1
Kas vari on alati olemas olnud? Nii kaua, kui ma mäletan, on mul alati olnud vari, ja kõikidel asjadel on vari, sest muidu ei saaks me aru, kus asi asub. Vari on pehme, ta annab asjale piirjooned ja maheda ümbruse, kõik asjad suplevad varjudes, poolvarjudes ja veerandvarjudes, muidu ei tajuks me asjade vormi ega hoomaks ruumi, kus asjad viibivad, olles ka ise sisemiselt ruumilised. Vari on pehme ka selles mõttes, et vari langeb mu peale õrnalt, ta ei tee kellelegi viga ega ole ka takistuseks, kui pean varjust üle astuma – see samm on nii kerge, et ei väärigi üleastumise nime. Varje pole ainult siis, kui on päris pime. Pimedas pean liikuma varjutult, kobamisi, piirjooni ei ole, on ainult pehme ja kõva, ja mõnikord terav või tüma, ilma et alati teaksin, miks. Miks? Sest pimedas pole ühtegi varju.
Vari näitab suunda. Ta näitab suunda ilma sundimata, ilma osutamata, ja teeb seda ka siis, kui minnakse vales suunas. Kõik suunad on varjule õiged suunad. Vari ei näita mitte seda, kuhu ma minema peaksin, vaid seda, kuidas asjad ümberringi on ja kuhu üleüldse minna võib, juhul kui tahetakse kuhugi minna (varjud minema ei sunni). Vari näitab asjade suhteid. Ta näitab, kus pool olen mina ja kus pool oled sina, kus pool on see ja kus pool on teine, ja muidugi näitab ta mulle alati, kuhu ma võiksin varjule minna. Ja kuhu sina võiksid varjule tulla. Seda võib nimetada ka varjude mänguks. Varjude mäng on tõsine mäng. Varjude mäng ongi tõde, sest ilma selleta poleks üht ega teist, poleks musta ega valgetki, rääkimata üleminekutest, mis alati on nii varjulised, et sinna võib ära kadudagi, see tähendab – sinna võib varjule jääda. Siis vari varjab. Vari annab varju. Ja vari ei anna kedagi välja, kes ise varjust välja ei astu, päikese kätte. Alles siis ilmutab vari tema kuju ja paiga. Aga paik ise on tühi, varju väel.
2
„Miks Sa ei võtnud kaasa oma varju?” pärib Alliksaar tundmatult teiselt. „Kuhu mina ta panen? / Enese vari on mulle küllaldaseks koormaks.” („Küsin sinult…”, lk 238.)[1] Need küsimused ei ole pelgalt retoorilised. Alliksaare tekst pöördub alati kellegi poole, see pole kunagi üksildane monoloog; ja selleks, et teine ilmuks, peab tal olema vari, mis joonistab välja ta piirjooned, maalib tema vormi, annab talle kuju ja loob tema ümbruse. Ilma varjuta ei ole mingit teist. Kui aga teine on lahkunud, peab lahkuma ka teise vari, sest mina ei suuda teise varju kanda, minal on juba iseenda varjugagi piisavalt tegemist. Aga teise vari ei lahku, sest teine on lahkunud varjutuna, otsekui Peter Schlemihl romantilises muinasjutus.[2] Nii jääb suhe teisega alles, see jääb alles teise varju kaudu, mida kuhugi panna ei ole, ehk täpsemalt – vari ongi suhe teisega, mis jääb alles ka siis, kui teist ennast ei olegi. Nii on vari tõelisem kui teine ise, sest vari on see, mis moodustab mina ja sina, loob teise, minu suhte kaudu teisega, ja loob selle kaudu ka minu enese mina, loob minu olemise teisena teisele. Seepärast ongi kahte varju nii raske kanda. Suhe teisega ja suhe iseendaga peaks olema üks ja seesama suhe, suhe iseendaga kui teisega, suhe teisega kui iseendaga. Kui asi aga nõnda ei ole, muutuvad suhted keeruliseks: minal peab nüüd olema kaks varju, kui teisel ei ole ühtainustki. Aga minal ei saa olla kaks varju, seda on liiga palju, mina ei kannata seda välja.
Siit tuleneb relatsionaalne ontoloogia, mis minu meelest ongi Alliksaare loomingu võti. Ükski asi ei ole olemas lihtsalt niisama, ilma varjuta, suhestumata teiste asjadega: ta on olemas ainult siis, kui tal on vari, s.t kui tema ümber on teised asjad, millega ta on olemuslikult seotud, sest need teised asjad loovadki tema olemise sellisena, nagu ta on, ja ümberpöördult – tema loobki teised asjad sellistena, nagu need on, sest need teised asjad on temaga olemuslikult seotud. Vari aga ilmutab need seosed, vari teeb need nähtavaks. Selles mõttes on vari tõelisem kui asjad ise, sest asjad ei suuda ennast ilma varjuta näidata, neil pole ilma varjuta mingit iseseisvat olemist. Ilma varjuta tõmbuksid nad lõputult enesesse, taanduksid regressiivselt eimillessegi. (Jätkem Kanti Ding an sich praegu puutumata, kuigi Alliksaarele polnud see mõiste kindlasti mitte võõras.) Relatsionaalne ontoloogia tähendab, et asjad ongi kõigepealt iseenda varjud, ja alles siis võib neist rääkida kui millestki, millel varju ei olegi, ehkki see on ilmselgelt abstraktsioon, abstraheerumine asjade põhilisest olemisest. Kui päikesel ei ole varju, siis ta kas ei ole tõeline või on ta ise varjude allikas, lõõskav saar, kõigi varjude alliksaar. Sel juhul on iga vari ka päikese vari, ja päikene ise on kõige suurem vari, sest ta on seotud kõigi varjudega. Kuid ilma varjudeta ei oleks ka päikest, sest ilma varjudeta ei saaks päikene paista – tal poleks midagi paista, ta ei paistaks väljagi.
Niisuguses relatsionaalses ontoloogias ei ole päriselt objekte. Ehk täpsemalt, objektid küll on, aga nad ei eelne omavahelistele suhetele, mis objekte tegelikult loovad. Objektid on teisejärgulised, nende reaalsus on tuletatud millestki palju reaalsemast kui objektid ise – see on tuletatud tõelistest suhetest, suhete tõelusest. Kui asi on nõnda, peab paratamatult tekkima rida peegeldusi, sest iga tuletatud objekt peegeldab tõelisi suhteid, millest tema olemine tuleneb. See peegeldus ei ole aga representatsioon, millegi tõelisema jäljendus või kujutis, vaid see on tõeluse enese loomisprotsess, tõeluse tõeline loomine, loomine ise tout court. Varjud on tõelised. Peegeldused on tõelised. Varjude loomine ongi tõeluse loomine, ehk veel radikaalsemalt öeldes – tõelus peegeldab varje ja saabki just nõnda tõeliseks, sest tõeline peegeldus ongi tõeline vari, tõeline vari ise. Tõeline ise. Ise tõeline, vari tõeline, peegel tõeline, tänu peegeldamise ja varjamise võimele.
Viiulid mängivad.
Varjude viiulid.
Viiulite varjud.
Kuhu lendasid muistsete linnuste linnud?
Helid varisevad.
Varjud helisevad.
Meid oli neli, kui kuu pani põlema koopasuu.
Kuhu sa peitsid mu teise südame?
(„Kata-stroofe”, lk 358.)
Varju ja peegelduse vastavus läbib kogu Alliksaare loomingut. Vari ja peegeldus pole kunagi üks ja seesama, kuid igal varjul on peegeldus, ja peegeldusel on alati ka vari. Vari ja peegeldus on relatsionaalsed, nad on alati omavahel seotud ja loovad teineteist. Nõnda on asjadega, ja nõnda on sõnadega, sest sõnad on samuti isemoodi asjad teiste asjade seas, mis ei ole sõnad, aga võivad olla sõnade varjud. Muistsete linnuste linnud on sõnade varjud, need sõnad peegeldavad üksteist ja varjavad üksteist, aga see ei tähenda, et linnustes polekski linde, et linnud ei lendaks, et linnused ise poleks muistsed – vastupidi, just nende varjude kaudu jõuavad muistsed linnud meieni, nende tiivad riivavad meie nägu, kas me tahame või ei taha. Varjude viiulid aga mängivad, sest teisi viiuleid ei ole, ja kuna nad on varjude viiulid, peavad nad ka ise olema viiulite varjud, mille helid varisevad, sest et varjud ju helisevad.
Viiulid mängivad.
Viiuldajad vaikivad.
Siis mängivad viiuldajad ja viiulid vaikivad.
Järjekorras. Järjekorras!
Kes kaugemal, see lähemale.
Kes lähemal, see kaugemale.
Varjud aplodeerivad.
Varje on palju.
Palju rohkem kui esemeid.
Palju rohkem kui tundeid.
Palju rohkem kui vajatakse.
Keegi ei leia varjude eest varju, isegi mitte nähtamatu.
(„Kata-stroofe”, lk 363.)
Nüüd pole enam vaja põhjendada, miks varje on palju rohkem kui esemeid ning miks keegi varjude eest varju ei leia. Kuid miks peavad viiuldajad vaikima, siis kui viiulid mängivad? Ja miks peavad vaikima viiulid, siis kui mängivad viiuldajad? Millest selline järjekord, mis oleneb kauguse lähenemisest ja läheduse kaugenemisest? Varjudes on veel midagi, mis on enamat kui nende suhted, enamat kui relatsionaalsus. Varjud pole varjud mitte siin-seal, mitte ühtlases, homogeenses ruumis, vaid nad on varjud kusagil, heterogeensetes ruumides, mida kauguse ja läheduse pingeväli lakkamatult teisendab. Miks on see nõnda? Miks ei saa varjud olla lihtsalt omavahelised suhted, sõltumata sellest, kust neid vaadata? Miks pole nad ühe ja sama maailma varjud?
3
„Zhuāngzi sisepeatükkides” leidub lühike lugu, kus varjul on kahekõne kellegi Kahepüüdjaga (wăng liăng), kes esitab varjule provotseeriva küsimuse: „Enne sa liikusid, nüüd oled sa paigal; enne sa istusid, nüüd tõusid püsti, miks ei ole sul omaenese eriomast käitumist?” Vari vastab:
Kas pean ma millestki sõltuma, et niimoodi olla? Kas see, millest ma sõltun, peab omakorda millestki sõltuma? Kas sõltun ma maosoomustest ja tirditiibadest? Kust teada, miks see niimoodi on? Kust teada, miks see niimoodi ei ole?[3]
Salapärane Kahepüüdja on tõlkija arvates fantaasiategelane, kes püüab „eristumise tulemusi”, s.t kõikvõimalikke duaalseid vastandusi, mille abil inimesed maailma liigendavad. Üks neist vastandustest on ka koopia/originaali eristus, millele Kahepüüdja ilmselt toetub, üritades varju duaalsuse lõksu meelitada: sa ei ole päriselt sina ise, tahab ta varjule öelda, sest sa sõltud kellestki teisest, jäljendad tema liigutusi, oled millegi sinust algsema ja tõelisema koopia. Nagu Margus Ott mujal on selgitanud, sarnaneb niisugune mõtteviis Platoni koopamüüdiga, kus asjad ongi tõeliste ideede koopiad, kahvatud „varjud” sõna halvustavas tähenduses. Lühidalt, Kahepüüdja ootab, et vari oma teisejärgulisust tunnistaks.
Vari aga petab sellist lootust, ta ei mööna originaal-koopia, tõeline-näiv suhet, vaid ütleb ennast koostekkeliseks valguse ja asjadega. Võib küll ütelda, et vari sõltub valgusest ja asjadest (ning asjade liikumisest: soomustest, mille abil liigub madu, ja tiibadest, mille abil lendab tirt), aga asjad omakorda sõltuvad teistest asjadest ning viimases järgus asjade üleüldisest muundumisest. Vari, valgus, asjad kuuluvad kõik ühele ontoloogilisele tasandile ning vari osutab (nagu asjadki) lõppkokkuvõttes üleüldisele muundumisele.[4]
Vari pole seega mitte originaali koopia, vaid üleüldise muundumise osa, teatud mõttes isegi metamorfoosi printsiip, sest just varjude vaheldumises avaldub muutlikkus eriti selgesti. Vari on nähtavaks saanud metamorfoos, mida inimene suudab hõlpsamini tabada ja jälgida kui paljusid teisi muundumisi, mille protsess jääb talle nähtamatuks – või öelgem siis juba, jääb tema eest varjule. Kuid tõsiasi, et miski on varjul, meie pilgu eest varjatud, ei tähenda veel, et see meid ei mõjutaks, et see poleks niisama tõeline nagu silmaga nähtav reaalsus. Vastupidi, just nähtamatud protsessid mõjutavad meie elu eriti tugevasti, sest meil pole lihtne neisse sekkuda ega nende suunda muuta – kuni viimaks võib juhtuda, et hoopis meie ise peame nende tagajärgede eest varju otsima.
Muundumise müsteerium aga juhatab veel kaugemale. „Zhuāngzi sisepeatükkides” järgneb varju-episoodile kohe kuulus lugu Zhuāng Zhōust ja liblikast: „Ükskord nägi Zhuāng Zhōu unes, et ta on liblikas, vabalt lendav liblikas, iserõõmus ja isetahtsi. Ei teadnud ta midagi Zhōust. Äkki ta ärkas ja tajus, et on asemel lebav Zhōu.” Selle loo puändiks peetakse tavaliselt järgmist lauset, mis toob sisse sügava eksistentsiaalse ängi, kahtluse ja ebakindluse: „Ta ei teadnud, kas ta on Zhōu, kes näeb unes, et on liblikas, või liblikas, kes näeb unes, et on Zhōu.” Kui uni ja ärkvelolek nii sarnased oleksid, siis ei jääks muud üle, kui liikuda Descartes’i cogito poole, mis püüab leida minimaalset tuge, kindlat pinda, kus kahtlusi enam ei oleks. Ometi võtab vanahiina tekst hoopis teise suuna, kehtestades olendite vahel selge piiri ning andes ka ülemineku võtme: „Zhōu ja liblika vahel on kindlasti erinevus. Seda kutsutakse asjade muundumiseks.”[5] Muundumine mitte ei sarnasta ega ähmasta, vaid vastupidi, loob erinevusi; see, mis unest ärgates samaks jääb, ei ole mitte tunnetuslik alus (Zhōu ja liblikas on täiesti erinevad), vaid nägemine ise, mis igal juhul on nägemine, kas siis unes või ärkvel, kas Zhōu või liblika perspektiivist. Olendid on erinevad, nende maailmad on erinevad, kuid nägemine jääb ikka nägemiseks, mis siis, et nähakse teist maailma.
Vari juhatab muundumise, muundumine nägemise juurde. Nii on meile antud metamorfiline perspektivism, mis sai alguse varjude mängust – kuid see mäng oli tõeluse loomine, relatsionaalse ontoloogia sünd. Kas Alliksaar on ikka veel meiega? Tema kopsaka pärandi seas leidub ka üks lihtne luuletus, mis algab sõnadega: „Öösel nägin und ja unes meenus mulle miski. / Aastate eest ühel kevadel olin metsas. / Seal sattusin lagendikule, mille ääres kasvasid imeilusad ülased. / Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.” Luuletuse mina vaatab ülast kuni päikeseloojanguni, julgemata teda puudutada, ja ülane vaatab teda vastu. „Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest. / Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga. / Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.” Luuletuse teises osas näeb mina aga und, kus ülane sünnib uuesti: „Ta vaatas mind vaikides. / Tal olid mu enese silmad. / Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.” Nüüd hakkab minategelane kevaditi alati metsas uitama, lootes leida oma armastatut, aga see ei õnnestu enam. „Oh, et ma poleks teda tookord kohanud! / Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!” Ja ometi tundub talle metsa minnes alati, „nagu oleks / too ammune kevad ikka alles ees” („Kuigi on nii palju lilli…”, lk 227– 228).
See tekst loob liblika episoodiga hämmastava paralleeli. Uni juhatab mälestuse juurde, mis omakorda suubub unenäkku; mälestus sureb, kuid ärkab unes uuesti ellu, pannes ärkvelolija hiljem lõputult igatsema armastust, mis tagasi ei tule. Sellele vaatamata on mälestus suunatud tulevikku, kohtumine ülasega on ikka alles ees. Kuigi ülane jääb ülaseks, olles lill nagu iga teinegi, on tal minategelase enese silmad: nende maailmad erinevad, kuid nägemine on seesama. Just see tekitabki nägijas valusa igatsuse: „Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!” Nägija igatsus on pöördvõrdeline: „Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade / valulist veetlust.” (Lk 227.) Inimese ja mitteinimese kontakt on sedavõrd intensiivne, et ollakse valmis täielikuks metamorfoosiks, füüsilise keha vahetamiseks, ainult selleks, et täielikult tajuda teise olendi maailma. Muundumist veel ei toimu, kuid tõeline kohtumine võib olla alles ees: kui inimene kõigest hingest igatseb, võibki ta viimaks saada ülaseks, aga sel juhul pole tema maailm enam inimese maailm, vaid on lille maailm. Seepärast ongi uni kõige tõelisem kohtumispaik, sest seal saavad perspektiivid päriselt kokku.
4
Alliksaare luule mängib lakkamatult peegeldustega, peegelduste peegeldustega, varjude peegeldustega ja tagasi peegeldatud varjudega. „Kõik on kõige peegeldus,” ütleb ühe luuletuse pealkiri otsekoheselt (lk 370). See fraas aga on juba üldistav abstraktsioon. Enamasti on Alliksaare peegeldused märksa peenemad, märksa ainulisemad. „Kui inimmõtted on nagu taimed, millised siis võiksid olla taimede mõtted? Kui inimtunded on nagu tuuled, millised siis võiksid / olla tuulte tunded?” („Küsin sinult…”, lk 238.) Peegeldused ületavad lakkamatult inimliku ja mitteinimliku piire, tekitavad uue perspektiivi ja liiguvad siis edasi järgmiste juurde, eelmisi tingimata tühistamata. „Kes endast välja tungib, jõuab tühjusse. / Kes tühjusest tagasi tuleb, leiab midagi endast ikka veel ootavana.” („Veendumus”, lk 341.) Peegelduste loomiseks sobivad kõikvõimalikud poeetilised võtted: võrdlus, anafoor, parallelism, algriim, lõppriim, siseriim, hüperbool, litootes, oksüümoron. Ükski neist võtetest pole ebatavaline, kuid ootamatu on see relatsioonide võrgustik, mis tuntud võtete kuhjamisel tekib. Ükski asi ei ole enam päriselt tema ise: nad kõik on haaratud muundumisse, metamorfooside jadasse, kus eelnev alati sõltub juba järgnevast ja lõpp ei tunne algust sugugi ära, sest see on vahepeal liiga palju muutunud.
Mingi lahendus on iga aheldava fakti taga.
Ma ei teadnud, et see on su seadus, mis määrab ühed valvama pidevas palves,
teised aga magama nende kaljukindla selja taga nagu elutu aine lademed.
Nende tabamatud sabad on kõhukoopa kõverusse keritud nagu tumedalt
kumedad kaablirullid või saterkuubedes satraapide vaablasesaablid või
murdunud keeltele naalduvad naablid või näota nullid ühises nimetajas,
mille seebimullid lõhkevad seepiate seedetraktis.
Miks siis mina ei tohi tunda kumbagi lunastavat lumma?
Miks küll nii naljakalt erinevad nisad me hingede ühises imedega imetajas?
(„Kiiri kiirelt kaduva tagant (kirena kiire kiire kiri)”, lk 241.)
Selline poeetika mõjub nagu ülemääraste metafooride laviin või absurdini arendatud abrakadabra, kuni lugeja pole taibanud, et need polegi sõnad, vaid ainult olemasolevate sõnade varjud. Alliksaare poeetika on varjude poeetika, ja need varjud ei taha midagi öelda, vaid ainult näidata suundi, ja teha seda sundimatult. Need varjud loovad heterogeense ruumi, kus perspektiive on lugematul hulgal, nägemine aga on alati üks. Arne Merilail on seega õigus, kui ta analüütilise keelefilosoofia toel ütleb, et „Alliksaar keskendub keelekasutusele ja mitte keelega maailmale osutamisele”. Merilai jääb aga liiga tagasihoidlikuks, kui ta sealsamas väidab, et Alliksaar loob „keelele uue suupärasema keskkonna, Wittgensteini järgi uue maailma, sest keele piirid on maailma piirid”.[6] Alliksaar ei loo kunagi ainult ühte maailma. Ta ei paku subjektiivseid vaatepunkte objektiivsele tegelikkusele ega kujunda mingit isiklikku omailma, kus kehtiksid nimelt need reeglid, mille Alliksaar ise on kehtestanud. Wittgensteini kuulus lause „Kui lõvi oskaks rääkida, siis me ei saaks temast aru” Alliksaare suhu ei passi, sest kui lõvi oskaks rääkida, saaksime temast aru küll – me lihtsalt ei teaks, millest ta räägib… Nii arutas Alliksaarega lõugavas lõunalauas kahtlusist kahvatu karu, kui talle lähenes kaarega muistsete muumiate maru.
Tahan öelda, et Alliksaar pole relativist, kuid ta ei kehtesta ka mingeid reegleid. Reeglid on peeglid. Kui peegleid on palju, siis nad ka peegeldavad palju, kuid peegeldusi ilmub ka ilma peegliteta – peegeldusi varjudes. Need peegeldused on ilma reegliteta. „Kas pean ma millestki sõltuma, et niimoodi olla?” küsib vari. „Kas see, millest ma sõltun, peab omakorda millestki sõltuma?” Alliksaar ei teadnud seda, mina ei tea seda, mitte keegi ei tea seda. „Ära ole vihane mu varjule! / Tema ei ole milleski süüdi. / Süüdi on õnnemüüdid, aga nendegi süü on üllas ja vabastav.” („Seraafiline serenaad”, lk 281.) Üllas ja vabastav süü on perspektivismi süü. See on erinevate olendite, inimeste ja mitteinimeste ühine süü, kui nad viimaks ometi üksteist nägema hakkavad. Üllas süü on ülase süü, kellel on unenäo nägija enese silmad.
Vabanduseks võin öelda, et valiksin vaikuse, kui heli ei oleks nii erutav.
Lohutuseks võin öelda, et valiksin arguse, kui heldus ei helendaks nii üllatusteküllaselt.
Rahustuseks võin öelda, et valiksin aru hääle, kui meeletuse oma ei oleks
nii täis tõotuste jõulist tõusu.
(Lk 281.)
Alliksaar ei valinud vaikust, argust ega aru, aga ta valis varjud. Ta valis taimede mõtted. Ta valis muundumise, sest kui kõik on kaduv, siis kaob ka kaduvik. Sellepärast me teda ikka veel kardamegi, aga koguneme ikka tema ümber, kui ta istub seal nurgalauas, ees ainult poolik tass musta kohvi. Siis äkki hakkab ta rääkima.
[1] A. Alliksaar, Päikesepillaja. Koost. U. Tõnisson. Tartu, 1997, lk 238. Edaspidi viitab sellele raamatule sulgudes leheküljenumber.
[2] Vt: A. von Chamisso, Peter Schlemihli kummaline lugu. Tlk E. Valdna. Tallinn, 1982.
[3] Zhuāngzi sisepeatükid. Tlk ja komment. M. Ott. Tallinn, 2023, lk 142.
[4] M. Ott, Pärimuslikud esseed. Väekirjad. 3. köide. Tallinn, 2016, lk 111.
[5] Zhuāngzi sisepeatükid, lk 143.
[6] A. Merilai, Meie, Alliksaar ehk Õhtute tolm on tõepoolest kollane. Metafoorne metakeelemäng. Rmt: A. Alliksaar, Päikesepillaja, lk 418–419.
