Mathura: „Käe all voogav joon”.

„Allikaäärne”, 2013. 80 lk.

 

1

Ilukirjanduse kajastamiseks mõeldud avalik pind sulab aeglase järjekindlusega kokku. Mullu ilmus erakordselt palju tugevaid luulekogusid, ent kui erialaväljaanded välja arvata, pole avalikus ruumis õieti ühtegi nurgakest, kus toimunut adekvaatselt kajastada. Samas on ka nii, et rohkem tähelepanu pälvib sageli just sotsiaalse närviga, ekspressiivne, aga ka huvitavalt pakendatud luule; tekst, mille puhul võib väita, et medium is the message. Introvertsem luule, mis mitte ei võitle maailmaga, ei kuuluta ega õpeta, vaid pigem taandub vaatlema, eeldab sageli ka tasasemat autorihoiakut. Tundub, et Mathura sobib üha paremini esindama mõtlikku, introspektiivse alatooniga luulelaadi.

Korraks võib ette kujutada üht mõttelist sirget. Ühes otspunktis asub (:)kivisildnik, kes jätab nii autorina kui luule kirjastajana avalikkuses kohati isegi agressiivse mulje, teise otspunkti võib asetada Mathura, kelle puhul on võimalik kujutleda, et ta tahaks sellelt teljelt ülepea minema jalutada, minna vaikselt maailma ja iseenda nurga­tagus­tesse rändama. Samas on Mathural õnnestunud vältida Tõnu Õnnepalule iseloomulikke poose — ta pole muutunud populaarseks eemalolijaks, kes tunneb justkui pidevat vajadust oma eraldatust avalikult jagada.

 

2

Mathura on mõnikord (:)kivisildnikule hambusse jäänud, aga „Käe all voogavat joont” lugedes hakkasin mõtlema, et tegelikult asjata. Selgitan.

Esimene asi, mis Mathura värsket valikut lugedes silma hakkab, on üksiktekste selgelt ühendav meetod, üldine kompositsioon. Luulekogu jätab seetõttu viimistletud mulje, milles tervik domineerib üksiktekstide üle. Põhjenduse meetodile leiab raamatu tagumiselt küljelt: „Nii kaua kui mäletan, olengi armastanud kujutavat kunsti vähemalt niisama palju kui kirjandust.” Lõviosa „Käe all voogava joone” tekste tõukuvad kujutavast kunstist — kas siis mõne silmapaistva kunstniku elust ja olekust või lausa konkreetsetest kunstiteostest. Raamatu kujunduses on kasutatud mitmete, mõnel juhul tekstideski kajastuvate maalide fragmente. Samas on maalide mõjul sündinud tekste teoses tunduvalt rohkem kui reprosid, nii et pildid on ikkagi mõeldud sõnalise osa saateks.

„Käe all voogavas joones” kinnistub Mathura luule üks keskseid elemente — rändamine. Eks ta üks vaikne maailmahulkur ole. Aga uue kogu üldmulje erineb näiteks 2006. aastal ilmunud raamatust „Kohalolu”, mille alapealkiri „Luuletusi ja rännakuid” lausa rõhutas ruumis liikumist. Kuigi „Käe all voogav joon” kirjeldab samuti mõningaid autori reisikogemusi, jäävad domineerima sümboolsed teekonnad — pildi või kunstniku sisse minekud. Mathura mainitud meetod võib esile kutsuda üsna harvaesineva lugemiskogemuse. Lugejal on võimalik kirjeldatavad maalid kusagilt üles otsida ja siis tekste omaenda pildilise kogemuse taustal uuesti lugeda.

Teiseks tuli meelde üks (:)kivi­sildni­ku igati asjakohane väide, mis räägib luuletuse lõpetamisest — ei piisa ainult heast leiust. Hea leiuga on võimalik teksti alustada, aga mitte lõpetada. Sama palju, kui hea luuletus vajab head algust, vajab ta ka head lõppu. Ühest tabavast motiivist või elemendist ei piisa, tekkinud kujutluspilt või mõttemäng tuleb lõpuni viia, sellega peab midagi juhtuma, sellele tuleb keerata vint peale ja sõlm sisse. „Käe all voogavas joones” on mitmeid tekste, mis sobiksid heaks näiteks luuletuse lõpetamisest. Mõnegi Mathu­ra teksti puhul paistab silma, et kui luuletuse algus on näiteks suhteliselt konkreetne, siis lõpuosas lisatakse sellele üldisem elutunne, mõni paradoks või tarkusetera — sellise võtte näiteks sobib luuletus „Bergen. Kurbus” (lk. 29). „Elutantsu” teine osa (lk. 32) aga näitab, kuidas üks kindel motiiv, leid, mis juba alguses hästi töötab, tõstetakse kahe viimase reaga justkui iseenda kohale õhku, samas seda hülgamata.

 

3

Minu meelest asub aga kõige huvitavam sootuks mujal, üldmuljes. Mathu­ra meelelaadist sai juba räägitud. Võiks isegi rääkida Mathurale omasest hingamisest, mis otsib maailmaga ühist rütmi, kuigi püüab seda samas teatud distantsilt jälgida. Püsiv paradoks: selleks, et maailmale ligineda, on vaja kõigepealt maailmast eemalduda, hingeldades pole vaatlemine võimalik. Rebekka Lotman on Mathura eelmisest, 2012. ilmunud kogust „Ku­malase­päev” kirjutanud nii: „Mathura luuletustes valitseb sisemine rahu, küsimused ei vaeva, pigem nenditakse nende olemasolu, mille juurde kuulub vastuste puudumine”.^[1]

„Käe all voogavat joont” lugedes saaks ka öelda: Mathura nagu Mathura ikka. Aga ometi mitte päriselt. Miski vaevab ometi. Kui „Kumalasepäevast” jäi kõlama iha väljendusliku selguse järele; küsimus, kuidas muuta sõnade piiratud hulgaks kõikehaaravat maailmatunnet, soovi maailmale lõputult ligineda, siis „Käe all voogavas joones” tuleb esile, et miski selles kõiksusega ühes taktis hingamist otsiva luuletaja elutundes on nihkumas. Meenutagem „Kumalasepäeva”, kus Mathurat vaevas küsimus, kuidas maailma ilu sõnades peatada: „Aga ilu jääb ikka / kirjutamata raamatuks / nagu elugi”.^[2] See küsimus pole uues raamatus enam nii selgelt esil, sest ilu on „Käe all voogavas joones” pidevalt kohal, avaldudes maalides, mis luuletajat on inspireerinud; nendes vaadetes, mida maalid kujutavad. Jah, suur osa maale, millest või mille mõjul Mathura kirjutab, kujutavad maastikke. Need ilusad, sageli avarad, omamoodi metafüüsilised maastikud on siin sõnade põhjuseks ja põhjenduseks.

Ent autorit vaevab nüüd miski muu. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et tänu sellele võib Mathura liigitada isegi filosoofiliseks luuletajaks, meetod pole ainult vormiline, see ilmneb ka tekstide sõnumis — kuigi mitte otseselt ega õpetajalikult, vaid pigem justkui aimlemiste käigus, umbes nagu värelus veepinnal (kui nüüd mathuralikku võrdpilti kasutada).

 

4

Tundub, et Mathurat on tabanud omamoodi varavanadus, sugenenud on tume alatoon. Pinnale on imbunud teatud hoiak, mida võiks kokku võtta kuulsa ütlusega sic transit gloria mundi. Raamatus on mitmeid kõnekaid kohti, mis asetavad kõik autorit inspireerinud, nähtud ja kirjeldatud imeilusad vaated teise valgusse: „tean ikka selgemini, et vaated ei tähenda midagi — / tähendus on ainult peotäiel mullal.” (Lk. 46.) Sama motiiv mujal: „Elu on lõpuks ikka raagus puu, / mida inimene püüab ilukõnes // kauniks teha” (lk. 51). Kõige tühisust täheldav toon tuleb esile juba luulekogu alguses: „Nõnda pole ime, et seal, / kus kord oli Speranza, / on nüüd vaid varingu eest hoiatav silt, / ja nurga taga baar, kuhu ükski sissesõitnu / ei julge liiga kauaks pidama jääda.” (Lk. 12.)

Aga oluline on, et vanitas vanitatum ei pääse domineerima. Maailma tühisuse kõrvale asetub või sellest kiirgub soov lihtsalt elada, ilust ja elusolemisest rõõmu-rahu tunda, ühtsustunnet otsida, näiteks Gauguini sisse elades: „Nägin, kuidas sinised palmipuud / kaardusid kirikulöövideks / meie elupaiga ümber [—] Aga parem oleks / ära unustada kõik, nii et alles jääks vaid päev, / mida minevik ei tahu, / mida tulevik ei rooda.” (Lk. 63.) Tõsi, ajaloolises plaanis pole maailma samaaegse tühisuse ja imelisuse poetiseerimises midagi uut. Millegipärast meenus Mathurat lugedes Umar Hajjam: „Sa vaata, kuidas õite rüüsid puruks rebib tuul, / kuis aias roosi ilust laul on ööbikute suul. / Sa roosi varju hetkeks istu, sest on palju roose — / nad mullast võrsunud ja mulda läevad sügiskuul.”^[3] Nii et metafüüsilise ängi ja elusolemise nautimise tasakaalu on otsitud juba ammu ning on omamoodi tähenduslik, et Mathurat lugedes selline seos tekkis. Juba tema tõlketöö annab aimu, et paljud talle olulised tekstiseosed asuvad kodumaast kaugel, maailmakirjanduse eri ajakihtides ja ruumipunktides.

Samuti süvenes „Käe all voogavat joont” lugedes mulje, et võib-olla polegi Mathura luule nii rahulik, kui paistab, s. t. see rahu, mis tema tekstidest imbub, pole mitte püsiva meele­seisundi, vaid selle pideva otsingu tulemus. Alles teatud tüüpi maastiku ees avaneb võimalus rahuneda, eluvaev ületada või hetkeks unustada, maailmaga ühtsust kogeda. Hakkasin sellele mõtlema, kui leidsin internetist islandi kunstniku Thórarinn B. Thórlakssoni maali „Hvíta jõgi” — selle mõjul on sündinud luuletus „Hvíta” (lk. 38). Maal kujutab Islandi avarat, tühja maastikku. Maalil hakkas silma üks huvitav detail: valitseb täielik tuule­vaikus. Veepind, mille ääres hobune seisab, on peegelsile. Selle maali rahu on peaaegu hüpnotiseeriv, ebamaine. Muide, peegelsile veepind ei tundu siin üldse juhuslik — vesi muutub Mathura tekstides metafooriks, mis ühtaegu annab elu, aga millesse kõik lõpuks lahustub. Vihma, jõe, merena esinev vesi asub teispool aega ja selle survet: „jõed on vanemad kui sillad, / aga vesi jões on ikka noorem / kui ei keegi” (lk. 53). Vesi on element, mis muudab kõige tühisuse ja ühtsuse tegelikult üheks ja samaks: „Vahel mõtlen, et kõik ongi ainult / veega joonistatud vesi” (lk. 37).

Näib, et Mathura pakub oma rahutaotlusele täpse sõnastuse luulekogu lõpus, selgituste ja märkuste osas, viimases, Richard Pousette-Dartist kõnelevas artiklis, tsiteerides kunstnikku: „Kunstiteose loomine on mulle võimalus väljendada seda suurt rõõmu ja privileegi, mida tunnen elusolemise võrratu ime üle. See on võimalus leida kooskõla kõiksusega.” (Lk. 77.) Mathura teekonnad võivad alata juba kunsti­teoste vaatamisest.