Kirjanikuna teadlaste seas olla on pisut pentsik, kõigil on siin ette kanda konkreetsed teemad, uurimisvaldkonnad ja rääkida ilmselt mingitest rahvaluulealastest avastustest. Minul teaduslikku juttu rääkida ei ole ja ma isegi ei tea täpselt, mida transmediaalne siire tähendab. Aga ma aiman, et mind on siia kutsutud, kuna ma olen oma loomingus sageli kasutanud folkloorset ainest ja isegi lasknud kunagi kogutud pärimustel sattuda töödeldud kujul telestsenaariumisse. Igatahes olen tänulik, on suur au Kreutzwaldi päevadel kõnelda, ent paraku pean piirduma üksnes muljetamisega.
Kreutzwaldi, meie patrooni, olen ma paaril korral nimetanud esimeseks Eesti ulmekirjanikuks. Hiljem on seda mõnes teadustöös tsiteeritud kui tõestatud fakti. Minu käsitlus oli siiski esseistlik. Ometi julgeksin ma mõningaid Kreutzwaldi tekste pidada varaseks ulmeks, n.-ö. aoulmeks, sest ta tegi enam-vähem sedasama, mida hiljem pärisulmekirjanikud tegema hakkasid — otsis rahvaluulest üleloomulikku ainest ja töötles selle ümber peaaegu žanripäraseks ulmekirjanduseks. Töötõendiga ulmekirjanikuks pole teda vist päris õige pidada, kuna ta vaevalt sellisest žanrist teadlik oli. Ulme kirjutamine, nagu ka kriminaalromaanide kirjutamine eeldab aga žanriteadlikkust, sest lugejal on žanrist sõltuvad konkreetsed ootused.
Ometigi võiks olla julgust vedada eesti etnoõuduse või etnoulmethriller’i juured Kreutzwaldini. Tõenäoliselt on ka enamik kirjanikke, kes seda žanri viljelevad, Kreutzwaldi lugenud. Õudus kui ulmekirjanduse üks ja ilmselt kõige vanem haru on sündinudki suust suhu jutustatavast õudusjutust. Vaevalt meie esiisad pimedatel talveõhtutel psühholoogilise realismiga meelt lahutasid. Ulme, mütoloogia, folkloor on kogu aeg olnud väga tihedalt seotud. Klassikaline näide on „Dracula”. Eestis on sellise žanri grand old lady Herta Laipaik. Ma usun, et tema on suutnud Eesti kirjanduses õuduse kui kauni kunsti peaaegu täiuslikkuseni vormida.
Eks see žanr põhine suuliste õudusjuttude kirjandustamisel; ulmekaanoni teadlikul sisestamisel pärimuslikku ainesesse ja sellest uue kvaliteedi loomisel. Nõnda muutubki kirjanik justkui kratiks, pätsab folkloori, muundab ja kohendab seda, tassib rahvapärimustest ulmescene’ile. Kirjanik loob sellist kummalist asja, mille nimi võiks äkki olla kirjanduslik omailm. Ma ei julge praegu öelda, kelle termin see kirjanduslik omailm on. See on liiga keeruline sõna, et ise tekkida, keegi pidi selle siiski müntima. Eks see kirjaniku kratlus endisaegsete kuulujuttude kallal olegi selliste omailmade vormimine. Kirjanik ise teeb seal reeglid, muudab, kohendab ja sätib. Folkloor ei ole kirjanikule täppisteadus, sellesse võib omailmalisi dogmasid ise juurde mõelda. Etnoloogilises olustikus sündivaid õuduslähedasi lugusid on suure meisterlikkusega kirjutanud veel näiteks Rein Põder, August Gailit ja muidugi Juhan Jaik. Kõik nad on toiminud omamoodi krattidena. Nad on tarinud pärandkultuuri omailmadesse ja andnud sellele uue elu. Kas see on transmediaalne siire, ma ei tea, või kas sellise tegevuse lahkamisel teadust saab teha, seda ka ei oska öelda. Kunsti seisukohalt on võib-olla olulisem, et rahvaluuleline aines suudab autorit inspireerida ja autor omakorda suudab lugejat lahti kiskuda kõigest sellest, mis on „eluline”.
Mis puutub telesarja „Süvahavva”, mis justkui ka suuresti folklooril põhineb ja kus osa stseene toimub isegi siinsamas Kirjandusmuuseumis, siis ma peaksin ütlema, et minu nime seostatakse sellega liiga palju. Samanimeline romaan, tõsi küll, on minu kirjutatud, ent teles jooksnud versioonid on minu kirjutatud stsenaariumist liiga kaugel, et ma ka ise oskaks mõnikord öelda, mis või milleks seal toimub. Selle sarja algne eesmärk oli teha üks tõeline etnopõnevussari ja viia tegevus tingimata maale. Liiga palju on Eestis seriaale, kus tegevus toimub Tallinna kesklinnas. Selles sarjas aga tegutsevad rahvaluuleteadlased ja tegevuses on üpris palju pealtnäha üleloomulikku. Tihti on seda nimetatud ka õudussarjaks, kuid mina väldin sellist žanrimääratlust. Ma austan õudust liiga palju selleks, et uskuda, nagu oleks seda Eesti teles võimalik teha. Ega ole ka sõnad „õudus” või „ulme” need, millega teleprodutsentidele ligineda. Eesti telemaastikul on õiged sõnad „elulähedane”, „eluline”, „päevakajaline”.
