Piret Põldver: „Suunurgad”.
Kastani Tänava Kirjastus, 2023. 75 lk.

Piret Põldver on luuletaja, novellikirjanik ja toimetaja. Ta debüteeris luuletajana 2020. aastal luulekoguga „Alati nii järsku”, mis nomineeriti nii Betti Alveri debüüdi­auhinnale kui ka kultuurkapitali aasta­preemiale. Proosateoses „Hoog” (2022) käsitles ta alkoholismi temaatikat, raamat sisaldab nii esseelikke enesevaatlusi kui ka intervjuusid endiste sõltlastega. Käesoleval aastal ilmunud „Suu­nurgad” on Piret Põldveri kolmas teos. Üllatuslikult on Põldveri loomingut aga seni arvustatud üsna vähe.[1]

„Suunurgad” on raamat depressioonist, aga mitte ainult. „Suunurkade” luule on kehaline, dünaamiline ja ruumiline. Kogu on jagatud kolme tsüklisse, ent osad eristuvad üksteisest siin oluliselt vähem kui esikkogus. Need on omavahel seotud korduvate meeleolude ja motiivide kaudu, näiteks tuul, haavad ja valu, niiskus ja kopitus, luuletused peegeldavad üksteist, laiendavad ja täiendavad luulemina kujutluspilte.

Põldver tegeleb nii novellides kui ka luuletustes ajaga ning tema loomingut iseloomustab aja kulgemise kehaline tajumine, mineviku ja oleviku kõrvu kogemine ning (linna)ruumi tähenduste teisenemine, milles on tunda omamoodi maarjapärtna­likku solastalgiat. Peeter Sauteri sõnul on Põldveri luule „üks suur kadunud aja otsimine”.[2] Juba esikkogus tegeles Põldver lapsepõlvemälestuste lahtiharutamisega, sellega jätkatakse ka „Suunurkades”, kuigi vähemal määral. Aeg on kogus siiski üks peategelasi ja esineb mitmetes muundumisvormides: läinud ja tulevad ajad, mälestused ning olevikulised pildid. Aeg on sageli personifitseeritud: ta võib haarata su sülle (lk 62) või minevikuna varitseda sind kohvikus, mäluda „ripakil lõugadega suupisteid” või valguda kellana „mööda tooli maha” (lk 75) nagu sürrealistlikul maalil. Mitu aega on kihistikku üksteise peal ning mõnikord koorub uus kiht vanalt ja paljastuvad mineviku varju­kujud: „Aeg ja pimedus hoiavad tuimas haardes, / lohistavad läbi vanade tubade, / võtavad välja valu, / ja seal sa siis lebad, / ajas ja hämaruses, / üksi” (lk 62). Mälestusi võib „kohuda kõhust” (lk 68) ja „voolata haavadest” (lk 10, 53) ning üks hetk võib meenutada teist, nii et luulemina võib õhkutõusvas lennukis muutuda kümne­aastaseks (lk 28). Kuigi aja kulg kogus varieerub, tajutakse seda tihti talumatult aeglasena, näiteks siis, kui luulemina, kortsunud kittel seljas, mõtleb, et ei taha nöörile riputada „seda pesu / aastaid, / lapsed on endiselt väiksed” (lk 33). Või siis, kui öösel und ei saa.

Esimeses tsüklis „Vale suu” valitseb pidetus ja tasakaalutuse tunne ning motiivina domineerib tuul: „Väga suur tuul on, / kõigutab lillepotid kohvikuaknalt lahti” (lk 9). „Vale suu” näikse tervikuna küsivat: millest hoida kinni, kui pole millestki kinni hoida? Teises tsüklis „Suunurgad” domineerib argisus ja igapäev, kuid luulemina kummitab pidevalt ikka oht kukkuda ja langeda kaaluta olekusse: „Argisus mühab laineid üle pea / ja kui ma hõljun seal, / ei pinnal / ega ka päris põhjas, / näib, nagu tormi ei olekski [—] ja enam nagu ei oskagi muud tahta, / kui et nüüd päriselt ära ei upuks.” (Lk 40.) Lüüriline subjekt kardab argisusse uppuda, kuid sellest hoolimata õnnestub Põldveril lämmatavast igapäevast leida mingi üksik detail ja see üldiseks, üldinimlikuks ja lugejat puudutavaks kirjutada. Samas tuleb möönda, et koduse miljöö ja emadusega seostuvad luuletused laskuvad kohati liigsesse pateetikasse, näiteks: „Kopsud, kuhu on valgunud / lämmatatud vajaduste tükid, / mida köhin pärastlõunal üksinda köögikraanikaussi.” (Lk 37.)

Kolmandas tsüklis „Silmadest voolab välja tükke” domineerib kehalisus, kuigi, nagu näeme juba luulekogu pealkirjast ja alapealkirjadest, iseloomustab see kogu ka tervikuna. Siin on erinevaid kehalisi aistinguid: lõhnu, puudutusi, helisid ja valu. Kõnelev subjekt ei hõlju kuskil kaugetes sfäärides, vaid tema keha valutab, külmetab, higistab ja jookseb verd. Kehaline on ka aja ja mälestuste tajumine: „Minevikuklombid punduvad pinnale, / nagu mullid gaseeritud vees / tõusevad ükshaaval mööda keha kõrgemale, / silitavad käsivarsi, kõditavad roiete vahelt ja kaelalt” (lk 65). Keha mäletab, veri kannab endaga kaasas minevikku ning teiste „tunnete ­raskuse all” (lk 37) kõverdub selgroog. Põldveri luulemina hingeline valu kandub edasi kehale: üksindus „nakitseb” öösiti „jalgadelt / kuivanud süüme koorikuid, / mille all haavad hakkavad tilkhaaval / uuesti voolama” (lk 27). Kehalisus on kohati äraspidine ja kehad deformeeruvad: „nüüd näen silmi, / mu silmad on samuti alla vajunud, / kogu nägu on alla vajunud, / voolanud laiali maad ligi” (lk 41). Kolmas osa sisaldabki ehk luulekogu kõige tumedamaid tekste, milles kõneleb sarahkane’lik laip, kes on „pilgeni täis / seda musta ööd” (lk 54). Luulemina loendab seal „juba sadu päevi, kus pole muud kui kõikumine tuules ja / vindumine lõhkuvas päikeses” (lk 56).

Kõige paeluvamaks iseloomujooneks on aga Põldveri luulekeele ruumilisus ja seda mitmes mõttes. Esiteks on „Suunurkade” luule täis erinevaid ruumikujundeid ja -metafoore, millega püütakse edasi anda abstraktsemal, hingelisel tasandil toimuvat, näiteks korduv akna kujund tähistab eraldatust ja äralõigatust ümbritsevast maa­ilmast ning teistest inimestest. Lüüriline mina on tihti „klaasi taga” (lk 21) ka siis, kui liigub väljas. Teiseks suudab Põldver korduste, rütmi ja pikkade lohisevate stroofidega tekitada teksti lugemisel ruumilise efekti, mille tagajärjel luule kord avardub, kord tõmbub kokku. Selline tehnika muudab luule sugestiivseks ning lugeja suudab paremini ette kujutada kõri nöörivat ja klaustrofoobilist ärevushoogu: „lämbun Vallikraavi tänaval iseendasse ja ahtasse madala / laega kongi, jalg libiseb astmetel, mis viivad raamatukogu / poole, liivakotid tõmbavad koguaeg treppidest alla tagasi, / seinad ahenevad, tõmbuvad kokku, varsti ei mahu enam / kättki tõstma” (lk 72).

„Suunurkades” on tihti tegemist just suletud ja rõskete ruumidega. Tekstimina kõnnib „kitsas kongis edasi-tagasi” (lk 72), otsib väljapääsu „sumbunud keldrist” (lk 45) või „settekaevust, / kuhu kukkusid lapsena” (lk 73). Kui Põldver kirjutab: „Sinu tuba, / lukustunud kuiv ajatu maailm [—] peidad end kakskümmend, / kolmkümmend aastat / väikeses korteris, // kütad ahju, / kuulad, / kuidas õhk seisab teispool akent” (lk 21), viirastub neis värssides Ene Mihkelson,[3] kelle luulemina põhiliseks olemis­viisiks on samuti üksindus suletud ja külmas ruumis. Sarnaselt Mihkel­soniga paikneb Põldveri luulemina küll peamiselt elamiseks mõeldud ruumides, kuid sõna „kodu” kohtame seal harva ja kui, siis ei ole tegemist hubase paigaga, vaid see on pigem kõle, niiske ning kohati lausa ähvardav: „Vastehitatud kodu / suured klaasideta akna- / augud jõllitavad kaame pilguga / ja hingavad kopitust” (lk 48). Siin ja mujalgi võimendab siire lugemisel tekkivat õudu. Kodus ei hubele õdus küünlaleek, vaid kummitab kõdu ja kopitus: „avan viltu vajunud välisukse [—] koridori lambipirn on juba mõnda aega katki [—] emaili kooruv kraanikauss, / täkiline köögi­laud akna all, / väsinud värv seintel / ja narmendav vakstu ümber valamu” (lk 16, vt ka lk 10, 15, 22, 48 jm). Kopitusega tegeleb Põldver ka oma novellides (nt „Kopitus”[4]) ja esseedes. Teoses „Hoog” arutleb Põldver: „[Ü]kski teine ei saa minusse tulla ja minu seest tolmu pühkida, kopitust tõrjuda, mustust rookida. Ja kui ma seda mõnda aega ei tee, hakkab kõik jälle ummistuma, lagunema, kopitama.”[5]

Need kopitavad ruumid on justkui luule­mina peegelpilt. Kui lüürilist subjekti kummitab pidetus ja oht „uppuda”, siis deformeerunud ruume ähvardab häving. Iga hetk võib juhtuda midagi, mis pühib kõik minema: „Lõpud kummuvad üle katuse, / tõmbavad pinna jalge alt, / lammutavad seinad, / ja maja, mida ehitasite nagu usinad sipelgad, / kukub tükkhaaval kokku” (lk 56). Ainsa helge kodupildi leiame luule­tusest „Tema kuma käib minuga mööda linna kaasas”: „maha tuli matta kõrged puud, kirevad niidud maamaja / magamis­toa akna taga, kus mesilased sumisevad hommikul / vara, liblikad on hästi kirjud, metsmaasika lõhn heljub” (lk 66), aga kuna ka seda kodu ähvardab „matmine”, ei ole pilt lõpuni helge, vaid pigem vastupidi.

Kõledad kodused ruumid süvendavad valitsevat pidetus- ja üksildustunnet. Rusud ja kõdu annavad veenvalt edasi seda ühte kandvat meeleseisundit, mis katab halli loorina kogu luulemina omailma, moonutades ja mõjutades selle tajumist. Seda silmas pidades saab selgemaks ka tekstide kohatine liigne sentimentaalsusesse kaldumine.

Erinevad metonüümiate reebused, isikustatud tunnete ja elutute objektide elustatud fantasmagooriad, kogu hallus ja inetus, millega Põldver kirjutab kodust, emadusest, mälestustest, muutub arusaadavaks Sarah Kane’i „4.48 psühhoosi” valguses.[6] Osalt ongi seda kogu võimalik lugeda kui teatud sorti haiguslugu või -narratiivi,[7] kuid siinkirjutaja ei taandaks kogu ainult ühe nimetaja alla, sest nii võib midagi olemuslikku ja kaunist kaduma minna.

Olen Põldveri luulekogu endaga kaasas kandnud septembrikuu viimastest soojadest päevadest kuni esimese lörtsini, sest seda on raske käest panna. Põldveri luule muutub igal lugemisel aina paremaks. „Suunurgad” on mitmekesine, ent üllatavalt koherentne raamat. Üksikud erandid välja arvatud, on see täis sügavaid ja kandvaid luuletusi, mida tahaks ikka ja jälle üle lugeda. Luule mõjub kohati väga tumedana, teisalt leian jällegi iroonianoote – nagu sõltuks lugeja meeleolust see, mida ta sealt sel korral kaasa võtab. Ootan põnevusega lisa.

 

^[1] Vt nt P. Sauter, Järsku ongi hea kiire mööda lasta? Sirp 23. X 2020; J. Susi, A. Neier, Minevik paiskub peale. Looming 2021, nr 2, lk 275–278; J. Läänemets, Kui pole millestki kinni hoida. Sirp 20. X 2023.

^[2] P. Sauter, Järsku ongi hea kiire mööda lasta?

^[3] Ene Mihkelsoni luules avalduvat kodutus­kogemust on uurinud ja tüpoloogia välja arendanud Leo Luks. Vt: L. Luks, Radikaalne kodutus Ene Mihkelsoni luules. Keel ja Kirjandus 2021, nr 7, lk 599–620.

^[4] P. Põldver, Kopitus. Eesti novell 2021. Tallinn, 2021, lk 102–111.

^[5] P. Põldver, Hoog. Tartu, 2022, lk 25.

^[6] Põldver viitab oma luulekogus Sarah Kane’i viimasele näidendile „4.48 Psychosis” (esietendus 23. VI 2000), mille Kane kirjutas paar kuud enne oma enesetappu. Kellaaeg tähistab aega, mil depressiooni all kannatav Kane tavaliselt öösel üles ärkas.

^[7] J. Läänemets, Kui pole millestki kinni hoida.