Lilli Luuk: „Kolhoosi miss”.
Saadjärve kunstikeskus, 2022. 167 lk.

Ega see ei saanudki vist teisiti minna, et Lilli Luugist pidi kirjanik saama. Mõni on lihtsalt loodud tähti sedasi ritta seadma, et teisel jääb neid lugedes hooti hing kinni: „Mulle meeldib, kui taevas on kõrge. Mõnel varasuvisel õhtul, kui kolhoosi korrusmajade vahel lõhnab muru värske niiduse ja niiske mulla järele, vaatan üles, mu pea langeb kuklasse ja ma lendan või kukun. Kukun taevasse.” (Lk 44.) Mida enam „Kolhoosi missi” lugeda, seda enam näib, et Luuk on tegelikult luuletaja. Selle tõttu ongi tema tekste kohati raske lugeda, need on intensiivsed nagu ridade vahelt lugemist nõudvad tekstid ikka. Ega luule­tused pole ilmaasjata lühikesed: väikesesse tekstikehasse on kokku pressitud mitmeid-­setmeid tõlgendusi, on loomulik, et inimene suudab haarata seda pigem lühemas kui pikemas formaadis. Aga Luuk kirjutab proosat, mis on sama intensiivne kui luule. Võrdlus Ene Mihkelsoniga pole vast sugugi kohatu. Lisaks on temaatikagi autoritel üpris sarnane, teatud ajast ja ajastust tuleneval TUNNETUSEL ja hõngul kandev roll on nii Luugi kui Mihkelsoni tekstides – olgu selleks siis sõjaperiood, nõukaaeg, perestroika ehk üleminekuaeg, kriminaalsed 90-ndad või puhuti ka tänapäev. Samuti on mõlema tekstides üpris keeruline aru saada, kes kõneleb, absoluutselt iga novelli sees jookseb paralleelselt mitu liini, tekitades lugemisel tihti unenäolise või fragmentaarse tunde. Mulle, vabas riigis üles kasvanud lapsele, mõjus teksti elegantne ja samas agressiivne vihjelisus kohati ka nõukaajal elanud inimese topeltkodeerituse ehk ridade vahelt lugemise mängu ja stiilivõttena.

Esimene novell „Elu nagu filmis” annab mingis mõttes tervele kogule võtme kätte. Eks kõigil on olnud selliseid momente elus, mille kohta saab öelda „täpselt nagu filmis”. See peaks viitama siis põnevale-­maagilisele-romantilisele tõigale või stseenile, erandile, mis kinnitab ­suuremalt jaolt inimeksistentsis kehtivat reeglit „üldse mitte nagu filmis”. Telekas on muidugi endiselt võimas meedium, mille kaudu oma inimeseks olemise (eba)õnne mõõta. Mida kõike elu, armastuse, surma ja valitsejate kohta me sealt küll (kahjuks) ei õpi. Kuigi esimeses novellis töötab Luugil „nagu filmis” peamiselt võrdluse ja metafoorina, toimib see ülejäänud kogus pigem vormilise võttena. Luugi tekstid on äärmiselt detailsed, efektne lause ja/või lõik loob aistitava visuaalse pildi, kirjeldused toimivad tihti nagu sekundi pealt kirja pandud stoppkaadrid. Mitte miski ei jää kirjeldatavas stseenis autoril läbi tunnetamata ning lugejal seetõttu samuti. Nagu filmides, kus ei näidata vaatajale tegelaste seisundit mitte sõnade, vaid esmalt ikka pildi ja atmosfääri kaudu, suudab Luuk neid pilte esile manada: „Mets teisel pool öise tuisu voolitud lumemere tardunud laineid nihkus väga aeglaselt lähemale. Paks, oma murduva kaane all kohev lumi, mis sel talvel oli maha sadanud ja maha jäänud detsembris, ammu enne nääri, kippus saabastesse tungima, kui jalg iga paari sammu tagant läbi vajus.” (Lk 16.); „Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe.” (Lk 20.) Siingi toimib teatud filmilik sisse ja välja suumimine. Esimeses lõigus nihkub kaugus (mets) kõndijale (mitte vastupidi) lähemale. Aga juba liigume horisondilt – ja selle hirmutava lähemale nihkumise „registreerimiselt” – tagasi kõndija enda juurde, mööda inimkeha vertikaali alla, silmist saabaste ja jalgadeni, kuhu lumi aina enam tungib (hirmu­õhustiku ja ebameeldiva atmosfääri alla­joonimine). Selliste kirjelduste peal Luugi kogu kindlalt seisabki, tekitades lugejas tunde, et autor tegelikult vist kirjutabki filmi. Mis ei tähenda aga teps mitte seda, et tegemist oleks novellidega, mis koosneksid „filmilikest” stseenidest, kuigi seda ka, pigem mõtlen selle all tekstide teatud 3D-likkust. Need on sedavõrd RUUMILISED, et lugeja paigutub noisse isegi mitte nagu filmi, vaid nagu ­mängija arvutimängu, ainult et sellist efekti luuakse hoopiski ja esmalt sõnades ja sõnadega.

Luugi tekstid teebki huvitavaks tõik, et kuigi autor kirjeldab tihti möödunut, eriti just nõukaaega, teeb ta seda tänapäeva inimese tehnoloogiast läbi imbunud taju ja keelega. Nõukaaja inimene sellist teksti juba ei kirjutaks, mis siis, et temalgi oli telekas. Siin toimib mingi kummaline kooslus post-interneti ja uustehnoloogia kohtumisest kõrgkirjandusega – ning tulemuseks on parim raamat, mida hiljuti üldse lugenud olen. Rõhutan, mitte et tekstid kuidagi sisuliselt viitaks uutele meediumitele ja tehnoloogiale, loen seda välja just autori piltide ja stseenide loomise keelelistest valikutest lähtuvalt: kuidas kirjeldatakse inimest, ruumi, ja inimese enese taju selle ruumi sees. Inimene ja teda ümbritsev keskkond on autoril tihti­peale intiimselt seotud. Keskkond loob ja mõjutab inimest sageli rohkemgi kui vastupidi – olgu selleks siis režiim, sõda, patriarhaalsus vms. Inimese väeti jõud lihtsalt ei käi nendest machina’test üle.

Loodus on Luugi proosas samavõrd KOHAL kui inimene, mõnikord on ta ohtlik force majeure, aukartust äratav stiihia, või raamib ta jutustust pineva ja müstilise atmosfäärina, teinekord kasvavad naisedki tikk-kontsadel betoonivahelisest mullast välja kui lilled. Kuid tihtipeale on loodus miski, mil on inimesega sama palju (või koguni rohkem) agentsust – ta on Luugil üks kesksetest tegelastest. Kõige mõjusam seksistseen vist viimase aastakümne eesti kirjanduses üldse leiab aset novellis „Mäed”: „Selja all kasvas kalju sügavale maa sisse. [—] Andersi soe, raskemaks muutuv keha üha surus tema keha vastu kaljut niikaua, surus niikaua, kuni tüdruk hakkas vajuma rohust ja samblast läbi, kivi sisse. [—] Ta keha libises mööda kalju külge allapoole, Anders aga tuli uuesti ja uuesti altpoolt vastu. [—] Kui ta käe­ulatuses oleks tol hetkel olnud Andersi väike terav taskunuga, oleks ta ühe tõmbega lõiganud lõhe sellesse kangasse tema ja maailma vahel, käristanud lõikekoha külmade sõrmedega ahnelt lahti ja vaadanud. [—] See ei olnud Andersiga seotud, et SEE just nüüd juhtus. See oli mägi. Tüdruk keeras ennast kõhuli ja hingas samblasse, surudes peopesadega tugevasti vastu mäge, nagu tahaks hakata kätekõverdusi tegema või oleks see liiv.” (Lk 99–100.) Naise ökofeministlik-somaatiline, justkui samaaegne ühtimine mehe ja mäega, läbi mehe mäega, läbi mäe mehega, on võrreldav prantsuse filmitegija Julia Ducornau 2021. aastal Cannes’is pärjatud „Titaani” naise ja auto vahelise raju küborgliku seksi­stseeniga. Ducornau ja Luuk, üks eelkõige visuaali, teine visuaalse keele kaudu, võtavad su sedasi LÄBI, nagu oleksid ise end vastu mõnda läikiva Cadillaci metalli ja selle lõhnava istmenahka või mäe kõva ja teralist mateeriat ja mineraale orgasmini viinud. Ah, naised ikka oskavad kujutada poore ja mõistust ja kehasid ületavat TRANSgressiivset erootikat!

Nime kordamine on muide Luugi tekstides tihti esinevaid võtteid (eelmises lõigus „Anders”), raamatuga samanimelises novellis „Kolhoosi miss” on see lausa aga keskne. Lõigust lõiku korduv nimi „Liidia” tekitab lugedes suisa hüpnootilise tunde. Novellis, mis on kirjutatud noore tüdruku päevikuna, kohtame parimate sõbrannade iseäralikku poorsust ja ühe subjektsuse lekkimist teisele, enese kogemist-nägemist eelkõige teise silme läbi (sama loogika on eelmainitud loos „Elu nagu filmis”). „Kolhoosi missi” kõige ilusamate ja teiste kadedate pilkude all elavate naiste kohta saame teada ainult teiste kirjelduste kaudu: päevik, kellegi kirjutatud LITS juuksuri aknal, ema ja õpetaja märkused Liidia kohta jms. See võte on programmiline, samavõrd kui loitsiv. Novelli peategelaseks peaks justkui olema tütarlaps, kes päevikut peab, aga sissekanded koosnevad peaasjalikult tema parima sõbranna tegemistest, millest joonistub välja üpris kummaline pilt: teksti kõige kõnekam tegelane saab näo ja hääle eranditult vaid teis(t)e kaudu, temale endale – kuigi ta on nii fierce naine – eriti sõna ei anta. Lugeja ei saa kunagi teada, kes tegelikult on Liidia, mida ta mõtleb, millest unistab. Päevikuga luuakse pilt kellestki, kelle moodi tahetakse olla, kellesse ollakse otsekui armunud. Liidia on teatud „unistuste tüdruku” tüpaaž, kes pole sestap mitte lihast-luust – isegi kui sinikad näol ja kondid murtud –, vaid MÜÜT. Naine, keda pole tegelikult olemas, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu ta teiste ettekujutustes on.

Mõneti nagu Lilli Luuk isegi. Kes on see pseudonüümi taga kirjutav naine? On see üldse oluline? Leian, et mitte. Siin-seal on autorit juba jõutud kirjeldada kui uut tumekirjanikku. Igavaisse ja kitsaisse kategooriatesse meeldib (eriti naiskirjanikke) kriitikuil ikka alatasa suruda, tean seda omast käest. Ükskõik, kes Luugi taga peitub, pean oluliseks siiski ära märkida järgmist. Tegemist pole tumekirjandusega. Tegemist pole keskealise tädi kirjandusega. Tegemist pole ka isamaalise kirjandusega. Ega mingi muu taolise ühedimensioonilisse kategooriasse surutud kirjandusega. See siin on mitmeplaaniline, see siin on väga hea kirjandus.