Eesti luuleloo suurkujud XX sajandi esimesel poolel on kahtlemata Marie Under ja Henrik Visnapuu. Avaldanud esimesed värsid eelmise sajandi alguses, lõppes nende poeesialend pärast Teist maailmasõda kaugel paguluses. Under kui esinduslikum looja on Eesti uuel ajastul leidnud piisavalt avaldamist. Tagasihoidlikumalt on käinud Visnapuu käsi. Meil on olemas Underi album, juba Eesti Vabariigi algusaastatel koostatud bibliograafia, Sirje Kiini mahukas monograafia, rääkimata temaatilistest ja valikkogudest. Huvi Visnapuu vastu on kesine: pole isegi bibliograafiat, rääkimata albumist, küsitava suunitlusega monograafiaks võiks pidada Harald Peebu 1980. aastate teisel poolel kokku pandud puna­trükist. Mõni valimik ja mälestusteraamat on ju ilmunud, kuid Arvo Mägi Rootsis koostatud kaheköiteline „Kogutud luuletused” (1964, 1965) on ainus teos, mis hõlmab Visnapuu luulesõnas avaldatu peaaegu täies mahus. See oli aga ammu ja kaugel.

Kirjastus Ilmamaa armastab Henrik Visnapuud, eriti Hando Runnel. ­Viimase nelja aasta jooksul on ilmavalgust näinud kolm Visnapuu raamatut: „Eesti mõtte­loo” sarjas „Millal sünnib inimene” (2018), kirjutiste kogu „Mõni nendest, mu kaasaeglastest” (2021) ja üleni valges kuues trükis „Noorusluulet” (2021). Nende kolme raamatu eest võiks Hando Runnelile Visnapuu auhinna anda. Koostajana on ta arhiivides, ajakirjanduses, koguteostes ja raamatutes tuhnides ära teinud tohutu töö, avastanud ja meie ette toonud tuhmuma kippuva poeedi päranduse.

Hando Runnel paigutab Visnapuu luuletee alguse aastasse 1906. Visnapuu ise on oma mälestustes kirjeldanud pikemalt värsskõne juurde jõudmist, märkides, et ta täpset esimese luuletuse sündi ei teagi. Tema mõtisklusi saatis sageli viiul; seega valmisid mõned varajased värsid viisidega. Mälu pingutades meenub talle Vana-Kuuste Sipe ministeeriumikoolist seik, kus üks tütarlaps ja poiss õhtuti magamistoast ära kadusid ja Visnapuu koos ühe kaasõpilasega nende „kohtingu” laulu sisse pani. See pidi olema ajavahemikus 1903–1905. Järgmised seotud kõne avaldused olid „päevakajalised” vemmalvärsid ja pilkeluule kaaslaste pihta, mida tuli juba kaustikutäis. Henrik Visnapuu kirjutab luuletajaks hakkamise kohta nii: „Küsige minult ja ma ei tea vastata. Neljateistkümneaastasena kritseldasin midagi, viieteistkümneaastasena ei kirjutanud ma midagi värsitaolist. Kuueteistkümnendal eluaastal kirjutasin paar kirikulaulu koolis laul­miseks, siis tuli looduslaule, ja seitsmeteistkümnendal eluaastal oli neid segiläbi lüürilise proosaga juba paar vihikutäit.”^[1] Veel üks tähtis tegur Visnapuu luuletajaks vormu­misel oli tõsiasi, et tal tuli aeg-ajalt pidada koolile hommikupalvust. ­Visnapuu kirjutas selle ja laulude teksti ise. Nii õppis noormees kirikulaulu viiside juurde rütmiliselt kindlaid värsse tegema.

Pärast nooruslikku mässu eneseleidmise teel oli Visnapuu 1905. aasta revolutsiooni järel olukorras, kus ta pidi tegelema mitmete küsimustega edaspidise elu korraldamisel. Suurte kõhklustega peatus tulevane poeet lõpuks Saadjärve ministeeriumikooli ukse taga. Ta täiendas haridust kooli pedagoogikaklassis ja sai koolmeistrikutse. Tegutsedes aastatel 1907–1912 Kastre-Võnnu vallas Ahuna­palu koolis, täiendas Visnapuu end järjekindlalt, võttis eratunde ja valmistus gümnaasiumi eksamiteks.

Sel kiire vaimse arengu perioodil ei unustanud tulevane poeet luuletamist. Tema värsid ilmusid Lastelehes, Sädemetes, Postimehes, Nooresoolehes ja mujal. Tähtis samm Noor-Eesti kaasaegsena oli luuletuse „Oh jätke mo” avaldamine Noor-Eesti ajakirjas 1910. aastal. Visnapuu saatis eneseteostuse algusaegadel intensiivselt oma tekste mitmesugustele väljaannetele. Näiteks läkitas ta 1911. aasta lõpus Peeter Grünfeldtile kaks luuletust jõulualbumi tarbeks varjunime Mary Kevatar all („Omatsed hinged” ja „Nii hää on nüüd istuda üksinda tuas”), mida toimetaja võõristava pseudonüümi pärast avaldada ei söandanud.

Nagu öeldud, esimest paberile pandud värsistust me ei tea. Seda üllatavam on lugeda saatesõnast, et raamatut avav luuletus „Rääki ei saa…” on kirjutatud 1906. aastal.^[2] Raamatu „Noorusluulet” valikus on luuletused esitatud kronoloogilises järjestuses kuni aastani 1923, kusjuures võimaluse korral on aluseks võetud teose kirjutamise daatum. Avaluuletus on täpsemalt dateerimata. Järgmine värsistus kannab kuupäeva 17. X 07 (Nooresoolehes 27. X), kuid edaspidi on Visnapuu algusaja luule üldjuhul dateerimata. Mille põhjal on koostaja valinud ja järjestanud just niisuguse rea? Mul ei õnnestunud arhiivis tuvastada raamatu alguses esitatud luuletuste originaalkäsikirju. Need on koostaja võtnud peaaegu kõik 1910. aasta Nooresoolehest, täpsustades raamatu saatesõnas, et „mõned kõige lapse­likumad tööd 1910. aasta „Nooresoolehest” on siingi vaikides kõrvale ja kasutamata jäetud”.^[3] Teades, et Visnapuu põletas 1910. aastal kõik oma varasemad käsikirjad, olles siiski eelnevalt saatnud kümmekond luuletust avalda­miseks Nooresoolehele, on nende ülesotsimine ja valimikku paigutamine väärtus omaette.

Visnapuu arhiivist on Runnel esmatrükiks võtnud tosinkond luuletust, kuid tundub, et koostaja valik võinuks huvi tekitamiseks Visnapuu vastu olla veidi ulatuslikum. Kuigi arhiivis leidub palju kuupäevastamata värsistusi, mustandeid ja katkeid, oleks ikkagi võinud näidata Visnapuu selle aja kiindumust ajaloo ja süžeelise luule vastu („Katk Tallinnas”) ja ära märkida erandlikke pseudonüüme, nagu Brutus ja Henju Hirsh. Juba siis kirjutas ta nn pisiluulet, mis polegi nii nõrk ja millega võinuks avardada kogumiku ainest. Mõned mõttekillud („Talve õhtul”, „Talve laul”) on küll harjutuslikud, kuid paari paremat näidet oleks olnud huvitav lugeda (näiteks „Järve roos”). Autori mitmekülgset olemust näidanuksid hästi mõned joomalaulud. Mõistan, et materjali on arhiivis rohkelt ja Runnel on esitlemiseks välja valinud küpsemad tekstid, kuid Visnapuu loomeperiood enne „Amorest” on paljuski tundmatu ja väga huvitav poeedi arenemise seisukohalt. Kahju on ka varaseima armastusluule näidetest, nagu „Oma Peatrice’le”, „Vere punane igatsus” ja mõni veel, mis pole kogusse mahtunud. Rõõm oleks olnud kohata veidi rohkem Marie Lentsole saadetud luuletusi, millest on arhiivis eraldi mapp. Visnapuu algusaastate luules on juba koitmas kõik hilisemad motiivid ja kujundielemendid, tema vastuoluline dualistlik olemus avaldub algusest peale, näiteks „Laulus enese hingele”. See luuletus oleks võinud samuti valimikus olla.

Henrik Visnapuu esimene trükitud luuletus „Nägin sügisel” ilmus Posti­mehes 27. oktoobril 1908. Selle 1907. aastal kirjutatud luuletuse valis avaldamiseks kaheksa luuletuse seast välja Marie Lentso, Vana-Kuuste kooliõde, kelle vastu oli Visnapuul sügav kiindumus ligi kümme aastat ja kellele on poeet pühendanud rea luuletusi. Pihtimuslik kirjavahetus aastatel 1905–1944 näitab Visnapuu vaimu pungumist luuleks, kriitilisi enesehinnanguid, uue elumõtte otsinguid. Lentso kätte jättis Visnapuu 1944. aasta sügisel oma arhiivi, mille naine 1950. aastate lõpus annetas kirjandusmuuseumile. Tänu sellele on meil üldse võimalik Visnapuu loometegevuse kohta lähemat teavet hankida.

Varasemas kirjasõnas on üles kerkinud küsimus, kumb ikka enne luuletusi avaldama hakkas – kas Under või Visnapuu, kumb oli varem valmis. Mitut puhku on pakutud Visnapuud, millele Under ajakirjanduse vahendusel vastas, et tema „Kuidas juhtus…” ilmus 1904, Visnapuu „Nägin sügisel” 1908. Vaidlust tuleks aga vaadata teisiti. Underi ja Visnapuu vanusevahe oli seitse aastat. Kui seda arvestada, siis oli Under „valmis” 21-aastaselt, Visnapuu küpsemine algas aga kolm aastat varasemas eas.

1912. aastal asus Visnapuu elama Tartusse ja sealtpeale kulges tema elu kahes suunas. Suurema osa ajast neelas õppimine üldhariduslikel kursustel, ülejäänu pühendas ta kirjandusele. Tuli otsida oma sõpruskondlikke avaldamiskohti. Aastail 1911–1912 oli Visnapuu tegev uue noorsooajakirja organiseerimisega, millest siiski asja ei saanud. Aga 1913. aastal saab kitsama ringi ettevõttel teoks väike koguteos „Moment. Esimene”. Visnapuu meenutab, et selleks ajaks oli ta välja jõudnud kannatuse poetiseerimiseni, otsides mingit iseloomulikku eetilist esteeti­kat. See võis olla Anna Haava tunde- ja kujutamislaadi edasi­arendus, mis omakorda kajas tagasi Heinrich Heine põhihoiakuni. 1912. aastal tutvus Visna­puu lähemalt Marie Heibergi ja Richard Rohuga. Mõlemad olid oma esikteosed juba lugeja ette viinud, kuid tuntust ei olnud nad kogunud. Nii need kolm üpris vähe tuntud autorit pluss paari tööga hoopis tundmatu Reinhold Vellner koondusidki „Momendi” kaante vahele. Ikka veel endiste aegade märksõnadest kinni hoides, aga ühtlasi segunedes oma kaasaegsete noorte maailmavaluga, andis „Moment” väikese tõuke eesti kirjandusele ja tegi autoritele nime.

Henrik Visnapuu esineb siin kümne üsna vaheldusrikka palaga. Ta põimib kokku mitme moesuuna elemente ja püüab olla modern. Siin on retoorilisi pöördumisi ja hüüatusi, samuti siledaid sonette ja tertsiine. Ebakonventsionaalne ja üllatust pakkuv on luuletus „Oh, neetud maa”, mis vastupidiselt piibliintonatsioonidega luuletusele „Sellele, kes mind suretas ja maha mattis” kõlab kodumaa needmisena. Varasemate tööde kohatise vanaromantilisuse juurest astub Visnapuu sammu uusromantilise stilisatsiooni ja värske ülesehituse suunas. Avaneb teadlik puhta musikaalsuse taotlus, mitmed siinsed kujundid ning motiivid leiavad ka tee poeedi hilisemasse loomingusse. „Momendi” lehekülgedel teeb autor läbi esimese suurema eksperimendi isikupärase kujutamislaadi otsingutel.

XX sajandi alguses sünnib ja kogub hoogu ajalaul, mis on tihedalt seotud Henrik Visnapuu tulekuga eesti luulesse, poeedi tõekspidamiste ja maailmavaate arenemisega. Tema noorusluules algab mitme põlvkonna kogemuste ja kogu traditsiooni sidumine ja ühendamine. Visnapuu püüab jõuda algupärase ideestikuga ajastuvärsi juurde. Avatakt ongi luuletus „Oh, neetud maa”. Juba pealkirjast nähtub šokeerivalt teistsugune suhtumine seni pühaks peetud mõistesse „isamaa”. Kriitiline isamaakäsitus ei ole nende aastate luules siiski erandlik. Pettumine ja lootuste täielik purunemine sajandi alguse poliitiliste sündmuste käigus nihutab paigast mitme luuletaja Eesti- ja maailmapildi. Ühel ja samal 1913. aastal jõuavad teisenenud olukorra äratundmisele Gustav Suits oma „Tuule­maa” paljudes värssides ja Henrik Visnapuu luuletuses „Oh, neetud maa”.

Õudne kui needmine ajalugu,
maha tallatud jõuetu sugu.
Kõverad, küürakad vaevakased
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
   See on Eesti.
[—]
Kes küll heledalt naerda siin suudaks?
See, kes mured kõik rõõmuks muudaks.
Koorma all kummarkil õhkab elu
veel aga Hädaoru küla kohal.
   Eesti elu.^[4]

Sind vihkan ma, mu kaduv kodumaa.
Ei usu ma su tõusvat tulevikku,
mu ihkamised tõusvad üle sinu raa,
jääd maha murekurba minevikku!
[—]
Oh neetud maa ja rahvas võimetu,
kes kummardavad alla orja piha,
kel kustund hinges viimne elu iha,
kes alanduses ohkab otsata.^[5]

Kui Suitsu väljendus on tasakaalukas ja sordiini all, annab Visnapuu noore mehe kategoorilisusega kirglikult subjektiivse hinnangu sellele, mida ta näeb ja mille keskel elab. Ehkki luuletajate temperament on erinev, ei ole kahtlust mõlema jäägitult hukkamõistvas suhtumises isamaa oludesse. Näib, et hiljem on Visnapuu oma tulipäist isamaalist debüüti häbenenud ning loobunud „Oh, neetud maa” paigutamisest valitud ja kogutud luuletuste väljaannetesse; kas teadlikult või teadmatult respekteerib autori tahet ka postuumne „Kogutud luuletused”. See väike noorusvallatus ei jäänud aga omas laadis ainukeseks.

Dateerimata käsikirjade hulgas leidub nimelt vihane riigihümni parafraas. Võimalik, et see oli kirja pandud millalgi 1920. aastate alguses, kui „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” otsustati hümniks võtta ning loobuti Visnapuu „Kodumaa laulu” hümnistamise mõttest. Tänapäeval mõjub kirjatükk mõnitusena. Hea, et ta on jäänud arhiivi tolmuste mappide vahele. Näide aga siinkohal siiski, ka see on Visnapuu.

Mu isamaa, mu nälg ja surm,
kui vilets on su nurm.
Ei leia ma maamuna pääl,
ei eps ei teps, ei sääl ei tääl,
mis nõnda vastik oleks ka
kui sa, mu isamaa!

Mind sandiks oled sünnitand
ja sandiks kasvatand;
Sind nean mina alati
ja vannun surma tunnini.
Mul kõige hirmsam oled sa,
mu vastik isamaa.

Et kurat kommunistiga
sind võtaks, isamaa.
Ta olgu sinu nülgija
ja võtku nurja ajada,
mis iial ette võtad sa,
mu sandi kodumaa.

Hando Runnel on tänuväärselt valimikku võtnud kuus luuletust „Momendist” („Kevade õhtu”, „Vaikuse rõõm”, „Õhtu valguses”, „Carpe diem”, „Baroness Maggie Gripenberg’ile” ja üks kahest sama pealkirja kandvast tekstist „Tundmata naisele”, hiljem pealkirjaga „Ühele naisele I”). Nendes luuletustes jäädvustas Visna­puu eleegilisi hetkeelamusi, valmistudes sümbolistliku niidistiku kaudu üle minema impressionistlikule väljenduslaadile, mida viljeles vaid mõned ­aastad hiljem ­asutatud Siuru rühmitus. „Noorusluulet” annab nende ja teiste sel ajal kirjutatud värssidega Visnapuu algusaastate taotlustest meeleoluka ja huvitava pildi.

Kohe järgmisel, 1914. aastal paisati lugejate ette uus õhuke kogumik, rohelisel paberil ja pealkirjaga „Roheline moment”. Siin ei olnud mängus ainult enese­teostus ega enesele nime tegemine, vaid tahe olla järsult erinev ­kirjanduse pea­voolust, šokeerida ja pilgata publikut ning naeruvääristada kriitikuid, kelle vaimne tase ei küündinud autorite arvates eelmise albumi mõistmiseni. See oli hoopis teine kultuuriline „mood”, kui seni oldi harjutud. Visnapuu sõnul oli see kirjanduslik vemp, futuristlik katsetus. Futurism lõhkus tulevikku pürgides kõike vana: harjumuslikke ettekujutusi, traditsioonilisi vorme, lause­ehitust ja üksiksõna kirjapilti. Eestis levis futurism küll piiratult, kuid seda enam peaks tähelepanu pöörama selle vähestele ilmingutele. Henrik Visnapuu esineb „Rohelises momendis” oma nime all nelja luuletusega, millest kaks on ära toodud Runneli kogumikus („Oktoobri õhtu suurlinnas” ja „Kevade külas”). Alfred Variku varjunime all ilmus veel kaks värsistust, mida uues raamatus ei ole. Kahju on luuletuse „Varaoni tütar” väljajäämise pärast. Eripärase ortograafia ja tekstipaigutuse tõttu on siin esimest korda tegemist n-ö graafilise luuletusega. Niisuguseid naljakaid pilt-luuletusi pakub Visnapuu hiljemgi ja eksperimenteerib sõnaga üsna harjumatul kombel: „Hõbedastes kuljustes” (1920) on neljal leheküljel „Varaoni tütre” graafiliselt laiendatud variant („Vaarao tytär”), kus õiget- ja tagurpidi püramiidi kõrval on tõrvikud ja kaarjas papüüruseleht. Sõnapildid on värvilised. Olnuks imetore, kui need oleksid täpselt niisugustena uuesti trükitud üle saja aasta hiljem ilmunud noorusluule kogumikus.

Siis algas sõda, mis tõi kaasa teised teemad ja arusaamad. Neil aastail aja­lehtedesse jäänud ning alles hiljem raamatukaante vahele jõudnud värssides on aga endistviisi tavaarusaamu trotsivat hoiakut nii sisus kui ka vormis (tsükkel „Sõjapäevil”, mille IV ja V osa leidis Runnel arhiivist samuti nagu luuletuse „Sõjapäivine”). Vastupidiselt sõjaeufooriale kirjutab Visnapuu kõigile kannataja­tele, manitseb alandlikkusele, kinnitab, et valu teeb pühaks. Seda viimast võib tajuda ühes nende aastate kuulsamatest luuletustest „Langes lund, langes verist lund”. Ta ei loobu ka sõnamängust ja vallatusest („Näitsik ja päitsik”, „Suviöö”) ega nii isiklikust teemast nagu armumine („Üks sügisene mälestus”, „Ihaldus”, „Mälestused suvest”, „Loobumus” jmt). Need kolm aineala, millest Visnapuu kirjutab aastatel 1912–1917, on poeedi peamised teemad ka edaspidises loomingus. Avakogule eelnev periood on üpris vastuoluline ja isegi kurioosne, kuid sellest saadud impulsid heiastuvad poeedi küpses loomingus.

1917. aasta sügisel immatrikuleeriti Visnapuu Tartu ülikooli ajaloo-keele­teaduskonna üliõpilaseks klassikalise filoloogia erialal, kuid õppetööle sai ta asuda alles 1920. aastal. Üksikuid loenguid ta küll kuulas, ent ühegi eksami soori­tamiseni ei jõudnud. Esimese maailmasõja ajal ja Vabadussõja puhkemisel oli elujärg raske. 9. maist 1917 kuulus Visnapuu Tallinna Teataja toimetuse perre, millest kujunes omalaadne kirjanduskeskus. Moodustus kuueliikmeline kirjandusrühmitus Siuru. Juba samal aastal ilmusid novellikogud Friedebert Tuglaselt ja August Gailitilt, Siuru poeedid Marie Under, Artur Adson, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu tulid aga kõik välja oma esikkogudega. Visnapuu jutu järgi oli tal mingi valik käsikirju juba varem valmis. Isegi pealkirju oli ta kaalunud: 1911. aastal „Isiklikud südamed”, 1912 muutis ta selle „Metsataluks”, lõpuks sai debüüdi nimeks „Amores” (1917). Peagi nägi ilmavalgust teine luulekogu „Jumalaga, Ene!” (1918).

Mõlemad on silmapaistvalt kõrge kunstiväärtusega. Paljuski on neis ühel ajal kirjutatud kogudes autobiograafilisust, intiimsuhteid ja kirge. Teine raamat on otseselt pühendatud Enele; debüütkogus on mitmeid kiindumisi. Luuletaja temperamentset ja vastuolulist olemust määratleb Visnapuu kuulutus, et temas on kaks algust, süda ja liha, mida ühendab armastus ja viha. Nii elavad temas korraga nii ingel kui ka saatan. Kõik see viib paratamatult loobumiseni, lahti­ütlemiseni kõigest ning tõdemuseni: „Minu tee, / see on, lauluks ülendada valu.” Kes Visnapuud vähegi tunneb, on kursis nende mõtetega. Runnel on võtnud oma valimikku enamiku „Amorese” luuletustest, millest paljud on eleegilise ala­tooniga, peegeldades kirjutaja suurt kurbust, harrast looduse- ja armuihalust ning igatsust mingi ülima täiuse järele. Meloodiline ja vaheldusrikas värss liigub impressionistlikus detailimaalingus. Visnapuu kahte esimest luulekogu vahendavas osas (lk 72–112, 118–163) ei katke lugedes pinge ega kao meeleolu, kuigi Runnel on luuletusi paigutanud teisiti, kui autor ise seda kunagi tegi ja meie aja jooksul harjunud oleme. Sekka on lisatud luuletusi arhiivist või mõnest hilisemast kogust (näiteks „Ränikivi”, 1925), kuid üldiselt need siin ei häiri.

Läinud sajandi teine kümnend oli kahekümnendates aastates Visnapuule katsetamiste ja otsingute aeg. Ta kirjutas läbisegi kõigest, mida hing tundis ja vaim heaks pidas. Pärast kahte esimest raamatut püüdis ta korda luua valminud käsikirjade hulgas ja pani kokku kolm uut luuletuste kogu. 1920. aastal ilmusid ajalaulude kogu „Talihari”, endisi otsinguid vaagiv ning rütmi ja meloodiaga eksperimenteeriv „Hõbedased kuljused” ning uuest armastusest inspireeritud „Käoorvik”. Teist sellist nähtust – ühe autori samal aastal ilmunud kolme kontrastselt erinevat luulekogu – eesti kirjanduslugu ei tunne. Runneli valimik toob ehedalt esile Visnapuu lainetavaid meeleolusid ja tundepalanguid. Teadmata mitmete luuletuste täpset sünnidaatumit, lähtub koostaja ilmumisaastast ja oma sisemisest tundest. Ka hea maitse on tähtis – mitte kuidagi ei sobiks siia tosinkond epigrammi, mille vembumees Visnapuu paigutas „Taliharja” lõppu. Muude luuletustega vaheldatud „Kirjad Ingile” mõjuvad aga rabedalt, „Käo­orvikus” on see terviklik tsükkel, mis tekitab järjest lugedes eufoorilise tunde, nagu autor ongi kogu koostades soovinud. Nüüdses kogus on aga ülemlaul armastusele kaduma läinud. Seevastu „Kõnelused Issandaga” kogust „Hõbedased kuljused”, mis šokeeris tolleaegset publikut, avaldavad ühtse tsüklina endistviisi muljet oma tõusujoonelise intensiivsusega.

1920. aasta lõpetas suurejooneliselt Henrik Visnapuu varasema arengujärgu. Selleks ajaks kujunesid välja poeedi lemmikteemad ning professionaalne sõnaseade. 1924. aastal avaldas ta oma esimese valikkogu „Valit värsid” (1924), kuhu koondas paremiku seni ilmunud luuletustest (lisaks 1921 kirjutatud „Üits ränikivi” ja lühipoeem „Armastus – surm”, paberile pandud 1923), reastades need kirjutamisaja järgi. Runnel saigi sealt mõtte teha uus valik samal põhimõttel,^[6] aga suuremas mahus, kaasates käsikirju ja ajakirjanduses leiduvaid värsse. Visna­puu valiku maht on 179 lehekülge, Runneli omal 271. „Valit värsid” algavad 1910. aastaga, „Noorusluulet” neli aastat varem. Visnapuu valimikus torkab silma, et autor on hakanud kohati oma varasemaid värsse ümber sõnastama. Redigeerimistööd jätkas ta edaspidigi. Luule keskmesse tõusis lõunaeestikeelse seesütleva -n, mida ta kasutas järjekindlalt, kuna see tegi luuletuse helisevamaks.

Kõige suurem erinevus Visnapuu algusaastate ja edaspidise luule vahel ongi jõudmine lõunaeesti keeleni. Mart Velsker on tõstatanud küsimuse, kes esi­mesena hakkas luuletama lõunaeesti keeles: kas Artur Adson või Gustav Suits oma „Kerkokellaga” või hoopis Henrik Visnapuu? Viimati nimetatu jõudis aastail 1908–1909 tartukeelsete luuletusteni. Kahtlemata oli tegemist omalaadse keelevahetusega, mida autor ka teadvustas ning mis loomuldasa edasi arenes. Ehk lisas innustust vanavara kogumine Eesti Rahva Muuseumile aastatel 1911–1914. Samuti kuuluvad siia katsetused regivärsi sugemetega lasteluulega. Tartu keeles on kirjutatud „Õdango laul”, mille veidi muudetud kirjakeelse variandi „Õhtul” paigutab Runnel oma valikus aastasse 1909. Samasse aega kuulub teine tartukeelne luuletus „Hoolitseja veli” (Lasteleht 1910). Aga kindlasti toetab Visna­puu esmakordsust Noor-Eesti ajakirjas 1910. aastal ilmunud luuletus „Oh jätke mo”. Nõnda võibki väita, et formaalselt seisab uueilmelise lõunaeestikeelse luule alguses Visnapuu ja mitte Suits.^[7]

Henrik Visnapuu noorusluule valimiku toimetamine on suures osas õnnestunud. Siiski on mõningaid küsitavusi-küsimisi nii koostajale kui ka toimetajale. Neist kaks põhimõttelisemat puudutavad võimalikku soovi lisada juurde koostaja enda luulemõtet, anda luuletusele-salmile-värsile oma tähendus. Luuletuses „Järve jääle” on valimikus rida „Tervitan alla ja üles ma võõraste silmade sära” (lk 134). Nii käsikirjas kui ka esmatrükis („Jumalaga, Ene!”, lk 74) on „Tervitan alla ja üles ma võõraste ilmade sära”. Hoopis erinev suhtumine (isegi kui see on parandamata jäänud trükiviga). Järgmine silma riivav rida on lühipoeemis „Armastus – surm”. Kuigi Visnapuu tegi sellesse hiljem mitmeid parandusi, on esialgsesse käsikirja ja esmatrükki „Valit värssides” (lk 174) jäänud read „veereta uvvesti kuu / Sõõriku ratta”, Runnelil on aga „veereb uvvesti kuu / Sõõriku ratta” (lk 263). Niisuguseid kahepidiseid värsse võib olla veelgi („Oh jätke mo” alguses „Ma sügavam…” versus originaali ja esikkogu „Ma sügavan…” on ehk näpuviga). Omaloomingut näitavad ka mitmed lisandused ja väljajätted. Näiteks ­luuletuses „Neitsi saunas” on Runnel ära jätnud viimase salmi, luuletusele „Mälestused suvest” on käsikirjast lisatud teine osa. Samuti on muudetud pealkirju („Rändan üksi” – „Rändan koju”, „Ühele tütarlapsele…” on käsikirjas „Must sügise öö” jt). Üks faktiviga siia juurde: luuletus „Järve jääl” (mitte „Järve jääle”!) on kirjutatud 1910. Seega ei sobi see 1917. aasta ümber paigutatud värsside sekka.

Mitmete segaduste vältimiseks, eriti luuletuste järjestamist arvestades, pidanuks Runnel pikemalt seletama oma lätteid ja koostamisprintsiipe ning märgistama arhiivist leitud luuletused. Muidugi ei ole „Noorusluulet” teaduslik ja kommenteeritud väljaanne, kuid üksikasjalikuma saatesõnaga oleks raamat lugejale lähemale toodud. Eesti klassikaline kirjandus vajab selgitavaid kommentaare, ka luule. Kui paljud näiteks teavad, kes oli Maggie Gripenberg?

Visnapuu luulest on tehtud suhteliselt hea valik, kuid kõnealune noorusluule kogu ei ole siiski „peaaegu täielik”, nagu koostaja väidab.^[8] Rikkam võiks olla enne „Amorest” suures loomisõhinas kirja pandud luuletuste osa. Samuti on välja jäänud mitmed väärtuslikumad värsid aastatest 1919–1921. Siin on jälle vana küsimus: kas kõrge kunstitase või loomingu igakülgne esitlemine, mis teeb raamatu huvitavamaks ja on autori suhtes ausam? Runnel pooldab muidugi esimest. Kogus on kõik vaikne ja tasane, voolav värsijõgi viib ühest sopist teise, kõik on nii puhas ja valev. Rägastikke on siin vähe. Runnel kui esteet viib Visnapuu luule püha kunsti kõrgustesse ning annab valimiku „Noorusluulet” kaudu võimaluse puhastuda ka tänapäeva noorel põlvkonnal.

 

^[1] H. Visnapuu, Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund, 1951, lk 190.

^[2] H. Runnel, Saateks. Rmt: H. Visnapuu, Noorusluulet. Tartu, 2021, lk 5.

^[3] Sealsamas, lk 6.

^[4] G. Suits, Tuulemaa. Tartu, 1913, lk 15–16.

^[5] Moment. Esimene. Tartu, 1913, lk 64–65.

^[6] H. Runnel, Saateks, lk, 5.

^[7] M. Velsker, Luulejutud. Tekste aastatest 1994–2020. Tartu, 2020, lk 84.

^[8] H. Runnel, Saateks, lk 6.