Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu.

HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool ja meie külast käis seal koolis ka üks poiss, kelle nimi on Tiit Teras, kes vanas eas sai tuntuks šamaanina. Ta andis välja mitukümmend raamatut idamaa tarkustest. Tema isa oli surnud noorelt ja poisil oli jäänud kodus meie naabertalus elades isalt väikene raamatukogu. Seal oli huvitavaid raamatuid, mida mujal ei olnud. Üks väga ilus raamat oli Tagore luuleraamat[1] ja seda sain mina siis algkooli poisina ka lehitseda, ja ma siis vaatasin, et väga uhke ja väga teistmoodi selge eesti keel, ja read olid hoopis teistsugused kui tavalistes tekstides. Algkoolis, kus meil oli neli klassi ühes ruumis koos, sääl oli meil kombeks üksteisele salmikusse kirjutada oma tervitusi. Mul on meelde jäänud, kuidas Tiit Teras kirjutas kellelegi tagoreliku luuletuse või tekstikese. Et varases koolieas sai kogeda niisugust teistmoodi sõnakunsti, see jäi üheks kutsuvaks signaaliks, et sõnaga saab teha suuri asju, mida argipäeva elus ei kasutata. Nii et üks selline ahvatlus oli.

Kodus meil endal väga palju raamatuid ei olnud. Aga olid mõned väga olulised raamatud. Üks oli piibel, millel oli küll kaas küljest ära. Aeg-ajalt püüdsin seda lugeda. See maailm, mida seal kirjeldati, oli nii kauge ja kummaline, et see jäi meelde ühe ilmana, millesse saab siseneda, aga millega täielikult ise ühtida ei saa. Tead lihtsalt meie rahvaste maailmade ajalugu.

Teine raamat oli kodumaisem. Need olid rasked ajad. Inimesi jälitati ka raamatute pärast ja inimesed kartsid poliitilisi raamatuid kodus hoida. Meil oli olnud Vabadussõja ajaloo kaks köidet. Üks oli ära hävitatud, aga teine oli alles jäänud. See raamat andis mulle väga huvitava ja uhke ülevaate Eesti riigi tekkimisest, sõjast ja ajaloost. Raamat oli pildirikas, oli ka lennufotosid. Need raamatud olid nagu mingi vundamendi suured kivid, mis minu elulugu mõjutasid või hakkasid suunama. Selle põhjal tegime algkoolipoistena võitlusorganisatsiooni. Ma ei mäleta, kas nimeks sai Põhja Lõvid. Eriti palju koos me ei saanud käia, midagi me eriti ei teinud. Aga leidsime sõja järel metsadest mitmest kohast sinna peidetud relvi. Püssid metsas. Nende leitud relvade najal sai ka meie Põhja Lõvide seltskond midagi teha. Kuigi püssid võtsid suured mehed oma kätte ja tulistasid nendega varblasi ja vareseid.

JANIKA KRONBERG: Need olid siis töökorras püssid?

H. R.: Jah, ikka töökorras.

J. K.: Meenub, kuidas me kunagi aastate eest käisime koos Jalgsemal ja seal lähedal sinu kodukohas ka. Meid sõidutas Tiit Veeber oma Hummeriga, sest admirali mälestust tähistama ei sobinud väiksema autoga minna. Kas Jalgsemalt pärit Johan Pitka vaim mõjutas? Ta oli ju sealtkandi mehi.

H.R.: Natuke ikka, aga mitte oluliselt. Tema talu lapsed käisid ka koolis ja nemad olid lähedasemad. Võib-olla rohkem kui admiral Pitka oli meil meeles kirjamees Ansomardi.

Üks hariv jõud oli raamatukogu, mis tol ajal külades oli veel olemas. Küla­raamatukogu, aga seal ei olnud vanu raamatuid, olid üksnes nõukogudeaegsed. Kui ma juba suurem mees olin, käisin raamatukogus, seisin riiulite vahel, lugesin ja sorisin. Kui hiljem puutusin kokku noorkirjanike Kaplinski ja Paul-Eerik Rummoga, siis kuulsin, et nemad olid oma kodus lugenud Eesti-aegseid väljaandeid ja entsüklopeediaid. Seesuguseid külaraamatukogus ei olnud. Hariduse vahe oli juba selles mõttes suur, et nemad olid haritlaste hulgast, kelle käes olid vahendid, ja mina olin nõukogudeaegne külamees, kellel oli kasutada teine, vaesem literatuur.

Raamatukogude lugu on pikem. Kui juba kirjanikuna raamatukokku läksin, Tallinnasse, Teaduste Akadeemia raamatukokku, siis avastasin, et kõiki raamatuid ei saa lugeda, sest osa neist on erifondis. Et erifondi pääseda, peab olema heaks kiidetud avaldus ja selle peal kirjas teema, ja kui see teema ei kattu raamatuga, mida küsid, siis seda lugeda ei anta. Avastasin ka, et erifondis oli veel eri-erifond, mida said kasutada valitud seltsimehed, kes siis aeg-ajalt kirjutasid ajakirjades kriitiliselt ka pagulaseestlaste loomingust. Nemad said kõik raamatud kätte. Niisugune propagandistlik lugemismonopol oli.

Kui ma tulin Tartusse elama ja läksin kirjandusmuuseumi vanemaid asju lugema, siis pidi olema kirjanike liidu poolt avaldus ja avalduse peal pidi olema kirjas teema, mida uurid. Kui läksid üle selle teema, siis kirjandusmuuseumi daam, kelle eluloos olid ka raamatute hävitamise aktsioonid, ütles, et teil ei ole õigust sellise raamatu lugemiseks. Selline oli see meie aja inimeste haridus.

J. K.: Esimene suurem raamatukogu, kuhu läksid, oli siis Teaduste Akadeemia raamatukogu Tallinnas?

H. R.: See oli siis, kui ma olin Loomingu toimetuses tööl. Kui ma olin viis ja veerand aastat seal töötanud, siis võtsin vaba aasta, et harida ennast ja käia raamatukogus lugemas. Aga Loomingusse ma tagasi ei jõudnud, vaid tulin hoopis Tartusse.

J. K.: 1963. aastal ilmusid sinu esimesed luuletused Loomingus ja Nooruses. 1965. aastal ilmus esimene luulekogu. Kes kutsus sind Loomingu toimetusse tööle?

H. R.: Minu raamatu tegemise lugu oli niisugune. Kodus olin ma mitu aega juba luuletusi kirjutanud ja kui Loomingu Raamatukogus ilmus Uno Lahe luulekogu,[2] siis ma mõtlesin, et niisuguses väljaandes võiks debüteerida minutaoline ka. Panin käsikirja kokku, läksin Tallinna Loomingu Raamatukogu toime­tusse ja ütlesin, et andke välja, nagu Uno Laht on antud. Ei avaldatud, aga anti luulekonsultandile Paul Rummole läbi vaatamiseks ja hinnanguks. Sel ajal oli Oskar Kruus juba aktivist, kes tegi luulekassette. Rummo andis minu käsikirja edasi tema kätte ja Kruus pani selle kassetti. Ja kui see ilmus, siis oli Rudolf Sirge see mees, kes tõukas debütandi luulekogu auhinnale, Vilde kolhoosi auhinnale. See oli üllatus küll, aga kuna ma olin maamees ja see oli kolhoosi auhind (naer), siis Sirge tuligi selle peale. Kui Tartus olid kevadised kirjanduspäevad, siis juhtus nii, et Emajõe-äärsest sööklast, mis nüüd on ära lõhutud, kutsuti mind Tallinna meeste autosse, et minna koos mäkke kirjanduspäevi jätkama. Autos olles tegid Sirge ja Kuusberg ettepaneku, et tule Loomingu toimetusse tööle. Ma ütlesin, et võin tulla küll, kui te mulle korteri annate. Nad ütlesid, et vaatame, jah, saab korteri ka. Tegin siis maal lahkumisõhtu ja läksin Tallinna tööle. Aga korteri saamine oli keeruline ja raske.

J. K.: Sel ajal sa ei olnud veel kirjanike liidu liige, kui korterit lubati?

H. R.: Loomingusse läksin 1966 ja 1969 võeti kirjanike liitu. See oli ilus lugu, millest olen natuke ka rääkinud. Ma olen sündinud 1938. Sel aastal oli liitu võetud Leo Anvelt. Kui mind hakati 1969. aastal vastu võtma, siis ootasin liidu koridoris koos ühe teise inimesega kutset juhatuse tuppa. See teine, vanem meeskodanik oli Leo Anvelt. Ta võeti liidu liikmeks uuesti 1969. aastal. Vahepeal oli ta välja visatud ja vintsutatud. See, et mind samal aastal kirjanikuks võeti, pani mulle kohustuse tagant tõugata, et Leo Anvelti raamatud ilmuksid.[3]

J. K.: Kas korterit oli võimalik saada kirjastuse Perioodika või EKL-i kaudu?

H. R.: Ikka kirjanike liidu kaudu. Liit sai Moskvast raha ja ehitas, aga siis oli ka järjekord – kes tähtsamad mehed olid, need said.

J. K.: Mis oli Loomingus sinu tööülesanne, kas publitsistika?

H. R.: Jah, publitsistika. Esimene asi oli, et ma vähendasin ja hakkasin tõrjuma ajalehelikke olukirjeldusi ja tahtsin juurutada kirjandusliku maitsega esseistikat. Väga esialgseks ja väikeseks seemneks sai leiutatud kaheleheküljeline vaba mõtisklus „Mõtteid ja märkmeid” ja Ülo Matjuse ringvaade.

J. K.: Ülo Matjus on kõigi aegade kõige järjekindlam Loomingu kaastööline, kui vaadata, mida on ta nende aastate jooksul kirjutanud. Kuidas te kokku saite?

H. R.: Me saime Tartus Noorte Autorite Koondise sildi all kokku. Maal olles sai väikseid otsinguid tehtud, käisin Mati Undil külas. Avastasin Mati Undi.

J. K.: Siis sa ei olnud Tartus, aga käisid siin toimetuse töötajana kaastööd otsimas? Mis seltskonnas tol ajal üldse liikusid, kas kirjanduslik ringkond oli sinu jaoks oluline?

H. R.: Ma ütleksin niimoodi, ja see on nüüd ka piibellikult öeldud: oli sõna ja oli tegu. Ja kuna mina olin tulnud maainimeste, tööinimeste hulgast, siis oli mul igatsus kokku saada endast targemate inimestega, kes valdasid ja valitsesid sõna ja tegelesid sellega, ja et siis nendelt saadud impulsi najal ise mingit teokest teha. Kui ma rääkisin Undist ja Lahest ja Matjusest, siis oli mul niipalju algatust, jõudu ja häbematust, et ma koputasin uksele ja ütlesin, et ma tahaksin teiega kokku saada. Üks niisugune mees oli ka Tartus kirjanduse õppejõud Harald Peep. Ta oli avameelne ja lahke mees, rääkis oma tööst ja üsna alguses kohe ka sellest, kuidas tema oli nõukogude võimu esindaja Saksamaal ja „aitas” pagulasi kodumaale tagasi värvata. See oli julgeolekulik ülesanne. Tema, Harald Peep, oli lõpuks see mees, kes kirjutas mulle soovituse kirjanike liitu astumiseks.

Veidi hiljem viis teekond ka Uku Masingu juurde. See oli nii saatuslik kokkupuude, et aastakümneteks jäin ma siis selle seltskonna liidriks või pool-liidriks, kes Masingu pärandi uurimise ja avaldamisega on tegelenud.

J. K.: Uno Lahe juures käimisest on juttu ka sinu raamatus „Ükskord oli üks mees” (2018). See mind natuke üllatas, kuigi olen ka ise tema keelesuutlikkust ja kirjanduslikku eruditsiooni imetlenud. Laht suhtles pagulase Ivar Grünthaliga, kes oli samuti võimekas mees ja hea luuletaja, ja midagi on neis sarnast. Kas meenutaksid veel Lahte?

H. R.: Miks ma tema juurde läksin? Teised noored autorid rääkisid, et Laht tunneb ingliskeelset ja ameerika luulet. Mingi ebamäärane taustateadmine oli, et Laht on julgeoleku mees, talle õpetati inglise keel selgeks, tal oli keeleandi, aga millegipärast teda ei rakendatud. Ta ei käinud välismaal julgeolekutööd tegemas, vaid jäi Eestisse ja suhtles ja patras siin. Uno Lahe kaudu said paljud ka inglis­keelset luulet lugeda ja tunda. Minu jaoks olid need nagu targemad ini­mesed. Aga elu lõpupoole, kui uus aeg tuli, läks Uno Laht mõnevõrra upsakaks ja käis selles mõttes natuke alla.

J. K.: Loomingu peatoimetaja oli sel ajal Anton Vaarandi. Mis mees ta oli, kas ja kuivõrd ta suunas üldse kirjanduselu või toimetuse tööd?

H. R.: Mis seal suunata! Põhiline oli tol ajal valiku tegemine, et riigivastast ja liiga vabameelset ei avaldataks. Anton Vaarandi oli juba noores eas kommunistlike vaadetega ja elas välismaal. Vaarandis ei olnud uut konjunktuurlust, vaid olid vana usk ja ilmavaade tema ihus. Umbes nii, nagu 1930. aastatel Nigol Andresen, kes tõlkis ka Marxi „Kapitali”. See oli põlvkond, kellel olid hoopis teised arusaamad maailma ehitusest. Isegi kui nad olid ilmavaatelt kommunistid, ei olnud nad stalinistid, kes tapmisi ja hävitamisi oleksid pooldanud. See oli neile võõras. Selles mõttes oli ta küllalt hea hing. Need, kes tema käe all toimetasid, olid temaga rahul. Ta oli niisugune isalik või vanaisalik tüüp. Oli veidi haige ka, mitu korda käis lõikusel. Kunagi oli ta olnud Debora Vaarandiga abielus. Mingil sünnipäeval käisime tal kodus külas ja avastasime, et vanal mehel on veel küllalt noorukene laps, vist 14-aastane tütar sel ajal.

J. K.: Kas Anton Vaarandi ajas asju ka võimuringkondadega ja oli puhvriks toimetuse, autorite ja tsensuuri vahel? Kui palju teil toimetuses oli vahetult tsensuuriga kokkupuuteid?

H. R.: Kokkupuuteid meil nii väga ei olnud, kõik tegid oma tööd salaja. Kui midagi jälle välja võeti, siis Vaarandi tuli, vaatas aknast välja ja ei öelnud midagi. Tema voorus oli see, et ta võttis kõik need võimudelt tulnud hoobid enda kanda. Ta ei noominud mitte kunagi oma toimetuse töötajaid, et miks sa niisuguse käsikirja läbi lasid või niisugust asja tahtsid avaldada, mille tsensor ära keelas. Aga tal oli pooleldi kiilaspea, mida ta niisugusel puhul viltu kallutas ja käega silus.

J. K.: Kas Kuusberg oli sama tüüpi, ka ei praganud?

H. R.: Noh, aga Kuusberg oli (nihutab parema käe järsu liigutusega laual paberi endast eemale).

J. K.: Pani ise kõrvale või?

H. R.: Jah! (Paus.) Kui pani.

J. K.: Millal ja kuidas sa ise vahetult tsensuuri kärpeid tunda said, või kas oli endal selge, mida üldse tasub pakkuda?

H. R.: Ei oska seda öelda.

J. K.: Omal ajal, kui hakkasin luulekogusid ostma ja ilmus „Punaste õhtute purpur”, tuli Võrus osata seda raamatupoes küsida. Letil raamatut avalikult ei olnud ja arvustusi ei ilmunud. Kas oli autoreid, kelle avaldamine oli välistatud? Masingult ilmus ainult üksikuid asju, näiteks ülikooli orientalistika-alaste tööde hulgas.

H. R.: Ega niisuguseid autoreid väga palju ei olnud. Negatiivseid asju ma väga hästi ei mäleta. Pigem tahad ikka meenutada asju, mis õnnestusid.

J. K.: Kas Loomingus töötades Juhan Smuuliga oli kokkupuuteid?

H. R.: Ega ta eriti kirjanike majas ei liikunud.

J. K.: Oli ise esimees, aga kirjanike majas ei liikunud?

H. R.: Ta oli ka natuke alla käinud, kui oli Deborast lahku läinud ja uuesti abiellunud. Tuli vahepeal ja naljatles pooltõsise näoga.

Kui nüüd tulevad järgmise põlvkonna inimesed, kellel taustateadmisi ei ole, ja hakkavad mingisuguse märgi põhjal maha laskma, siis on see natuke nagu Stalini-aegne… Tullakse öösel ukse taha ja öeldakse, et nüüd on teil pool tundi aega. Ja nüüd tulevad ja ütlevad, et Juhan Smuul, tema oli ka küüditamise juures. Ja keegi ei tea, kuidas küüditamine käis ja mis osa keegi mängis. Kus need inimesed on, kes transportisid ja üles andsid?

Smuulid olid vabaküla kasvandikud, nad olid usuinimesed. Smuuli-nimelisi pages välismaale ja kui Juhan Smuul jäi nõukogude poole peale ja tuli läbi Venemaa Eestisse tagasi, kas ta ei kartnud, et ka tema võetakse kinni ja lastakse maha? Su sugulased Smuulid on välismaal, sa oled reetur! Siis ta võttis piibli eeskuju. Piibel räägib otsast otsani jumalast. Sel ajal oli Stalin jumal. Ta ütles, et miks ma ei võiks teha jumal Stalinist poeemi, siis ma jään ellu, siis ei tapeta mind ära. Aga selle peale ei tule ükski, vaid võtab redeli ja läheb kisub selle bareljeefi sealt seina pealt maha. Mind häirib rohkem, kes ta üldse sinna pani, kelle õhutusel, kelle käega, kes selle lolluse tegi (naerab)?

J. K.: Kas see ei ole ka osaliselt Smuuli ja talle osaks saanud üleliidulise tunnustuse teene, tõlkimine nn vennasrahvaste keelde, et kirjanikud said Tallinnas maja Harju 1? Või olid need teised mehed?

H. R. (raputab mõtlikult pead): Kollektiivselt ikkagi aeti neid asju. Me räägime Eesti kirjanike liidust, aga dokumendil oli Nõukogude Liidu Kirjanike Liit. Sa oled Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liige. Isegi paberit saadi Moskvast. Loomingu­line liit oli nõukogude ajal esinduslik asi ja teatud suure võimu­piirkonnaga institutsioon.

Ma võin rääkida piltliku loo, kui tähtis oli Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liikme tiitel. Mitte ainult autode ja korterite jagamisel, vaid mujalgi. Me läksime lastega Saare­maale. Võtsin Tartust Saaremaale pääsemise loa, aga naisele ja lastele ei osanud luba hankida. Nii naiivselt ja lihtsameelselt läksimegi. Saaremaa piiri peal olid meil sõdurid vastas. Ei lasta sisse. Mul oli millegipärast kaasas kirjanike liidu liikmepilet. Näitasin selle ette. Sõdurid helistasid Moskvasse ja küsisid, mida teha, Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liige on siin perekonnaga. Ja sealt anti siis kohe luba.

Selle kogemuse põhjal läksin uue aja saabumise eel Tallinna ja rääkisin kirjas­tuse Perioodika direktoriga, et teeme Tartus ajakirja Akadeemia ja Moskvast tuleb luba küsida. Kui Eesti kirjanike liit on nõus, et Akadeemia on tema häälekandja, siis võib juhtuda, et Moskva annab loa. Ja Moskva andiski.

J. K.: Uuematesse aegadesse jõudes. Alustasid sellest, et esimeste oluliste raamatute hulgas oli Vabadussõja ajalugu ja said sealt iseseisvusaate. Kas uskusid kogu aeg, et Eesti saab uuesti vabaks? Või kas oli vahepeal mõttes ka Taagepera välja pakutud satelliitriigi moodi Eesti?

H. R.: Kas just kogu aeg. Aga vabamaks küll. Nii konstruktiivseid mõtteid vast ei olnud. Aga nagu piiblis on öeldud, mõni rahvas pidi 40 aastat kõrbes ekslema, kuni koju jõuab.

J. K.: 1980. aastate lõpus oled sa mitmete algatuste ja taastamiste juures. Tartu Ülikooli usuteaduskond, ajakiri Akadeemia, Eesti Kongress, Põhiseaduse Assamblee, Eesti riigi taastamine kui kõige tähtsam…

H. R.: Ma kirjutasin üles oma teod: esimene on põllumajandus, siis Loomingu teenistuses olek, siis Akadeemia tegemine, usuteaduskond, „Eesti mõttelugu”, omalooming. Ja lapsed.

J. K.: Eesti Raamatu Aasta 2000 tähistamise paneksin ka sellesse ritta. Kuna olin seal lähedal, siis nägin, et selle ürituse eesotsas olid kolm peamist ideoloogi: Peeter Tulviste, Ülo Matjus ja sina. Ükskõik, millises järjekorras.

H. R.: See kooslus oli siiski suurem. Jaak Allik ütles, et mina pean ka olema. Umbes nagu karistuseks. (Naerab.)

J. K.: Mis karistuseks! Peakomitee oli üsna suur, praktilist tööd tegid Ants Veetõusme ja Kristel Kikas, ministrid vahetusid, teie kolmekesi aga olite kogu aeg kaasas ja samuti president Lennart Meri. Aga räägime 1993. aastal tegevust alustanud kirjastusest Ilmamaa, mille „Eesti mõtteloo” sarja koostamine on viimasel kolmekümnel aastal olnud sinu põhitegevus. See kõik tugineb varasemale pidevale enesetäiendamisele?

H. R.: Natuke ikka, aga põhineb ka Eesti ajalool. Nõukogude ajal pidi suu kinni olema. Kuidas võib nii, et teise riigi jõud tulevad siia, ja kuidas neil on õigus siin inimesi vangi panna ja maha lasta? Mõtteloo esimesed autorid olid meie hukatud eliidi hulgast. Ühesõnaga – ajaloo taastamine. Nagu arhitektid teevad vanade müüride konserveerimist ja säilitamist. Häda on selles, et ei ole nii selget autorkonda võimalik püstitada nagu piibliraamatus. Et teeme veel selle raamatu ja on lõpp. Aga kui liiga palju annad, siis läheb lahjemaks ja läheb meelest ära, kes need esimesed olid. Uuel ajal hakatakse unustama.

J. K.: Sellepärast näib ka mulle, et me räägime praegusel ajal paljudest asjadest, millest juba kuskil on kirjutatud, aga on juba ka unustatud. Juhan Luiga oli esimene, väga palju on mõtteloos neid autoreid, kellele sina oled uuesti hääle andnud ja toonud nad tagasi meie avalikkusesse. Neid on ju paljudest valdkondadest – on juriste, rahandus- ja majandustegelasi, riigimehi…

H. R.: Viimastel päevadel olen lugenud usuinimeste kohta. Neid palju ei ole: vaatad, maha lastud endine piiskop Kirovis 1941, üks teine vanglas surnud või tapetud 1942. Ma ei ole usu jutlustajatega eraldi tegelenud, olen neid avastanud koos teiste Eesti poliitikutega. Aga see Venemaa hukutav, hävitav jõud on olnud kohutav. Kohutav ja alatu.

J. K.: Ja see jätkub.

H. R.: Jah!

J. K.: Kas ma võin küsida pronkssõduri kohta? Kas sul oli selle Tõnismäelt äraviimisel 2007. aastal oluline roll või nõuandev osa?

H. R.: Kas just nõuandev, rohkem et vaatad aknast välja ja räägid oma tundmustest või hoiakutest. Midagi tegevteolist selle juures eriti ei olnud. Ansipile sai öelda temaga suheldes mitme asja puhul. Hoiakud langesid kokku, olgu või kirikutorni pleki küsimus – kas panna punane katus või valgest plekist. Nii oli ka pronkssõduriga. Kui tema seda pidi läbi viima, siis ma oma arvamuse ka avaldasin, et eestlaste pealinnas ei ole see monument õiges kohas. Venelastele on see püha paik ja nii jäävad nad elu lõpuni kiitma, et nemad vabastasid. Sõjas lähedasi kaotanud inimesed tahavad neid mälestada. Seda ma ei teadnud, kuhu ta ümber paigutatakse. Paljud kartsid, et hävitatakse või ­lastakse õhku niisama, aga kui paigutati mujale, siis kummardagu seal surnuaial.

J. K.: Üks meie sõjahaudade kaevajaid Arnold Unt on sellest põhjaliku ülevaate kirjutanud, kes seal Tõnismäel maetud olid.

H. R.: Ja kui enne seda Vene lennukid pommitavad Tallinna rusudeks, siis sellest ei räägita midagi. Ajalugu on ikka keeruline. Aeg-ajalt me Vaino Väljasega telefoni teel suhtlesime, sest tema käsi oli mängus Akadeemia taastamise juures, tema kandis Moskvale selle soovi ette. Aga kui pronksmees maha võeti, siis ta helistas, oli pahane ja ütles, et Tartu vaimu rumal tegu. (Naerame.) Pärast seda ei ole enam eriti suhelnud, vana mees ka juba.

J. K.: Kuivõrd sa praegusaja kirjandust ja poliitikat jälgid?

H. R.: Ei jälgigi. Ei ole jõudu ega aega jälgida mõtteloo sarja kõrvalt. Olen minevikus, viimastel nädalatel 1930. aastate usuinimeste juures. 1938. aastas, kui Saksamaa võttis Austria ära. Need ja need kaklesid, need langesid, seal ja seal on juba sõda. Minu sünniaastal.

J. K.: Minu sünniaastal 1963 avaldasid sa esimesed luuletused. Sellist enese­loolist juttu, millega alustasid, ei ole sa vist väga palju rääkinud?

H. R.: Ei ole jah, täitsa uus teema.

J. K.: Mõtlesin veel selle varajase Tagore lugemise ja Uku Masingu peale.

H. R.: Me olime kirjanikega 1969. aastal Karjala ekskursioonil ja siis oli Uku Masingu (sündinud 1909) sünnipäev. Enne seda olin ma käinud Tartus Linnart Mälli käest nõu küsimas, et paneks sünnipäeva puhul Loomingusse Masingu luuletused. Mäll oli enne mõned Masingu luuletused orientalistika õppevahendina avaldanud, nüüd võiks Looming ka nii lahke olla. Mäll käis Masingu juures ja võttis luuletustele allkirjad. Looming saatis veerud autorile lugeda ja autor saatis parandatud luuletused tagasi koos kaaskirjaga: „Jätke see temp tegemata.” Kuusberg tuli mind noomima või pragama, et mis tempe ma teen, et salaja sokutan sisse Masingu luuletused. Ma sõitsin Tartusse ja see oli esimene kokkupuude Masinguga. Masing ütles hiljem: „Ma saatsin selle pärast, et August Sang oli Loomingusse kirjutanud väikse eluloo. Ta oli surija mees, suri vähki ja haiglas kirjutas enne surma selle oma sõbra kohta.”[4]

Kui Uku Masing ise 1985. aastal ära kadus, siis Eha Masing küsis nõu. Uku oli öelnud, et kui ta läheb või kaob ära, siis hävitatagu kõik tema paberid, kõik tema kirjatööd. Eha Masing küsis: kuidas ma teen seda, mida ma teen? Ja siis ma tõin ühe koleda näite ja ütlesin, et ärgu tehku midagi.

Koledast näitest olen vast kusagil kirjutanud. Kolm vene sõdurit, kelle teenistus­aeg hakkas lõppema, röövisid Tartus õhtul ja öösel inimesi. Vastu hommikut tuli Kaunase restoranist vigase käega poiss, tal oli Ameerikast toodud uus teksa­ülikond seljas. Sõdurid said temaga kokku ja käskisid teksad neile anda. Poiss ei andnud. Siis nende pealik ütles, et võtke tal teksad seljast ja uputage ta ära. Kaks sõdurit tegid selle töö ära. Nad saadi kätte ja kohus otsustas, et uputajad lastakse maha, aga käsu andja saab seitse aastat. Eha Masingule ma ütlesin, et käsu andja pääseb kergema karistusega, aga sina, kes sa hävitad, oled mahalaskmi­sele määratud.

J. K.: See on tõesti ränk võrdlus.

H. R.: Jah. Ja siis, et Eha Masingu tööd kergendada, moodustasime Masingu kolleegiumi. Esimestel aastatel tehti palju tööd. Vältisime seda, et Masingu korterit muuseumiks teha. Eha Masing oli juba vilets ja haige, kui tulid lahke häälega majanaabrid ja ütlesid, et tehku testament ümber ja andku korter neile. Ja siis pidin ma oma maheda häälega naabrile ütlema, et kogu aeg mängid head inimest, aga lõpp on selline, et saaksid kõik endale.

J. K.: Kas Masing on olnud sulle samamoodi õpetaja nagu näiteks Mällile, Kaplinskile, Viivi Luigele?

H. R.: Sellisel kujul mitte.

J. K.: Orientalisti sinust Masingu jälgedes ei saanud, aga oli tark inimene, kellega suhelda?

H. R.: Just nimelt. See on, nagu jood klaasitäie vett igavesti voolavast allikast. Sa ei jõua allikat oma klaasitäiega tühjaks juua.

J. K.: Mingil moel on need kõik ju allikad, keda oled lugenud ja soosinud ja uurinud ja pannud „Eesti mõtteloo” sarja. Kelle nägu on see sari kõige rohkem?

H. R.: Võib-olla piibli nägu. Järgmise põlvkonna inimesed saaksid selle pinnalt panna kokku ühe piiblitäie Eesti mõtte ja ideoloogia ja vaimsuse esindajaid.

J. K.: Lõpuks võib natuke rääkida ka luulest.

H. K.: Eks ma olen lugenud nii teiste luulet kui ka arvustusi enda luule kohta. Kui ma olen nüüd lugenud kiriku asju, siis ühe teemana kerkivad seal esile oratooriumid ja kirikumuusika, kirikulaulu ideoloogia ja psühholoogia. Ühe­sõnaga laul. Minu ihus on see tunne, et luule ei pea olema ainult nagu pilt, vaid ta peab ühendama sõna ja pildi mingi heliga ehk muusika ja lauluga. Olen ise küllalt palju teinud laululisi tekste, laulu jaoks. Ja see on jälle lapsepõlvest saadud elamus. Vanaisa laulis tihti, kui muud enam ei olnud teha, siis istus voodi ääre peal ja muudkui laulis, küll koorilaule ja kirikulaule ja lorilaule ka. Kui siis äkki hakati minu luuletusi laulma, siis võib-olla see ongi olnud mu loomingu tipuks. Ma ei ole küll päris oratooriumi teinud, aga koos oleme teinud midagi õnnelikku.

J. K.: Kui mitte oratooriumi, siis vähemalt sellise võimsa kantaadi nagu Rein Rannapi „Ilus maa”.

H. R.: See Rannapi tsükkel oli täitsa üllatav. Aga ka need, kes ei olnud heliloojad, vaid laulsid.

J. K.: Toivo Tasa ja teised ehk esimeste seas?

H. R.: Nojaa. Uibod. Aga lauluga lõpetamegi.

J. K.: Mul jäi enne siiski lõpetamata üks mõte, Masingu kaudu seos Tagorega. Pean siin tegema ühe enesekriitilise tagasivaate. Kui 1998. aastal ilmus Guntars Godiņši tõlkes läti keeles sinu luulekogu, pidin kirjutama sellele saatesõna. Sa lugesid seda käsikirjas ja olid pettunud või väga kriitiline, et ma rõhutan liiga ühekülgselt sinu luule isamaalisust ja poliitilisust. Aga see oli varem paraku nii aktuaalne, olgu otsesõnu või ridade vahelt loetuna, et varjutas kõike muud, mis on üldinimlik, üleaegne ja müütiline, mida on samuti viisistatud ja mis on sinu luules tegelikult alati olemas olnud. Aga see „kõik muu” tuleb oma rikkuses võimsalt esile alles sel aastatuhandel ilmunud valimikes ja täiesti uudsena paistab silma luules, mille parimateks näideteks peaksin kogusid „Mõistatused” (2000) ja „Sinamu” (2005). Nii et oled neis kogudes Tagoreni tagasi jõudnud sellise suure kaarega. Kuigi ­Tagore on pigem meloodiline vabavärss ja proosaluule ja mitte nii lauldav.

H. R.: Jaa. Ta ei ole päris lauldav, aga ta mõjub muusikalise kõlaga.

J. K.: Kui eladki rohkem minevikus, siis kas ja kui lootusrikkalt ikka vaatad tulevikku? Kas kirjandusel on tulevikku?

H. R.: Mingis kitsas mõttes on. Kuigi nüüd on kirjaoskus nii suureks läinud, et kirjanike liidus on 300 liiget ja 300 ukse taga, kõiksugu listides ja ei tea kuskohas veel, ja kogu aeg käib üks mõttevahetus ja hurjutus ja sõimamine.

J. K.: Mitte kirjaoskus ei ole probleem, vaid lugemisoskus ja lugejate puudus. Ehkki ilmselt üldisem, on see mingis mõttes ka väikse rahva probleem. Palju sul lapselapsi on?

H. R.: Vist kaheksa.

J. K.: Aga siis on lootust, et kasvab ka lugejaid. 29. novembril 2008 oled raama­tusse „Väravahingede kriiksumist kuulnud” kirjutanud pühenduse „Janikale ja tema omadele”. Tänan selle jutuajamise eest ja kirjutan ühe kirjaoskaja, aga ka palju lugeva lapse kirjutatud raamatusse pühenduse „Handole ja tema omadele”. Palju tervist ja jõudu!

 

^[1] R. Tagore, Gitandžali. Aednik. Inglise keelest tõlkinud ja eessõna kirjutanud H. Masing. Tartu, 1936. Sari „Nobeli laureaadid”.

^[2] U. Laht, Selle suve värsid. LR 1960, nr 39.

^[3] L. Anvelt, Uidang mitme tundmatuga. Jutte ja luulet. Koost. H. Runnel. Tallinn, 1987; L. Anvelt, Viirastusi valges öös. Eluhirm. Vabanemiskatse. Romaanid. H. Runneli järelsõna. Tallinn, 1993.

^[4] 1969. aasta Loomingu septembrinumbris avaldati kuus Uku Masingu luuletust: „Suutmatuse nõutuses”, „Kartnud soovi väsimust ja ihalenud linde”, „Päevauudiseid eetrist”, „Mõistu saades ja uskudes”, „Itk isale” ja „Rännak heidutavalt võõras linnas” (lk 1154–1157). Sama numbri ringvaate osas ilmus ka initsiaalidega A. S. August Sanga „Ühest varjujäänud luule­tajast” (lk 1275–1276). Sang suri 14. oktoobril 1969.