Kerttu Rakke: „Neli lihtsat juttu”.
Mitu juttu, 2022. 176 lk.

Kerttu Rakke viimase teose kirjutamine jäi koroonaaega (kuigi näib üha enam, et see aeg ei ole praegugi veel lõplikult läbi) ja kolm juttu neljast seda teemat ka puudutavad. Üldse oleks põnev lugeda, kuidas kirjanikud-kolleegid seda aega käsitlevad, aga veelgi huvitavam on lugeda teksti, mis on kirjutatud siis, kui kogu hullumeelsus veel kestis, otse sündmuskohal. Pisut jõuab raamatusse ka Ukraina sõja teema, mis on nüüdseks meeled ja meedia üle võtnud ning koroonamured tagaplaanile tõrjunud. Raamatu on illustreerinud Karin Kogerma, tagakaanel on aga kirjaniku joonistatud autoportree – meeldiv üllatus!

Kogumiku pikim lugu, jutustus „Metsa silmad” on selline tekst, mis mind heas mõttes rabas. See eristub Rakke varasemast loomingust mingi erilise samastumis­jõuga, on läbinisti küps, stiilipuhas, ilma ainsamagi vääratuseta. „Metsa silmad“ mõjub kohati pigem nagu maailma­kirjan­dus, selles leidub värve ja toone, mis ei ole olnud autorile varem nii omased. Ma ei pea siin silmas raskeid teemasid ega tumedust, seda on rohkem kui küll, ka Rakke varasemas loomingus, eriti romaanis „Häbi”. „Metsa silmades” liigutakse aga vaevu aimatavaid radu mööda, jutus lummab mitte ainult see, mis juhtub ja miks, vaid midagi veel, mida päriselt kirjas polegi, metafüüsika, mis peidab ennast ridade taha ning mis paneb ikka ja jälle mõtlema mitte ainult selle peale, mis jutustuses vahetult toimub, vaid ka tegelaste mineviku, võib-olla isegi varase nooruse peale, sellele, kuidas nad on oma elus jõudnud punkti, kus nad jutustuses on. Silme ette tulevad isegi naise kooli­lõpuaktuse foto, tema abikaasa pruunid viigipüksid, naise ja mehe esimene kohtumine, naise naabri, hullu kunstniku – kes on paljuski pea­tegelase vastand, aga terav ja tabav tüpaaž – kirju elukäik. Kuigi otseseid prototüüpe ma ei otsinud, siis mingid koondkujud, väga konkreetsed ja äratuntavad, on ehmatavalt alasti. Pea­tegelane Kai on pensioniikka jõudnud ­tõlkija-intellektuaal, kes kujutab ette, kuidas tulevikus on ta „üks pisike, Iris Apfeli stiilis mutike, pealtnäha natuke segane, aga rõõmus ja puhas, kes käbedalt lärmakail linnatänavail ringi sibades oma asju ajab ja pühapäeviti külla tulnud lastelastelastele pannkooke küpsetab” (lk 44).

See unistus sumbub aga üksnes hääbuva ja vananeva naise sooviks iseolemise järele. Tal on soov põgeneda sellest uuest, hüplikult düstoopsest maailmast, kus midagi ega kedagi, isegi mitte lähedasi (nt miniat) ei saa usaldada ja millest ta aru ei saa. Kui Rakke varasemas loomingus on selgelt tunda autori emotsionaalset distantsi, siis antud loos on see pea olematu… Peategelane (nagu kõrvaltegelasedki) on lugejale väga lähedal ja mõjub sugestiivselt, seda ka siis, kui arutletakse teemade üle, mis ei puuduta otseselt intiimset hingeelu. Ometi loovad need n-ö olme- ja praht­mõtted tegelikult jutustuse keskme. Peategelase mõtisklused ühiskondlikel teemadel, tema hinnangud ja ümberhinnangud avavad justkui ka minategelase enese jaoks tema varasemas elus varjule jäänud külgi, see eneseavastuse protsess on lummav ja põnev. Kuigi vahepeal tungivad sisse ka päevauudised, siis ei tekita need üleliigsuse tunnet. Vahest seetõttu, et Kail puudub lõplik veendumus või soov neid mõtteid üldse mõelda, need on ka peategelase jaoks asjad ja situatsioonid, mida ta ei tahaks endas kanda, aga mis ometigi sisse sõidavad ja millest inimene ei saa mööda vaadata. Kuigi Kai on pensionär ning tema elu ja hakkamasaamine koroonapiirangutest ja maailmas toimuvast väga ei sõltugi. Selles kõiges on vaoshoitud õiglustunnet, küll mitte otseselt võitleva, aga rahutu inimese vajadust selguse ja aususe järele.

Ma ei tea, mis tundega loevad seda jutustust eakad naisautorid-toimetajad-tõlkijad, aga minule jäi kõlama peidetud soov omaetteoleku (mitte üksinduse) järele, mille ideaalilähedane variant võiks olla see, et su armastatud elukaaslane sõidab kaugele ära, te olete siiski koos, hoolite (mugavalt?), aga ei pea üksteisele päevast päeva otsa vaatama. Isegi väiksem vahemaa, kus üks on maal ja teine linnas, on liiga väike, jätab siiski võimaluse vajaduse korral kokku saada. Võib-olla on taoline eraldumine-eemaldumine üldse paljude loominguliste inimeste paradoks, mis sellist inimest tahes-tahtmatult ka painab ja tekitab süütunnet. Või soosivad segased ajad endasse tõmbumist üldisemalt ning isegi lähedasega oma murede jagamine võib olla natuke liiga raske.

Lisaks on jutustuses veel mitmeid liine – elu ja surma küsimus, esoteerilise hirmu ja ettemääratuse võbinad, hullumeelse kunstniku numeroloogia. Selles, et kunstnikust naabri matemaatilised hookuspookused, mis tahavad pea­tegelase asetada küla järgmise naishullu positsiooni, üht arukat inimest ärritavad ja erutavad, polegi midagi nii ebatavalist. Lugejana pean aga küsima, mida kõike ma ise kardan, mis on see, mida me inimestena tahes-tahtmatult pelgame?

Jutustuse „Metsa silmad“ peategelane jääb tasakaaluka inimese aruka leppimise raamidesse. Sisemiselt on ta küll häiritud, aga iseendaks jäämine on maksimum, milleks üks viisakas ja vaoshoitud indiviid suuteline on. Teatud vanuses ja teatud positsiooniga – küllap eelnevatest valikutest lähtuvalt – ei saagi nagu rohkem tahta. Kaudselt on igas leppimises ka andeksandi ja andekssaamist ning see silub teravused. Aga leppimatuse paradoksi tuleb inimesel iseendas kanda, sellega hakkama saada – seda, et oled vene filoloog ja tõlkija, et su minia peab sind lamemaalaseks ja mitmed tuttavad Kremli agendiks. „Kuidas küll kogu maailm äkitselt nii lolliks läks? Kõik käitusid nii, nagu pubekad, must­valgelt otse öeldes ja ette hukka mõistes, emotsioonid mõistusest kõrgemale seatud. [—] Inimkond oli tuhandeid aastaid vana, aga käitus ikkagi nagu jonniv teismeline. Kas siis inimeste kollektiivne õppimisvõime on tõesti nii palju madalam kui tema, Kai, lihtsa inimese oma? Aina rohkem tundus maailmas toimuv rohkem kui unenägu või ulmefilm, mitte päriselu. Nagu oleks tulnukad inimeste kehad üle võtnud!” (Lk 110.)

Kolm ülejäänud lühijuttu on äratuntavalt Kerttu Rakke parimas laadis, hoogsad ja rahvalikud, ideed ja puändid üllatavad. Lugeda on lihtne ja meeldiv, need on elulised lood. „Selle talve elame me üle“ naeru­vääristab teravalt inimlikku tölplust ja soovi olla väljavalitu isegi juhul, kui selle hind võib olla lausa surmav või tervist­kahjustav. See lugu seostub äraspidiselt vaktsiiniteemaga nagu ka esimene jutt „Plaanid kriisist väljumiseks“.

Rakke muretseb kindlasti maailma pärast, elu pärast siin ja praegu, ümbritsev on talle oluline. See on midagi, mis on muutunud nüüdiskirjanduses kuidagi piinlikkust tekitavaks, justkui liiga madalaks – pigem piirdutakse isiklike üleelamistega, mille juures sotsiaalne keskkond ei oma erilist tähtsust. Juba ainuüksi seepärast, et Rakke on neid kahte – tänapäeva ühiskonda ja inimest – osanud sedavõrd kunstiliselt avada, vääriks raamat, eriti keskne jutustus „Metsa silmad” kindlasti tunnustust-preemiat. Sest ega neid teoseid, mis kõnetavad meid aktuaalsetel ja teravatel ühiskondlikel teemadel ja on samas ilukirjanduslikult kõrgel tasemel, väga ei leiagi. Tundub, et muutuvatel aegadel on suur osa kirjarahvast peitnud ennast mineviku või ulme varju, keskendutakse muule, sest hetkeolukord on liig keeruline, see kõik vajaks nagu settimist, lajatada tasub vaid selle pihta, mille vastu ollakse niikuinii.

Samas peab tunnistama, et Rakke teos on kohati isegi liiga valus, esitab väga palju küsimusi ja naeruvääristab kaudselt ka hullumeelset kaasajooksmist inimkonna päästmise kampaaniate ja massihüstee­riaga (eriti kui see loob kollektiivse headuse illusiooni). Vaevalt, et Rakke jutukogu leiab üksmeelset heakskiitu, seda kas või seetõttu, et suur osa inimesi tunneb ennast lugedes ilmselt rumala või lausa lollina. Õnneks on Rakkel oma välja­kujunenud lugejaskond ja seepärast ei pea muretsema, et raamat nügitaks vaikides kuhugi tühistamiste riiulinurka.