Eda Ahi: „Gravitatsioon”.
„Verb”, 2013. 56 lk.
Eda Ahi jäi mulle luuletajana esmalt silma erilise, karge esinejana, lavakujuna. Tollal, vast selle sajandi esimese kümnendi lõpul, paistis ta me lõbusa, loova, prassiva ja samas pühenduva noore luuletajaskonna seas silma oma julge, iseteadva olemise, kõva ning selge hääle ja erilise, tollasest noorest vabavärsilainest täiesti erineva käekirjaga. Ühtpidi nagu kehastunud vorm, paistis ta ise füüsiliselt rütmuvat ja riimuvat: ühtpidi harmooniliseks ja samas poeetiliselt metsikuks, taltsutamatuks olendiks.
Debüütkogu „Maskiball” oli üks markereid, teetähiseid, et me luule leiab taas lohtu ja lähtekohti ka sellest, mida kaua on „luulena” tajutud (ning mis tavateadvuses ja koolikirjanduses on siiski veel valitsev ja ehk just seetõttu protestilainena toonud me tänase kauni vabadusepuhangu) ja mida pealiskaudselt kirjeldataksegi vaid vormitunnustena, formaalselt. Kuigi küsimus on pigem kõneldavas keeles (keelemärgi osade ühendamises ja mingis püüdes igasugust formalismi ületada), tolles vaimses järjepidevuses, konnotatsioonide reas…
Ei, ma ei kõnele siin millestki postmodernist, too Ahi, ta luule, on täis küpsevaid vihjeid-viiteid, me maja on täidetud lõhnadest, mis meenutavad maailmu, toovad tagasi mälupilte, mille arvasime kaotanud olevat, aga see pole mitte säärane järelmoodne intertekstuaalsus, vaid — vähemalt minu jaoks — midagi palju algelisemat, loomulikumat, ägedamat.
Sa kuulud poeetide kilda, oled osaline tos maagide tsunftis, mis ajast aega on sõna käest kätte edasi andnud, et see leek ei kustuks, et tolle tulega saaks süüdata uusi ja uusi — inimestes, me mõtteis, olemises. See on võlukunst tuimuse vastu, härra Tühjuse valitsetud kõikeneelava ruumi vastu.
Muide, sama mõte on mul ka Sveta Grigorjevat lugedes, need kaks kogu („Kes kardab Sveta Grigorjevat” ja „Gravitatsioon”) riimuvad mu pääs, need on võib-olla kõige vastandlikumad uued raamatud, ja ometi sama asja teenistuses: Grigorjeva poeesia pole mingi uus, keeleliselt tänavakoest ja lõhkumisihast loodud lateksperverssus, ta on dialoogis tolle valusa ja ausa õpetusega, mida poeedid on aegade algusest võlukunstina pruukinud, et inimeselooma puudutada, ülendada, vabastada (minu jaoks pea kloosterlik traditsioon). Lugege Hasso Krulli imelist esseed 2013. aasta viimasest „Vikerkaarest”: „Teil pole õigust olevikku ära põlata”!
*
Kellega Eda Ahi kõneleb? Esmalt muidugi meiega, lugejatega, aga saate ju aru küll, et mõtlen praegu muud. Mind muidugi vaimustab too deemonlik, lilithlik või vabastatud Eeva moodi dialoogi astumine nende alglugudega. Ütleme ausalt, Peetrus oma paradiisiga saadetakse lausa kurale… Aadam aga saab üsna ühemõtteliselt teada:
kuigi kauaks jääb su vari
minu laeva mastipuuks,
ma ei muutu iial, Aadam,
küllalt kondiseks, et saada
kellelegi küljeluuks.
(„Aadamale”, lk. 5)
Ma ei taha siin otsida mingit lihtsat-esmatasandilist emantsipatsiooni- ja feminismimudeldamist, aga siivutu sinisukk piilub vahel küll muigamisi lehekülje serva tagant, selles on irooniat, sutsuke sarkasmi, mängulusti, ning tütarlaps/noor naine (Eda Ahi on oma luuletegelaskuju kunagi nimetanud „parajaks plikaks”, see plika on nüüd küll maagiameredele piraadistunud, aga ikkagi sääl tekstide sisimas-salajas peidus ja olemas) on teadlik oma rolli vabaks mängimise, improvisatsiooni tohutust võimalusest.
Ja rõhutan nüüd: Eda Ahil pole ses raamatus toda üht, autoriga samastatavat häält, see vilksatab varjuna, aga loodud on tohutu hulk kõnelejaid, nad on lihtsalt suures plaanis luulekogu, Ahi (meta)füüsikalise jõu teenistuses.
kõik on võrdselt kordumatud —
milleks tahta ebamaist?
siiralt sooritatud patud
ainult kaunistavad naist.
(„eevaline”, lk. 22)
*
Eda Ahi kõneleb muidugi parimatega, siin on müütilised olendid võrdselt nii nood, kes tindiga lehekülgi tallanud, kui ka lugudest me ellu jalutanud vaimolendid, kellele aeg on luud-liha-närvikoed ja nahagi kasvatanud. Ja seda nahka ei hoita. Ahi mängu-, tantsu-, dialoogipartneriteks on näiteks Dostojevski, Anna Karenina, Faust, Visnapuu, Frida Kahlo, Tolstoi… Temale saabub, muide, kiri muusalt, Dostojevskiga aga kõneleb deemon! Kuigi see muusagi on deemonlikult kirjutaja elu üle võtnud, tekitanud „tindi- ja teadmistejanu / anarhistlikke võõraid ideid” (äkki ajan ma Fausti-luuletusega sassi? ei, võimatu…) ja tõdeb lõpuks: „on valikuid kaks sul, nii ütleb mu vaist: / kas petad sa ennast — või oma naist.” (Lk. 40.)
Pean tõdema: kunst on ülim armuke, hirmutavalt seisab ta su lastegi kõrval, sama lihase, loomuliku ja armsana. Tänapäeva kunstnikku selle eest muidugi enam risti ei lööda, vaadatakse kahetsevalt ja ohatakse, et „ta pole ikka üldse aru saanud, mis on elus oluline… tal pole prioriteedid paigas”.
Eda Ahi, ega ma tea, aga tundes su gravitatsiooni, on mul küll tunne, et siin on prioriteedid paigas! Eks emake maa, ta ligitõmme… jah, eks see olegi naiselik jõud ju, muidugi! Vabandust, mitte säärasesse triviasse triivima ei tahtnud ma langeda.
*
Jõuame olulisimani: „Gravitatsioon” on teatav kirjutamise manifest, kirjutamise kohustuse kuulutamine ja tunnetamine, ja püüd kirjeldada toda deemonlikku, domineerivat tungi.
ei taha sa, kuid — надo, Федя, надo.
nii lihtsalt dostojevskiteks ei saada.
(„destruktiivsusedeemonilt F. D-le”, lk. 7)
Autor adub küll ka ambitsiooni, seda võib nimetada mingis mõttes ehk edevuseks, milleta kunsti säärasena päris polekski. Autor mängib rolli, ja kui ta on ka surnud, siis keerutame täna küll tantsu maailma parimate zombide ja kooljate hordidega! Kogu moodne kirjanduskäsitlus on seega nagu mingi hüsteeriliselt naljakas, samas traagiline, tragikoomiline õudusfilm, eriti muidugi meedias — ma ei kõnele vaimuaristokraatidest, aga vist ka nendega — ja ka noorte lugejate seas (nii vähe, kui neid jäänud ongi), kes ikka toda inimest sääl taga näha ihkavad, sest inimesed annavad edasi kogemust, mis ehk küll nende maisele kehastumusele ei kuulugi.
ei kannagi ma moodsat okaskrooni,
sest talle piisab pulkadest mu peas.
kui kuulen vaid ta hääle kupjatooni,
ta tunnen ära tuhandete seas.
(„ambitsioon”, lk. 12)
*
Et viimasel ajal on — auväärselt ja põhjusega — enam räägitud noortest realistidest, kes tekitavad ärevust ja täiesti talumatuid, eksiteele või lausa sohu juhatavaid vaidlusi teemal, kas „lühikestesse ridadesse laotud vilets arvamusartikkel on ikka luule”, siis esmapilgul paistab Eda Ahi tollest lainest kõrvale jäävat, ja pakub nõnda ehk koos Helen Kallaste ja veel mõne autoriga lohutust „tõelise luule” igatsejatele. Pean tunnistama, et Ahi ja Kallaste kuuluvad mu lemmikute hulka, ma ei loe neid küll hubiseva küünlaleegi valgel punaveiniklaasi taga, vaid kuskil mitteruumides ja eksirännakuil ja enesekaotamishetkil, aga…
Tegelikult valdab Ahigi toda me aja tuuma, ta seikade-seikluste, labasuse ja labiilsuse talletamise kunsti, suudab peaaegu paroodiliselt, aga samas siiski seda ka täiesti siira luulena luues rakendada toda realistlikku kaanonit… oma vormivallas. Ta pakub realistidele vastet, oma malekäiku:
siis, kui päike on vajunud looja,
tärkavad lootused, lood, nende loojad,
kratid näkid absindijoojad.
karjudes karjades mööda Karjat
kui harjumuspärasem, mööda Harjut
lähevad nende veiklevad varjud
ikka ja alati sinna, kus Vabadus
või tänna, kus elu on Pikk veel. Või Uus.
(„Nokturn”, lk. 27)
*
Kui täiesti tahtlikult, teadlikult võrdlesin Ahi esimest raamatut „Maskiball” Alveriga, kasutasin isegi epiteeti bettialverlik, siis nüüd astub Ahi sonetivormis dialoogi Marie Underiga („Marie”, lk. 23) ja kuigi bettialverlik intellektuaalsus, tihedus, keelekulg on ta arsenalis alles — Marie Under oli lihtsalt (noorena) alati lobedam-lõbusam-lohakam, siis mingi teadliku, naiseliku seksuaaltungi, võrgutamisvõime ja värsiga kiusamise mõttes on Ahi siin nüüd kõige paremas mõttes ka marieunderlikult tulikuum. Meelega rõhutan, nüüd: olen mõne vana pahura ja oma tilkuvast ninaotsast mitte kaugemale nägeva kriitiku vuntsist kuulnud mingit epigoonia-agoonia-pahinat, aga jumal küll, tõmbame siis juba kogu luuleloole vee pääle, sest meistrid-sellid-õpipoisid, võistlevad-võitlevad maagid ja koolkonnad on ikka toda püha mängu jätkanud…
tantsivad sinuga, gravitatsioon,
kõik. aga tunnevad samme vaid julged.
sul on see julm, aga võrdsustav joon:
meelitad mõlemat: kivi ja sulge.
(„tantsutunnid gravitatsiooniga”, lk. 53)
