Ma ei tea, mida ma loen. Kui keegi küsib, siis ei tule tavaliselt midagi pähe. Mul on olnud mitu lugemispäevikut, igas üks sissekanne või kaks. Lugemis­päeviku pidamine on raamatupidaja töö selle sõna otseses tähenduses. Mina ei ole raamatu­pidaja. Neidki ridu kirjutades tahan hakata vingerdama, küsida tähenduse kohta: mis see tähendab, et „kirjanik loeb”. „Kirjanik läheb arvesse”? Või veel pretensioonikamalt: „Võetagu kirjanikku arvesse”? Kas kirjanik loeb enda ette, või loeb ta teistele ette? Või loeb hoopis tekst kirjanikku? Ka see on täiesti realistlik võimalus.

Olgu, kirjanik loeb. Aga kõik loevad aeg-ajalt midagi. Küsima peaks siis, mismoodi just kirjanik loeb. Või ka: mida kirjanik loeb, millega teised inimesed üldjuhul kokku ei puutu? Olen küll kirjanik, aga mitte ainult: vahel loen toimetajana, siis tõlkijana, siis loen oma käsikirja, siis jälle loen kujundajana, otsin pilte.

Alustame kõige põnevamast lugemisviisist: teksti kujutlemisest.

 

Tekstist teksti lugemine

Esmalt on tarvis situatsiooni: olgu selleks näiteks uitamine Paides. Kõrgsuvi väike­linnas, kuum kruus taldade all, vaikus – ükski lind ei tee selles leitsakus nokka lauluks lahti. Kusagil plankaedade taga toob keegi kaevult vett ning ämbri­sang kriiksatab. Külma vett täis pange kolksatus, usun, et läve ees oleval lapikul, lohku tallatud kivil. Vaikus. Ei hingelistki. Tundub, et päev pole alanud ega ole tal ka lõppu. Päev on lihtsalt „päev”, oma tähenduse kätte leidnud, aprioorsusesse tärganud sõna. Nüüd on võimalik kujutleda.

Panen silmad kinni.

Mul on võimalik sellest olukorrast tõukudes kujutleda väga erinevaid paiku. Kas otsustan, et mu silmade taga on Kõivu Valga, Kangro Tartu, Remsu Supilinn või seisan ma ikkagi ainult siin Paide lossimäe varjus väikesel kruusa­tänaval? Pilt ja tekst lähevad kokku. Ei tohi muutuda metafüüsiliseks, ei, maailm on kõik, millega on tegu. Kujutlus. Semiosfäär mitte kui sfäär, vaid aegruumi viies mõõde, mis laseb inimesel näiliselt eikuskilt tekkida ja eikuhugi kaduda. Esimesed äbarad, aga vaprad seosed. Ääremärkus raamatus „Kuristik rukkis”, mille Billy Collins borrowed from a local library one slow, hot summer. Collinsi luuletuse nimi on „Marginaalia”. Aga see pealkiri on otsekui värav, mis avaneb siginat-­saginat täis turuplatsile: kui palju on lisaks tavalistele ääremärkustele tekste samasuguse pealkirjaga. Seal on Tuglas. Siis on seal veel Calvino, kes kirjutab Leopardist. Seal on Coleridge. Aga ka ääremärkused, mis pole kunagi avaldamiseks mõeldud. Turu nurgas arutleb Nabokov elavalt selle üle, mis laadi putukaks Gregor Samsa muutus. Nabokov uurib putukat peopesal ja mõmiseb endamisi: „Aja vangla on pallikujuline ja piludeta.” Mida ta sellega mõtleb? Ma ei jää kuulama. One slow, hot summer on nii laetud, et tirib mälu põhjast välja kõik minu enda aeglased ja kuumad suvepäevad. Juba tunnengi ma, et aken on lahti, akna taga on õunapuud, õhk väreleb naabermaja plekk-katuse kohal, ja minu külje all on jahe diivan. Ma olen kolmteist aastat vana. Vaikus. Seiklusjutud, merejutud, piibu­jutud. Ämbrisanga kriiksatus õues – näe, vanaema on veel elus.

 

Vabasse teksti lugemine

Ei ole tarvis piirduda assotsiatsioonipärgadega. Võin anda oma fantaasiale vaba voli, lasta tal esile kutsuda näo ja nimeta tekstiräbalaid. Ma enam ei tea, kes on kirjutanud: „kohe tuu aig umõhtõ lätt.” Või mind eluaeg kummitanud: „kevad käes, Pedja juba läheb.” Tekste pidi saab väga kaugel ära käia. Tekstid muidugi peavad meeles olema, vähemalt nendes kätkev õhustik, autori stiil, millele saab kinnituda millegipärast meelde jäänud lause. Kuulame: „Minagi, mu härra, lahku­sin Manchesterist viie nädala eest.” „Märkide varal käsitleti nüüd õhtuoote söömise küsimust.” „Keelest hoidumisel on omad head küljed, ja üks neist on armastus.” „Teate mis, jõmmid! Sellel jogurtil oli noore armastuse mekk man.” „Gardeeniad õitsevad ja nende lõhn on nii täpselt ühtemoodi, kui ta tuleb vaesuse sügavalt südamest ja keerab külje päikese poole.” „Võib oletada, et kibe tegelikkus koorus välja kirevast ideede, ideaalide, kujutluste ja ambitsioonide põimingust, mis kannustas Helene Johanit 1944. aasta kevadel Leningradis vastu võtma Riikliku Raamatukogu direktori ametit.” „„On aeg ka minul põhja poole teele asuda,” mõtles Gurov platvormilt lahkudes.” „Niipea, kui tüdruk rääkima hakkas, taipasin loomulikult, et see on Tom.” „Coker tahtis nagu midagi öelda, ent vaikis.”

Ma ei saa võib-olla iial teada, mis raamatutest need laused pärinevad. Võib-olla mõningad kahtlused mul on. See on aga kõige ilusam hetk, mil ma enam ei kujutle mööda loetud autoreid ja kindlaid tekste, vaid mööda teksti ennast. Olen jõudnud üksikute seoste ja assotsiatsioonide kärestikust vabasse vette, vabasse teksti. Tekst ise, avarduv, kokkutõmbuv, väljapaiskav ja sisseimav, alatasa liikumises ja tekkimises: tekstil „omad mullid on nii nagu veelgi”. Tekst oma algkujul, siin ei ole sõnu ega lauseid, öeldisi ega sihitisi. Tekst oma algkujul ei vaja millegi ütlemist, ta on. Siin ei ole kuulsust, raha, antoloogiaid, mälestusmärke: autorid kaotavad oma näo ja nime – kõik on võrdsed võrsed. Ajatu klassik ja ande­kesine juhukirjanik, kelle ainukest novellikogu lugesin aastakümneid tagasi ühel vihmasel jaanuari ennelõunal antikvariaadis, kui ei viitsinud inglise keele tundi minna. Aga seda ma muidugi enam ei tea – lause on, kuid puhk on ununud.

 

Nähtamatute tekstide lugemine

On tekste, mida tuleb lugeda selleks, et need saaksid sündida. See on toimetaja töö. Mul on siinsamas lauaserval ühe autori käsikiri. Luuletused. Mitte kõige tugevamad, mitte kõige säravama kujundiloomega. Nõtkust veel ei ole, aga ­mõtted on. See on juba suur asi, filosoofilist luulet pole meil palju. Loen autori ridu ja kuulen enda peas teksti nii, nagu see võiks olla puhastatud kujul. Parandus. Read tuleb ringi tõsta. Mõte on nii paremini esil. Vahel hakkab autor protestima, teine­kord ei pane tähelegi, sest me „kuulsime” salmi ühtemoodi.

Enda toimetatud raamatute kriitikat on põnev lugeda. Enamasti pole kriitiku jaoks toimetajat olemas: „autor tahab ütelda, et…” või „luuletuse teise salmi sõnamängus toob autor esile…”. Ei mõelda, et selle salmi asemel oli ehk käsikirjas kolm salmi. Kui midagi muud ei osata öelda, siis toonitatakse, et „autori luulekogu on äärmiselt küps”. Või „ootamatult küps”. Igal juhul „küps”, ja ma ei ole kindel, kas see ütleb rohkem autori või kriitiku enda kohta. Paaril korral, kus pelga sõnajärje muutmine seda võimaldas, olen toimetatud tekstidesse peitnud parafraasi või tsitaadi näiteks Rilkelt. Enamasti autor ei märka, ja ka kriitikud ei pane tähele, vähemalt ei maini. Kujutlen tuleviku kirjandusuurijat, kellele juhuslikult Rilke on korda läinud, nende ridade kohal peatumas, kukalt kratsimas, uuesti lugemas, silmi hõõrumas. Sel hetkel sünnib üks uus autor oma uue tähenduste­väljaga. Autor, kes pole iial elanud, autor, kelle raamatut ei saa leida koolist viiliv naga, kes küürutab taburetil antikvariaadi tagaruumis.

Selleks, et kujutlusel ennast kanda lasta, tuleb väga palju tekste lihtsalt pähe õppida. Enamasti ma loengi luulet omaette jalutades ning püüan tabada seda impulssi, mis luuletuse meelde tuletab. On see valgus, tänavanurk, asfaldi krabin taldade all või kõik kokku? Mõne autoriga käib tema iseloomulik hääl kaasas. Viiding loeb ühtmoodi, T. S. Eliot teistmoodi. Mulle meeldib häältega mängida ja lasta näiteks Ginsbergil lugeda mõnd Üdi teksti, Uku Masingul mõnd Édouard Glissant’i teksti. Toimetajale see komme ei meeldi, sest tema kipub ka toimetatava autori teksti lugema mõne kauge autori häälega. Toimetav kirjanik ning lugev kirjanik lähevad sageli raksu. Aga toimetaja annab andeks, sest ta teab, et see mäng on hädavajalik mõistuse juurde jäämiseks? Mul on sügavad enese­haletsusaugud, siis tunnen, et ma ei kirjuta luulet või romaane, vaid petan ennast ja eelkõige oma lugejaid. Ma ei ole andekas, see on üks pelk veiderdamine. Suured sõnad, et varjata värisevaid huuli. Kujutluses kaugetel maadel rännates, kuulates ammu surnud luuletajat telgis kõrbeöö all tundmatus keeles värsse ütlemas, tunnen ma ometi, et olen küll kübe, kuid oluline kübe, kes kuulub kah servapidi maailmakirjandusse. Kirjanikel on palju sõpru, enamik neist surnud. Pähe õpitud luuletus on nagu ühe sellise sõbra aadress, et talle külla minna, koos naerda ja kiruda, viriseda ja klaase kokku lüüa.

 

Hargnevate teede lugemine

Vahel ma loen tõlkijana. Loen teises keeles teksti ning proovin seda esimese hooga sõnaraamatuta mõista. Ühes lauses on sõna, millel on mitu tähendust. Näiteks slow – aeglane, taha jäänud (kella kohta), juhmakas, tasane (leegi kohta), vaikne jne. Lihtsameelne suvepäev, kui hästi see kõlab! Järgmises lauses on teine sõna, millel on ka mitu tähendust. Hot – kuum, keevaline, ere, illegaalne jne. Siin on kokku vähemalt neli lugemisviisi. Muidugi, tõlkija peab lõpuks otsustama, milline on kõige õigem variant, aga tõlkiv lugeja veel mitte. Talle pole tekst li­neaarne tee paberil vasakult paremale, vaid pigem nagu laine erinevaid võimalikke tähendusi. Igas lauses toimub hargnemine, mõni tähendus on nii jabur, et langeb kohe ära, teine kannab isegi mingit mõtet. Nõnda tekib kolm või neli pisut erinevat lugu, mis lugeja peas korraga kulgevad. Hiljemalt viiendaks lauseks on kontekst ennast kehtestanud ja eri lugemisvõimalused kustuvad. Aga korraks olid nad võimalikud, samamoodi, nagu „aeglane, kuum suvepäev” juhtis meid kõikvõimalike lugemisviiside paljususse, viib sinna ka „„Kuristik rukkis”, mille laenutasin kohalikust raamatukogust ühel juhmivõitu eredal suvepäeval”.

Sõnad ladina või vanakreeka keeles on veel põnevamad, sest nende tähendused hargnevad mitte ainult omas ajas, vaid sirutuvad ka aastatuhandete tagant oleviku suunas. Ma tunnen praegugi, kirjutades, oma õlgades seda võpatust, kui ma Tallinna Tehnikaülikooli parklas ühel hilistalvisel õhtul auto poole kõndides märkasin taevas Veomehe tähtkuju. Siin, silmade kõrgusel küberneetika maja, ja seal, maja kohal Veomees, kreekapärase nimega Kybernetes. Ma võin kujutleda enda ees sõnu ja tähendusi hargnemas ja kokku sõlmumas, aga tol korral tajusin iga oma rakuga, kuidas sõna ulatub üle aastatuhandete ja üle kogu universumi.

Tõlkijal on sein ees, tema lihtsalt peab lõpuks otsustama, aga kirjanik ei pea. Kirjanik teab, et „pole keelt, mis ei petaks”. Ta võib katkestada tõlkiva lugemise ning asuda kirjutama, et rajada tundmatu teksti ümber omaenda aed viigipuude, gardeeniate, kannade ja magnooliatega. Teksti üle lugedes tajub ta aia tumedas sügavuses võõrast teksti oma juuri ajamas. Ta teab, et iga rada, mille aeda rajab, pöördub märkamatult vasakule, aiasüdame poole, sinna kunagi pärale jõudmata.

 

Ohtlik lugemine

Ilmselt kõige keerulisem on lugeda enda kirjutatud teksti. Luuletust, näidendit, stsenaariumi, romaani. Ja kuram, see on ülev hetk. Ükskõik, kui kaua see aega võttis, ükskõik, mis ohvreid sa tõid – nüüd on see valmis. Kui palju on autoreid, kes ei saa valmis, isegi klassikuid, kelle teist romaani jäädigi ootama. Kelle kolmas luulekogu pandi kokku postuumselt. Rääkimata kõigist neist, kes alalõpmata tüütasid oma sõpru jutuga kirjutamisest, aga kes lõpuks ei kirjutanud ridagi. Nüüd on see valmis. Eks muidugi on mulgi toimetajad ja beetalugejad, aga need esimesed retked üle mustandite tuleb ise ette võtta. Ohtlik, tumedate mõttelaugastega on see teekond üle varakevadiselt musta-valgelaigulise tekstiraba.

Loen läbi peatüki, mis on – hoolimata kõigist minu pingutustest olla tark ja ilus – täiesti loetav välja tulnud. Ma jään mõtlema. Mõtlen koolide peale, kus olen õpilastega kohtumas käinud. Ja mõtlen rahvamajadele, kus on alati kuum tee ja küpsised laual. Püüan käsikirja edasi lugeda, aga siis meenub kool, kus on neli aastat kirjandust andnud muusikaõpetaja. Või too kool, kus eesti keele õpetaja oma paksude prillide, südamestimulaatori ja kuuldeaparaadiga meenutab rohkem robotit kui inimest. Vahepeal otsiti „suurt eesti romaani” ning ma ei kahtle, et keegi selle ka kirjutab. Aga kes seda suurt eesti romaani, kui ta kunagi valmis saab, lugema hakkab? Eesti keeles lugejaid jääb järjest vähemaks, süvalugejaid on ehk mõnisada järel. Eesti kirjanduse tulevik ei sõltu turu­majanduse nõudluse ja pakkumise seaduspäradest – „miks te, kirjanikud, siis ei kirjuta raama­tuid, mida ostetakse?” –, vaid ainult sellest, kas on noori inimesi, kellel areneb eesti keeles lugemise harjumus. Betoonivalu kohal pidulikult põhi­seaduse preambulit loitsides aga õpetajaid juurde ei teki.

Romaani ei ole tegelikult väga keeruline kirjutada, kui mõistad lugu vesta. Natuke püsivust on vaja, mõningaid spetsiifilisi käsitööoskusi. Keeruline on teise või kolmanda mustandi valmides säilitada lootus, et seda romaani kellelgi tarvis on. Lugedes vaatavad mulle ju otsa mu enda vead. Aasta tagasi ma sellist romaani veel kirjutada ei osanud. Nüüd ma tean, kuidas selle romaani kirjutama peaks, aga enam ei saa ma midagi muuta. Toimetajad ootavad, küljendaja ootab, kujundaja ootab.

Iga romaani, luuletust või näidendit üle lugedes küsin ma endalt, kas ehk ei oleks pidanud kirjutama asjade praegusest seisust: poliitikast, pensionidest, koolide sulgemisest, õpetajate puudusest, kultuuri rahastamisest, olukorrast Lõuna-Hiina merel ja Ukrainas? Miks ma kirjutan laias laastus ikka ja ainult tekstist, tekstist endast? Mismoodi tekst märkamatult juhib ja kujundab meid, ja seda kindlakäelisemalt, mida märkamatumalt. Küsin ja vastan ise: sest kirjutama peab sellest, mida sa tunned ja mis sul südamel on. Mul on tekst südamel. See vist ongi vastus küsimusele, mida kirjanik loeb: teksti oma südamel.