1

Keeruline maastik küll, aga kui külluslik! Mustikaid hooajal nii, et metsaalune mustab, varajased kukeseened, talvine paks lumi, mis sulgeb orgudes teed, ühe ööga võib see paikkond muutuda ligipääsmatuks. See viimane polegi tingimata puudus. Tõusud ja langused, langus, jälle tõus, siin ei näe kunagi liiga kaugele ette, ei tea, mis ootab kurvi taga, künka varjus, mäekesed, metsased künkad kerkivad ja laskuvad, tee keerutab kõigepealt korralikult, ajab pea segi. Pöörane! Mõni võib siin suuna kaotada, ent kui ollakse juba vaimus kohal, iseendast ees, on teisiti. Kant on rikas ka järvede ja jõgede poolest, eriti osas, kus veidi tasasemat maastikku elavdavad kitsaste ja käreda vooluga jõgede orud. Lõunasse jäävad aga metsad, need päris õiged metsad, kus tahtmise korral võib päevade kaupa kõndida see, kes keset metsikut loodust teist inimest kohata ei taha.

Sel kevadel nägime teineteist üle aastate jälle.

Maja tagant laskus kitsas jalgrada otse ürgorgu, mille põhjas idanesid, kasvasid, murdusid, langesid ja mädanesid korraga ja läbisegi segametsa puud. Kogu elu on siin alati ühes kohas koos, ühes ajaaknas, see on rägastik, risoom, aga igal juhul mitte ring.

Puulatvade vahelt helkis iga päevaga järjest eredamaks muutuva päikese kiiri. Järsaku serval, sulava lume sees ta seisiski, maja omanik, ruudulised pehmed pidžaamapüksid kõrgetesse meestekummikutesse topitud, puhvjope eest lahti, tumedad juuksed õlgadele langemas. Läikivate kummikuninade ees maandus lumme naabertalu mesila töölinnuke, kes taru soojendava märtsipäikese meelitusel lennuavast välja oli pugenud ning kevadeigatsusest kantuna lasknud end tarust liiga kaugele lennule meelitada, selle asemel et peale enda taru ees juba kollasetäpilisele lumele tühjendamist kiiresti mesilaspere soojusesse tagasi pugeda. Nüüd lamas pisike tiivuline külmakangestuses jahedal lumel. Majaperenaine kummardus ja võttis mesilinnu ettevaatlikult peo peale, tõstis käe suu juurde ja hingas pihku sooja õhku. Ma ei saanud aru, kas ta oli üldse mu saabumist märganud, kuulnud autoukse pauku, samme pehmeneval lumel. Ta võis kuulda, aga mitte reageerida. Selline ta on.

Tema nimi on Anne. Me käisime koos koolis, elasime ühikas ühes toas, kaks tulevast ärijuhti ja üks toiduainete tehnoloog, seal oli kolm voodit, kasutatud filtrikohvimasin ning keldris hallitav ühispesuruum, mille akende taga passisid piilujad. Kõigist said pärast raamatupidajad, isegi kui mõni oli nime poolest finantsjuht, aga rääkida tahan Annest. Ma sain nimelt hiljuti Annelt sõnumi.

Tule Kaarnale.

Mäletasin küll, mis Kaarna on. Üks koht, üks talu, maja Eesti teises otsas, nii kuradi kaugel.

 

Müü see maha, mis ta laguneb seal, sadade kilomeetrite kaugusel pärapõrgus, oli Laur hakanud kohe korrutama. Ei sobi see õieti suvilaks, elama ei läheks sinna ammugi keegi. Mõttetu koht, mõttetu maja, milleks sul seda vaja? Müü maha!

Hinnad on liiga madalad praegu, las ta olla, vabandanud Anne. Mina mõtlesin, et miks ta Lauri ees vabandab.

Saaks selle eest mingit rahagi, inimesed otsivad Lõuna-Eestis kinnisvara, kõik tahavad maakodu, kasvuhoonesse kirsstomateid ja viinamarju, kõik tahavad nüüd maakeldrit, oma kaevu.

Ootaks veel, kellel on praegu aega müügiga tegeleda.

No mõtle ometi peaga, Anne, mille jaoks sul seda maja vaja on!

Anne mõtleski ja mõtles välja. Maja erilisus tema elus seisnes tõsiasjas, et see talu, see kinnistu oli ainult tema enda oma, nimeta või vaata seda kuidas tahad. Kaarna on ainult tema bilansis.

Kui minevik sind ootamatult kingitusega viskab, ei saa ju seda kinki, täpsemini pärandust, kohe teistkätt minema visata, selgitas Anne mulle ja tõmbas sõrmed mesilase ümber kaitsvalt kronksu. Ta oli otsustanud, et seekord ei loobu ta endale kuuluvast, mitte kergekäeliselt, mitte enne, kui Lauri õigustatud küsimus on saanud vastuse Anne enda jaoks.

Mina mõtlesin, et millest Anne siis loobunud oli, aga ei küsinud. Meie lähemast sõprusest oli ikkagi aastaid möödas.

Ma elasin seal, oli Annele veel meenunud öelda.

Kus? Laur kippunud Anne asju ikka unustama, endalgi oli palju ettevõtmisi, alati midagi tähtsamat käsil.

Selles mõttetus majas.

Tõesti, peaaegu terve lapsepõlv oli möödunud siin, marjapõõsaste vahel, õunapuuaias, järsaku serval.

 

Miks sul seda vaja on? Abielu teeb naise elu halvemaks.

Mäletasin küll, et Anne ema ei olnud Laurist vaimustuses. Jäi küll väljendustes viisakaks, sest vaoshoitud oli ta olnud kõigiga: ülemusega, kes majandis raamatu­pidajate peale karjus, Anne isa joomasõpradega, kui need Kaarna kuuri alla kauemaks kippusid jääma ja tuli neid sealt ära ajada. Kuid Lauri vastu oli ta alati jahe ja kahtlustav. Anne oli meile selgitanud, et tema ema ei ütle midagi suusoojaks, ei räägi asjust, millest ta ise ei tea, ning tema soovitused on alati päriselt läbi mõeldud. Paremini läheb, kui ema sõnu kuulata. Eks teati ka töö juures: peale auditeerimisi naasnud Anne ema kontorist ikka lillede ja assortii­karbiga, saanud teistest raamatupidajatest tihemini preemiat ning ega tema peale ülemuski vist päriselt karjuda julgenud. Võib-olla sosistati vahel midagi selja taga, aga need jutud ei olnud tööst.

Niisama ei tohi kelleltki midagi vastu võtta, miski ei ole tasuta.

Naisel peab olema oma raha.

Moosipurgid tuleb kuumas praeahjus läbi kuumutada ja kaaned keevasse vette kasta, muidu läheb hallitama.

Ehk paistis Anne ema tarkust minugi peale, kui istusin nende paneelmaja korteri väikeses köögis ja torkisin kahvliga krõbedaid, jahuse sisuga prae­kartuleid, mille kõrvale Anne ema tõstis klopitud kurgisalatit, kurgid olid kooritud, viilud peaaegu läbipaistvad ja pärit muidugi Kaarna kilemajast. Võib-olla oli juba suve teine pool, köögi aken oli lahti, kuid õuest tuli õhtulgi veel liiga palavat õhku. Võimalik, et T-särgid kleepusid higistele selgadele ning meie päevi­tunud randmete ümber olid ikka veel Rock Summeri käepaelad, küll pleekinud ja rulli kiskuvad, sest pidu oli läbi saanud. Aga Anne brüneti pea ümber säras armumise aura, nähtamatu kroon. Hetk ajas, mis on nagu see koht rägastikus, kus metsiku nartsissi leheke tungib läbi mulluse lehekõdu päikesesoojuse poole.

Ema nõuandeid pidas Anne meeles ka siis, kui tema elu juba Tallinna hallis tolmus kulges. Kuid mitte Lauri puhul. Siin uskus ta, et ehk ema ei näe ikka kõiki asju nii, nagu need on. Ei saa aru, et Lauri jaoks on Anne kõik, et Laur teeks tema heaks ükskõik mida! Minu osa oli vaid kuulata, ka mind poleks Anne kuulanud.

Laur sõitis Tallinnast kohale! Otse bensuka ette, hall pilv taga. Nagu ta seal lava ees tolmu sees higise näoga, kuivade huultega lubanud oli. Kuidas ta läbi bensiinijaama kitsukese luugi ütleski: kakskümmend liitrit üheksakümmend viite ja see šampus lõunamaa iluduskuningannale! Loomulikult pidi müüja tundma end kui printsess! Kas vihjas ta Anne tumedatele juustele või siinsele ääremaisusele, kes teab. Rõõmu ja kihistamist oli sellest aga piisavalt, muidugi kihistasin minagi, elasin Annele kaasa, me olime ju sõbrad. Tüütu suvetöö sai hoopis teise värvingu, hommikul või õhtul ootas rahutu, kärsitu tuhkatriinu oma vahetuse algust, hetki, millal kõrvits jälle ette sõidab. Tundsin rõõmu Anne õnnest ja mõtlesin isegi öelda Anne emale, et laps võib ju ka seda valida, mis emale ei meeldi, et lapsed peavad oma elu elama ja emad selle üle rõõmustama, et nad elavad oma elu, olgu see milline tahes.

Aga ma ei öelnud midagi.

 

Anne ema ise kogu oma tarkuse juures oli abielus Anne isaga. Anne vanemate kooseluvorm paistis mulle alguses veider, kuid nüüd tagantjärele vaates näib, et see oli lihtsalt oma ajast ees. Anne isa elas Kaarnal, oma ämma, Anne vanaema talus, ema ja Anne kahekesi aga külakeskuses korteris, suurema osa aastast igal juhul, talviti kindlasti. Sellisele korraldusele oli aegade jooksul antud mitmeid selgitusi, alates lapse heaolust, kelle jaoks olid mugavustega korteris ometi paremad tingimused, kuni vanainimeseni, kes vajab abi suures maamajapidamises. See viimane oli Anne sõnul täielik jama. Kui selles peres oli keegi, kes kunagi abi ei vajanud, siis oli see vanaema. Tema pidas maja, pidurdas väimehe kukkumist joodikute allakäigutrepi kõige madalamale astmele, pidades toda oma talus tegusana rakkes, ning ajas, nagu selgus, selle kõrval ka usinalt kasumlikku äri. Kaarna perenaine hoidis elus pikaajaliste traditsioonidega ette­võtmist, millel oli rohkesti rahulolevaid kliente oma külas ja kaugemal. Ehk isegi teisel pool piiri. Kui Anne ema tema peale vahel millegipärast pahaseks sai ja oma ema vahelejäämise eest hoiatas, oli vastus alati sama.

See on kultuur, see on meie traditsioon! Siin on seda alati tehtud, sinu vanaisa ajal ja varemgi. Punkt.

Kas temagi ennast mitte surnuks ei joonud, oli Anne mäletamist mööda ema vastus, aga seda pomisenud too rohkem endale, nina alla, ning kadunud suurema tülita ikka ämbriga marjaaeda või õunu korjama, olenevalt aastaajast. Vanaema aga, juuksed, mille hallis ikka veel leidus ronkmusti salke, kitli­seljal lahtiselt lehvimas, naasis põlvest põlve edasi antud oskusi rakendama. Kui Anne ja Laur lõpuks ka poja vanemateks said, oli Anne isa surnud. Süda, ütles Anne. Vanaema ja peale seda ka ema lahkumiseni jäi siis veel aega, aga meie­vanustel ei ole ju kunagi aega ja nii on surm meile alati üllatuseks.

 

Istusime Anne maja madala laega köögis, teine teisel pool tugevat puust lauda, mille läikivat kulunud pinda elustasid kümned väikesed noatäkked. Akna­ruutudest paistsid raagus õunapuud, mille okstelt kukkus aeg-ajalt tasaste mütsudega lumetükke. Anne tõstis avatud pakist lusikaga kohvipuru otse tassidesse ja kallas puupliidi serval auravast kannust kuuma vett peale.

Miks sa mind kutsusid, Anne?

Me ei olnud tõesti kaua kohtunud. Ega suhelnud. Isegi imestasin, et tal mu number alles oli. Sel ajal, kui me päriselt, tõeliselt sõbrad olime, meil veel oma telefone polnudki, helistasime teineteise koju ja lootsime, et veab. Mul oli isegi selle bensiinijaama number, kus Anne suvel töötas. Mobiilinumbreid vahetasime hiljem, viisakusest. Lauriga koos muutus Anne kohe rahulikumaks, kodusemaks, hiljem võõraks, kooli lõpetamise järel läksime päris eraldi teid. Ime, et Anne üldse lõpetamiseni jõudiski, mõtlesin.

Kas sa teed ikka sellele ilusalongile raamatupidamist?

Jah, neid on tegelikult isegi mitu, andsin aru.

Oota, ütles Anne ja tõusis. Vaatasin, kuidas ta kõnnib läbi avatud köögiukse, lävel kergelt kummardudes, nagu kardaks pead ära lüüa, toa poolel tõstab end jälle sirgu, sihvakas, juuksed seljal ja õlgadel laiali, pikad, nagu vanasti, ikka veel mustad, nagu mustlinnu tiivad.

Mäletan, et Laurile kohe meeldis Annega uhkustada, kui nad vahel veel meiega koos väljas käisid, Hollywoodis ja. Edaspidi nähti neid koos vist küll ainult sugulaste juubelitel ja suguvõsa kokkutulekutel, igatahes meie kutsumise peale Anne mingil hetkel enam ei tulnud. Lõpuks me enam ei kutsunud.

 

Raske kott venitas Anne kätt põranda poole. Kahe käega pidi sangadest võtma, et laua peale tõsta, kohv loksus kõrval üle tassiääre.

Mis see on?

Tee lahti.

Spordikott, võidunud olekuga, nagu sellised kotid ikka, mõne vormi kaotanud vanapoisi igaveseks toanurka unustatud higiste trenniriiete kott. Tõmbasin ettevaatlikult lukutilast, lukk sirises oodatust kergemini lahti ja koti kõhust tungis välja selle hele ja lõhnav sisikond. Raha, muidugi! Mida veel. Sellistes kottides hoitaksegi kas trenniasju või raha. Rahapakid, kummiga koos ja korralikud, pabeririba ümber, lahtised rahatähed, siledad ja võidunud, viiekümnesed ja viiesed, ühesed ja kahesed… eurod ja kroonid. Köök sai raha lõhna täis, see oli tugevam kui kohvi oma. Oleksin tahtnud akna avada. Sellise olukorra jaoks ei olnud mul mõtteid. Ma olin siia sõites valmistunud peredraamaks, läbipõlemiseks, suitsiidimõteteks, sõltlase pihtimuseks, kõigeks taoliseks, mis võis endaga muidu toimetuleva, keskikka jõudnud inimese siia ilma äärde sundida, millekski, mis võib meist, normaalsetest inimestest igaühte tabada, kuid mitte selleks, mida ma nüüd nägin.

Rahapuudust sul siin küll pole, ütlesin ma pärast mitmesekundilist vaikust.

Sa ei kujuta ette. Mida kõike ma olen siit leidnud.

 

Ahne Anne! Kas mitte Laur ei teinud seda nalja.

Mäletad, kui me eelmüügist odavama hinnaga Rock Summeri pileteid ostsime ja väravas kõik vaheltkasuga edasi müüsime? Me olime vägevad ärimutid tollal.

See oli sinu mõte, Anne. Sul on alati olnud… annet.

Jah, kohapeal oli viissada, me andsime väravas äkki viiskümmend alla, ütles Anne, ise korjas samal ajal kuhja pealt kupüüre, silus ühte pakki. Kogu suvine bensuputkateenistus läks tookord sinna alla, aga oma piletid tulid meile ju kokku­võttes tasuta ja jäi piisavalt longero ja muu mõnusa olemise jaoks.

Laurile sa müüsid ka pileti, mäletad?

Jah, ütles Anne ja ta näoilme muutus. Siledale laubale ilmus kaks horisontaalset kortsu. Katuselt kukkus rahmakas märga lund.

Kuule, äkki ma peaksin Laurile selle viiskümmend krooni tagasi andma, mis tema piletilt tookord vaheltkasuks tuli!? Ta vaatas mulle sellise pilguga otsa, et ma kartsin, et ta mõtleb seda tõsiselt.

Mis see kurss üldse täna oleks?

Anne, see on väga imelik mõte.

Miks sa temaga ikka veel koos oled, tahtsin küsida, aga selle asemel võtsin kiiresti lonksu kohvi, kõrvetasin keele ära.

 

Asi ei ole rahas, ütles Anne. Muidugi mitte, kunagi ei ole asi olnud rahas. On olnud pealehakkamise, asjade edenemise rõõm, teadmine, et saad hakkama, ise. Elad! Anne sai ka Lauri kõrval hakkama, tegi tema firmadele raamatu­pidamist, mõnikord kahekordset, vähenõudlikust palgatööst siiski ei loobunud, ka väga headel aegadel, pangalaenu saamiseks pidi ju vähemalt ühel stabiilne töökoht olema. Vaata, kui hästi me oleme hakkama saanud, ütles Laur, kui ta heas tujus oli, miks ma peaksin võõrale inimesele maksma, kui sina oskad nii hästi. Kiida lolli! Kui tööpäev oli läbi saanud, poes käidud, lapsega õpitud ja ta magama pandud, kummardus Anne jälle kortsus tšekkide ja arvete kohale, mustad juuksed langesid nagu kardin arvuti klaviatuurile, varjates ta nägu teleka ees tukkumisega võitleva Lauri eest.

 

Tule, ma näitan, mis mul laudas on!

Oli toimunud üks juhuslik kohtumine. See oli meie toa kolmas printsess, toiduainete tehnoloog, ikka sama särav huulevärv, läikivad küüned, mida nüüd täiendas läikiv auto, spordist rikkumata voolujooneline keha, soe hääl.

Kas sa mõtled vahel ka, sai see ikka aus kaup, küsinud päevatööst, linnaelust väsinud Annelt ühikasõbranna, kah ühest kaugest külast, mõttetust kohast pärit, aga nüüd oma valdkonna tipp, koht broneeritud arvamusliidrite lauas. Millest sina loobusid ja mida sa vastu said, millest tema loobus, kui üldse?

Tabatud tanklas, ühel neist ringidest linna servas, mis lahkuda püüdja alati linna tagasi juhatavad. Istusid siis lähima kaubanduskeskuse kohvikusse, roheline tee ja mandlipiimaga late, parkla taga oli juba maantee, neli rida, linna sisse ja linnast välja.

Kas see ei oleks minu poolt madal mõtlemine, mõtles Anne. Ainult andmine ja saamine, sellest ei saa elu koos seista!

No, lapse sain, vastas siis. Sõbrannal pole.

Kuule, kas sul on see Rock Summeri vile alles?

 

Madal, nii madal, kas see ongi sinu tase! Laur oli see, kes hakkas alati karjuma telefonis, Messengeris, mitte tema. Ta oli ainult küsinud. Kas Laur ka loobus millestki, kui ta Annega abiellus?

Loobus millest?

Loll. Ole õnnelik, et keegi sind tahtis. Lauri sülge pritsis Anne näole, juustele. Anne ei oska väärtustada seda, mis tal on!

Tõelist tüli tekitas aga nimekiri.

Kohtumine toiduainete tehnoloogiga (kes ainsana oli osanud meid alati õnnelikuks teha, sest tal oli suurim võimalik poolikute küünelakkide varu ühikas, kõik toonid, mida oskasid soovida, tema ema oli kuskil väikelinnas maniküürija) oli Annes siiski midagi liikuma pannud, nii et ta otsustas teha isiklike loobumiste nimekirja. Excelisse. Nimekiri sai üllatavalt pikk, samas lihtne, loobutud oli näiteks mitmest huvitavast tööpakkumisest, edasiõppimisest, vanadest sõpradest, kunagistest äriideedest… Üllatusega mõistis ta ka, et korter, kus nad elasid, oli Lauri oma, tulnud Lauri vanematelt mingil imelikul viisil, nagu kink, mille eest aga ikkagi pidi maksma. Auto ja laps näisid küll olevat mõlema omad, kolmandasse, Anne tulpa sai aga ainult üks rida: maja.

 

Maja lösutas ikka tühjalt kauge küla servas, kogus tolmu ja niiskust, õunapuid ei lõiganud ammu enam keegi, nii palju sai seal käidud, et sügisel mõne kasti õunu korjata, moepärast lehti riisuda, mesinikust naaber trimmerdas aia ja tanuma vahel paar korda suve jooksul pika rohu ära, katus sammaldus, aga pidas vastu, eterniit on ju igavene, kui keegi just jõuga ei sekku. Eelmised põlvkonnad olid surnud ja maja maha jätnud, jätnud Annele kõik vanad moosi­purgid sahvris, tühjad ja täis, koduveinide kümned aastakäigud, kooldus servadega fotod, sambla õunapuude tüvedel, kotitäie kehtetut ja kehtivat raha, terve patarei pealuusiltidega viinapudeleid, õlise kaltsu sisse mässitud vintpüssi, maarjakaseistanduse, tikitud pulmavaiba, mida ühest servast olid rüüstanud koid, kuus Lutheri tooli ja roostetanud kuivainepurgid. Maja seisis üksikuna tabeli kolmandas lahtris, muust elust eraldi, vaba ja abstraktne nagu kosmoseprügi.

Ma pidin Annele asju edasi ütlema.

Kuule, Laur võttis minuga ühendust, ütles, et sa ei võta telefoni, ei vasta sõnumitele. Et sa olid töölt ära tulnud. Oled nad maha jätnud, kodust ära läinud. Ta igatseb sind!

Ma võtsin haiguslehe.

Kodust?

Töölt, neli kuud olin haiguslehel, siis tulin päris ära. Isegi hüvitist sain.

Mis sul siis…

Läbipõlemine.

Näe, oligi mul õigus, mõtlesin võidukalt. Ainult et Anne ei näinud läbi­põlenud keskealise naise moodi välja. Ausalt öelda nägi ta kuradi puhanud välja.

 

Mulle ütles Laur telefonis, et Anne on hulluks läinud. Keskeakriis, ei tea enam üldse, mida ta tahab.

Jättis pere hooletusse, kõik oma kohustused, üleüldse kõik, passib seal kuradi lõunas, ei tea, mis ta õige teeb seal vanaeide majas, on ka jooma hakanud või, kindlasti jäid mutil veel vanast ajast korralikud varud. Või kepib külajoodikuid, raisk. Kuule, ma olen mures ta pärast, sina oled ta sõbranna, pane talle aru pähe!

Nagu pritsiks telefon sülge põse peale.

 

Poiss?

Suur poiss on juba, ta on üldse sõjaväes praegu. Roomab kuskil siinkandi metsades ringi.

Aga sina ja Laur…

Oled sa teda näinud üldse? Laur on vana ja paks, nagu see Dingo laulja, kes kontserdi ajal enam lava peale tagasi ei saanud. Mäletad? Laur on linnas, mina olen siin! Kõik. Ei ole enam nii, et tema puhub vilet ja mina hüppan talle kaela. Mul oma ettevõte nüüd.

Mis ettevõte, Anne?

Anne ajas oma pikad käed laiali, nagu tahaks kõik ümber õue asuva oma põue ära mahutada: madalad aidad, pika, pooleldi maakivist, pooleldi silikaattellistest lauda, verandaga maja, palkidest sauna, kilemaja kokku kukkunud karkassi, õunapuude tihniku, kogu oma metsiku kuningriigi.

See siin. See on aktsiisiladu.

Mida pekki, mõtlesin ma. Päriselt.

 

Peale loobumiste tabeli tegemist oli Anne püüdnud nende elu analüüsida, esimest korda, Lauriga koos seda teha osutus aga võimatuks. Lauri ajas tabel ­vihaseks. Aga kuna nende asjade nimekiri, mis võisid Lauri vihaseks ajada, oli nende ühise elu jooksul päris pikaks kasvanud, ei imestanud Anne selle üle. Ühel ööl Lauri kõrval ärkvel lamades ja linna hääli kuulates tahtis talle majaga seoses nagu midagi veel meenuda, ruloo vahelt sisse pressiva laternavalguse kriipsu ja kahekordsest klaaspaketist läbi tungivate ristmiku häälte vahele pigistas end kauge tundmus, taipamine. Nii majal endal kui ka selle mõttetul asukohal peab olema peidetud väärtusi, millest Laur, millest mitte keegi teine ei tea. Miks see teda muidu lahti ei lase. Halastav uni haaras Anne oma rüppe, unes kohtus ta vanaemaga, kes seisis oma suure maakividest keldri ukse ees, mis oli salapärane ja kutsuv kui koopasuu, ning Annel oli kõhus tunne, nagu see muldse põrandaga koobas oleks täis kalliskive ja kulda, mitte vanu moose ja mahlu. Vanaema rehmas nii sõbralikult, nii kutsuvalt, teises käes oli tal puust vile, juba ta tõstiski selle suule ja vilistas ning selle peale oli Anne valmis minema.

Maja on hundinahk, maja on varuvõti, pihlapuust pulk!

Rock Summeri vile! Sul on see ikka alles?

Sain küsimatagi aru, et on.

Kui oledki lasknud ennast madalate lagede alla meelitada, Kaarna Anne, võid alati tõmmata pulga seinast välja. Kui see sul veel alles on.

 

Miks teie oma ilu ikka nende kahvatute meestega lahjendada tahate, oli vanaema küsinud, kui Lauri nägi. Kõik meie sõstrasilmsed tumedate siidijuustega naised (teate küll, see Hiiumaa juures põhja läinud Hispaania laev ja Poola kuningad teiselt poolt, siia lõunasse jõudnud, meie suguvõsa naisliini jooksma see tumedus), miks neid ikka ja jälle blond tõmbab.

Laur kummardas liiga teatraalselt, liiga sügavale, pigistas vanaema kätt liiga lõdvalt, alahindas vana naise võimu.

See tohman ei jaksa sind kaua kätel kanda, selleks me oleme liiga suured, Anne! Sa ei mahu sinna. Kuninga kompleks, sosistas ta huuli kõverdades, silus ühe käe kõverate sõrmedega Anne ronkmusta lakka ja teisega osutas. Nagu oleks neednud. Laur valas auto esiklaasile ämbriga vett, kruusateed tolmavad nii ropult suvel.

Ime siis, et ükski bensuka ümber paarutavatest kohalikest printsidest Annele läheneda ei julgenud. Vanaema oli kohalik autoriteet.

Isa pikutas samal ajal köögi akna all madalal pingil, põlved üle serva, jalad maas, ei saanud aru, kas ta vaatas pilvi või oli juba silmad sulgenud. Tema ei arvanud midagi, sagris kukal, hele ja higine, vastu pingi kõva ja halli puitu.

 

Annel oli see puust vile alles küll, vedeles peeglilaua sahtlis. Kui alguses vaatas ta seda sahtlist huulepulka või tampoone võttes hellusega, siis hiljem hakkas see üha rohkem tekitama ebamäärast ängi. Nagu kutse sõbranna magistri­aktusele või see, kui ta nägi säravate küüntega, ilusate kätega kunagist toiduainete tehno­loogi juhtimisajakirja kaanel või poliitikutega televisioonis majandus­saates diskuteerimas.

Miks nii ruttu, ei saanud meiegi tollal aru, oh andekas Anne. Aga. Laur nägi paganama hea välja ka, hele tukk, sirge nina, paremas põses lohuke. Pärast selgus, et kunagisest rattaga kukkumisest, aga ikkagi. Meist viis aastat vanem, see oli siis veel pluss. Annest natuke lühem, aga paljud olid, see ei olnud meeste viga, see tuli Anne sirgest kasvust. Esimesed mõrad võlupeeglisse tulid siis, kui Laur hakkas lapsest rääkima. Anne arvas, et tahaks enne kooli ära lõpetada, ütles meilegi, et kas pole imelik, kui mees nii ruttu lapsi tahab, kohe abielluda, tavaliselt on just naised sellised, aga… eks Laur ju oli ikkagi viis aastat vanem. Bioloogiline kell! Vahel tuli Anne veel meiega tantsima ja varahommikuses klubis, kus laest tilkus kondensvett, ei mäletanud me keegi, ehk unustas ta isegi, et on abielus. Pohmelli ei olnud kunagi, aga Lauri sapised märkused rikkusid järgmisel päeval olemist ikkagi. Kuigi mees oli eelmisel õhtul öelnud: mine-mine, lõõgastu.

Kindel, et sul pole midagi selle vastu?

Kindel.

Kindlalt oli. Varsti hakkas Anne meile ei ütlema. Ja ega me varsti teda enam kutsunudki, kolis ühikast välja, läks meelest.

 

Mul on kahju, et sa nii tunned, ütles Anne telefoni, hääles rohkem kannat­likkust, vähem tüdimust.

Mulle meeldib see, mida ma siin teen, lõpetas Anne kõne ja pani telefoni kummutile, kus see hakkas kohe uuesti vibreerima, aga enam seda keegi ei puutunud.

Isa oli lihtsalt vanaema ori siin majapidamises, ütles Anne ja pühkis näpuga tumedalt raamilt tolmu. Kummutil on pildid. Väike Anne isa ja emaga, juuksed kahes patsis, Pipi Pikksuka pildiga plekk-kohver käes. Vanaisa koos kahe laagri­kaaslasega barakkide taustal. Vanaema ja vanaisa pulmapäevapilt, foto­ateljees üles võetud.

Isa pass ja autojuhiload olid alati ema käes, autovõtmeid peitis ema korteris kohta, mida ainult tema teadis. Ausalt öelda, ei mäletagi isa autoroolis, äkki väga varasest lapsepõlvest, ma ei käinud siis veel kooliski. Anne asetas pildi kummutile tagasi. Siin ta oli veel töökojas tööl. Aga tema palk vist anti palgapäevadel otse ema kätte.

Mäletasin Anne isa vaid põgusa kujuna, nagu papist siluetina siin hoovis liikumas.

Kas vanaema maksis talle siis?

Mkm. Ta sai siin elada, süüa. Ja juua.

Teiega ta ju elada ei saanud.

Ei! Ema ei olnud nõus joodikuga ühes elama.

Siis see oli vanaema poolt ju heategu, ta ei olnud isegi tema poeg ju.

Mina ei tea, kas see oli heategu või kuritegu.

Räästad päris tilkusid nüüd, loojuv päike värvis lume sinakaks.

Sa pead minema hakkama, õhtul külmetab, teed lähevad libedaks.

Õues embasime teineteist korraks, nagu vanasti. Ta juustel oli mee lõhn ja ta keha oli elav ja tugev. Järsku oli mul ta pärast hea meel.

Laur ei julge siia tulla, ütles ta ja naeratas, nagu tahaks mind millegipärast rahustada.

Muidugi, vastasin mina ja panin tagasikäigu sisse. Tagaistmel oli must spordi­kott ja kaks pudelit kanget õunajooki.

 

2

Veel enne külasilti keerab rattur suurelt maanteelt paremale kruusateele ja väntab pika tõusu mäest üles, kõrguses paistva kuusetuka poole. Puud kõrguvad üle halli eterniitkatusega talumaja, ikka sellesama, mis lösutab juba aasta­kümneid üle kasvanud sireliheki varjus. Maja kõrval on suur õunapuuaed, mis oma suuruse pärast maanteelgi liikujatele silma hakkab. Okste ja vesivõsude rägastik moodustab vanale istandusele võrkja katuse. Hoonele läheneja võiks lähemal uurimisel näha, et seina ääres, kus halliks tõmbunud voodrilaudadelt viima­seid kollakaid värvipudemeid koorub, kerkivad pikast rohust veel pikemad lihavad varred, otsas rasked pojengiõied, kui on suvi. Talvel võib aga juhtuda, et eksinud või kutsumata külaline peab lumest puhtaks lükkamata tee tõttu suurele teele tagasi tagurdama. Maja ei asu küla piirist teab mis kaugel, tegelikult on küla valgust siit talvel, kui puud on raagus, isegi jäistel ja selgetel õhtutel näha, kuid seisab siiski omaette. Talvel pole sellele tanumale sahk ammu sisse keeranud, kevadest sügiseni tolmutab üksik sõiduauto siin vaid vahetevahel. Ega tühi maja pole siin kandis midagi haruldast, kant on selline. Pole suuri ette­võtteid, töökohti ega kooligi enam.

Kõige selle pärast jätabki teeline nüüd ratta järsu pidurdusega seisma, toetab jala teepeenrale ja jääb otsesilmi vahtima vana, osaliselt murdunud puudega palistatud pärnaallee lõpus künkal seisvat valget Selveri bussi, mille rataste alt tõusnud tolm alles langeb taluni viivatele rööbastele tagasi.

Mehe tee viib poe juurde ja poe juures uudist jagades tuleb välja, et see polevat seal esimene kord. Ja keegi olla näinud alles hiljaaegu selgel õhtul samast saunamaja vajunud korstnast suitsu tõusmas. Selge on, et see vagur, aastaid unustatud maja on ellu ärganud, päris rahutuks muutunud, ning nii mõnelegi selles külas näib see mõjuvat samamoodi, rahutukstegevalt. Rattameeski neelatab, nagu tuleks talle midagi veel meelde, nagu oleks talgi midagi saada sealt majapidamisest, mille hämaras õunaaias on puude tüved samblast rohelised. Nagu oleks kõril mälu.

 

Mõni mure lahenes iseenesest. Näiteks taara küsimus. Valdusi sopp sopi haaval läbi uurides, roostes lukke lahti ragistades, kunagiste suvede mängumaad taasavastades leidis Anne, et maakivikeldri rõskes sügavikus suure taskulambi valgus­vihus helkis ja sillerdas pudelite ja purkide maa-alune lahesopp. Ka sahvri kõrgemad riiulid, maja trepialune konku ja kuur, see põhjatu rikkuste panipaik, kõik need sisaldasid aastakümneid kogunenud klaasi, nii tühjal kui ka täidetud kujul. Eks osaliselt oli see tolmuga kattunud loendamatute pudelite last küll ka tunnistus vanaemast ja temastki ta viimastel eluaastatel võitu saanud kuradist, mille ta ise oli kohale kutsunud, kuid mööndustega võis seda hinnata ka tavaliseks nõukaaegse maamajapidamise varuks. Kui tausta ei teadnud. Ja hea oli teada, et kui ootamatult kiire äriedu tõttu need varud peaksid ammenduma, siis lähimates majapidamistes leiduks kindlasti sarnast pärandit tasutagi ära anda. Pudelite värvid, mahulised kõrvalekalded, retrolikud kujud ja esteetika tulid tema äriplaani juures ainult kasuks. Ja olgem ausad, ka toor­ainet tuli sealt arvestatavas mahus, tootmisega võis alustada kohe, enne marjade ja õunte valmimist. Kumu liikus juba külas ja kaugemal, esimesed küsijad olid ukse taga ära käinud.

 

Tookord märtsis lubasin Kaarnal, et aitan. Ega Anne ei tahtnud tasuta abi.

Mitte ainult tooraine ja realiseerimata toodang, mis tuleb kõik uuesti läbi ajada, vaid ka see raha.

Sa ei kujuta ette, mis tunne see oli, kroonid, eurod, kotid keldris, isegi rublad vineerkohvris sahvri ülemisel riiulil, kohvritäis puulehti. Ime, et hiired ei ole raha ära närinud! Kas kroone kuskil üldse enam vahetatakse? Mõistad, ta tegi seda surmani! Tootis ise, ladustas, vahendas…

See pidi ikka olema tulus äri.

Või harjumus. Millele siin maal olekski vanainimene pidanud raha kulutama, mida ajaga tegema.

Põhimõtteliselt oleks ta võinud sellesama bensuka ära osta, kus ma suvel töötasin!

Sõitsin sealt hiljem mitmeid kordi Kaarnale tulles mööda, rohtu kasvanud betoonplats, sisse pekstud akendega putka.

Ja piirivalvekordoneid ehitatakse ümber alkopoodideks! Anne silmad põlesid, nagu siis, kui me oma piletimüügi kuulutamisega raadiosse helistasime, pärast leppisime helistajatega väravas kohtumised kokku. Sinna kuulutusse sai ka bensuka number antud.

Anne, see, mida su vanaema tegi, on illegaalne, on alati olnud.

Sa kardad, et ma lähen vangi! Anne naeris kurinal, Anne naer on nagu linnu kudrutamine. Ei! Minul on kõik seaduslik. Ma olen kaks kuud ametitega pabereid ajanud. See, mida sa laudas nägid, ei ole mingi põrandaalune vabrik.

Tõepoolest, lakitud betoonpõrandaga ruum, mida Anne mulle näitas, kiiskavad äravoolurestid, läikivad tünnid, kraanikausid ja voolikud, miski ei meenutanud millegi poolest meie kunagise naabri Antoni haisvat keldrit, kust minu üheksanda klassi lõpuaktuse päeva õhtul leegid välja lõid, kuna Antoni tünn ülerõhu all plahvatas ning kogu sisseseade dramaatiliselt leekidesse lahvatas, nii et peolt naastes õhtul maja ees kustutamistööde jälgimine oli põhikoolile vääriliseks, adrenaliinirikkaks lõppakordiks.

Aktsiisiladu.

 

See on traditsioon, see käib selle taluga kaasas.

Raha tahad siis ära pesta? Ma olin lugenud, filme näinud küll, tundsin, kuidas seiklushimuline osa minust uusi tuuli nuuskides pead tõstab. Anne lihtsalt mõjus niimoodi!

Ei-ei, investeerin jooksvalt tootmisesse tagasi, ehitusse, omafinantseering kümme protsenti ja. Siin kohapeal töömehed võtavadki parema meelega sularaha. Ja sina tuled sellega osanikuks. Uue liini ja turunduse jaoks ma kirjutan projekti.

Turunduse?

Pärandkultuuri turundan.

Toiduainete tehnoloog oli Anne palvel läbi viinud põhjaliku nõustamise valdkonda reguleerivate seaduste ja kohustuslike maksude kohta ning aidanud leida koostööpartnerid, kes oleksid huvitatud kas toormest või ka toodangust, mida oma sortimenti võtta. Üks neist Lätis, seal olla ka maksupoliitika soodsam ja paberimajandusega pisut lihtsam. Eestlased piiril arvavad, et las Läti kontrollib, ja lätlased on arvestanud, et Eesti piiril on kõik toimingud tehtud, ei, paberid on loomulikult korras. Rohkem paindlikkust, vähem stressi!

Tead, vanaemal olid ka Lätis kliendid, rääkis Anne usalduslikult, aga päris vanasti olevat kasutatud transportimiseks sama jõge, mis mõne kilomeetri jagu üle piiri roomab ja siis tagasi keerab.

Kanget alkoholi väiketootjana toota… ei, ei ole mõtet, ütles Anne ja valas Tarbeklaasi ümaratesse lohukestega klaasidesse punakaskuldset lõhnavat vedelikku. Kaarna kalvados, puskarite kuninganna!

Siis on sul iga viimane kui pudel maksuametis arvel, iga liikumise eest riiulilt maksad. Kui ma ise tahan mõne oma pudeli avada või külalisele pakkuda, näed, sellesama pudeli eest, kust ma sulle praegu valasin, selle eest pean kõigepealt aktsiisi ära maksma. Selle jaoks on isegi eraldi rida: põhjendamata kadu. Siis võin alles sulle valada! Praegu läheb see kraam, mis tünnides on, Lätti destilleerimisele ja hipsterid müüvad selle maha, nemad ise pakendavad, ise müüvad, kõik peened käsitöönapsid. Ja tünnides võib mul kraam seista niikaua, kui valmis on, enne ei maksa ma kellelegi midagi, enne ei mõõda keegi.

Millal see valmis on?

Siis, kui mina ütlen, naeratas Anne ja tõmbas pikkade läikivate küüntega läbi sama värvi juuste.

 

Õunapuude all askeldab varje, need on kohalikud, Anne töömehed. Lauda akendes on tuled, sealgi toimetatakse veel, õues hakkab kergelt hämarduma, on augusti lõpp. Soos, kust jõgi alguse saab, süttivad virvatulukesed. Õhk lõhnab valmivate õunte, mee ja veel millegi magusa järele. Jõe kohal voolab juba valge udu, kurvi taga silla juures seisab politseiauto, on ikkagi laupäeva õhtu, püütakse ühest külast teise kihutavaid piduse peaga juhte.

Mina jään täna siia. Vana palksauna korstnast tõuseb juba suits otse taeva poole üles. Maja taga järsaku põhjas sirutub rammus rohi läbi kuivanud puuokste, saab mädanevatest tüvedest rammu. Üksik must lind laseb kraaksatades küünised väravaposti küljest lahti, sirutab tumedad tiivad metsa kohal laiali ja võtab suuna lõunasse.

 

Kirjanik loeb. Lilli Luuk;  Lilli Luuk „Mäed”;  Lilli Luuk „Kolhoosi miss”