Kuidas saavad ühe väikese inimese peas nii koledad mõtted tekkida, imestas Vivian mööda Trastevere tänavaid lonkides. Varakevadine Rooma oli teisipäeva pärastlõunal inimtühi. Eredast päikesest hoolimata mõjus linn kalgina, tänavaplaatidest õhkuv külmapuhang ja tuule jäised okkad torkisid läbi mantlivarruka käsivarteni. Hetk tagasi oli ta läinud üle jõe. Silla keskel, parempoolsel jalakäijate rajal, seisis räbalaisse mässitud naine, kes viskas enda ümber sagivatele kajakatele saiatükke. Kümned linnud laveerimas õhukihtides, üles-alla liikuv valge noodistik. Vivian peatus ning jälgis seda episoodi mõned minutid ohutust kaugusest. Kajakasümfoonia toon oli ärev ja kriiskav, mõjus hirmu­tavalt. Kas heidu­tasid teda kajakate verejanulised sööstud või võimalus, et kummaline naine teda kõnetab. Viimane oleks ta justkui lindudega ühte liiki paigutanud. Ta oli juba peaaegu ümber pööranud, et jalutada järgmise sillani. Aga allaandmisest ja omaenda haledusest väsinuna lisas Vivian sammu ja astus edasi. Kajakad andsid talle teed, hoides saaki piidleva metslooma kombel hiilivat distantsi.

Linnuparvest möödudes kerkis Viviani pähe õõvastav ja häbitunnet tekitav mõte. Ta kujutles, et ehk on kajakaid toitev naine peitnud mõne suurema saiatüki sisse tamiili otsa kinnitatud konksu, mis linnu noka sisse haagib ja kajaka kui õnge otsa jäänud kala kinni püüab. Õhtusöök. Või lõuna. Või lihtsalt sadistlik ajaviide. Kuidas saavad ühe inimese peas nii koledad mõtted tekkida, imestas Vivian ja ohkas. Vähemalt pühkis see juhtum hetkeks peast mineviku ja mälestused, mis teda viimased neli nädalat painanud olid. Üksinda reisil olek vist ikkagi aitas. Aitas viibida väljaspool igapäevast reaalsust ja unustada, et elu selgroog võib iga hetk murduda.

Minevikupildid kujustusid Viviani vaimusilmas nagu kuldsooja retrotooniga filmi­lint, siin-seal mõni tolmuebe. Ta oli oma Tallinna-kodus, oli kolme aasta tagune kevadhommik ja pead täitis kumisev väsinud rahulolu. Vivian nägi läbi suletud silma­laugude, et toas on juba valge, oigas summutatult ja tõmbas padja üle pea, et varase päikese kiuste edasi magada. Õhk voodi kohal oli paks ja palav. Vivian kuulatas õues kriiskavaid kajakaid ja teadis, et peaks üritama veel mõned tunnid suikuda, vähemalt senikaua, kuni tänavalt hakkab kostma mootorimüra. Nad olid vaid mõne tunni eest magama jäänud. Ta tundis end kui inimvare – „inimvares”, meeldis talle toona öelda. Tema tühi ja habras kest oli mässitud teise inimkeha sooja, kindlasse kookonisse. Uni oli lootusetult kättesaamatu. Vivian veetis järgmised tunnid ajatajutus deliiriumis, vajudes üha sügavamale mööda siirupiselt kleepuvat teadvusetuse spiraali.

Need hommikud, mis enam kunagi ei kordu, mõtles Vivian ja pööras oma vidukil silmad Rooma päikesekiirte poole, lootes veel korraks mälestuse soojust aduda. Tallinn, kevad, aprillikuu hommik. Kui nad mõned tunnid hiljem unetusele alla vandusid, tegi Vivian kohvi, mee ja piimaga. Aed, õunapuudealune vari, jahe kevadtuul, uimased kärbsed. Ta pidi varsti lahkuma, et õhtupoole tagasi tulla. Sellistel peojärgsetel päevadel oli tal kombeks omaette jalutama minna. Enamasti kõndis ta mere äärde, sest tuttavatega kokku põrkamise tõenäosus oli seal kõige väiksem. Kõndimine oli ainuke võimalik tegevus, sest lugeda, veel vähem midagi asjalikku teha poleks ta suutnud. Mere ääres istus Vivian suure rannakivi peale. Päike oli juba oma soojust kivisse talletanud ja soojendas tuulest piitsutatud inimkeha. Lained kordusid transiliku järjekindlusega ja suurte laevade möödudes uhtus vesi tema kivi alumise veerandini.

Meretuules pikeerivad kajakad, ta mäletas neid siiani. Nüüd, nagu ka siis, kolm aastat tagasi, imestas Vivian, kuidas need linnud räpases linnasudus lumivalgena püsivad. Kuidas see maailm neid ära ei määri? Võib-olla on kajaka sulestik valge, aga süda on must, tõrv ja tühisus keha keskmesse koondunud, võib-olla on kajaka valgete sulgede sisekülg roostepruun. Stereoskoop klõpsatas, pilt vahetus. Vivian nägi end nüüd eemalt: kumerdatud seljaga noor naine istus rannakivil keset halli tuulepuhangut. See naine mõtles oma armastatule – temale – ja soovis, et nende südamed püsiksid puhtana, et nende armastus ei määrduks ega hajuks. Ta otsis kiviklibu vahelt peotäie lapikuid kive ja viskas lutsu. Ta jälgis oma mälestuste mina taamalt, selja tagant, ning teadis, et see noor naine eksib. Ta oleks tahtnud tema mänglevalt kivikesi loopiva käe peatada ja ta mõistusele raputada. Aga see polnud võimalik, aeg oli edasi läinud, tollane hetk minevikuks settinud. Kivi hüples üle vee nagu elevil kutsikas ja kandus paha­aimamatult kruiisilaevast tekkinud lainete lõugade vahele.

Vivian jõudis tänavarägastikust välja, tagasi Tiberi äärde ja vaatas eemal sillal seisvat naist, tema kajakasäbru keskel heiastuvat tumedat kogu. Ehk peaks ka ise mõned saiapätsid ostma ja kajakaid toitma, mõtles Vivian. Ei, mitte mingil juhul. Üsna hiljuti, varahommikul vanalinnas jalutades, oli ta näinud tuvikorjuse küljest liha rebivaid kajakaid, kollased nokad vere ja ebemetega kaetud, punased silmad lumivalge pea külgedel. Selle mõtte juures läbis Viviani keha jälkusevärin ja ta märkas, et ta keha oli veebruarihommikuses Roomas uitamisest läbi külmunud. Ta otsis kaardilt kohviku, jalutas selle päikeselisele terrassile ja tellis espresso. Kuum suhkrune vedelik läbis kurgu ja rindkere ning Vivian tundis oma pooltardunud südame argu lööke.

Meie armastus algas hallide tuvidega ja lõppes valge tuviga, mõtles Vivian. Miks just tuvi, miks mitte mõni haruldasem lind, ahastas ta ja vaatas laudade vahel tuigerdavaid halle tompe. Tal oli endiselt motoorne harjumus taskust teri otsida, et need tänavakividele visata. Aga kusagilt sügavalt sisimast kerkis mõtteisse soov kõik need linnud ära mürgitada ja põlema panna. Kole, kole mõte, tunnistas Vivian. Mälupilt vanaprouast, keda nad koos ammusel ­kevadhommikul ülikoolilinna keskväljakul märkasid. Helesinises mohäärmantlis daam viskas enda ümber sagivasse tuviparve riisiteri ja tema heldes graatsilises käeviipes oli midagi, mis muutis umbrohulindude toitmise maailma glamuurseimaks tegevuseks. Nagu alamatele armu andev monarh, oli Vivian toona märkinud. Järgmist mõtet polnud ta välja öelnud: kas samuti, nagu rahu- ja armastusetuvi on muutunud nähtamatuks prahilinnuks, on tänapäeval ka ülevad tunded oma paatose kaotanud?

Tookord, minevikus, ei oodanud Vivian sellele küsimusele vastust, küll aga kätkes see naiivset lootust. Nüüd, talviste Itaalia tuuleiilide hoovustes paistis talle, et nii paatos kui ka lootus on ta igaveseks hüljanud. Oli vaid tema õõnes jäätunud rinnakorv, tuim süda ja õbluke luustikuraam, mis teda veel vaevu ühest paigast teise jaksas toimetada. Vivian pistis käe taskusse ja tema sõrmed vajusid sügavale jaheda seemnesegu sisse. Ta purustas küünte vahel mõned terad.

Komme mantlitaskus teri või pähkleid kanda pärines ajast, mil meie tutvus oli alles uus, mõtles Vivian. Lootuses teda sagedamini linna peal näha oli Vivian iga päev mitmetunniseid jalutuskäike teinud ja vahetevahel lindude toitmiseks peatunud. Ta eelistas teri puistata tänavale ja parki siis, kui ükski inimene ega lind seda ei märganud – ta poleks suutnud taluda tiivavuhinal saabuvate lindude nõudlikku pealetungi, veel vähem hukkamõistvaid inimpilke. Iga kord, kui Vivian tänavale peotäie teri külvas, istus ta eemale pingile ja jäi ootama, kuni mõni lind need leiab. Tal oli hirm, et kui ta jätab terad valveta, tuleb tänava­koristaja ja puhub need lehepuhuriga laiali.

Vivian asetas kohvikulauale kaheeurose mündi ja süütas sigareti. Keha oli enam-vähem üles soojenenud, julguseriismed kokku koondatud. Ta vaatas, kuidas tihke suitsujuga mängeldes õhku tõusis, justkui oleks sigareti sees toimetav vaim kalligraafilist teksti kirjutanud. Tuulevaikses terrassinurgas näis valge juga rahulik, kuid ebalev. Teadmata, kuhupoole suunduda, hõljus see aeglaselt taeva – lõpmatuse – suunas. Vivian tõmbas tossu tagasi kopsu, püüdis kinni mõned vaikivad õhku kirjutatud sõnad ja puhus need siis ümberseatuna uuesti välja. Kui kelner ukse vahelt nähtavale ilmus, püüdis Vivian ta pilgu, tegi käega arve kirjutamise žesti ning manas ette sõbraliku naeratuse. Ta oli alati eelistanud suhelda vaikides – universaalsete, keelebarjääri ületavate liigutuste abil. Erinevalt sõnadega kõnest sai kehakeeles rääkida ka lindude ja loomadega. Ja oma armastatuga. Põgenemaks nende mõtete eest, lahkus Vivian kiiresti terrassilt. Parem olla viisakas, tulen ehk veel mõni päev siia tagasi, mõtles ta ja hõikas vastumeelselt: „Grazie, ciao!”

Iga sihitu sammuga, mis Vivian Trastevere tänavail uidates tegi, langes uus väike piisk üksindust tema õlgadele ja koorem muutus üha raskemaks. Iga vastu­tulija oleks justkui tema silmadesse vaadates sealt kiirguvat tohutut kurbust näinud, nad pöörasid oma pilgu kiirelt ja diskreetselt eemale. Vivian soovis, et ta oleks siin koos temaga, ja mängis mõtteis taas mäluvideo klippe. Neid, millesse oli salvestunud tema välimus. Pärast mitut aastat kooselu olid tema siluett ja silmad lõpuks mällu talletunud, nende ettekujutamine oli liigagi lihtne, liigagi salvav. Armumise alguspäevil oli Viviani aju võimetu tema näojooni visandama. See oli toona veel süttimiseni laetud kujutluspilt, tõenäosus eksida liiga suur. Ajapikku kogunesid telefoni fotogaleriisse ja mällu pildid, mis nende mõlema näokontuurid ühisesse aegruumi tarretasid. Kui Vivian lahkumineku eufoorias kogu telefoni fotogalerii tühjaks kustutas, läbis teda kevadpuhastuse lõpetanud koduperenaise rahulolu. Juba mõni tund hiljem oli see asendunud kahetsusega – ta oli paari nupulevajutusega minema pühkinud viimased kolm aastat ja koos nendega end maapinnal hoidnud juurestiku.

Vivian tundis end ühtäkki väga kergena ja otsis tuge teravatipuliste varbadega raudväravast. Kui rumal, mõtles ta ja teadvustas taas oma rasket, niisket südant, mis teda liigagi kindlalt maa küljes hoidis. Ta läks üle platsi ja sammus üles Palazzo Corsini marmortrepist, ostis hämaras eesruumis pileti ning sisenes rõskesse barokk-kunstiga täidetud saali. Peale tema olid galeriis vaid paar vagurat külastajat ja muuseumitöötajad, pead helendavas telefonikumas leinakase viisil longus. Esialgu mõjusid totrad piiblistseenid ja salakavala muigega alasti lapsed lõbustavalt. Kuid ajapikku muutus seintel rippuv kunst, mille mineviku­lisust ornamentidega marmorpõrand ja lakke maalitud pastelne barokkorgia veelgi võimendasid, ühtlaseks roosa- ja sinisekirjuks massiks. Tähelepanu hajus ja mõttelõng keerdus abstraktseteks mälumustriteks.

Et ta on läbinud mitu suurt saali, märkas Vivian alles siis, kui tema tähelepanu köitis maal pühakust – või oli see paavst? Punases satiinkeebis mees istus kirjutus­laua taga ja hoidis käes sulepead. Tema profiilis kujutatud nägu oli keskendunult pinges, kuid rahulik, tema kõhetunud näos oli üllatavalt palju ümarust. Ja tema õla kohal… Tema õla kohal lendas tuvi, tiivad väändunud sõjakasse lennupoosi, valmis iga hetk ründama.

Valge tuvi. Seesama, kes kõik ära rikkus. Paradiisiaia madu tuvinahas, mõtles Vivian ja meenutas kolme aasta tagust õhtut. Ta istus Tallinna vanalinna kohvi­kus ja jälgis unustava süvenemisega akna taga tokerdavat tuvi. Halli-valge stracciatella-mustrilise sulestikuga lind meenutas kunstitunni lõpus minema visatud akvarellisoperdist, mustad vesivärvitäpid kahvatusse sulestikku imbunud. Väljas oli juba pime, vastikult külm ja tuuline; kohvikus oli soe ja lõhnas kaneelisaia küpsetamise järele. Kohe-kohe pidi tema kohvikusse jõudma, nad pidid üheskoos sööma ja teatrisse minema.

Vivian vaatas tähnilist tuvi ja talle näis, et lind vaatab teda läbi aknaklaasi vastu. Tuvi tiivad olid õhulised, kuid tugevad ning nendega võrreldes tundusid Viviani õblukesed käsivarred kui deformeerunud, kärbitud kehaliited. Kui tuvi oma tiibu saputas ja end maapinnast hoogsalt lahti lükkas, läbis ka Viviani keha väikene tõuge ja ta tundis, et tahaks samuti linnu kombel piiritusse pimedusse lennata. Seal kusagil, väga-väga kaugel, saaks ta olla päriselt tema ise, saaks olla vaba. Vivian kohtas valgust peegeldaval aknaklaasil oma peegelpilti ja kuigi ta nägi seal iseend, ei olnud see päriselt tema. Ta tegi käega paar liigutust, et kontrollida, kas peegliversioon vastab samaga. Jah, käed liikusid ühes rütmis, aga Vivian teadis, et selja taga kampsuni all, kus temal asetsesid kolmnurkseid tiivanukke meenutavad kondid, varjas peegelpildis istuv noor naine siredaid kokkuvolditud tiibu.

Vivian märkas silmanurgast kohvikuukse avanemist ja ukseavas tema mantlisse mässitud sihvakat siluetti. Käed langetasid kohvitassi ja nägu manas ette laia naeratuse. Niisked soojad huuled suudlesid jääkülma suud. Vivian tõusis, nööpis mantli kraenööbini kinni ja nad asusid käsikäes läbi tiheda lumesaju teatrimaja poole sumpama. Aastaid hiljem sellele õhtule tagasi mõeldes ei mäletanud Vivian, mis etendust nad vaatasid või mis laval toimus. Aga tagasi mõtles ta sellele õhtule üpriski sageli, sest just siis hakkas temas märku andma vajadus lahkuda, rabeleda välja sellest lämbest õhustikust ja paigalseisust, mis halvas kogu tema elu. See uudne ärevus keeldus end täpsemalt väljendamast ega jaganud juhtnööre tegutsemiseks, nokkis vaid põikpäiselt tema hinge. Kannatlik verd imev vampiir. Tiivavärv? – Must. Tekstuur? – Nahkne.

Veendunud, et ta suudab uudse rahutusega üksinda toime tulla, ei rääkinud Vivian oma hingesoppe uuristavast painajast mitte kellelegi. See kujutu ängistus ilmnes tõusu- ja mõõnalainetena. Täiskuu kahanes pimeduseks ja ärkas siis taas noorkuuna. Mõnikord, kui elu päevade peale vürtsipurgist põnevusehelbeid puistas, unustas Vivian lahkumismõtted mitmeks nädalaks. Sama järjekindlalt, nagu need end taas ilmutasid, surus ta need iga kord maha. Tal, Vivianil, olid kool, töö ja tema. Neil, Vivianil ja temal, oli ühine tulevik ja miski ei tohtinud seda kõigutada. Ta tundis end koos temaga õnneliku ja kaitstuna, aga seesama mugavus sütitas ka põletava rahutuse. Siin oli liiga hea, et lahkuda, ja liiga mugav, et jääda. Mõnikord tundis Vivian, et tahaks mõned päevad omaette veeta, olla ümbritsevate inimeste ootust täis silmadele nähtamatu. Neil hetkedel näis jagatud korter kui kitsas puur ja ta ise vangistatud lind, trellid piiramas tiibade siruulatust. Kuidas saanukski kolmnurksed luud ta seljal tiibadeks sirguda, kui neid ümbritses ootuste raudne korsett? Teravnurkne klaustrofoobne ängistus. Sellistel hetkedel läks Vivian enamasti rõdule ja süütas sigareti. Tõrv ja nikotiin imbusid läbi veenide kopsudesse, keha täitis uimane rammestus. Vivian vaatas kolm korrust allpool laiuvat asfaltteed, tundis peapööritust ja kartis, et hüppabki. Ta surus käed tugevalt rõdupiirde vastu ja lükkas end tagasi toa poole.

Esimeste sügisilmade saabudes andis Viviani mässumeelsus veidike järele. Vihm langes südames hõõguvale tulekoldele, vaigistas leegi. Nädalavahetuse venivatel hommikutel täitis nende tuba õdus kohvihõng. Vivian nihutas laua ääres toolid kokkupoole ja ronis talle päris külje alla, pani pea ta kaitsvale õlale ja tundis, et kõik maailma mured ja kohustused võivad oodata, sest aeg nende korteris on peatunud. Raadiosumina saatel sirvisid nad ajakirju ja raamatuid, aeg-ajalt huvitavamaid lõike teineteisele ette lugedes.

Ühel sellisel hommikul leidiski Vivian müüdi valgest varesest. Kreeka jumal Apollon, kes oli armunud surelikku Koronisesse, pidi ta mõneks ajaks üksinda jätma ja palus valget varest, et see naise järele valvaks. Kui vares naasis halbade uudistega, et Koronis on ühte heitnud surelikuga, tappis Apollon vihahoos naise ja muutis sõnumitoojast valge linnu suled mustaks. Viviani jäi see lugu kummitama. Jumalate poolt karistatud lind oli järginud oma südametunnistust, täitnud oma kohust. Iga kord tänaval vareseid nähes süttis temagi rinnus tahe ebaõiglusele vastu hakata, kõigi ja kõige vastu mässata. Ta ei tahtnud olla valge ja puhas ega käituda ettenähtud normide järgi. Ei, ta tahtis triivida läbi maailma ja koguda tee peal tiibadele kriime ja mustust, mis ütleksid: „Ma olen elus.”

Vivian oli muutunud vareseks. Täpsemalt mitte muutunud, aga alati vares olnud – tiivastik ta seljas oli kerge ja rabe, tuttav. Ta lendas hruštšovkade betoonist katuste kohal ja märkas eemal varemeis telliskivitorni, mille aknapiidal olnuks hea tiibu puhata. Mida lähemale ta tornile jõudis, seda enam sai ­selgeks, et selle ainuke aken asub väga kõrgel ja ta peab selleni ulatumiseks üha ülespoole tõusma. Vivian lendas edasi, kuni allpool tuledes sädelev linn kaotas kontuurid ja muutus tömpide valgustäppide mereks. Allpool helkisid viimased tänava­valgustid, üleval sirasid tähed. Lõpuks jäid alles vaid taevalaotus, vares ja kiitsa­kas torn. Ühel hetkel Viviani jaks rauges ja ta tundis, et tema varesekeha on äärmiselt kerge. Ta õõtsus kontrollimatult õhusfääride vahel. Peagi sai talle selgeks, et tema keha ei hõlju mitte kandvate tuuleiilide, vaid täieliku tühjuse tõttu: temas polnud enam ainsatki lihast, ainult õbluke sulgedega kaetud tiivasõrestik. Ta hakkas jõuetult allapoole kukkuma, tiivuline korjus õhukeeristes ringlemas. Vivian teadis, et kukkumine tuleb võrdlemisi pehme, sest selleks hetkeks, kui ta maapinnani jõuab, on tuul kogu tema keha juba tolmuks murendanud ja tuhana laiali kandnud, pole enam midagi, mis maapinnaga kontakti looks. Ta tundis tohutut raskust ja halvavat peapööritust. Ta kukkus järsult, kiirelt ja sügavalt, ehmatades end unenäost välja.

Vivian polnud teda oma võpatusega üles ajanud, ta magas kindlalt nagu ohkav lumine mäepõndak. Vivian lamas selili voodil ja sulges silmad, lootes oma tiivulisse uneeksistentsi naasta. Nagu lendamise unenägudega ikka – nende kõige põnevamatega –, ei suutnud ta seda edasi kerima panna. Hommikul ärgates oli unenägu aga selgelt meeles ja muutis Viviani sõjakaks. Ta otsustas, et erinevalt unenäost lendab ta päris elus torni tippu, võitleb kätte oma vabaduse. Kui tema pliidi ääres oma käed talle ümber pani, täitis Viviani vastikustunne, nagu oleks ta ümber sulgunud pitsitavad tangid. Kuidas saab kedagi armastada ja samas tema käte vahel hingetuks kärbuda, mõtles Vivian. Üksinda olles tundis Vivian end kergena, sellal kui tema lähedus muutus üha raskemaks ja rusuvamaks. Vivian suutis nende kooselu vaevu taluda. Ta tahtis siduvaid köisi läbi lõigata, aga ei suutnud. Nagu rippkangist kinni hoidev akrobaat vuhises ta läbi päevade, lasi hetkeks lahti ja tegi julge pirueti üle tsirkuselae, kinnitudes siis järgmise pulga külge. Kui oleks ainult julgust järgmisest kangist mitte kinni haarata, saaks ta lõpuks vabana, üksinda, lendu tõusta.

Mõtisklustesse süvenenult edasi kõndides jõudis Vivian muuseumi saalirägas­tiku lõppu. Väljapääsuni viivas galeriis olid seintel rikkalikud natüürmordid. Sombustes toonides maalid kujutasid lopsakaid lillebukette, jahisaaki ja puuvilja­dest lookas lokkiva linaga lauda. Et mõtteid minevikult eemale viia, keskendus Vivian iga maali vähimalegi detailile: lõhkine moonikupar mustavate seemnetega, hõbelusikate vahel pilla-palla lebavad vürtsitoosid, merekarbikujuliste veinikarikate garnituur. Kõik need objektid mõjusid võõra ja eksootilisena, külluslik toiduvalik oli pillavalt ihaldusväärne. Ta ihaldas maalidel kujutatud pooli­kuid saiapätse nagu näljane lind. Viviani kõht korises ja ta naeris valju häälega olukorra totruse üle. Saali nurgas istuv noormees tõstis pilgu telefoniekraanilt, näol hämmeldus. Vivian tundis, et ei suuda enam hetkegi neis lämmatavates ruumides viibida. Ometi kord on sellest vabadusest ka kasu, nentis ta võidukalt ja sammus väljapääsu poole.

Vivian tellis restoranis spaghetti alle vongole. Tihke pasta vahel ilutsesid pisikesed merekarbid, aga sõna vongole oli talle alati eelkõige õhulisena kõlanud. See kõlas nagu tiivad. Esimesed suutäied võisiidist pastat mõjusid rahustavalt, roosa­tähniliste joonitud karpide vahelt molluskite väljaurgitsemine nõudis kogu keskendumisvõimet ja vabastas mõtted mineviku painest. Vivian tõstis silmad ja vaatas trattoria’s ringi. Peale tema olid laudade taga vaid kohalikud pensionärid. Lauatäis vanahärrasid istus kui pühakute kongregatsioon hämmastavalt suure toidukuhja taga, kuid miskipärast nokitsesid nad kõik ennastunustavalt oma saiatükki. Nagu hallipäised tuvid. Vivian ehmus ja üritas kiirelt oma mõtteid teisele rajale suunata. Hotellis on vein ja juust otsas, mõtles ta, tuleb õhtuks juurde osta. Õhtul üksinda restorani sööma minek olnuks väljakannatamatu – selles linnas ei käinud keegi üksinda õhtusöögil. Istuda üksinda elava vestluse keskmes, kelnerite kaastundliku pilgu all – see oleks lahti kiskunud kõik eelnevatel päevadel paranema hakanud haavad.

Oli jaanuarikuu õhtu, umbes neli nädalat tagasi. Ta ütles Vivianile, et tal on keegi teine, et ta tahab lahkuda. Viviani süda oli oma lühikese eksistentsi jooksul juba mitu korda kukkunud, aga mitte veel nii valusalt ja nii sügavale. Tunnete sügavus üllatab elu jooksul ikka ja jälle, mõtles Vivian, põrand jalge all kukub kokku ja taasloob end mitu korrust allpool. Alguses, paar päeva pärast tema lahkumist, oli Viviani süda tuim ja liikumatu, nugaterav valu oli läbi lõiganud kõik närvisooned. Tasahilju närvijätked aga taastusid ja apaatsus asendus amneesiaga, mis kattis kõik järgnevad voodis veedetud päevad õhulise unetuslooriga. Vivian kuulis akna taga kriiskavaid kajakaid ja iga kilg läbistas noolena ta rindkere, meenutades hommikuid, mis nüüd enam kunagi ei kordu.

Ja siis ühel hetkel ta enam ei jaksanud. Ei jaksanud olla jõuetu. Ta tõusis voodist, tegi üle mitme päeva kohvi, segas sellesse mitu lusikatäit mett, tiris teki voodist elutuppa ja istus maast laeni ulatuva akna alla. Õues oli valge, tänavalt kostis õnnelike inimeste sumin. Õnnelike, sest neil oli keegi, kellega koos jalutada, sest nad olid võimelised kuulma õue kutset ja sellele järgnema. Vivian tahtis oma hapra haige hingega üksinda olla. Olla nagu lind, kes redutab peidupaigas ja ootab murdunud tiivaluu kokkukasvamist. Põrandalt üles tõusmine oli vaevaline, iga lihas näis kaaluvat viis korda rohkem kui varem. Soov olla üksinda ja vaba, mis oli tundunud sulgkerge, oli hoopiski raske – nagu oleks keegi selle võrkja luustruktuuri märkamatult pronksi valanud. Vabaduseiha oli teda petnud, ta oli antiikjumalate poolt neetud valge vares.

Enam polnud võimalust teda tagasi saada. Ja kui miski polnud veel Viviani hüljanud, oli see tema uhkus. Ta ei lähe andestust paluma, kannatab oma karistuse vaikides ära. Liigub edasi. Selle mõtte juures polnud Vivian sugugi kindel, kas ta kunagi enam päriselt terveks saab. Kas linnud taastuvad, kui vastu klaasseina lendavad? Või langevad nad oimetuna maha ega tõuse enam kunagi. Vivian teadis, et haavatud loom peab end kiirelt kokku võtma ja edasi liikuma, et mitte samblaga kattuda ja pudedaks luustikuks kõduneda. Aga ta ei suutnud liikuda linnas, kus iga tänavapöörde järel vaatas vastu mõni uus mineviku-luupainaja. Ainuke võimalus on pageda, mõtles Vivian ja otsustas kaheks nädalaks Itaaliasse reisida. Ta lootis, et mahe kliima ja pikad jalutuskäigud lahustavad masenduse külmsinise värvigamma, segavad elupaletile helgemaid toone. Talle oli alati üksinda reisimine meeldinud. Eemal pere ja tuttavate ootustest, sai ta kõndida päris oma rada, sirguda omaenda tõe poole. Ta oli alati viltu vaadanud inimestele, kes lahkusid kodust ootuses, et uus paik toob endaga uue tähenduse ja eesmärgi, ehkki kohale jõudes sai neile osaks pettumus, sest lennukiga oli kaasa tulnud seesama mina, kes oldi ennegi. Selle teadmise valguses ei lootnud Vivian, et pagulus temast uue inimese teeks. Ta ei läinud Rooma uut tähendust otsima. Ei, tal oli vaja lihtsalt osa oma minevikust tuhandeaastaste tänavakivide alla peita. Sest midagi oli vaja kiiresti ette võtta, vabaduse ja mälestuste ängistavast koormast tuli kas või hetkeks puhkust leida, seda grammhaaval kergendada. Lennujaamas kohvrit ära andes täheldas Vivian tänulikkusega, et on hea, et inimesi üle ei kaaluta. Tema ramp­rasket keha ei oleks ohutuse eesmärgil lennukile lubatud.

Pärast lõunasööki jalutas Vivian mööda jõeäärt kesklinna poole ja jõudis Sant’Angelo sillale. Ta oli siia kõndinud iga päev, imetlemaks Bernini ingli­kujude jultunult rohmakaid tiibu. Õigemini olid vaid kaks kümnest ingliskulptuurist Bernini enda teostatud, teadis Vivian, teised kaheksa põhinesid küll tema joonistel, kuid olid usaldatud teiste skulptorite kätesse. Mastaapsed skulptuurid olid asetatud pjedestaalile, nii et iga sillal kõndija vaatas nende poole alt üles, andudes tiivuliste olendite ülevusele.

Või siis on inglite postamendid hoopis seetõttu niivõrd massiivsed, mõtiskles Vivian, et nad kuuvalgel tiibade sahisedes minema ei lendaks. Selleks et vabadust ihalevaid ingleid paigal hoida, aheldas kirik nad igaveseks marmorisse. Ahelad, kütked, köidikud. Nende vastu oli Vivian võidelnud kogu nende suhte vältel. Ja metalne kett oligi lõpuks purunenud. Ja nüüd? Ta tõstis silmad marmorist ingli poole ja kadestas tolle pjedestaali praktilist raskust.

Me olime koos nii õnnelikud, mõtles Vivian ja kujutas ette kaht rongi, mille rattad lihkusid erinevatesse rööbastesse, üksteisest eemaldudes – üks põhja, teine lõunasse, aeglaselt, aga sihikindlalt.

Talle meenus õhtu teatris, pahur meeleolu, nende vestlus.

„Kas kõik on hästi?”

„Jah, miks sa küsid?”

„Sa oled täna õhtul kuidagi vaikne.”

„Ma olen lihtsalt mõtlik.”

„Kas sa tahad sellest rääkida?”

„Ei, ei taha.”

„Olgu. Kas sa tahaksid klaasi punast veini?”

„Ei taha.”

„Olgu. Lähme äkki ära koju?”

„Ei. Jää sina. Ma lähen üksi.”

Kas? Ei. Olgu. Kui ta oleks vaid suutnud alla neelata need eitused. Mineviku vestlused kõlasid taas Viviani peas, nende eraldi rõhutatud silbid langesid raskete tinapiiskadena tema vihmamantli peale. Ammused stseenid sulasid lumekuhja alt välja ja meenutuse kordusilmutusel polnud need enam samades toonides, milles ta neid mäletas. Tuline õiglustunne kristalliseerus jäiseks isekuseks ja krobi­ses kui rahe vihmavarju kupli vastu. Piiritus taevakaares, mille poole ta nii väga oli ihalenud, kangastus kauge püüdmatu kindlus, mis pildus tema poole nooli. Vihmavarjule langevad löögid muutusid väljakannatamatuks, ta voltis selle kokku ja astus edasi.

Vivian kõndis sihitult mööda Rooma tänavaid, näol vihma- ja pisaravood. Õhk, mida ta hoogsalt sisse ahmis, polnud küllaldane, et täita kopse vajaliku hapni­kuga. Ta istus barokk-kiriku marmorist trepiastmele, väikene inimene suure ehitise mademel, sulges silmad ja tundis, kuidas mälestused, kurbus ja üksindus kokku sulasid ja vereringe täitsid. Ühes mõistmisega muutub süda veidi kergemaks, mõtles Vivian ja lootis, et suudab tulevikus vigu vältida. Ta võinuks lahkuda juba varem, olla vaba. Aga see oli ta ise, tema, Vivian, kes ei suutnud lahti lasta: ta vajas kedagi, kes tema võimatute unistuste tiibu aeg-ajalt kärbiks, nende vihmast nõrgunud sulestikku tassida aitaks. Nüüd, oma vabadusega kahekesi, põrkus ta esimest korda mõttega, et selle kandmine võib tal käia üle jõu.

Vivian tajus, kuidas taas ilmunud päike tasahilju üle ta jahtunud keha voolas. Ta avas silmad ja vaatas platsil jalutavaid inimesi: muretu voolav liikuvus, ühtaegu ärritav ja lohutav. Soe kuldse tunni oreool vanadel kindlatel hoonetel. Kiriku ees sillutisel sabistasid sajad tuvid, noolides neile visatud saiapuru. Vivian tundis tungivat soovi olla üks neist, tõusta tiibade tuhisedes õhku ja minema lennata. Ükskõik kuhu, sest see, mis ravib, on lauglemine läbi taevalaotuse. Ta tõusis kiviastmelt ja kõndis mõne sammu lähemale, võttis taskust peotäie teri ja viskas need enda ette maha. Tuvid saabusid kohe, kattes marmorplaadid halli tormipilvena.

Vivian tõusis trepilt ja surus oma koti tugevasti vastu keha. Ta hingas sügavalt sisse ja jooksis. Kümned tolmused tiivad rapsisid üle tema keha ja näo. Ootuses, et kohe-kohe muutub ka tema kergeks, et tuvid tõstavad ta endaga õhku, sulges Vivian silmad.

Üles!

Üles!

Üles!

Linnutiibade siidine sabin vaibus. Vivian avas silmad ja seisis üksinda keset platsi. Ta oli nende jaoks liiga raske.