutavam, lõplikum muutus tema lugudes paistab olevat märgisüsteemi kadu või totaalne muutumine. Loos „Päike” kaotab minajutustaja vähehaaval mälu ja identiteedi. „Nimeta kõrbes” kaotavad reisi vältel tähenduse kirjasüsteemid ning avaliku ruumi tähistajad, andes tegelastele mõista, et tavareaalsus on lõppenud. „Kolme linna loos” eksitab linn jutustuse kangelast aga võõraste märkide ja siltide paigutamisega tuttavlikku ruumi. Kui kokkuleppelised tähistajad kaovad, tuleb loota tunnetusele, luua ühes linnaga uut keelt: „Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Tuleb ainult osata märke lugeda. [—] Õieti pole tarvilik ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine – koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.” (Lk 123.)
Kõige märgivaesem ja tühjem ruum meie laiuskraadide elanikele on arvatavasti kõrb. Elutu, kuiv ja võõras. Vabari lugudes ristub flanööri tee tihtipeale kõrbega. Kõrbes rändas eneseotsinguil ka Mehis Heinsaare esikromaani kangelane Artur Sandman. Tõsi, sealne kõrb oli tehniliselt küll ära kuivanud merepõhi, kuid sümboolne tähendus jääb samaks – kõrb on vaese ja võõristava siseelu peegeldus.
„Ribadeks tõmmatud linna” nimiloos arutleb jutustaja, üks õnnetutest nomaadidest, kelle jaoks linn on maailma laiali puistatud, tuttavad tänavad ja hooned üksteisest sadade, isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel, enese ja linna tervikuna tajuvate inimeste suhte üle nõnda: „Võibolla meid natuke siiski on linnale vaja. Mõnikord nad veidi nagu aimaksid territooriumi olemasolu; seda, et linna sees, ümber, vahel ja kohal on veel midagi mõõtmatult suuremat ja arusaamatumat. See aimdus tekitab neis lapselikku, subliimset õudu ja vaimustust. Nad ehk aduvad ka tõsiasja, et territoorium võib nad äkitselt ära nabida ja nende turvaline linn lendab pauguga ribadeks.” (Lk 173.)
Tundub, et Sven Vabari võitlus linnaga veel kestab. Kombates õrna membraani tsivilisatsiooni ja metsikuse vahel, otsib ta teistmoodi olemise viise, terviklikkuse tunnetust ning vabadust sotsiaalsetest normidest. Olgu „Ribadeks tõmmatud linn” kaardiks teistelegi pärlipüüdjatele, kes linnaruumi varjatud sügavikesse sukelduda julgevad!
[1] Aare Pilv on ülevaateartiklis eksp-kirjandusest „tartulikkuse” omadusena välja toonud, et „professori ja „külahullu” vaheline sotsiaalne ja kommunikatiivne distants on Tartus kindlasti väiksem kui Tallinnas” – tähelepanek, millest tõukuvad ka mitmed „Ribadeks tõmmatud linna” lood. A. Pilv, Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta. Methis. Studia humaniora Estonica 2013, nr 11, lk 22.
