Mart Kivastik: „Vietnami retsept”.

„Väike öömuusika”, Tartu, 2012. 285 lk.

Mart Kivastiku „Vietnami retsepti” ilmumisest on tänaseks piisavalt aega möödunud, et esimese vaimustuse lahtumise järel rahumeeli tagasi vaadata ja muheldes küsida, kas midagi meelde ka jäi. Ja kui, siis mis nimelt. Ja kumb peale jäi, kas Kivastik või Vietnam. Või retsept.

Mulle meeldib, et üha keerukam — ja samas mõttetum — tundub kirjandusteoseid vägisi žanreerida või üldse kuidagi lahterdada. Mida enam on loomingut, mille määratlemisekski pisut pingutada tuleb, seda edevam ja elavam saab kogupilt. Kindlasse riiulisse ei lase end lükata ka „Vietnami retsept”. Jah, muidugi on tegemist romaaniga ja mingi nurga alt vaadates ka puhtalt ilukirjandusteosega. Kuigi sõna „romaan” ei näe me ei tiitellehel, tagakaanel ega mujal, kustkohast teinekord üsnagi enesekindlaid enesemääratlusi leiab. Ent praegu, enne uut lehitsemist ja püüdes võimalikult selget pilku esmamuljele heita, näib ta hoopis rohkem reisiraamatuna. Mitte et teose ilukirjanduslik telg, ilus ja selgepiiriline kulgemise ja armastuse lugu kuidagi kunstlik või kehvake oleks. Aga nagu paremate proosateoste puhul sageli, kipub aja möödudes süžee meelest hajuma, alles jääb hoopis miski fluidum või fiiling või kohalolekutunne. Ning „Vietnami retsepti” puhul on selleks kõigi erkudega läbitunnetet maa, selle inimesed, tänaolud, taustad, hõngud ja maitsed — reis ühes teistmoodi ilmanurgas on teose peategelane ning küllap on seda tajunud ka autor, joonistades oma inimtegelased küll meistrikäega, ent mitte liiga paksudes värvides, mitte liiga meeldejäävaiks karaktereiks. Tekitades seeläbi täiesti toimiva kontrasti keskkonna värviküllasuse ja lopsakalt pealetükkiva paljumuljelisuse ning oma põhjamaiselt igavapoolses tagasihoidlikkuses läbi loo ja maa kulgevate eestlaste vahel. See kontrast ei ole vastandav, vaid toob tasakesi edenedes välja olemuslikult erineva. Ja ka olemuslikult sarnase.

Reisiraamatuid ilmub rämedalt palju. Piirid on ammu lahti ja vaikselt hakkab eestlasel ka reisimiseks raha olema, kui esimesed diivanid ja suur telekas ostetud ning igavaks vaadatud. Ning taas on nimelt rännuraamat seda laadi žanr, kuhu mahub kõike ja mille piirid on nii horisontaalis kui vertikaalis oi kui kummist. Kõrvuti on saast ja super, sisekaemuslikud päevikud ja põhjalikud populaarteaduse piiridel ukerdavad käsitlused, lisaks paremaid ja lahjemaid fragmentaariume, killustikke, blogisid ja mida kõike veel. Vahel lausa sama sarja piires, vahel võrgu­avarustes laiali, vahel sealt kokkukorjatud kujul ja vahel alles sinna jõudvatena. Kivastiku ja belletristika taustal haakusid mu meelega päris mitmed viimase aasta reisiraamatud. Näiteks Risto Lauri „Islandile” — puhtakujuline killustik, kus läbivat lugu ei olegi (kui, siis ehk autori Islandile elama jõudmise käik ja tagamaad), ent on palju pisikesi lugusid, üks lustakam kui teine. Laur on suurepärane jutuvestja, mõnuleb lühivormis, särab ja pulbitseb, küllap oleks talle paras paine võtta ja mõni üksik oma lugudest põhjalikuks romaaniks kirjutada. Aga ta talletab üksikasju imetabaselt ja oskab veenvaks vesta ka säherdusi seiku, mis tuimema tajuga tüübil argimäsus meelest kaoksid. Kirjandus või päevapildistus? Kahtlustan, et väljamõeldist ja rõõmsat süüdimatut juurdekirjutamist leiab Lauri lugudest küll. Näiteks on ta kirjutanud ühe parema kontserdiarvustuse, mida ma kunagi lugenud olen. Kahjuks seda kontserti kunagi ei toimunud, ei eksisteeri isegi linna, kus see väidetavalt juhtus. Mis siis. Muusika ja tunne olid kirjeldet sedavõrd jõuliselt, et minusuguse pettis täiega ära. Ja siit kostab juba ilukirjandust küll ja veel. Lugege Risto Lauri uusi lugusid ta Facebook’i-lehelt ja ootame koos uut raamatut. Ei see tulemata jää.

Teine üsna äsjane teos, mis mulle kenasti konksu taha sai, on Alan Adojaani „On nagu pole”. Blogist on ta võetud ja tunda see annab, ent Adojaani vaieldamatu kirjutamisoskus ja -rõõm (mitte alati ei käi need kaks käsikäes nagu kana ja juurvili) tõmbavad kaasa ning panevad lugu lõpuni lugema täie mõnuga, isegi kui see objektiivse viriseja pilgule kohati ehk tsipa lohiseb ning mõned toimetamatused komistama panevad. Komistamist ja käkaskaelalendu on „On nagu pole” pilgeni täis, ent sedavõrd elujaatav suhtumine nagu autoril ei lase probleemidel mingitest pisiasjadest sugeneda. Kivastikuga on siin seost niipalju, et kui Adojaan oma raamatu Brasiilia-osad Kivastiku kombel ilukirjanduseks vorminuks ja kindlakäelise kokteilisegajana fiktsiooniga tempinuks, saanuks tulemus veel kangem. Sest kirjanik võib ja tohib välja mõelda, kirjanik lausa peab välja mõtlema. Ilmselt ei adunud Adojaan kirjutades veel, et ta on kirjanik. On küll. Ja igale kirjanikule teevad au säherdused saavutused, nagu Adojaan oma Hollandi-loos pakub. Hullult naerutav ja täiesti tõsiseltvõetav koondpilt tänasest intelligentsemast Euroopast. Lauri—Adojaani—Kivastiku laadi reisikirjanduskolmnurgas eksleks kohe kaua ja huviga. Kahtlustan, et kõik nimetatud pakuvad meile veel mõndagi, loodetavasti jo lähitulevikus.

Kivastik on kirjanik juba ammu ning õnneks ei paista see liiga palju välja mujalt kui ametioskustest. Hing pole panetunud ja vaimusilmale kae kasvamata — ehk jääbki. Sirvin „Vietnami retsepti” ja kõik loetu tuleb pauguga tagasi. Ka need delikaatselt kahvatuks jäetud kujud omandavad värvi — mis on ju tegelikult olemas, lihtsalt esimesel kohtumisel lämmatab Vietnami lõhnapahvak äkilisemadki kujud, kui Poiss ja Mari seda on. Dong aga rullub inimesena lahti hoopis teisiti, koos oma maa ja ilmaga, need omakorda tema kaudu. Lihtsalt kirjapandud lugu osutub mõnusalt mitmetasandiliseks ja tema maailm on meeldivaks meisterdatud, see on raamat, mille sisse tahad ikka ja jälle tagasi minna, uusi nüansse otsima ja vaatama, ega mõnest asjast äkki lootusetult valesti aru ei saanud. Mis on täiesti võimalik ja samas ka võimatu, sest asju, millest mitut moodi aru saada lubatakse, on siin rohkem kui üks. Ning võib-olla ei peagi kõigest aru saama, vaid laskma loo voolul end kanda ja püüda kuidagi selja või kõhu kaudu tunnetada, mis toimub. Aus tekst otsast otsani. Aasta reisiraamatu tiitel ei tulnud kergelt, küll aga teenitult.

Tos mõttes on raamatu pealkiri täiesti aus, et „Vietnami retsept” sisaldab täpselt üht toiduretsepti. See on piisavalt põhjalik ning selle järgi saab ka süüa teha. Nõnda siis tuleb raamatu põhjal talitav rännuhimuline küllap päris hästi Vietnamis toime. Ent kui mingil mõistetamatul põhjusel sinna kanti lähiajal asja pole, siis kuulub Mart Kivastiku romaan kindlalt nende hästi heade raamatute sekka, mis toovad ühe maa ja elu lugejale kandikul kätte. Suurepäraselt serveerituna, kaunilt garneerituna, põhikomponentides eksimata ja nauditavalt maitsestatuna. Kui kunagi peaks tehtama uustrükk, tuleks ees- või järelsõnana lisada autori „Postimehes” ilmunud lühiülevaade Vietnami ajaloost ja hingeelust. Saaks Kivastik teha selliseid lühiüle- ja sissevaateid võimalikult paljudest maailma nurkadest, oleks mõne aasta pärast valmis võimas teos, mis teeks paljud inimesed targemaks. Ja paremaks.