Andra Teede: „Emadepäev”.
Teede Tekst, 2022. 96 lk.
Sattusin Andra Teede uue kogu lugemisega paralleelselt vaatama dokumentaalfilmi „À la vie” (2021), mis räägib prantsuse feministist ja ämmaemandast Chantal Birmanist. Filmi alapealkiri „Emaks ei sünnita, emaks saadakse” osutab Simone de Beauvoiri kuulsa lause parafraasina Birmani võitlusele naiste õiguste, sealhulgas abordiõiguse eest. Birmani päevatöö on aga käia kodudes nõustamas vastsündinute emasid. Praktiliste nõuannete kõrval annab ta neile ka filosoofilist nõu. Ta ütleb sünnitusest ja unetusest ära vaevatud naistele näiteks, et emadus on küll keeruline, kuid ühtlasi on see üks nendest momentidest elus, mis annab võimaluse isiklikuks kasvuks, kui ainult naine taipab seda ära kasutada. Pole kindel, kui palju tema õpetustest naistele kohale jõuab, kuid selles mõttes leidub kahtlemata oma tõetera. Kui Birmani ideed edasi arendada, siis võiks soovitada, et emadusega kaasnevaid elumuutusi kasutaksid ära eriti just loomingulised naised, ja eks läbi aegade ongi vastsed emad kunstis väljendanud nii oma emaduse-kogemust kui ka lihtsalt tänu emadusele avardunud maailmatunnetust. Seda ka kõnelemata ühemõtteliselt emadusest.
Andra Teede „Emadepäev” on aga üsna ühemõtteliselt emadusest ja asetub oma ausate ridadega 1970. aastate teise laine feminismi ajal hoo sisse saanud lääne naisluulesse, mis ei lubanud ennast paigutada vaid pereajakirjadesse ja nõudis pinda tõsistes kirjandusväljaannetes. Emaduse ilustamata kirjeldusi oli muidugi ilmunud ka enne teise laine feminismi: kõigil Sylvia Plathi austajatel on kindlasti meeles read: „Üksainus vääksatus, ja ma ronin voodist välja, rinnad täis piima ja õitsev / Oma viktoriaanlikus öösärgis. / Su avanev suu on puhas nagu kassil. Aknaruut // Valgeneb ja neelab oma tuhmuvad tähed. Ja nüüd sa proovid / Kõiki noote, mida oskad; / Selged vokaalid kerkivad nagu õhupallid”,[1] luuletus aastast 1961, kuid avaldatud postuumselt neli aastat hiljem kogus „Ariel”. Mõelda, kui vapustav võis olla Plath toonasele lugejale, kes oli harjunud lugema emadusest peamiselt märterluse ja pisardava tingimusteta armastuse kontekstis! Nii on Teedele ja teistelegi nüüdisaegsetele luuletajatele emadusest kirjutamiseks feministide ja protofeministide loodud pinnas juba ees, ainult loo ja laula! Või kas ikka on? Ütleks, et Eestis vist ei ole emadus „tõsise luule” temaatikana sugugi nii enesestmõistetav, kui üks kriitik pakub tuntud luuletaja uut kogu arvustades, et ema ja tütre suhtest kirjutatud luuletus „võiks vabalt ilmuda kui essee kuskil kvaliteetses naisteajakirjas”.[2] Eestis on ikka veel pikk tee minna, kui kirjanike mõtteid emadusest kirjandusajakirja asemel naisteajakirja materjaliks peetakse.
„Emadepäeva” 28 luuletust on kõik ühel või teisel moel temaatiliselt seotud luulemina värske emakogemusega. Emadus – või kui täpsem olla, siis laps – on „Emadepäevas” mõõdupuuks kõigele muule, mis tekstimina ümbritseb, olgu need ühiskondlikud nähtused, kehalised muutused ja vajadused, töö või siis mõned muud mitte nii selgesti piiritletavad küsimused, mida esmakordne emakogemus endaga kaasa võib tuua. Selline totaalne emadus ei paista Teede luulemina siiski jahmatavat: enamik tekste on kirjeldused sellest, kuidas luulemina end probleemidest tublilt välja närib või neid mõneti resigneerunult eirab. Verilihal neuroose, mis aimuvad näiteks Plathil, lugeja siit kogust ei leia.
Teede asus luuletajateele tavamõistes õiges luuletajaeas ehk hilisteismelisena, kui esimese kogu „Takso Tallinna taevas” (2006) otsekohene linna(tüdruku)luule tegi temast nullindatel kirjandusse tulnutest ühe lootustandvama kirjutaja. Teine kogu „Saage üle” (2007) pälvis veel tugevama aplausi kirjandusavalikkuselt ja valiti ka kultuurkapitali luuleauhinna nominendiks. Ka uues kogus on säilinud varasemale Teedele iseloomulikke teemasid, nagu läbitunnetatud kulgemine või terav enesetaju, kuid on ka teemasid, mille kirjanik paistab olevat nüüd kõrvale jätnud, näiteks varasemalt välja toodud projektsioonid luuleminale ehk luuletused sellest, mida teised justkui kirjanikust arvavad.[3] Millega Teede aga jätkab, on kunagi Kalev Kesküla arvustuses Teede „Atlasele” (2009) välja toodud „elutargalt sume resignatsioon”,[4] mida kohtab siingi mitmel pool: „tõenäosus et lähebki nagu peab / on muidugi umbes pooleks / ma ei ole hea lillekasvataja / ma tihti tapan nad maha / ma tihti erutun ette / ja kliima meil on nagu ta on // selles mõttes pole midagi muutunud / olen nii vana et tunnen juba ennast / ma tean milline on elu / ja milline on õige talv / ja milline ta ei ole // lihtsalt seekord / oled sina ka olemas” (lk 7–8).
Nagu öeldud, on emadus selles kogus mõõdupuu kõigele, sellega seotakse tekstis igavikuline (laps, eriti vastsündinu, kes on juba oma olemuselt transtsendentne, uus elu, uus „mina”) päevakajalise ja argisega (sõda Ukrainas, lõppematu remont, tüütu suvepäev linnas). Küllap on sellised whitmanlikud registrivahetused teadlikud, igal juhul on nad mõjuvad, sest hoiavad lugeja tähelepanu pingsa – kas ja kuhu see seos viib? Näiteks pannakse ühes tekstis kodune kartulisalat paari surmahirmuga: „hakin kartulisalatisse lastevorsti / ja kardan sõda nii väga / et hakkan ilma sibulateta nutma // seda on mu esiemad alati teinud / nad on hakkinud kartulisalatit ja kartnud sõda / nad on saatnud tütred õue mängima / keeranud ennast seljaga akna poole / ja hoidnud hinge kinni et üle läheks // aga see ei lähe / ikka ma nutan ja kardan sõda” (lk 48). Nii siin kui mujalgi hoiab Teede kindlalt ohje ja kõik harjumatutele radadele lippama lastud mõttepojad tuuakse lugeja kergenduseks ringiga ilusti koju tagasi.
Raamatus on korduvaid motiive, näiteks hirm vananemise ees, mis huvitaval kombel on seotud vastse emastaatusega, olgugi et ontogenees on asjad juba nii seadnud, et vanaks saavad kõik, olenemata sellest, kas neil on järeltulijaid või mitte. Siiski paistab laps taolisi mõtteid äratavat: „vaatad peeglisse / ja aknast välja // terve elu on läinud mööda / küllaltki lähedalt // midagi oleks nagu juba teinud / midagi peaks ette võtma / kortsudega vähemalt” (lk 84). Kui esmapilgul aimub siit noorele Teedele kunagi omistatud „projektsiooni luuleminale”, siis järele mõeldes on see midagi universaalsemat, sest saab ju kõigile emadele alati osaks ühiskonna arvustav kõrvalpilk, mis toodab püsivalt sisemist ebakindlust. Seesama ebakindel ema põeb nii oma kirjutamist kui ka mittekirjutamist samavõrra kui sedagi, kas ta magab või ei maga.
Üpris levinud on arusaam, et huvitav on lugeda neid kirjanikke oma elust kirjutamas, kellel on ka päriselt huvitav elu. Kas Eesti kirjandusloos peetaks nii palju näiteks Vaino Vahingu päevaraamatutest, kui Vahing oleks olnud need aastad väikelastega kodus? Pesnud nõusid, kussutanud titte magama, sõidelnud remondimeestega, sealjuures une arvelt hetki kirjutamiseks varastades. Või ehk on hea kirjanduse mõõdupuu just oskus kirjutada huvitavalt millestki nii igavast kui lapsega kodusistumine? Kui võtame, et see nii on, siis on Teede „Emadepäev” kahtlemata hea kirjandus. Ning ka ämmaemand Birmani soovitatud kasvuspurdi on Teede nagu muuseas läbi teinud.
[1] S. Plath, Hommikulaul. Tlk H. Sova. Ninniku 2008, nr 9.
[2] A. Loog, Poetess, kelles on nii pühaku kui popstaari kvaliteeti. Postimees 22. XII 2022.
[3] M. Vassenin, Kadunud maailma teedel. Vikerkaar 2009, nr 12, lk 114.
[4] K. Kesküla, Andra Teede „Atlas”. Eesti Ekspress 18. IX 2009.
