Aivar Kull: „August Gailit. Lahtiste allikate poole”.
Ilmamaa, 2022, 399 lk.
Aivar Kulli mono- või pigem biograafia[1] „August Gailit. Lahtiste allikate poole” sisukorda uurides nähtub, et teose siht ei ole midagi vähemat kui kogupauk. Lugeja ette lubatakse tuua Gailiti päritolu, lähedased suhted, Siuru-perioodi saavutused ning mehe loomeetappide analüüsid. Samuti plaanib Kull vaadelda Gailiti publitsistikat ja ajaloofilosoofiat ning vaagida autori suhteid Tammsaarega. Teose kitsam eesmärk koorub aga välja saatesõnast. Kull kirjutab, et Gailiti „uuema aja retseptsioon on liigagi sageli olnud hõre ja ebamäärane” (lk 14), mis osutab, et uurimuse siht on tihendada ning piiritleda eesti prosaisti, publitsisti, esseisti ja kultuuritegelase August Gailiti (1891–1960) teoste tähendusi tänases kultuuripildis. Sellise eesmärgi poole püüdlemine on tänuväärne, sest Gailiti ja tema teoste värskeid uustõlgendusi napib. Samas on erinevalt tollastest eesti naisprosaistidest, kelle pärandi mõtestamisel saab toetuda vaid vähestele sekundaarallikatele,[2] siiski olemas hulk eri ajajärkudel kirjutatud Gailiti-kriitikat. Just selle materjali taaskasutusega Kull tegelebki: tsitaadivõrgustik mõjub teose veresoonkonnana, mille eemaldamisel oleksid fataalsed tagajärjed.
Kulli teos sugereerib, et Gailiti tekstikorpuse mõtestamise protsess peaks igal juhul hoogu koguma intuitiivsusest ning hoiduma „isetarkusest” või (liigsest) intellektuaalsusest (lk 186, 189) – Kull mõistab intuitiivset ja intellektuaalset lähenemist üksteist välistavate meetoditena. Samuti avaneb arusaam, et Gailiti esteetika saab lahti kirjutada, kui analüüsida tema tekstide „sügavamal asuvaid väärtusi” (lk 189, 316).[3] Gailiti sügavuse all viidatakse tungidele (lk 121), „inimpsüühika süvakihtidele” (lk 197) ning sisemaailmale, hingeelule ja „alateadvuse varjatud jõududele” (lk 132). Nende Gailiti loomingus väidetavalt peituvate inimpsüühika universaalsete süvakihtide üle ironiseerijat või nendesse kriitiliselt (mitte tingimata kuritahtlikult) suhtujat ähvardab aga sama saatus, mis raamatus langeb lagipähe Ants Orasele – süüdistus huumorita kuivikluses (lk 189). Selline läbiv hoiak, mis kipub tembeldama Gailiti skeptilisi kriitikuid kohtlasteks või vaimututeks, muudab teksti kohati normatiivseks.
Kulli on palju toetanud ja inspireerinud teiste uurijate ideed, mis on ühelt poolt põnev, sest töö kaardistab põhjalikult Gailiti-retseptsiooni – selles võiks seisneda ka Kulli teene eesti kirjandusloole. Teisalt häirivad ohtrad autoriteetidele rõhuvad väited, millega Kull olgu teadlikult või ebateadlikult väldib mõningate üsna oluliste mõtete (nt vana- ja uusromantismi vastandus, karakteriloome tehnikad või naistevihkamine) selgitamist. Teistest autoritest inspireerumine ning nende kaudu kõnelemine on tekste luues paratamatu ja sellest teadlik olemine kaunis, ent sealjuures on oluline see konkreetne, mingi määrani isikupärane viis, kuidas teiste hääled iseoma tekstis kõlama hakkavad ehk kuidas erinevad tämbrid segunevad. Kulli tekst oleks otse- ja kaudtsitaatide põhiideedega hoolikamast sidumisest pigem võitnud.
Kull toetub näiteks Endel Nirgi esseele „Peiarimängud elu sügavike kohal”,[4] kus kirjutatakse „elu sügavikest”, mida Gailiti looming iseäranis hästi haaravat. Nirgi sõnutsi on gailitlik süvistus pealispinna teadlik deformeerimine, tavaolukordadele ebatavalisuse eelistamine ning „suhtumuste ja väärtushinnangute ambivalents”. Ehkki kõhklen nõudliku mõiste „ambivalents” kuuluvuses sellesse ritta eelkõige Gailiti teatava moraalse dogmaatilisuse tõttu, möönan, et tema autorihäält või -hääli võib määratleda ambivalentsena maskuliinsuste representeerimisel. Nimelt leidub tema loomes samastumist nii õrna kui ka primitiivse-jõhkra mehelikkusega. Sarnaselt Nirgiga avanevad ka Kulli meelest eelmainitud elu süvakihid just Gailiti nn mitterealistliku lähenemise ning selle märkamise kaudu kriitikas. Mainitu all peab ta silmas vastandumist XX sajandi esimese poole kohalikule vulgaarrealismile, sh maa- ja agulielanike või üldisemalt „tavaliste mõistlike inimeste” igapäevasuse lihtsakoelistele representatsioonidele. Ent selline lähenemine vaatab mööda tõigast, et algelisele „tõsirealismile” (lk 225) vastandumine ei olnud eesti tollases kirjanduses midagi Gailitile eriomast – kellele ikka meeldib oma lugemisaega veeta Jantude ja Äntude sisutühja dialoogi seltsis.[5] Sellisele väljendusviisile oponeerisid selgelt nii Aino Kallas, Jaan Oks, Karl Ast Rumor kui ka Friedebert Tuglas, kelle modernset loomingut käesolev teos Gailiti omaga pigem võrrelda ei taha. „Toomas Nipernaadit” Tuglase novellidega kõrvutanud Toomas Liivi tõlgendusele vastab Kull lakooniliselt ja täpsustuseta, et need paralleelid tunduvad kaugetena (lk 147). Sellistes tekstikohtades tekib Janika Kronbergi sõnu kasutades „katkestuse tunne”, teisisõnu taju, et Kull ulatab lugejale küll roa, kuid lusikat mitte.[6] Kõik mainitud autorid (ja nii mõnedki teised) oponeerisid ju lihtsustavatele, nn realistlikele loomemeetoditele omanäoliselt. Nende autorite tekstide võrdluse kaudu oleks ehk ka Gailiti essentsid reljeefsemalt esile tulnud. Kulli mastaapselt teoselt oleks selle sissejuhatuse valguses lootnud just Gailiti kunstiilma spetsiifika tihendatud väljatoomist, seda nii sarnase kui ka erineva esteetika kontekstis.
Gailiti teoste tähelepanelik lugeja ei saa jätta suhestumata tekstide tugisõrestiku ehk sooküsimusega. Kui Gailit oli milleski uuenduslik – ja tõenäoliselt ta seda mingis plaanis oli –, siis ei peitu tema tekstide innovatiivsus stampidest pakitsevas, kahe-kolme stereotüübi versioone taastootvas misogüünses sookäsituses, mida Kull üsnagi muretult kasutab.[7] Võrreldes teiste tollaste meeskirjanike, näiteks mõnede Tammsaare ja paljude Semperi naisfiguuridega, on Gailiti mehepilgu läbi kujundatud naine minatu, individualiseerimata, üdini vaistlik olend, keda iseäranis „Saatana karussellis” (1917) nimetatakse sageli koeraks; või ilus roosa häbelik seksnukk, keda eriti noorpõlveloomes öö läbi pekstakse ja „tigedalt võetakse”.[8] Mehe hilisemas loomes lähevad seksi ja sageli ka seksuaalvägivalla toored maskuliinsed representatsioonid (ja koerametafoor) rohkem peitu, näiteks „Leegitsevas südames” (1945) tähistab suguühet vaid kiljatus saunast, kus viibivad suure ja võimsana kirjeldatud peremees Taavet Rabavere ning mehe vastavaks õhtuks valitud teenijatüdruk – selline stseen toob meelde Wiiralti peeniseehmatuse kujutamise afektiivse atmosfääri joonistusel „Erootiline kompositsioon” (1931). Lisaks nukukesekujule korduvad Gailiti tekstides üha ka kaks teist naistüüpi: jõuline naisegoist ehk fuurialik femme fatale, kes Gailiti loometee jooksul transformeerub mater puniens’iks (Gailiti looming on pungil mentaliteedist „kes lööb, see armastab”) ning idealiseeritud, lunastav neitsikuju. Gailiti naisekäsitus ei ole seega „äärmiselt mitmekesine”, nagu usub Kull (lk 148, 151, 258). Selle väite ümberlükkamiseks võib sirvida ükskõik millist Gailiti teksti (nt Eneken Üüve enesekirjeldust ostetava objektina).[9]
Nii on kõhedust tekitav rea eesti kriitikute üksmeel, et Gailit tunneb mingisugust naiste üleüldist olemust (lk 56, 162, 279, 280). Kuna Gailiti tekstides on naine pinnalisemalt välja arendatud kui mees ning ka oluliselt vähem esindatud, siis ei pea vett Kulli väide, nagu oleks „naiselikkuse arhetüübi maksimaalne ja samas kujundlikult mõjuv „lahtikirjutamise” püüd” Gailiti peamisi tõukejõude (lk 197, M. K. kursiivid). Pealegi, kust on tulnud arusaam Gailiti huvist naise vastu, kui tema esteetika mehekesksus nähtub kas või tema teoste pealkirjadest? Minu väide on, et Gailiti loomingu südamik muutuks selgemaks, kui vähemasti kaaluksime võimalust, et ta kirjutab kõige sisukamalt ikkagi meestest ning et tema naisekujutised on XX sajandi esimese poole eesti kirjanduse naiskarakterite genealoogiat arvestades väheõnnestunud eelkõige nende üheülbalisuse ning piiratud rollivaliku tõttu. Just sooküsimuse kaudu sigineb Kulli teost lugedes uudishimu Gailitiga põhjalikumalt (taas)tutvuda – see sütitus on üks käesoleva teose väärtusi.
Samuti väärivad mainimist selle retseptsiooniloolise biograafia need lõigud, kus tsitaaditekki käriseb mingisugune lootuslik ava ning koorub välja Kulli kreatiivne alge (nt lk 60, 147, 148, 264). Huvitav on Bernard Kangro arvamusega soostuv tekstikoht, kus Gailiti eripära seostatakse filosoofiliselt kõlava mõistega „igatsus”. Kangro kirjutab Gailiti puhul igatsusest millegi „parema, jõulisema, võõrama, imepärasema, puhtama, kaugema, kõrgema, valgema ning – jumalikuma (kui nii öelda) poole” (lk 62). Kui Gailiti üks tuumideid, mida ka Kull Kangrost tõukudes taastoodab, lasub laiapõhjalisel igatsusel, mida kehastavad valdavalt meestegelased,[10] siis mida see sügav igatsus nende jaoks tähendab? Teosest jääb ühelt poolt kõlama Kulli uurijahääle vajadus „loomuliku”, vaistlikult tajutava, pragmaatilisust ja instrumentaalsust vältiva tundelise maailma järele, mille jaoks Gailiti vajalikesse stereotüüpidesse juba eelnevalt paigutatud looming sobib kui valatult. Tema kesksed meestegelaskujud ei ole enamasti „võitjad”, ambitsioonikuse mahitusel kuskile kõrgemale pürgivad rabelejad. Mitmekesisemalt välja joonistatud meestegelased on Gailitil sageli mõtisklevad või märatsevad, mingi valulikkuse nimbusega ümbritsetud töölised ning andekad rändajad, kellel on küll hea kujutlusvõime, kuid kes oma mentaliteedilt ei haaku ei tollaste ega tänaste peavooluväärtustega (eriti omandi hankimise ja igapäevaste rutiinidega). Selline arutu töötegemise kriitika (kas või Odja praosti kaudu) pakub praeguses pingutus- ja saavutusühiskonnas lohutust. Lootustandvalt mõjub ehk ka gailitlik teoreetiline võimalus varvast lasta, kui asi läheb hapuks või vähestimuleerivaks, nii nagu teevad Gailiti superstaarid, vabaduse sümbolid Nipernaadi ja Ekke Moor. Eneseotsingutele õhutav „August Gailit. Lahtiste allikate poole” mõjub niimoodi teatava rahuigatsusena ja soovina aegluse järele ning Gailitist saab sellel teekonnal sobilik teraapiline tööriist.
18. novembril 2022 Rakvere teatris esietendunud „Toomas Nipernaadi” uusversiooni lavastaja Urmas Lennuki sõnad vaid kinnitavad mu mõtet. Lennuki sõnutsi on lavastuse eesmärk võimaldada publikul „kiirustavas ajas enda sisse vaadata”.[11] Gailitist tehakse Kulli ja Lennuki äsjaste tõlgenduste kaudu meditatiivne patriarhaalne juht, kuigi aeg on enam kui küps ka täiesti uuteks lugemisvõteteks. Võib-olla peaks Gailitit keskendunult analüüsima hoopiski Kristin Mahoney sõnutsi perversne lugeja, kes ei otsiks Gailiti kaudu rahu (mida on juba piisavalt harrastet), vaid kes teeks Gailitiga midagi sama radikaalset (mis lihtsustavalt on senisest retseptsioonist meelega „möödalugemine”) nagu Joris-Karl Huysmansi des Esseintes tegi Charles Dickensiga.[12] Too lugeja võiks vaadelda kas või stseeni, kus Ekke Moor vihtleb Odja praosti, või analüüsida maskuliinsuse konfliktseid sisusid (Taavet versus Joosep). Lugemine à rebours aitaks ehk ometigi avada Gailiti teisi tähendusi. Ja kui need ka siis ei avaneks (milles ma küll kahtlen), kas ei saaks siis lõpuks ometi väita, et Gailiti esteetika sügav ambivalents – modernse klassika tunnus – on pelgalt lohutav, magus müüt?
[1] Määratlen teost pigem biograafiana, ehkki monograafilisele ambitsioonile vihjab ohter viitamine – 751 joonealust, pikk valmimisaeg (väidetavalt alustas Kull Gailiti uurimisega 2012. aastal) ning eessõnas seatud sihid.
[2] 12. oktoobril 2022 toimus Tartu Ülikooli, Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti-uuringute Tippkeskuse ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse egiidi all konverents „Kas sa Reed Morni oled lugenud?”, mis näitas, kuivõrd alaesindatud on kaanonis, sh õppekavades ja üldises kultuuriteadvuses paljud XX sajandi esimese poole eesti naisprosaistid, näiteks Sillaots, Morn, Ostra, Kibuvits. Tähelepanu juhiti ka allikmaterjalide puudulikkusele ja raskele kättesaadavusele.
[3] Kõneldes Kulli kui autori enda väärtustest, siis näivad need kõnesoleva teose põhjal olevat pigem (rahvus)konservatiivsed nii eestluse kui ka naiselikkuse ja loomulikkuse määratlemisel. Kulme paneb kergitama lk 271 esitatud rassistlik tsitaat, millega autori väitel oleks nõustunud ka Gailit.
[4] E. Nirk, Avardumine. Tallinn, 1985, lk 131.
[5] Semper toob selles kontekstis välja näiteks Metsanurga teose „Valge pilv” (1925). J. Semper, Meie kirjanduse teed. Tartu, 1927, lk 43–44.
[6] J. Kronberg, Liikumine allikate poole. Keel ja Kirjandus 2022, nr 12, lk 1136.
[7] Ühes kohas mainib Kull küll sõnapaari „sooline võrdõiguslikkus” (lk 59). Naiste parandamatule rumalusele ja täielikule küündimatusele rõhuvast misogüüniast leidub hea näide lk 123–124.
[8] A. Gailit, Saatana karussell. Tallinn, 2010, lk 11.
[9] A. Gailit, Ekke Moor. Tallinn, 2007, lk 70.
[10] Hea näide on „Purpurse surma” (1924) peategelase Joonas Moori mõtted ja tunded üldises feminiseeritud kaoses.
[11] R. Kundla, Rakvere teatri lavale jõuab Urmas Lennuki „Nipernaaditalv”. ERR-i kultuuriportaal 17. XI 2022.
[12] K. Mahoney, The Decadent Novel: Generic Inversions. Rmt: The Oxford Handbook of Decadence. Toim. D. Weir, J. Desmarais. Cambridge, 2022, lk 285–300. Vt ka: J-K. Huysmans, Äraspidi. Tlk L. Tomasberg. Tallinn, 2013. „Dickensi-lektüür, mida ta oli närvide rahustamiseks tarvitanud ja mis loodetud tervendava mõju asemel oli sootuks vastupidise tulemuse andnud, hakkas aegamisi avaldama ootamatut toimet”, tekkis „igatsus kogeda uusi muljeid” (lk 113).
