Eks me ole ikka kõik lugejad, loeb nii see, kelle nime ette pannakse teinekord tiitel kirjanik, kui ka see, kelle nime ees seda tiitlit pole. Kirjanik sa võid olla, lugeja vist pead olema. Lugemist alustasin nelja-aastaselt, sest keegi mulle enam ette lugeda ei jõudnud. Siis ma veel midagi kirjutanud ei olnud. Esimese kirjatüki, läkituse haiglast vanematele, keda minu juurde ei lastud, kirjutasin olude sunnil – tahtsin nii väga ema ja isaga suhelda. Kirjutada ma ei osanud, aga püüdsin matkida raamatutes nähtud tähti, enamasti see ka õnnestus. Sõnavahesid kasutada ei taibanud, kõige suuremat muret tegi S-täht.

Mingil ajal hakkasin raamatute mõjul unenägusid nägema. Neis oli palju müstikat, surnuid, hirmu ja haledust. 1958. aasta suvel sattus mu kätte Goethe „Fausti” esimene osa, tagasihoidlik pehme köide, ilmunud 1946 August Sanga tõlkes. Toonasest lugemisest on tänaseni meeles paar unenägu, mida selle raamatu mõjul nägin. Ma ei tea, kas need unenäod aitasid mul kuidagi Fausti mõista – või mis kolmeteistaastasel mõista, pigem tunda. Eks ma lugenud „Fausti” hiljemgi, vahel ka saksa keeles, viimati paari aasta eest, aga nüüd tundub see maailma kirjandusklassika närbumatu õis, tuhmumatu pärl jne taoti saksalikult kuiv ja kenitlev või hakkab minu jaoks läbi kumama huumor, millest ma ei tea, kas seda sääl päriselt on või ei ole. Loen ja loen ja järsku naeran laginal. Meenub Goethe askeetlik kirjutus- ja magamiskamber kuskil Weimaris, kitsukese ja lüheldase sängiga, kirjutus­puldiga, tindipotiga, teritatud sulgedega – missugusel kirjanikul on praegu selline tuba? Oleks Goethel olnud arvuti? Lembitul kuulipilduja? Loen veel ja tõsinen, otsekui kutsuks sõnad mind korrale, ja tunnen, et selles vanas tekstis on jõudu, mis lummab, vaimu, mis muudab alandlikuks. Loen valjult, püüdes hääldada võimalikult korrektselt, kõnnin mööda tuba, pisarad kurgus ja muudkui loen, lausa ekstaatiliselt, otsekui oleksin purjus, teksti, mille tähendusest ma alati hästi arugi ei saa. See ei ole lihtsalt tekst, pelgalt sõnad, ma ei oska enam öelda, mis see on ja miks ma niiviisi loen.

WC oli mu lapsepõlvekodus lugemiseks lemmikpaiku. Meil oli oma aja kohta päris mõnus korter Tallinnas Vaikse tänava pargi läheduses, aga sellise planeeringuga, et naaberkorteri kempsu ja meie oma vahel oli vaid õhuke sein. Seepärast, kui naaber kuulis, et keegi on meie kempsus, siis katsus ta niikaua kannatada, kui meie pool asjaajamine lõppes. Meie tegime tema puhul samamoodi. Aga oli ka erand, minuvanune poisike, kellega me läbi selle õhukese seina juttu ajasime. Olime mõlemad kirglikud lugejad, raamat ikka vetsus ühes. „Mida sina praegu loed?” Tihti jutustasime teineteisele mõnda raamatut ümber. Läksime ka vaidlema, siis tuli vihaselt vett tõmmata ja ust paugutades lahkuda. Lev Tolstoi „Lapsepõlv, poisi-iga ja noorus” oli raamat, mis meile mõlemale meeldis. Kõik meeldis, ka väikesed illustratsioonid peatükkide alguses. Ja see igaveseks kadunud maailm, milles lastel olid hoopis teistsugused rollid kui meil. Aga tunded olid samad. Aasta oli 1952, läksin esimesse klassi. Mul on see raamat praegugi alles, aga kellel pole, see saab osta näiteks aadressilt vanaraamat.ee: „Seisukord: kulunud ja määrdunud kaaned, veidi määrdunud leheservad, sisu olemas ja loetav. Suurus: tavaformaadist pisut suuremas formaadis, kõvade kaantega.”

Sõbranna unustas mu lauale Nobeli laureaatide sarjas 1938 ilmunud hõbedakaanelise Luigi Pirandello jutukogu „Vana Jumal”, pärast selgus, et ta oli mõelnud tuua selle mulle kingituseks. Loen ja järsku märkan, et kõikide juttude lõpud on mul teada. Puändiga või ilma, ikka tuleb tuttav ette. Millal ma seda viimati lugesin? Ilmselt väga ammu, ei mäletanudki seda raamatut enam, aga Pirandello nukker maailm ilma ühegi tõelise rõõmuta, valus nagu elu ise, oli ometi kunagi oma jälje jätnud ja elustus ülelugemisel uuesti. Ja viis teiste itaallaste juurde edasi (või tagasi). Eduardo De Filippo, suurepärane näitekirjanik, kes pärast tütre surma on igaveseks omandanud traagilise ilme, Dino Buzzati võrratud lühijutud ja meeleheitele ajav „Tatarlaste kõrb”, Curzio Malaparte, kelle pöörase „Kaputi” käsikirja tõid autorile üle rindejoone Itaaliasse kõrgeaulised vürstidest ja krahvidest diplomaadid, kes resideerusid Soomes, kus Malaparte oma raamatut oli kirjutanud. Milan Kundera iseloomustab seda, tegelikult sõjareportaažina mõeldud teost: „.. see reportaaž on midagi muud kui reportaaž; see on kirjandusteos, mille esteetiline kavatsus on nii tugev, nii nähtav, et tundlik lugeja jätab selle automaatselt välja ajaloolaste, ajakirjanike, poliitikaanalüütikute, memuaaride kirjutajate aruannete kontekstist.”

Lugejale on ilmselt selge, et Malaparte liialdab ja luuletabki, aga kirjandusteosele ei saa ju seda ette heita.

Nii ma siis sattusin hiljaaegu itaallasi üle lugema, kõike, mis koduses riiulis leidus, aga milleks neid üldtuntud nimesid rohkem üles tähendada. Ma armastan Itaaliat, kes ei armastaks, see on maa, kus ma Saksamaa järel kõige sagedamini olen käinud, aga erinevalt saksa keelest ei ole ma itaalia keelt ära õppinud. Kahju! Kuigi täis kunsti ja muusikat, on just kirjandus minu jaoks see, mis laseb mul sellesse maasse sisse elada, toob läbikäidud ja -käimata kohti, aga eelkõige inimesi kõige teravamalt silme ette ja ma tahaksin väga, et kõikidest tänapäeva võimalustest hellitatud ja lummatud või ka pealiskaudseks ja ükskõikseks muutunud inimesed tuleksid kunagi jälle tagasi kirjanduse kütkeisse.

Tänapäeva saksakeelne kirjandus, rida erinevaid naisautoreid, andekaid ja enesekindlaid. Näiteks noorepoolne (sünd. 1992) Julia Engelmann, kes on oma ingliskeelsete luuleprõmmide (Slam Poetry Silicon Valleys) tekstid ka saksakeelseteks raamatuteks kirjutanud. Näitleja ja lauljana esineb ta slämmidel varjatud enesekindlusega või teeseldud enesekindluseta, mis paistab publikule meeldivat, aga trükis ilmunud tekstid on nagu luule enamasti, mõned keskpärased, mõned head, mõned väga head, mõned mitte nii head. Imet pole sündinud. Ent ajastu on uus. Loen ja tunnen, et minul pole kirjanduses enam midagi teha, aga ega mind säält keegi ära ka ei aja. Ära loe, kes sa katsud olla kirjanik, kirjuta, kui julged, sest kui loed, siis võib juhtuda, et kirjutada enam ei julge. Sakslastel on tänapäeval ka vähemalt üks tõsiseltvõetav härra, Daniel Kehlmann, keda Eestiski tuntakse. Nojah.

Praegu loen aga Stefan Zweigi. Loen, sest mulle enam keegi ei kirjuta, aga Zweigi kirjavahetustest on ilmunud neli raamatut! Lisaks veel eraldi kirja­vahetused Hofmannsthaliga, Rolland’iga, vist ka Freudiga. Esimeses osas kirjad aastatest 1897–1914, teises sõja algusest 1914 kuni 1919, siia jääb ka kuulus kirja­vahetus Romain Rolland’iga – kaks suurvaimu kahel pool rindejoont, sarnaste mõtetega. Nagu vene ja ukraina kirjaniku hingeline mõttevahetus?

Kolmas raamat, Zweigi kirjavahetus aastatest 1920–1931, algab Zweigi abiellumisega 1920. Need on aastad, kus teispoolsusse lahkuvad kirjasõbrad Rainer Maria Rilke (1926) ja Hugo von Hofmannsthal (1929). Sellesse aega jääb ka Zweigi Venemaa-reis 1928, kui ta võtab osa Lev Tolstoi 100. sünniaastapäeva pidustustest ja kohtub Maksim Gorkiga, kellega ta juba kirjavahetuses oli. Selle reisi muljetest ilmub 1929 raamat „Reise nach Russland”. Venelased, Venemaa, lääne kulturnikute arvates vastandlik jõud Itaalias laiutavale ja Saksamaal kosuvale fašismile. Kirjades sõpradele on Zweig siiski kriitilisem ka Venemaa suhtes. Korrespondents Richard Straussiga viib ooperilibreto kirjutamiseni – 1935 tuleb Dresdenis lavale Straussi koomiline ooper „Vaikiv naine”. Mõtlen, et mida mina kirjutaksin Hugo von Hofmannsthalile siin ja praegu?

Zweigi Venemaa-reisi ma lugenud ei ole, aga lugeja Peeter Mülleri hinnang 2021. aastal ilmunud väljaandele on kõnekas: „Layout ilma raamistuseta ja väga väikeses kirjas. Saatsin selle tagasi. Ma ei mõista, kuidas midagi niisugust müügile pannakse. Muide, olen Stefan Zweigi suur fänn. Kirjanduse tšempion!”

Ei ole lugemisjärjega jõudnud ka Stefan Zweigi kirjavahetuse neljanda raama­tuni, mis sisaldab kirju aastatest 1932–1942. Ega need „Eilset maailma” ikka ületa! Hiljem, emigrandina Brasiilias, kohtas Zweig kaheksa-aastast juudi kooli­poissi nimega Alberto Dines, kes täismehena ja kultuurimõjutajana kirjutas raamatu „Morte no paraíso”, „Surm paradiisis: Stefan Zweigi tragöödia” (1981). Seda polegi tarvis lugeda, sest sellest tehti 2002. aastal film „Lost Zweig”.

Zweig meeldib küll, aga saksa keeleruumis ja mentaliteedis elades oleks ta justkui kaotanud selle erilise mündi, mis teeb juudi kirjanduse eriti võluvaks, olgu see siis kirjutatud Venemaal või Ida-Euroopast pärit juudi emigrantide poolt Ameerikas. Nagu on Ljudmila Ulitskaja või Isaac Bashevis Singeri looming.

Aga minul on lugejana praegu teised huvid. Mõne aja eest, kui suvekodu terrassil kohvi jõin, tuli põõsastest noor rebane, vaatas mulle otsa, kuulas mu juttu, tuli päris lähedale, tuli veel paaril päeval. Otsisin lastelaste toast üles Tammsaare raamatu „Meie rebane”.

Aga kui Zweigi ja epistolaaria juurde veel hetkeks tagasi tulla, siis mulle on kõige sümpaatsemad ta kirjad Hugo von Hofmannsthalile, kui ma ei eksi, ühed esimestest, mida ta kuulsustele kirjutas. Väga noorelt, väga siiralt, väga suure austusega.

Kirjavahetusi võib ikka lugeda, ole sa kirjanik või kes tahes. Eesti kirjanduski pakub selles žanris tõhusaid hetki. Lugesin hiljaaegu Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetust. Kadri Kõusaare ja Jaan Kaplinski kirjavahetusele jõudsin ka pilgu peale visata. Jumal teab, millised varandused selles žanris veel ees ootavad, inimesed ju ikka vahetavad päris pikki ja tundelisi e-kirju. Kirjanik loeb, noh, mis ta meie praeguses maailmas ikka nii väga loeb, nüüd loevad rohkem teised tegelinskid.