Mari Vallisoo: „Viimäne vihim”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2013. 103 lk.
On nii, et inimesed lahkuvad, veel siin viibijaile aga jääb alles nende hääl, nende sõna ja mõte. Mari Vallisoo puhul pole kahtlust — elus omapäi olija, üksi kulgeja, on tema luule puudutanud mitme põlvkonna lugejaid. Olgu kirja- või kodaverekeelne, Vallisoo on äratuntavalt omahäälne. Ajaülene. Kvantfüüsika, millest Mari Vallisoo huvitus (ja ega teagi, kui sügavale sellesse ta kaevus), väidabki ju, et aega pole olemas.
Kui Mari Vallisoo ärasaatmisel Kodavere kalmistul sadas vihma ja kõmises kõu, oli „Viimäne vihim” alles käsikirjana sahtlis. Tütar Tuuli ja „Ilmamaa” abiga sai sellest Vallisoo viimane raamat, kodaverekeelne. Ütlen nimelt murraku kohta keel. Sõnal „murrak” on keeleväänamise ja -murdmise kõla küljes. Ka Mari Vallisoole oli Kodavere murrak alati keel, oma ja esimene. Ühes viimastest intervjuudest (neid andis ta elu jooksul vaid mõne üksiku) nentis Vallisoo, et kirjutab vähe, aga kui üldse, siis koduses kodavere keeles. Tähendagu see siis kas või üksijäämist, viimane olemist. „Viimäne vihim” algabki luuletusega, kus Vallisoo kinnitab, et on viimane vanamoor, kes veel oma keelt kõnelda mõistab — aga juttu ajada polegi kellegi teisega kui pottide-pannidega — kuid keegi PEAB ju ometi olema ka see viimane vanamoor…
Kogus on mitu luuletust, kus oma keelest juttu: kord uhkelt ja paatoslikult, et „Kõege ilosam kiil jäe seie / meienukka kos kehväd mullad / kivid kännod ja kõva mua” (lk. 92), siis jälle nukra naljaga pooleks: „Elo sae õtsa / kiil lõpsi ärä / lagunes linnulaaluss // Piäskene muku lõik / tiibegä taevaaluss // Ärä lendäs — meie kiäle / ühen vei siit // Vot kohe õtsaga — tõisi Aafrika õtsa / Midlijamadlija püksid lõhki / vidiit”. (Lk. 93.)
Keeltega ei jäänud Mari Vallisoo kunagi kimpu — kui oli tarvis kõnelda ka linnu- või ussikeelt. Või kõnetada rehealuse nurgas konutavat tonti. Ta oli maailmade vahel liikuja — õhuvalla ning maapõue saadikud olid ta head kaaslased. Eri aegade, kihtide, dimensioonide koos ja korraga esinemine oli tema jaoks enesestmõistetav. Kõik on üks. Ses mõttes on küllap kvantfüüsika ja rahvapärimus sarnased. Pole vahet, kas on praegu või Põhjasõja aegu. Või: on ühtaegu Peipsi järv, mille lehmad tilgatumaks joovad, ja samas ajab see juba suurest vihmast üle ja saab üheks Litoriinaga. Mari Vallisoo mõtte ja tekstide olemus kinnitab täielikult ajalis-ruumiliste piiride puudumist, millest Valdur Mikita kirjutab „Lingvistilises metsas”.
Kvantfüüsika kasutab mõisteid mikro-, makro- ja megamaailm. Näib, et Mari Vallisoo tajus neid kolme võrdväärselt hästi, nägi korraga väga suurelt ja ka väikselt. Meie ajutine ja argine makromaailm, millest ta justkui kõige rohkem kirjutab, saab Vallisoo tekstides hoopis avarama mõõtme: seal on alati midagi kosmiliselt suurt ja molekulaarselt pisikest. Mari Vallisoo luulekeel kuulub loitsijale, jutuvestjale ja rahvalaulikule.
„Viimäne vihim” on luulekogu, kus Vallisoole iseloomulik napp, aga ülitäpne keel muudab tekstid pildiliseks, liikuvaks. Küla(d), majad ja inimesed hakkavad elama. Ustest käiakse, koerad hauguvad, lehmad röögivad, tullakse lihtsalt külla ja Siberist koju, pajad podisevad, köögis on kõiksugu kraami, muuhulgas sõel sõnade jaoks; riidekapp avaneb — seal on korraga „Ullusärk egäss juhuss. / Õnnesärk sünni puhuss. / Raudrüü — juhuss, ku sõtta. / Kõrvega müts, mes põleb, / alate varnass võtta.” (Lk. 48.)
Kibedad argitoimetused ei näi lõppevat, päevad mööduvad rabeldes, ja seesama aeg, mida pole olemas, kipub kogu aeg otsa saama, nii et muudkui peab imestama: „Vat ku kaugel aeg! / Pime juba käen! / Eloõtski käen” (lk. 81) — aja aina loomi ja elupäevi õhtuks karjaaeda.
Vallisoo viimase kogumiku luule on tegelikult puhas pärimus. Maailm, milles ta elas, milles ta kõige elusam oli, on ühest küljest kadunud või kaduv maailm: lehmapidamine, heinaküünid, kangasteljed jne. Ometi on iga tekst nõndavõrd elus lugu, milles on nii palju sellist, mis elab üle veel mitmed ajad ja tavad. Siin on lugusid Mari Vallisoo kodukandi paikadest ja inimestest: üks meeldejäävamaid on õmbleja Loovi, kellelt külalapsed said kirjusid riidelappe nukkude jaoks: „Ühessäkümne kahe — / ennussas musslase-eit / Nõnna kavva ta eläski / Jäe tämäl — õmmleja Loovil — / poaleli viimäne kleit”. (Lk. 78.) Või lugu vabast laulikust Lapi-Liisast, lihtne ja leidlik nagu laul: „Mina sii lahke Lapi-Liisa, / lipid lapid undrukul / Kui ma tahan, tõõseb pääv ja / jüst ma tahan ommokul.” (Lk. 10.) Paljusid neist lugudest tahaks edasi jutustada, ja selles ongi ju elus pärimuse olemus ja mõte. On luuletusi, millel on muinasjutu või müüdi mõõde, on ka rahvalikult vaimukaid-mahlakaid naljandilikke tekste, näiteks üks, kus kiidetakse puulatvade ja taevani punapalgelisi, toimekaid, heldeid ja lahkeid Krõõtasid ja Marisid, aga lõpus küsitakse: „Kuule, a kas sa tiäd, / koskõhass meele saed / tigedäd vanamorid?” (Lk. 72.)
Pilge ja nali on ses luulekogus siiski juhukülalised. Pigem on „Viimäse vihimä” põhitoon nukker eharoosa, nagu on raamatu kaanedki. Kuidas teistmoodi saakski, kui tunned end „viimase vanamoorina”, kelle keedetud nõiarohtusid teised enam suu sisse võtta ei julge. Või heinaküünina, mis laguneb, palkide vahel linnupesad, mäda seina najal ammu ununenud heinahang, rebane ümberringi luusimas. Mari Vallisoo kaasaelamis- ja ümberkehastumisvõime on imetlusväärne. Selles on midagi teadjalikku, nõialikku. Lugedes kumisesidki vahepeal kõrvus Henno Käo sõnad „Nõiamoori”-laulust. Kuid selleski laulus oli nõid kõigest surelik ja viimaks ei jäänud alles tema tare asetki. Vaid süsimust ronk istus kuuse ladvas ja mäletas.
Lõplikkusele ja kõige kaduvusele vaatamata on põhjust tunda rõõmu ja tänumeelt — et Mari Vallisoo on ajas olemas olnud. Nagu sellegi puhul, et ilmub nii harukordselt head murdeluulet (näiteks ka hiljuti ilmunud Mats Traadi „Ugandi igatsus” on suurepärane luulekogu).
Tänu Mari Vallisoole on kodavere keeles jälle üks raamat, mida on muide väga hea lugeda häälega, selle keele kõla kuulates. „Viimäne vihim” on meeldetuletus, et võru, setu, mulgi ja kihnu kõrval on meil veel üks visa ja omanäoline keelekild ja maanurgake. Mari Vallisoo luules on igavene teadmine, et kevad tuleb ikka ja alati Kodaverre ning „Ilm lähäb äkki eledäss / Vana lume-pühkmise-luud / kõllasid õisa ajab”. (Lk. 8.)
Ja ega tea — vahest polegi selle raamatu kaaned eharoosad, vaid hoopis noore koidiku tooni.
