Tagantjärele võis seda teatris käiku isegi õnnestunuks pidada, mõtles mees hommikuputru keetma asudes.

Ta läigatas kastruli põhja sortsu tavalist toiduõli ja veerand klaasi vett, liigutas kastrulit ringikujuliselt käes, algul vastu-, siis päripäeva, ja pani selle siis kuumale ahjuplaadile. Pudrupõhjaks kooris ta suvikõrvitsa seibi, eemaldas sellest seemned, hakkis allesjäänud kõlbliku osa kuubikuteks ja puistas need parajasti keema hakanud vette.

Ta oli eelmisel päeval koos naisega Tallinnas teatris käinud. Õieti oli selles olnud midagi erakordset, et just tema, küll üksjagu palju lugenud, kuid varem teatrist mitte kuigi huvitunud mees, oli selle käigu algatanud, ostnud kaks piletit esietendusele ja seadnud naise fakti ette. Et nüüd tuleb minna. Põhjuseks oli asjaolu, et teatritüki autori looming oli nii mehele kui ka naisele, aga isegi naise emale, alati huvi pakkunud, ja nüüd tuli lavale tema esimene näidend. Seda tuli oma silmaga näha ja lisada oma pisike panus loodetavasse aplausi.

Mees võttis kapist kaks ühesugust klaasi. Ühe kallas ta piima täis, teise mõõtis poolenisti neljaviljahelbeid, mis olid pärit kunagisest perekond Puhkidele kuulunud veskist. Või selle sümboolsest õigusjärglasest. Neil helvestel olid seega ajaloolised juured ja sellise konteksti teadvustamine oli mehele millegipärast oluline. Nagu tavaliselt, keetis ta putru pühendumusega. Ning nagu tavaliselt, tegi ta seegi kord pudru kahele. Selline lihtsalt oli harjumuspärane mõõt. Kuigi ka nüüd, nagu enamasti üldse, tuli tal kaheinimeseports üksi ära süüa.

November, aga mis kuupäev see täna ongi, mõtles mees. Kahekümne neljas? Mis õieti sel kuupäeval juhtuski? Minu elus ja maailmas. Või eile? Peale teatris käigu.

Üle-eelmisel päeval oli mees tööasjus sõitnud üksi autoga Tartust Tallinnasse ja ööseks sinna jäänud. Maastik maantee ääres näis siis koosnevat halli erinevatest varjunditest, kuigi oli keskpäev. Ainult heinarullid maantee ääres põldudel eristusid muust taustast millegipärast reljeefselt.

November, mõtles mees. November.

Nüüd oli umbes sentimeetrine veekiht suvikõrvitsa kuubikutega juba natuke keenud ja aeg oli lisada kastrulisse piim.

Naine oli mehele eelmisel päeval, vahetult etenduse alguse ajaks, järele sõitnud. Kui nad siis teatrimaja trepist üles läksid, oli mehele meenunud üks varasem käik siinsamas, aga siis oli etendus toimunud veel korrus kõrgemal, kuskil vist päris katuse all. Ta oli saanud kutse „Boulgakoffi” esietendusele. Keset teist vaatust oli hakanud tema tollase elukaaslase kotis telefon helisema. Mitte vibreerima, vaid piisava valjusega helisema. Vähe sellest – kui naine oli mitme helina järel telefoni kotist kätte saanud, kusjuures pusimise käigus heli üha valjenes, ei olnud ta seda vaigistanud, vaid oli kõigepealt vaadanud numbrit, siis vajutanud nupule, võtnud kõne vastu, kuulanud ja vastuseks midagi ärevalt sosistama hakanud. See mälupilt võinuks olla sürr, aga oli tol hetkel mõistagi piinlik. Ta oli tajunud etteheitvaid, isegi hävitavaid pilke nii naisel kui endal, ja laval toimuva jälgimine oli muidugi häiritud.

Iseenda pärast on häbi kergem taluda, või siis ei saa sellest, et häbi võiks tunda, mõnikord ise arugi. Aga kõige hullem on tunda häbi oma lähedase kaaslase pärast. Mees oli tunnistanud toimunut vaikides, ei olnud naisele sõnagi öelnud, ei saalis ega ka pärast etenduse lõppu. Aga tema vaikimine osutus kõnekamaks kui mis tahes etteheited, nii et pärast teatrimajast väljumist oli naine ohjeldamatult nutma purskunud.

Aga see oli olnud ammu, oli olnud nagu mingis eelmises elus.

Mitu elu tal ülepea oligi?

Kui mitte üks, vaid mitu, või kui tekib ülepea selline küsimus, siis kas pole seda ühele lihtsurelikule juba liiga palju?

Mees kooris õuna, eemaldas sellest mädaplekid, ussikäigud ja südame ning poetas viilakad koos helvestega keema hakanud piima sisse.

Antoonovka, mõtles mees putru segades.

Kui esimene vaatus lõppes, oli ta naisele veidi nõutult silma vaadanud ja küsinud: mis see siis oli? Kõik, mis laval toimus, oli justkui õige, aga mingil raskesti seletataval põhjusel segas miski tuttava teksti äratundmist. Loodetud lähedust ja äratundmist ei olnud tekkinud. Naine vastas talle etteheitva pilgu ja sõnadega: kas sa teatriteadusest midagi ei mäleta? Oled ju seda natuke õppinud? Peaksid teadma, et esimene vaatus on niisama, ja alles teises hakkab kõik toimuma.

Nad jalutasid trepist alla, naine lipsas tualettruumi ja mees kavatses minna välja tänavale suitsetama. Sel hetkel tuli trepist alla näidendi autor, kirjanik. Korraks olid trepikojas, sellel korrusevahel, ainult nemad kahekesi. Nad noogutasid tervituseks ja kirjanik küsis:

„Kas sa oled siin üksi?”

„Ei,” vastas mees.

„Siis on hästi,” ütles kirjanik ja kadus sellesama tualettruumi ukse taha.

Mees tabas end mõtlemast, milline võiks olla naiste tualettruumi liigendus. Kas need kaks naist seal kohtuvad ja mis siis juhtub? Kas selle ukse taga sünnib uus intriig või tekib mingi lahendus?

Siis on ka mees seal sees ja küsimus ruumi liigendusest kaotab mõtte. Üks naistest (pole tähtis, kumb) seisab peegli ees ja kohendab juukseid. Kabiini uks avaneb ja teine naistest (pole tähtis, kumb) astub sealt välja, näeb peeglis teist naist, hetkeline näoilme reedab ehmatust, sest ta on arvanud, et on üksi, vee solin on summutanud vahepealse ukse avamise ja kingakontsade heli. Naiste pilgud kohtuvad peeglis, ent vaatavad siiski pigem meest, kes sel hetkel tahaks olla (ja vahest ongi!) nähtamatu, ja vaatavad temast läbi. Mees seisab naiste ­pilkude ristumiskohas, mõlemad puurivad teda, näevadki läbi, või siiski pigem teineteist, mõlema naise silmis väreleb sõbralik, kerge irooniline muie, mõlema suu paotub ja hääletult moodustavad nende huuled korraga ühe ja sama lühikese, kolmesõnalise lause.

Või siis nii, mõtleb mees, kustutab tänaval prügikasti serval sigareti ja astub tagasi teatrimajja.

Kuigi nad ei elanud naisega koos, oli neil siiski üsna palju ühist – ühiseid reise, koos teostatud töid ja toimetamisi, loetud raamatuid ning kunstielamusi erinevatest valdkondadest. Neid sidus mingi seletamatu, ajuti katkendlik ja konfliktidest räsitud, kuid ajuti ikkagi üpris kirglik ühtekuuluvustunne. Abielu ei sobinud kummalegi – mehele eelmise kogemuse tõttu enam mitte, ja kui naisel vahest oligi kunagi olnud kavatsus siduda end mehega ametlikult, siis mitmete aja jooksul tekkinud lahkarvamuste ajel oli selline soov ilmselt ammu maha maetud. Mis puutub truudusesse, siis, nagu mees teadis, oli see naise poolt igatahes vankumatu ja kindel. Kuid sama kindel oli naine selles, et mees teda alati petab, niipea kui selleks vähimgi võimalus avaneb. See oli naise usk, peaaegu religioosne veendumus, mida kõigutada polnud võimalik või oli suisa ohtlikki. Alailma toitsid seda usku näiliselt tähtsusetud pisiasjad: mehe tunnustav sõna või imetlev pilk mõne naise suunas, rääkimata mõnikord tervitamisega kaasnenud avalikust kallistusest või embamisest, millega said täiesti loomulikult hakkama need naised, kes lihtsalt väljendasid oma poolehoidu ja sõprust intiimsemalt. Aga tema, naine, oli avalikus ruumis distantseeritum ja võõristas füüsilist lähedust ning eeldas vaikimisi samasugust suhtumist ka teistelt. Kuid samas ei saanud mees sugugi kurta jaheduse üle, kui nad viibisid koos.

Veelgi tähtsam oli aga see, et naine teadis, et need kaks, tema omaks ­peetud mees ja kirjanik, olid veetnud terve ööpäeva koos kuskil imelikus ja võõras kohas. Ta ei olnud kindel, aga vahest oli seda juhtunud juba isegi paaril korral. Oli see juhtunud mingis linnas, kuskil üksikus maakohas või hoopis mõnel võõral maal mehe lähetuses olles? Täpselt naine ei teadnud, aga mõttes paigutas ta nad isegi üksikule saarele. Mida nad seal küll tegid? Kujutluspildid olid varmad tekkima. Aga nõudlikele küsimustele mees ei vastanud. Mees ei andnud selgeid vastuseid või lihtsalt vaikis, ignoreerides naise pärimisi närviajavalt. Millest ei tohtinud rääkida, sellest tuli vaikida.

Kord oli mees eneselt küsinud, mis oli kõige intiimsem seik tema ja ­kirjaniku suhtluses. Talle meenus üks unenägu üsna nende tutvuse algusest. Selles unenäos oli kirjanik mehelt ootamatult küsinud: mida ma saaksin sinu heaks teha? Ja mees oli vastanud: Sa võid kinkida oma raamatuid, ka neid teisi, neid, mida su käsi, keel ja meel on puudutanud. Seejärel oli unenäo ruum avardunud: mees leidis end ühtäkki mingis suures auditooriumis, mille seinad olid täis pungil raamaturiiuleid, või oli see hoopis raamatupood, kus toimus mingi esitlus rohke­arvulise publikuga. Mees oli publiku hulgas ja kirjanik jagas tema ees laual lademes olnud raamatutesse autogramme või isikustatud pühendusi. Nüüd oli järjekord jõudnud meheni. Kirjanik vaatas talle otsa, avas järjekordse raamatu tiitellehe kohalt ja hakkas kirjutama. Mees ootas ärevuses. Kirjaniku käsi liikus algul hoogsalt, kuni peatus. Kirjanik kallutas pead, mõtles hetke, siis käristas lehe raamatust, rebis selle väikesteks tükkideks ja heitis raamatu põrandale. Mees vaatas ehmunult, paigale tardunult, nagu oli kangestunud kogu publik. Kirjanik võttis pakist teise raamatu, avas tiitellehe ja hakkas kirjutama – kuni kordus sama. Nii veel neli-viis korda, ja rebitud tiitellehega raamatud lendasid kõik üksteise järel laua alla kirjaniku jalge ette. Kuni mees oli ärganud.

Tasasel tulel keevat putru vahetpidamata segades poetas mees nüüd sinna veidi tulipunaseid tšillihelbeid ja seejärel veidi rohkem jahvatatud ingverit. Kaneeli ta kokku ei hoidnud, seda pudenes kastrulisse ehk pisut liiga paljugi. Siis veidi kookos­helbeid ka.

Eelmisel ööl, kui nad Tartusse tagasi sõitsid, jäid autotulede valgusviirust välja­poole üksnes musta varjundid, mida jagas kahte kaarde maantee valge telgjoon. Naine juhtis. Auto juhtimine oli naise kirg, ta tegi seda kindlakäeliselt ja mees nautis seda kõrvalt. Ta kartis, et kui ta ise olnuks roolis, saanuks naine kõrval­istmel loopida mürgiseid repliike ja vastuvaidlemist mitte sallival toonil esitada üha uusi kahtlusi ja süüdistusi. Kahekesi, olgu või kihutavas autos, ei pruukinud ta olla nii hillitsetud nagu paari tunni eest teatrimaja täissaalis. Issand! Kas sa tunned siis ka tema lapsi, oli naine seal küsinud, rõhuga „temal”, kui mees ühe vahest gümnaasiumiealise neiu tervitusele vaheajal saali tagasi minnes oli vastanud. Mees ise ei märganud, ei teadnud, kes see neiu oli. Aga naine teadis. Ju ta teadis isegi väga täpselt ja oli oma teadmises kindel ja uskus sellesse. Ja ju tal oli ka õigus. Nagu enamasti ikka. Naisel oli alati hea vaist ja kui ta millessegi uskus, põhines see siis teadmisel või mitte, ei tohtinud teda selles segada. See oli sedasorti suhe, mida võiks võrrelda inimese ja jumala vahekorraga.

Kui mees oleks juhtinud ja naine oleks istunud kõrvalistmel ja arendanud edasi oma arupärimisi, oleks mees kahtlemata ärritunud ja see võinuks olla sõna otseses mõttes eluohtlik. Aga eile, läbi novembriöise Eestimaa kihutavas autos said nad rahulikult rääkida paljudest asjadest.

Mees keeras kuumuse kinni, kuid jättis kastruli hõõguvale ahjuplaadile. Ta võttis sügavkülmast karbi, sellest peoga jõhvikaid, uuris hoolikalt marju, noppis ühe küljest traatja varre, teiselt samblaebeme, poetas siis kuremarjad kastrulisse, podisevat putru samal ajal lusikaga segades. Kui üks mari naljaka plõksatusega lõhkes, tõstis ta kastruli jahedale plaadile ja pani kaane peale.

Nüüd tuli mõni minut oodata. Ta laskis pudrul jahtuda ja pilgu uitama, aknast välja Karlova katuste kohale, kust paistsid tema Eiffel ja tema Sacré-Cœur.

Teine vaatus õigustas ootusi. Paljugi sellest, mida kirjanik pidi teadma, millest nad olid omavahel pikalt rääkinud ja arutanud, jäi laval välja ütlemata, kuid kinnitas ometi toimuva usutavust. See oli nagu jäämägi: tegevusel oli taust, tekstil kontekst ja sügavus, ent just nende lavastusest välja jäänud, ent mehele ometi teada olevate seikade puudumise äratundmine pakkus talle rahuldust. Kui palju oli selleks, millest publik vahetult osa ei saanud, tööd tehtud ja vaeva nähtud? Kas oli seda võimalik mõõta tundidega, unetu ööpäevaga?

Pärast etenduse lõppu ja tagasikutsuvaid aplause teatrisaalist tihedas summas väljapoole liikudes oli mees äkitselt hämaras nurgas otse enda ees seisma jäänud seltskonnas märganud kirjanikku, kellele alles mõni hetk tagasi laval oli ulatatud lillekimbud ja vahuvein. Naine seisis seljaga tema poole. Selles poleks ju midagi sündsusetut, kui ta nüüd puudutaks teda õlast, sunniks teda pöörama pead ja pilku, et saaks öelda mõne hea sõna? Ta tõstis käe ja peaaegu juba puudutaski. Aga siis käsi peatus.

See ei olnudki see naine! See ei olnud kirjanik, keda ta eksimatult arvas ära tundvat ka hämaras saalis ja selja tagant.

Aga juba oli teda ja tema kuidagi poolikuks jäänud, veidi häbenemisega katkestatud žesti, õhku peatuma jäänud kätt märgatud. Samal ajal, kui omaenese eksitusest kohmetunud mehe näole valgus naeratus, sirutus hämarusest tema poole teine käsi. Tere! Eks ole nad sarnased, ema ja tütar, ütles kirjaniku mees, näol säramas siiras muie. Nad tervitasid ja surusid kätt. Ja mees ütles midagi, aga mida, seda ta hetk hiljem ei suutnud meenutada. Ainult ühes oli ta kindel – et see, mis ta ütles, oli nii selles hetkes kui ka üldse ja alati õige ja sobiv ja seda ei pidanud hiljem kahetsema.

Kas selles olukorras oligi üldse midagi, mida ta oleks pidanud kahetsema? Või mille pärast süüd tundma. Nüüd, selles elus. Selles ei tea mitmendas elus.

Vist mitte. Kui see elu selline juba kord oli.

Kas tema naine seda märkas? Seda käepigistust.

Küllap. Ja naise vankumatus usus oli see järjekordne kummaline ja tähendusrikas pisiasi, ehk siis veel üks kinnitus veidrusi täis, ent imelisest maailmast, mis pakkus mõistatamiseks küllaga ainet.

Elu oli üldse kummaline.

Mees tõstis kastrulikaane kõrvale, võttis väiksest purgikesest suure supilusika­täie suvist, aga juba tahkunud mett, ja segas selle pudrusse. Ta segas hoolikalt, nii et mesi mitte enam tulikuumas, vaid söömiseks sobivas soojas pudrus ühtlaselt laiali valgus.

Siis võttis mees pool lusikatäit putru ja tõstis selle suu juurde.

Kas maitses?

Jah, maitses küll.

Respekt, mõtles mees. Risttolmlev respekt.