Reijo Roos: „Tere kas tohib / Tere kas võisõ”.
Varrak, 2023. 63 lk.

Reijo Roos on eesti noorima kirjanike põlvkonna esileküündivamaid kujusid, keda võib sageli näha asjatamas Tallinnas kirjanike majas. Tean teda nägupidi ja oleme veidi suhelnud, aga õige oleks öelda, et lähemalt ma teda ei tunne. Muidugi tean, et tema isa on soomlasest estofiil ja tõlkija Hannu Oittinen. Käesoleva luulekogu arvustamise seisukohalt on seda infot parajalt vähe, et suuta muretult näha luuletuste temavormis kujutatud pea­tegelast lahus luuletuste autorist. Sest luuletuste mina­tegelane, rääkimata temategelasest, ei ole ju kunagi täpselt seesama, mis luuletuste autor. Igatahes oleks vale seda eeldada.

Luulekogu kaante vahel keerleb tõesti kõik temavormis kujutatud tegelase ümber, see on temavormis jutustatud luule. Keegi „tema” elab ja tegutseb, autori käsi paneb seda kirja. Küll see „tema” seesama Reijo ikka on, noor mees teeb vigurit, jagab vastu­tust, segab jälgi? Teeme asja huvitava­maks, lähtume siinkohal hüpoteesist, et kujutaja on Reijo Roos kui reaalne isik – jättes kõrvale võimaluse vaadelda autorit omakorda eraldi reaalsest isikust – ja nimetame ta Luuletajaks, kujutatava tegelase aga Lulli­tajaks. Lullilöömine seostub argipruugis logelemisega, jõude elamisega, muretu ja lõbusa aja veetmisega ning niisugune tõlgendus poleks siin alati õige. Küll aga võiks lull (kirjakeeles sellist iseseisvat sõna küll ei ole) laiemalt tähendada päevapüüdjalikku, sihikindlama tegevuseta olekut üldse, ja niisugune tõlgendus on siinsele kogule üldistatav. „Tere kas tohib” on Lullitaja maailm, mille toob lugejani Luuletaja. Vahel otsib mõte Luuletaja seost Lullitajaga, ja leiab selle, aga püüdkem siiski nii, et ei samasta neid kahte kuju. Kui siinse luuleraamatu tekstimaailm on juba nii rõhutatult distantsi hoidmisele ja temavormile üles ehitatud, siis las ollagi jälgija ja jälgitav.

Lullitaja on jõuliselt särtsuv ja kaugele väljapoole kiirgav intensiivne kuju. Ta on tulvil nooruslikku elujõudu, tema olek on energiline ja püsimatu. See tuleb esile luuletuste sisus, aga veelgi enam sugereerib seda muljet luuletuste keel, mille eest on vastutav Luuletaja. Värsid, lausungid, fraasid, kogu keeleline materjal on tihe ja pingestatud. Siin ei ole lõtvu pause ega tühjalt tilpnevaid jutuotsi. Sõnad on täpsed ja nende kulg kiire, tempokas, kohati lausa sööstlik. Luuletaja paneb keelelise väljenduse abil Lullitaja võimsalt võbisema.

Meenub kirjeldus Jack Keroauci stiili kohta: ta pihtis oma kirjutusmasinale. Samasuguse hooga töötab klahvide kohal Luuletaja, peatumata otsimiseks, konstrueerimiseks, kunstitamiseks, ei, sõnad lendavad sõrmede alt klahvidele ja sealt tähekribalaiks ekraanil nagu paiskuv juga. On siis ses joas, mis seal on, kõik tuleb ja kõik toimib. Kuni selleni välja, et kohati ei jõua – või ei suuda, läbe, viitsi, tihka jne – Luuletaja suure hoo pealt sõnu endid leida ja siis laseb lihtsalt üle klahvide: „HYYUMÄRKE PERSSE / TOPPIDAAAA kjdsrkfwndnkfpmchndnfbdjrtjjkk” (lk 40, aga vt ka lk 44–46). See ei ole häälutus, absurd ega sürrealism. Pigem sarnaneb see olukorraga, kus improvisatsiooni käigus peab kähku sõnad leidma, ja kui see ei õnnestu, siis häälitsed need kohad täis, et katkestust sisse ei tuleks, või kui lauldes on mingi koha pealt sõnad meelest läinud. Luuletajal on see efektne võte, mis markeerib pingestatust ja kiirust.

Üldse on keelekasutus ses luulekogus tähtsal kohal. Esmalt valitseb siin Lääne­mere ääres kõneldavate keelte paabel, eesti keel on segamini vene, soome ja rootsi keelega, ning mitte nii, nagu keeletoimetajad nõuavad, s.t tsitaatsõnu viksilt kursiivi pannes, vaid täiesti suvaliselt ja vabalt, nagu Balti jaamas või Viru tänaval. Kõik eestikeelsed tekstid on tõlgitud võru keelde, nendeni jõudmiseks tuleb vaid raamat käes ümber pöörata. Mööda­minnes mainin, et võrukeelseid ma ei lugenud, suhtusin neisse kui tõlkeisse ja piirdusin originaaliga. Eesti, vene, soome ja rootsi anarhistlik keeltepaabel on aga efektne, jätab mulje Luuletajast kui moodsast haritud Eesti-Soome noorest (raamatu ilmumiskohaks ongi märgitud Talsingi), kes keelepiiridest heitumata saab hakkama kogu meie geopoliitilises ümbruses. Sellest kuvandist saab tugevalt osa ka Lullitaja. Leheküljel 20 tunneb too selle asjaolu üle ka ise uhkust.

Teiseks, see kõik on kirjalik keel, ja mitte ainult, vaid klahvikirjalik keel. Klahviline sünnikeskkond on läbivalt ilmne, lausa rõhutatud. Tühiku- ja kriipsujadad, taanded, Caps Lock, tühjad read jne kannavad mitmesugust tähendust. Luuletaja päris-Reijo, keda siinkohal võiks vabalt isegi juba nimetada Klahvi-Reijoks, läheb selleni välja, et esitab terve pika luuletuse typo’dest (= sisestusvigadest) tulvil keeles: „einohh ma väikese klaasikese ehk votsingii anga mis sellest / byyd siis see pli migu tundi tagasi j ama olek täiesti kaine ja / selgw möistuse juures ou ärsa haka” (lk 42, siin on erandlikult minavorm, aga kogu tekst oleks justkui suur tsitaat Lullitaja chat’ist, mis lõpuks osutub luuleks luules). Jällegi efektne, markeerib ehedalt ja loomulikult meie tänapäevast nutitelefoni vestlusakna tekstimaailma. Muidugi ei ole kogus komasid ja punkte rohkem kui hädatarvilik, ja suuri algustähti ei leidu kõigi luule­tuste peale kokku mitte ühtki!:) Võiks öelda, et sissetoksitud või -klõbistatud luule. Kirjamärgid kumaval ekraanil. Hanesule krabinat ei kuuldu ja mingit suulisust ei ole isegi mitte viieöörise eest.

Keel keeleks, see on vorm. Eks keelemänge tehakse vahel ikka ja Luuletaja tehtu ei vääriks nii pikka juttu, kui see ei oleks ühtaegu nii hästi terviklikult välja peetud kui ka autori stiili oluline joon. Mis mees on Lullitaja, kui vaadata tekstide sisulist plaani? Nagu öeldud, noor Eesti-Soome mees. Tänapäevane ja haridust saanud, erudeeritud. Iseloomu ja hoiakutega. Näeb maailma laiemalt, aga tunneb ka tundeid ja mõtleb mõtteid. Üpris kõrvu on sotsiaalne ja isiklik aines.

„Tere kas tohib” algab üldisemaga, lugeja tõmmatakse kaasa Lullitaja reisidele ja liikumistele Läänemere piirkonnas, kust jõutakse siiski välja Siberi tanklate ja taigani, isegi Hiina piirini. Paistab, et Lulli­taja on üksjagu rännanud Venemaal. Ja Rootsis – kõlavad märgilised kohanimed nagu Arlanda (hiigellennujaam) ja Vimmerby (Astrid Lindgreni sünnilinnake). Rootsi saared, kõrgmetsad, väikejärved ja mäed – ja sealsamas juba Atlandi hõng ja Norra. Hiina piirist Atlandini käib Eesti-Soome mehe tee! Ja siis jõutakse otsaga tõesti ka Soome, kus ootab „isapoolne suguvõsa” (lk 12), luuletuste laad teiseneb, read muutuvad pikemaks, sisukamaks, neis kõneleb isiklik soomlasekogemus. Lugegem: „joulupukki // ja kui raadiost tuleb / ed / sheeran // ok // nuuskamuikkunen” (lk 16–17). See fragment kõneleb ise enda eest. Soome-ainelised luuletused on head, neis on kõike seda, mis eespool öeldud: jõudu, kirge, intensiivsust, sügavust, hoogu. Tekstide pealkirjad on ühtaegu kõnekad ja suvalised: „elias lönnrot”, „aku ankka”, „ville viking”, ja kaks viimast on iseäranis head luuletused.

Ning siis – pumm! Lugegem: „ta elab vanalinna katustel” – see on iseenesestmõista juba Eesti, sest Soomes ei ole vanalinnu –, „jaan krossi korteris” (lk 23). Lullitaja reis jätkub Eestis, tee viib Paralepa randa, Haapsallu, Emajõe kohale – „emajõe kohal / tunneb ta kaplinski hõngu” (lk 25) – ja lõpuks Lasnamäe bussipeatusesse, Rakvere taha ja Ivangorodini välja. Kujutatav tegelane ei ole arutult ringi sagiv turist, ta näeb, mõtiskleb ja arutleb, on kohal mitte ainult ihuga, vaid ka mõttega. Kokku koguneb huvitav geopoliitiline Oleariuse vaimus poeetiline reisikiri. Seda enam, et too õige, XVII sajandi Olearius rändas suuresti samadel atlase lehekülgedel.

Luuletused on jagatud peatükkideks ning 31. leheküljest peale algavad tekstid, mille fookus koondub Lullitaja sisemaailma. Ses mõttes on luulekogu sisu süsteemselt järjestatud. Päevapüüdjaliku alatooniga sihikindlama tegevuseta olek, millest eespool juttu oli, iseloomustab Lulli­taja reisikirju, aga veelgi rohkem sobib see iseloomustama Lullitaja paikseid perioode. Nimelt ei tegele Lullitaja ju tõesti eriti millegagi, puuduvad vihjed tööle, õpingutele, tõsiselt võetavatele eesmärkidele, „ta mängib nipernaadit” (lk 30), „kuradi igav ja tavaline on [—] ta lihtsalt sööb magab ärkab / joob vett kohvi teed ja sööb magab // kirjutab luuletusi” (lk 37) ja elab kirjanduslikku kambaelu (lk 40), paistab nii, et tüüpiline tänapäeva heaoluühiskonna sotsiaalselt ja majanduslikult kindlustatud noor, kelle elus kallima juurde kolimine on seni kõige suurem sündmus (lk 59) ning kelle esimene kokkupuude elu kaotuste kontoga on vanaema surm (lk 60–61). Luuletus vanaema surmast ongi kõige viimane tekst, ankruteksti staatus annab sellele tõesti lullipäevade lõpu tähenduse.

Niisiis on Luuletaja suutnud portreteerida huvitavat eksemplari meid ümbritsevast sootsiumist: haritud, andekat ja maailma näinud lumehelbekeste põlvkonna noort, kes on oma elus täpselt selles kohas, kus seljataha jäävad „laenatud lonksud” ja „trauma mis pole nii suur et see / teda uputaks” (lk 49) ning ees ootab tarvidus hakata lõpuks ka midagi asjalikku tegema, n-ö päris elu elama. Ah, lapsepõlve muretud mängud! Minna arsti juurde ja saada sealt ravijuhiseks vaid „tee hingamis- / harjutusi, ära vaata enam pornot” (lk 57)! Vahepeal teeb Luuletaja poeetilise lisatriki, pannes Lullitaja veel omakorda suhestuma enda varasema versiooniga: kommenteerima oma lapsena kirjutatud luuletusi (lk 34–35). Tekib huvitav kolme üksteise kohal asuva vaatepunkti efekt, kõige kõrgemal on Luuletaja, temast allpool Lullitaja kui luuletaja ning sellestki allpool Lullitaja kui luuletaja lapsena.

Saimegi Lullitaja lahus hoida Luuletajast. Ehkki ilmselt räägib Luuletaja siin tõesti temavormis ikka iseendast. Aga nagu öeldud, lugeja ei pea seda tingimata eeldama. Rääkis Dumas lihtsalt d’Artagnanist ja Balzac lihtsalt Rastignacist, samal ajal teades kirjandusliku kangelase mõtteid ja tundeid, siis pole ju võimatu samamoodi autorist lahus seisvana käsitleda vaadeldava luulekogu peategelast. Kokkuvõtvalt, kriitiku­mänge kõrvale jättes ja törtsuke tõsist juttu ajades, kindlasti on Reijo Roos luuletajana paljutõotav. Ta räägib ainult iseendast, nagu noored luuletajad ikka, sest elukogemus piirdub veel ainult iseendaga, aga talent on endast märku andnud.

Ah jaa, mis mõttes nagu nii möödaminnes pillabki, et elas Jaan Krossi korteris?! Mina olen ainult maganud ühe kuulsa poetessi korteris vaibal ja saanud seal silmapõletiku. Nojah, minu isa ei olnud kultuurikorüfee Soome–Eesti sillal, vaid Ufo baari lihtkategooria püsikunde. Ehkki esimest korda Kukusse viis mind ikka tema.